Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Marie under". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
siid, suust, jalgel, maas, kähar, ahnelt, surmamõistetu, kurbust, redel, heliotroop, pingul, impressionism, ekspressionism, õied, vägev, ammu, hüüdEkstaas Ah! Ta varivaikselt astub sulgundtõrges. Toredaim on elamine maine Pilk sissepoole silmad kaugel kõrges. ja vägev vere surematu püüd! Maa kuum ta sammest. Ülal külmad tähed. Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd! Ma iial polnud kaaluv ega kaine. Mu vastaspoolne teisik, kuhu lähed?... Ees sünge valvur langetamas piiki: Ju jalgel maas kui kähar vahulaine võid astuda võid jääda Nimetuse riiki. mu kleidi valkjasroheline siid ja kahisedes langevad kõik rüüd, Visioon sest riidetult on siiski kaunim naine. Veel viimse õhtukiire liblik õlal, Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop? nüüd koidukargust ootab meelekoht. Kas muutub täna minu elulugu? Ta ikka olnud iseenda oht.
rohke adjektiivide kasutamine. Iseloomulik on hakitud ja raskesti mõistetavad tekstid, väljenduse ja rütmi eelistamine vormile ja harmooniale, reaalsusest võõrandumine ja abstraheerumine. Tuntud kirjanikud Bertolt Brecht Franz Kafka Marie Under Marie UnderEkstaas Ah! Toredaim on elamine maine ja vägev vere surematu püüd! Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd! Ma iial polnud kaaluv ega kaine. Ju jalgel maas kui kähar vahulaine mu kleidi valkjasroheline siid ja kahisedes langevad kõik rüüd, sest riidetult on siiski kaunim naine. Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop? Kas muutub täna minu elulugu? Ah, mina olen juba seda sugu, et iga meel mul iga ilu joob. Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka kui surmamõistetu, kel vähe aega. Ekspressionism kunstis
Õnneliku armastuse ning hinge- ja meelerõõmude tulek eesti luulesse Esmakordse eurootilise luule arendus eesti poeesias Marie luuled on ilmunud vene, saksa, esperanto, inglise, prantsuse, rootsi, soome ja itaalia keeles Marie Underi luuletus "Ekstaas" Toredaim on elamine maine ja vägev vere surematu püüd! Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd! Ma iial polnud kaaluv ega kaine. Ju jalgel maas kui kähar vahulaine mu kleidi valkjasroheline siid ja kahisedes langevad kõik rüüd, sest riidetult on siiski kaunim naine. Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop? Kas muutub täna minu elulugu? Ah, mina olen juba seda sugu, et iga meel mul iga ilu joob. Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka kui surmamõistetu, kel vähe aega. Artur Adson 3
Ekstaas Sinine terrass Ah!Toredaim on elamine maine Täis roosat eha sinine terrass, ja vägev vere surematu püüd! kus punast tülli laotand akendelle Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav ning purpurrätiku mu õlgadelle hüüd! päev loojenev, nii kaunilt kustumas. Ma iial polnud kaaluv ega kaine. Kui verev roosikimp veel hõõgumas Ju jalgel maas kui kähar vahulaine ta taevas - suurem õde lilledelle, mu kleidi valkjasroheline siid kes armust haiged. Aldis lõhnadelle, ja kahisedes langevad kõik rüüd, ma trepi vanal astmel istumas. sest riidetult on siiski kaunim naine. Siin pudruneva halli kivi praos Miks lõhnab ka nii helgelt nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab heliotroop? ja kressid rohu niiskenevas vaos
aastal postuumselt ehk peale autori surma. Luuletusi Ekstaas Üllatus Ah!Toredaim on elamine maine Su suu mull' jälle oli üllatav ja vägev vere surematu püüd! ning uus: kui lõhnav, kasteniiske nelk Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd! ta hõõgus näos, kus joovastuse helk, Ma iial polnud kaaluv ega kaine. ja veretades tuksatas kui haav. Ju jalgel maas kui kähar vahulaine Mu hõiskav veri ärapillatav, mu kleidi valkjasroheline siid sind armastades värahtas kui välk ja kahisedes langevad kõik rüüd, su sülelused katsid mind kui telk, sest riidetult on siiski kaunim naine. ning videvik meid varjas lillatav. 4 Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop? Nii minagi! Ei õitsend eile veel, Kas muutub täna minu elulugu? ei lõhnanud kui suviöine aid
