MARIE UNDER (0)

MARIE UNDER
ELULUGU
Marie Under sündis 27. märtsil 1883. aastal Tallinnas ning suri aastal 1980. Tema vanemad olid kooliõpetaja Friedrich Under ja Leena Under. Nad olid hiidlased, aga vahetult enne Marie sündi kolisid Tallinna. Under käis aastatel 1893- 1898 Cornelia Niclaseni nelja-, hiljem viieklassilises saksa tütarlaste erakoolis.
Aastal 1902 abiellus ta eesti raamatupidaja Carl Eduard Friedrich Hackeriga ning noorpaar kolis Kutišnosse Moskva äärelinna. Neil oli 2 last. 1913. aastal kohtus ta Artur Adsoniga, kes hakkas tema kirjatoimetajaks. Aastal 1924 lahutas Marie Carl Hackerist ning abiellus Arturiga.
Aastatel 1901-1902 töötas ta ajalehe ,,Teataja’’ toimetuses.
Marie Under suri 25.septembril 1980. aastal Stockholmis , maetud sealsele Metsakalmistule.
LOOMING
Aastal 1917 ilmus tema esikkogu ’’Sonetid’’, millega ta saavutas luuletajamaine. Underi tähtsaimad kogud on ühiskondlikke vahekordi eritlev ’’Hääl varjust’’(1927) ja looduslüürikat sisaldav ’’ Rõõm ühest ilusast päevast’’ (1928). Tema kõrgtasemeline ballaadilooming on kogutud raamatusse ’’ Õnnevarjutus ’’ (1929).
LUULE
Eesti kultuurile on Under mõjutajaks mitmel viisil. Underi noorusaegne looduluule vabastas tema kaasaegsed piirangutest. Tema küpse maailmanägemuse sügavus ja traditsioonilise vormi kasutamine mõjutas mitmeid teisi poeete. Underi põgenikuperioodi luule andis enesekindlust ja ellujäämislootust sõjast muserdatud inimestele.
Marie Underi luulet on ilmunud vene, saksa, esperanto , inglise, soome ja itaalia keeles. Under oli Eesti Kirjanikkude Liidu asutajaliige ning mitme kodu- ja välismaise organisatsiooni auliige.
Marie õppis nelja- aastaselt lugema ja hakkas 13-aastaselt luuletama. Tema esimesed luuletused olid saksakeelsed .
Aastal 1906 pöördus Marie Under tagasi Eestisse ja tegutses kutselise kirjanikuna peamiselt Tallinnas. Aastast 1904 avaldas ta luuletusi ajakirjanduses.
Marie Under kuulus isiklikku tundeluulet viljelevasse rühmitusse ’’Siuru’’. Marie oli rühmituse esimees, keda kutsuti printsessiks.
LUULEKOGU ’’Sädemed tuhas’’
Lemmik luuletus ’’Aasta kauneimal õhtul’’
Aasta kauneimal õhtul
Mõte käib kaugeid kaotatud teid,
Peatudes kõigel ju lapseeast nähtul:
Täna see jälle kui aardeleid.
Vaadates pühale puule,
Otsin palvused neid,
Neid, keda keegi ei kuule ,
Neid, keda keegi ei näe,
Keegi, ei keegi.
Neile ma läidan küünalde leegi ,
Neile ulatan käe.
Valisin just selle luuletuse, kuna selles on palju tõde ja on hästi sügavamõtteline. Sügavus tekitab huvi ning paneb mõtlema ja üldse ilus luuletus.
LUULEKOGU TEEMAD
Enamasti kurvapoolsed, nukrad ja igatsevad.

• Esimene näide:
  

Ma istun ihuüksi närtsind rohus ,
maadligi alandlikud, vaiksemalt kui vari.
Osalt ka rõõmsameelsemad ja hoogsamad.