ühest ilusast päevast (1928), Õnnevarjutus (1929), Lageda taeva all (1930), Kivi südamelt (1935), Mureliku suuga (1942), Sädemed tuhas (1954), Ääremail (1963). Ekstaas Ah!Toredaim on elamine maine ja vägev vere surematu püüd! Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd! Ma iial polnud kaaluv ega kaine. Ju jalgel maas kui kähar vahulaine mu kleidi valkjasroheline siid ja kahisedes langevad kõik rüüd, sest riidetult on siiski kaunim naine. Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop? Kas muutub täna minu elulugu? Ah, mina olen juba seda sugu, et iga meel mul iga ilu joob. Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka
maa suu on avali, ta kõik nad joob (Under 2007: 450) ja tilku rammusaid, kui laihtund puult ma puistasin, sain mõne kraesse neist siis päikses kuivatasin märga käist (Under 2007: 450) Ah! Toredaim on elamine maine ja vägev vere surematu püüd mind võidab rõõmu ihar, hõiskav hüüd ei iial olnud ma kaaluja ja kaine (Under 2007: 62) miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop ja sinab hämaruses kui muinaslugu (Under 2007: 62) vist elus kaunimat ei olegi kui- ootus, sest suveks valmistuma juba algan ja talve tulisemalt maha salgan (Under 2007: 27) see õitsemine on mulle raske kanda kui sammuksin ju üksi Toone randa (Visnapuu 1998: 289) end laotand üle minu väikse aia on rohelised õndsad lootused ja igas väikses põõsas suured ootused (Under 2007: 18)
kajastavad, kuidas armunu muutub just kui joobunud olekusse, ei tee mõistlikke otsuseid, võtab arvesse ainult oma instinkte. Sel hetkel saavutab süda mõistuse üle võidu. Under kirjutab ka füüsilisest ihast: ,,ja kahisedes langevad kõik rüüd,/ sest riidetult on siiski kaunim naine.'' Kahekümnenda sajandi esimesel dekaadil kohtas sellist väljendusviisi harva, seda ei peetud sobilikuks, eriti noorele naisele. Minu jaoks üks tähendusrikkaim osa luuletusest ,,Ekstaas'' on: ,,Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka/ kui surmamõistetu, kel vähe aega.'' Mina mõistan seda nii, et inimene üritab võimalikult palju oma armsamast saada, just kui pole piisavalt aega antud siin maailmas koosviibimiseks. Armunud tõesti käituvad nii, nad viidavad liigagi palju aega koos ja ei suuda üksteisest kauem lahus olla kui mõned päevad, ilma, et kohutav igatsus peale tuleks. Samas luulekogus ,,Sonetid'' ilmus veel üks minu jaoks märkimisväärne luuletus ,,Sina ütled''
Raamatu peategelasteks on Heathcliff ja Catherine. Lõpu poole tuleb ka peategelaste hulka Catherine tütar. Teos on üsna hirmuäratav,traagiline ning kurva sisuga. Teos räägib sellest, et kuidas kunagi Heathcliff Vihurimäelt minema aeti. Ning kui ta suureks saades rikkaks sai tuli ta tagasi vihurimäele, et kõigile kätte maksta ja vihurimäe endale saada. Lõpuks see tal ka õnnestus, kuid enne seda oli palju verevalamist, traagikat ja kurbust teistele. Teos on jutustavas vormis. 2. Sõnasta sisutihedalt teose probleemi. Heathcliff tuleb kätte maksma oma mineviku eest, et teda vihurimäelt minema aeti ja selle eest, et ta ei saanud olla koos oma armastatuga. 3. Analüüsi Heathcliffi nelja aspekti kaudu. Bioloogiline, psühholoogiline, sotsiaalne ja kujundlik. Bioloogiline- Heathcliff oli väike vaene orb või siis leidlaps, kes kasvas üles Vihurimäel niikaua kuni ta sealt minema aeti
Marie Under ja Henrik Visnapuu on kõrgelt hinnatud Eesti 20. sajandi alguse luuletajad, kes Esimese vabariigi ajal Noor-Eestile kaastööd tehes aitasid meie riigi luule ja kirjanduse arengule tugeva alustala panna. Lisaks kuulusid mõlemad ka rühmitusse Siuru, kus olid koos ühed keskseimad luuletajad. Underi, kui naissoost kirjaniku puhul võib õrnahingelisust ja peenetundelisust, mis kirjutamisstiilis avaldub, pidada loomulikuks, siis Visnapuu puhul võib seda kohati üllatuslikuks pidada. Samas on vähemalt mehe noorusajal kirjutatud armastusluulest võimalik välja lugeda probleemseid suhteid, mida Visnapuul pole õnnestunud positiivselt abielusadamasse tüürida. Juba 27-aastaselt mahtus Henrik Visnapuu loomesse lihtsuse ja eluõnne kõrvale ka tüdimust ning pettumust, mida ta ka oma esikkogus ,,Amores" avaldada ei peljanud. Hästi iseloomustabki mehe allaandmissoovi armuasjades tema luuletus ,,Loobumus", kus kirjeldatakse armuvalu ning purunenud südamega kaasnevat nukrust.
Elurada Me käime kinnisilmi elurada, kui mängiksime vainul pimesikku, et teisi püüda, ja ennast kaotada. Ja eksimine kordub vastastikku, jalg väärataks, teelt kõrvale viib sammu. Rind pakitseb, ei aima tulevikku. Kui aga kahanenud noorusrammu ja lahtunud kired, vaimustusehumal- siis märkame: aeg koju minna ammu. Ja tunded selguvad, ja valguskumal silm sihti näeb ja otsitavat rada, ja päike vaob eluõhtu sumal, et viimast tõde surmas avaldada. Karl Eduard Sööt Hommik Igal hommikul uuesti sünnin ma roosana linade valevast vahust. Kuldset liiva päike kui pilluks vastu mu väikeseid uniseid ruute kutsub mind sala kui kutsutaks pruuti. Süda mul pudeneb mitmeks killuks. Aed on täis rohelust, tilku ning jahe kui kaev aeva kui saladus suur, mis ärevaid aimusi annab. Täna on tulnud ning Eile ta suri! Hommik- sild roosidest punt mi
Kui rõõmulik su vetevääne, Maa kuum ta sammest. Ülal külmad tähed. kui lahti kargab nire sõlm! Siin juurdevool, sääl ärakääne, Mu vastaspoolne teisik, kuhu lähed?... kaob piimauttu kõnts ja jääne Ees sünge valvur langetamas piiki: ja vahukirme rajahõlm. võid astuda - võid jääda Nimetuse riiki. Sa imetasid rohu rakku: juur sitkus, pingul kõrte siid. Ei isemeelt, ei vastuhakku, kõik hargneb, püüdleb määrat jakku - mis ühte kuulub, ühte viid. Mis sügisel su sülle kukkus, kõik korjas sinu käsi soe; mis üle jäi, mis muidu hukkus - su hingeaurus vaikselt tukkus: nüüd lõid sa surmast - elukoe. Sa teed, mis tegid igimuiste, su rahutus on kordasääd. Su üsas talviste ja suiste aegade eod; ja kooljaluiste suur saladus su põue jäet. Ja kuhu kevadel siis tulla,
Kuressaare Gümnaasium ,,Armurüppes" Luulekava Triin Kazlas 10.a Kuressaare 2009 M: Kui tulnud õied, põgeneme linnast: all mere ääres ootab väike maja, sääl kibuvitsad õitsvad üle aia - Kui tulnud õied, põgeneme linnast! ( 3, lk. 9) N: Neis majakese kollastvärvi seintes, sääl losutavat vaigulõhna peitub; ja nõnda palju mõnusust ses leidub, kui laisalt pikutame värskeis heintes. ( 4, lk. 9) M: Mind iludused mitmed üllatanud, kuid ühest suurest see on ainult alge. ( 6, lk. 11) Siis tuled sa - ei jää sa iial hiljaks - ning võtad minu päiksest pruunid käed, mu silmis vaimustuse leeki näed. Ja kõik need suured igatsused tummad - neid lämmatavad suured rõõmu summad. ( 1, 2;
Varsti sõit läks lahti jälle täies hoos. Refr. Uhke postipoiss sõitis ... Raagus sõnad Kuhugi on kadunud usk ja unustus sinu kaunid hääled, raagus sõnad suus sinu suu ja silmad üle sügise kes nüüd lumemarjadele köidab aseme? Kelles on su silmadele, tekiks härmatis uneloog su ümber tuulekandle viis kuhugi on kadunud usk ja unustus Refr.: Unustuste usku aga kui sa mäletad siis su juurde tulen läbi sügise kui lumemarjamaa suhu võtan sinu raagus sõnad suust asemele heidame siis lumemarjapuust Kuhugi on kadunud... Refr.: Unustuse usku aga ... Kuhugi on kadunud... 25 Rikas ja vaene Agu Lüüdik / Kaljola Pein Kes on rikas, see vaid praadi süüa vehib, kes on vaene, see küll vesist suud vaid pühib. Kes on rikas, punab näost kui kirsimari, kes on vaene, see on kuiv kui surmavari. Refr. :,: Aga mulle siiski ükstaskõik on see, ei mu rõõmsat südant miski kurvaks tee! :,:
MARIE UNDER Referaat Tartu 2008 Sisukord Sissejuhatus XX sajandi esimesel poolel kerkisid eesti kirjanduspildis esile kaks nime: proosas Anton Hansen Tammsaare, luules Marie Under. Mõlemad küpsesid aegamisi, nende loominguline kõrgaeg langes 1920. ja 1930. aastaisse. Mõlemate kunsti keskpunktis oli inimene muutuvas maailmas oma õnneigatsuse, lootuse ja pettumustega. Oma talendi jõuga lõid nad eesti rahva vaimuelu kajastavaid ja samal ajal elu mõtestamises üldinimlikule tasandile ulatuvaid kunstiväärtusi, millel on eesti keelepiirides kaugemale ulatuv tähendus. Elulugu Marie Under sündis 27. märtsil 1883 aastal Tallinnas Alimanni uulitsa väikeses puumajas mansardkorruse toakeses, kus Hiiumaalt Kassarist ümberasunud kooliõpetajast isa Prido Under oma naise Leena ja esimese lapse Evangelinega oli peavarju leidnud. Marie Underi lapsepõlv kulus Tallinna kitsastes agulikorterites Tui uulitsas Peter Baueri vaestekooli katuse all, kus Prido Under
PERENEINE (kaastundlikult lapse poole kummardades). Kas sul kõhuke ka tühi on? PEREMEES. Mis sa veel küsid! Kui sul midagi on - anna! PERENAINE. Mulju teie jaoks leem pajas soe. PEREMEES. Ei meil ole vaja midagi. Meie olime õemehe pool sees ja oleme küla head saanud. PERENAINE (võtab paja koogu otsast, toob leiba, tõstab kopakese sisse leent ja paneb ahju kõrvale pingi peale). Tule, väikene külaline! Laps vaatab temale korra tänulikult otsa, võtab siis ahnelt leivatüki ja lusika ja hakkab suure isuga sööma, ainult vahetevahel hiilgavate silmadega ringi vaadates. PEREMEES. Kuidas tal toit läheb! PERENAINE. Kes teab, kunas ta viimati ivaraasu suhu sai! Väike vaikus. Kõik vaatavad rõõmsalt, kuidas laps aplusega sööb. MARGUS (jalad harkis, isa otsa vaadates). Kas see siis nüüd meile peab jääma või? PERENAINE (nagu tõrjudes). Sellepärast siis nüüd kõhe meile! PEREMEES (naeratades Margusele). Võib jätta ka, kui sa
all orus niit lillist kuldsilmine. Ei häirinud mõtteid päevade rutt, veel kastena kerge nii naer kui nutt... Muri ja Mall Õues kõndis väike Mall, leivapäts käes oli tal. Ja kui Muri nägi Malle, haukus, nurus, ütles talle: ,,Minu kõht on tühi ka, luba leiba hammusta!" Väike Mall oh hää ja pai: Muri tüki leiba sai. Korstnapühkija Korstnapühkija imelik mees: nägu must, pool pääd kübara sees, kõnnib tänaval, redel õlal, luud kaenla all... Hoia, Mann, ta tuleb ligi: tõuseb käsi lai, teeb sulle pai -- ning oled must kui pigi! Kiisu Õues jooksis kiisuke, meie Tiisu-Miisuke, luusis üksi pisi poju. Kes viiks kiisukese koju? Varblane Varblane, pisike linnuke, õue pääl nokitseb kaeru, Nakitseb, nokitseb tilluke, keksib ja kihistab naeru. ,,Hiirekütt, pilusilm Antsuke, mis sa sääl liputad saba? Asjata vaevad end, Intsuke, varblast sa siiski ei taba."