• Teine näide:
  

Sõpradega kaugetega koos,
istund olime me jutuhoos,
oli veidi narnudki me suu,
Seda polnud ammu juhtund ju.
Under on eesti suurimaid lüürikuid. Tema sisendav ja tundeid täis looming kujutab elujanuselt armastust ja loodust. Hilisem, mõtisklevam luule juurdleb elu valguse- ja varjupoole üle. Tavaliste looduspiltide kirjeldamise kõrvale tõi ta sisse emotsioonid. Rootsis kirjutatud värssides võib tunda koduigatsust. Loodusteemast ei kaugenenud ta kunagi eriti, see teema oli talle südamelähedane ja seda on näha ka tema luuletustest. Kui Marie ema haigestus, ilmus ta luulesse mõtisklusi elu ja surma kohta. Väljenduslaad muutus lihtsamaks, kuid siiski Underile omaselt ärevaks ning pingeliseks.
Marie Under toob eesti luulesse õnneliku armastuse ning hinge- ja meelterõõmud. Luuletaja kuulutab eluküllust, armastust, õitsemist kogu oma olekuga .
Underi sonettides võib märgata ka esmakordseid erootilise luule arendusi eesti poeesias. Seni polnud veel keegi kirjeldanud sellise looduse värve ja helisid, mis otsekui voogasid üksteisesse ning kõlasid kokku naiseliku armastustundega.
LUULEKUJUNDID

• Võrdlus:
  

Leht – läbipaistev kui klaas ; See lai ja hele taevakumm justkui allmaailmast tundmatum.

• Metafoor:
  

Kes minuga on ühte verd, neist lahutab mind mitu merd . (Marie põgenes 1944 Rootsi, sugulased jäid kõik maha)

• Isikustamine :
  

Tuul ajab taga teist ja hiilib eest ja tagant ; Õunapuude õite valgus tegi tunni valgemaks.
RIIMISKEEMID
Marie Underi luulekogus ’’Sädemed tuhas’’ leidub kõiki kolme riimiskeemi. Teistes natukene rohkem klassikalist ristriimi .

• Enamasti ristriim . (jalu- aasa -valu-kaasa / ABAB)
  
• Leidub ka süliriimi. (rohus-vari-hari-lohus / ABBA)
  
• Samuti paarisriimi. (päi-jäi-sein- lein / AABB)
  

Marie Underi luuletused
’’Sirelite aegu’’
All sirelipõõsa lillatavaid sarju
mu valge käsivars kui luige kael
nüüd püüab kobaraid, mis okste
lael
loond loogeldes suurt värisevat varju.
Ja silmad niiskuvad: ei julge
harju
mad iluga , liig raske minu vael –
ah, piki maja violetne pael,
seal pungi puhkemas kui suuri
marju.
Ja tõstan säravamat safiirkrooni,
et see end juuste kullakuhja
plehiks,
ma õite rasket küllust üle pää.
Taas tunnen tuksatavat noori
sooni :
on nagu mind mu õtsev veri
ehiks,
Ah, elada on imeliselt hää!
’’Suudlus’’
Su suu minu suus
su hing minu ihus
su suu mu suus
me vili küpseb samas vihus.
Su suu mu suus
su närvilülid mu närvikees,
su suu mu suus
su süda tuksub kui minu sees.
Kus lõped sa?
Kus algan ma?
Kes lahutas küll lained merest?
Su verelibled minu verest?
Üksteisest kumbki põlev laast .
Kes tõstis me jalad maast?
Vaid kõrged kohad, tornid, mäed!
Aeg langeb alla, ära heidet:
suu suul ja ühte kasvand käed,
me igavikku ära peidet.
Kus algab päev?
Kus lõpeb öö?
Näen hinge kinni pidaden:
see, millest elan, see on - õnn.
Üks olemine imeuus:
me sammud kaotand maise tee,
ei tagasi vii too, ei see.
Su suu mu suus
su hing mu kehas -
me hõljume ehas.