Artur Alliksaare luule. Artur Alliksaar (15. aprill 1923 Tartu 12. august 1966 Tartu) oli eesti luuletaja, näitekirjanik ja tõlkija. Olematus võiks ju olemata olla (1966 LR) Aeg Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole. Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole. Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu. Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu. Elul on tung kanda edasi elu, jällegi Kronos et saaks mõne lelu. Ei ole möödund või tulevaid aegu. On ainult nüüd ja on ainult praegu. Säilib, mis sattunud hetkede sattu. Ainuski silmapilk teisest ei kattu. Ei ole mõttetult elatud aegu. Mõte ei pruugigi selguda praegu. Vähemat, rohkemat olla ei võinuks. Parajal määral saab elu meilt lõivuks. Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu. Alles jääb hetk, milles asume praegu. Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju, kui seda jääv
Kas ema südant tunned Sa? Nii õrn, nii kindel, muutmata! Ta Sinu rõõmust rõõmu näeb, Su õnnetusest osa saab." Lydia Koidula · ,,Ma arvan, et elu algas siis, kui ma ärkasin ja hakkasin oma ema nägu armastama." George Eliot (Mary Ann Evans) · ,,Teda ei asenda keegi. Mingil kombel tunnevad lapsed isegi ta riideid puudutades, et need erinevad kõigi teiste riietest." Katharine Butler Hathaway · ,,Minu ema käed on nagu sile ja pehme siid, kui ta mu põski hõõrub. Nad teevad armastusega igisuguseid asju nagu mu juuste kammimine, mu kõrvade puhastamine ja mu riiete eest hoolitsemine." Kim Wilkinson · ,,Mitte keegi ei saa kunagi võtta yema kohta." Michelle Buchanan, 10-aastane 10.peatükk Minu jaoks alati olemas · ,,Su päevad on täiesti sisustatud - ja ikka tean ma, et alati, alati leidub ruumi minu jaoks." Pan Brown · ,,Kui kõik sõbrad on Su maha jätnud, on Su ema ikkagi Sinu juures
Tema mänge kõik ei tunne, Reeglid seal ju puuduvad. Enne vajub silmgi unne, Vastused kui tulevad. Ainult teadjad, elu tundjad Saatust naerda tohivad. See, mis tuleb, ütlevad Vaja, ära nõiduvad. Minu suust te kuulda saate Õnnest, mis teil tulekul! Ainult ühte meeles peage: Saatus peatub valikul. Ei saa keegi otsustada, Mis tal homme seisab ees. Ei saa otsust langetada See, kel ahnus põleb sees. Sinu süda, kallis tüdruk,
Kõige hullem viis kedagi igatseda on olla tema kõrval ja teada, et sa ei saa teda kunagi. Selle asemel, et igatseda vanu aegu, tuleks võtta kõik praegusdest aegadest, sest ka need muutuvad ajapikku vanadeks aegadeks ja siis on meil mida mäletada. Igatsus armsa sõbra vastu tunned alles siis, kui olete lahkunud. Vahepeal igatsen Sind nii palju, et mul hakkab paha. Inimesed, kes tõeliselt igatsevad on hoopiski teistsugused, nemad ei ütle välja seda, just nemad istuvad keskööni üleval, just need püüavad sõprade juures naerda, käivad mälestustemaal ning tänu sellele on igatsus nii tohutult valus neile! Igatsen sind hoolimata sellest, et sa murdsid igaveseks mu südame. Igatsedes ei suuda olla Mina ise, pole isu, ei maga, ei taha midagi... nagu oleks haigus keha vallutanud. Keegi ei saa minna tagasi ja alustada uuesti algusest, kuid igaüks saab alustada täna ja teha uue lõpu. Mäletad, kuidas sa naeratasid mulle esimest korda? Mina istusin pingil, sina istusid uk
Kobi nüüd eest ära ! (Aadu ära) 5.etendus MADIS : Tere, tere, vana sõber ! Hea meel sindki veel enne surma näha ! Kuidas sa siis nüüd ometi siia said ? Räägiti ikka, et sa läinud Afganistani uuesti tagasi ja olla surma saanud, ja vana Metsa Priidu ütles veel, keegi Aabram olla kelmuse eest viis korda läbi lipu aetud ja siis ära kartsa pandud. AABRAM : ( vihaselt). See on üks väga paha jutt ja kroonumehe au teotamine. Ja sina, usud Priidu jama, mis see suust välja ajab. Eks see Priidu saab ka kord oma õppetunni. MADIS : Noh, eks saame näha ! Aga, vana sõber ! Mul on sulle veel üks asi ära rääkida . AABRAM(lahkesti) : No muidugi, Madis ! Aga too mulle enne kapaga õlut,- joogijanu tikub peale. (Madis läheb tuppa) MADIS (tuleb suure taarinäuga) Tõin õige koduõlut vanale kroonumehele ! Poe õlu rikub kõhu ära, tuleb veel õllekõht ette. Ja sulle, Aabram, annan ma heameelega seda, mis mul on. AABRAM : Aitäh, Madis. Päris hea õlu
de Clermonti ja Champagne'i marssali *? Kus jalgvärav, mille juures vastupaavst Benedictuse bullad puruks kisti * ja mille kaudu nende toojad pilkeks mitrasse ja kirikukuube ehituna tagasi läksid, et siis minna avalike patukahetse-jatena läbi Pariisi? Ja kus on suursaal oma kulla ja sinaga, oma teravkaarte ja raidkujudega, oma sammaste ja hiiglasuure võlviga, mis oli üleni nikerdusi täis? Ja kus on kuldtuba? Ja kivilõvi ukse ligidal, pea maas ja saba jalge vahel, nagu Saalomoni * trooni lõvid, alandlikus asendis, mis nii sobib jõule õigluse ees? Ja ilusad uksed? Ning ilusad aknad? Ja kaunimustrilised taotud rauad, mida nähes BiscornetteMl käed longu vajusid? Mis on meile jäetud kõige selle asemele, Gallia ajaloo, gooti kunsti asemele? Kunsti asemele Saint-Gervais' 10 portaali kohmaka arhitekti de Brosse'i * rasked, rusuvad võlvid; ajaloo asemel aga on meil
Pikki tunde võime pidada temaga siirast nõtket rikkalikku mõttevahetust, mis võrsub kõige vanematest, salajasematest kogemustest, nii et seda kuulvad kõrvalviibijad, olgu sugulased või tuttavad, on meie ebaharilike võimete üle südamest üllatunud. Ent niipea, kui võõras hakkab vestlusse sisse tooma oma erapoolikuid eelistusi, piiritlusi ja defekte, on kõik läbi. Ta on kuulnud esimest, viimast ja parimat, mis ta meie suust iial kuulda saab. Nüüd ei ole ta enam võõras. Vulgaarsus, võhiklikkus, väärarvamused on juba vanad tuttavad. Kui ta nüüd veel tuleb, siis tervitatakse teda küll ka ehk korraloomise, paremate rõivaste ja lõunasöögiga, ent südamepõksumisega, hingest tulevat suhtlusega enam mitte. Mis oleks veel nii meeldiv kui need tundepuhangud, mis teevad mu maailma taas nooreks? Mis nii hõrk kui kahe inimese õiglane ja kindel kokkusaamine ühes mõttes, ühes tundes
3. Tüdruk, kes on korra haiget saanud, pole enam kunagi endine ! 4. Vihasena võib pidada parima kõne , mida kunagi kahetseda tuleb . 5. Keha kannatab ainult oleviku pärast , hing kannatab mineviku , oleviku ja tuleviku pärast . 6. Inimese pisaraid ei peata miski, kui hinges on tõeline valu. 7. Tears are words from heart that can't be spoken . 8. Kõik naised on loomulikult inglid, aga kui nende tiivad murtakse, istuvad nad luua selga. 9. Üdini heade inimeste silmadest peegeldub põhjatut kurbust. 10. Eks valust oska kõik jagu saada, peale selle ainsa, kes seda tunneb. 11. Tõelist valu, mis on südames ei anna pisaratega välja nutta. 12. Kurbuse kõige kõrgemal astmel pisarad puuduvad. 13. Ära lase väiksel arusaamatusel lõhkuda suurt sõprust. 14. Ma pole pika vihaga- maksan kätte ja unustan! 15. Ma andestan, kuid ei unusta. 16. Kes lakkab olemast sõber, polnud seda kunagi. 17. "Sõber" on vahel sõna, millel puudub mõte. 18
SÕPRUS: Sõprus on kui pärl, kerge purustada, raske parandada. Sõprus on nagu püksi pissimine, kõik näevad seda, aga sina tunned selle soojust. Tõeline sõber ei naera, kui sa püksi pissid, vaid pissib koos sinuga. Kes lakkab olemast sõber, polnud seda kunagi. Kerge on surra sõbra eest, aga raske leida sõpra, kelle eest surra! Sõprusel on üks hing ja kaks keha. Sõprus suurendab rõõmu ja vähendab kurbust. Tea, et sõprus on nagu klaas: kord kukub ja jääb terveks, teinekord ainult vääratab ja puruneb igaveseks! Vähe tähti taevas udurikkal ööl, vähe õigeid sõpru leida eluteel Ainult see, kellel on põhjusi kahelda iseendas, on alati hirmul selle üle, mis teised temast räägivad. Ära kritiseeri lolli vaenlast - äkki saab targaks! Sageli kujutab sõpruski võrrandit, milles on oma tundmatu ja muutuja. Vanal tutvusel on sügavad juured.
MIKS MIND PADJAKS ILMA LOODI? KÕIGILE MA NÕME NÄIN PADJANÄOGA RINGI KÄIN NÄKK HOMMIKUNE UDULAAM NIIDUL LAOTAMAS VEEL TIIBU METSA POOLE SAMMUN MA JÄRVE KALDAL PEATUN VIIVUKS VEEPIND SILE - PEEGELKLAAS VESI LAISALT KALLAST TAOB JÄRSKU RABANDUSE SAAN JÄRVEST TÕUSEB NÄKK - JA KAOB 10 11 KIVI TAGA, EEMAL VEIDI TEDA JÄLLE MÄRKAN TAAS KULDSEID JUUKSEID KAMMIB NEIDIS NAHK NII HELE, PILK ON MAAS KAUNID PUUSAD PAISTMAS VEEST, NÕTKED LIIGUTUSED RAUGED SAATUS ÕNNISTAND MIND MEEST ELUSTUNUD MÜÜDID KAUGED… MIS SA VAHID, MOLKUS – KUULED? LAUSUVAD SIIS NÄKI HUULED: PURJUS OLED SA VÕI KAINE? POLNDKI NÄKK, VAID NAABRINAINE. MÜÜR SIINPOOL MÜÜRI ELAS MEES SIIN TA ELAS JUBA AMMU OLI VALIND OMA TEE VAIKSELT LÄBI ELU SAMMUND SEALPOOL MÜÜRI ELAS NAINE SEAL TA ELAS JUBA AMMU POLNUD INGEL, OLI MAINE VAIKSELT LÄBI ELU SAMMUND PÄIKE LOOJUS, ISTUS MEES
Johann Wolfgang von Goethe ,,Faust" 1.1. Teose algul on Faust väga rahulolematu. Teda painab elutüdimus. Ehkki ta oli elus väga palju õppinud ja teadis palju, ei osanud ta seda hinnata. Faustil oli tunne, et tal on siiski teadmistest puudu ning ta ei saa inimkonnale kasulik olla. Ta ütleb (I Osa ,,Öö"): ,,Mis, vaene togu, sain ma sest? Pole teragi targem endisest. Magistriks sain, doktoriks isegi, ja juba aastat kümme nii ma ninapidi ratastringi vean õpilasi, vaeseid hingi, ja näen, et midagi ei tea.", ,,Ma oma teadmisi ei hinda, ei arva, et võiksin inimsoole teed näidata õigema, parema poole,". Ta otsib elu mõtet, maailma tuuma. Et selleni jõuda, on ta valmis pöörduma maagia poole. Fausti majanduslik seis on ka kehv. ,,Ka muuga hoobelda ei saa, puudub au ja toredus, maja ja maa. Kas on koerapõligi nõnda hale? Seepärast ma andun nüüd maagiale, et kuuleksin mõne vaimu käest maailma juhtivast imeväest, et enam tarkust kogu aja mul
/.../ Kevadelaul, kirjutatud Kohta-Järvel 29. mail 1924, joonistab mu ette rohelise looduse pildi, kus on mäed on täis äsja võrsunud taimestikku, kollase muruga. Kõndides kuulen kuidas ühed linnud laulavad üht ja teised teist lugu- need kõik lood meeldivad mulle. /.../Köet magusalt kuumaks on minugi rind, üht kaaslast teel eksides otsib mu hing,/../ Samas selle kõige tärkava looduse keskel, on tunda kurbust ja igatsust kaaslase järele, kes kõnniks minuga seal käsikäes või lihtsalt minu kõrval mind vaadates. Seda kedagi oleks mu kõrvale vaja just kohe ja preagu, sest mulle on pähe löönud kevad- see armastus. /.../löönd minulgi pähe siit kevade viin./../ Tütarlapsele, keda ma nii väga armastasin (1926) See luuletus on nii konkreetne kui ka sügavale tunnetesse laskuv. Ettekujutlus neiu noorusest ja värskusest jõuab minuni järgmise reaga /..
Vabal ajal olen normaalne, aga vaba aega mul kahjuks ei ole. Ma ei käitu sinu pilli järgi, kuna sinu pill on häälest ära I rock , you suck. It's end of the story Mitu korda ma pean vett tõmbama, et sa ära kaoksid ? Hommikul ärgates leidsin padja pealt kirja."Kallis ... sõitsin ära, sinu katus." Kõigepealt saa lutt suust ja siis tule minuga mölisema! Kõik mis ei tapa, teeb vigaseks. Ma olen vormis. Ümmargune on ka vorm. Enne minuga kohtumist ei uskunud keegi, et põrgu on olemas. Põrka pannile pelmeen! Mõistus, äkki tuleksid koju? Hell was full... So im back!
KUNINGANNA, HAMLET, POLONIUS, LAERTES, OPHELIA ja õukondlased. NARR: Tulevad! Elagu Taanimaa uus kuningas! KÕIK: Elagu kuningas! KUNINGAS: Ehk Hamleti, me kalli venna surm küll värskelt meeles veel ja sünnis on, et süda tarduks leina sünguses, on mõistlikum meil võita loomusund ning, kuigi tundes kurbust kadunust, meil tuleb mõelda elavailegi. Seepärast senise me õe ja nüüd me kuninganna, kes on pärijaks ses vapras riigis leseõigust mööda, nii-öelda rõõmuga, mis murtud on, õnn ühes silmas, valupisar teises,
Inimene vutlaris. A. Tsehhov Mironossitskoje küla äärel, vallavanem Prokofi küünis seadsid hiljaks jäänud kütid end öömajale. Neid oli ainult kaks: loomaarst Ivan Ivanõts ja gümnaasiumiõpetaja Burkin. Ivan Ivanõtsil oli võrdlemisi veider kahekordne perekonnanimi Tsimsa-Gimalaiski, mis ei sobinud talle kuidagi, ja teda kutsuti kogu kubermangus lihtsalt ees- ja isanime pidi; ta elas linna lähedal hobusekasvanduses ja sõitis nüüd jahile , et värsket õhku hingata. Gümnaasiumiõpetaja Burkin oli aga igal suvel krahv P. pool külas ja teda peeti ses maakonnas juba ammu omaks inimeseks. Nad ei maganud, Ivan Ivanõts, pikk, kõhetu, pikkade vurrudega vanamees istus väljas ukse ees ja suitsetas piipu; teda valgustas kuu. Burkin lamas sees heintel ja teda polnud pimedas näha. Jutustati mitmesuguseid lugusid. Räägiti muu seas sellest, et vallavanema naine Mav
"Mürgine pomm põletas ta Ja ärgates ei mõistnud ta, kelle häält oli kuulnud: poja Jakobi, iseenese või hilise näo." teekäija oma, kes teis-pool jõge läbi sügistuule venet karjus. Maret haaras mõlema käega võõra varrukast kinni. "Kus ta on? Kuhu ta jäi? Tuleb ta koju?" Ja küsimusi tuli hädaldades ta suust. -1- Friedebert Tuglas, Inimese Vari "Küllap ta nüüd juba teel on," rahustas võõras. "Oli mu haigemaja-naaber, aga jäi Selle mõtte juures hüppas Maret äkki jalule, sest väljast, jõelt kostis tõesti nõrk ja
annaabi.ee 
