Marie Underi armastusluule (2)

Marie Underi armastuslaulud
Marie Under on üks eesti luule säravamaid ja kunstiküpsemaid esindajad, kelle looming on inspireerinud eesti kirjandust, kunsti ja muusikat. Marie Under kirjutas palju armastustest, väljendades ennast julgelt ja sensuaalselt, millega eesti kirjandus ei olnud toona veel harjunud. Tema isiklik ja koguni ka robustne väljendusviis tegid ta tuntuks üle Eesti, äratades nii vaimustust kui protesti .
Sonett ,, Ekstaas ’’ räägib kirglikust armastusest ning milliseks see armunu muudab. Luuletuses kõneleb armastav naine, kes on tundeline ja kannatamatu kohtuda oma armastatuga. ,,Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd,/ ma iial polnud kaaluv ega kaine .’’ Read kajastavad, kuidas armunu muutub just kui joobunud olekusse, ei tee mõistlikke otsuseid, võtab arvesse ainult oma instinkte. Sel hetkel saavutab süda mõistuse üle võidu. Under kirjutab ka füüsilisest ihast: ,,ja kahisedes langevad kõik rüüd,/ sest riidetult on siiski kaunim naine.’’ Kahekümnenda sajandi esimesel dekaadil kohtas sellist väljendusviisi harva, seda ei peetud sobilikuks, eriti noorele naisele. Minu jaoks üks tähendusrikkaim osa luuletusest ,,Ekstaas’’ on: ,,Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka/ kui surmamõistetu, kel vähe aega.’’ Mina mõistan seda nii, et inimene üritab võimalikult palju oma armsamast saada, just kui pole piisavalt aega antud siin maailmas koosviibimiseks. Armunud tõesti käituvad nii, nad viidavad liigagi palju aega koos ja ei suuda üksteisest kauem lahus olla kui mõned päevad, ilma, et kohutav igatsus peale tuleks.
Samas luulekogus ,, Sonetid ’’ ilmus veel üks minu jaoks märkimisväärne luuletus ,,Sina ütled’’. Luuletuses kajastub Underi impressionistliku kujutuslaadi, põimides loodust ja mehe vooruslikust. Luuletuses avaneb Underi anne kreatiivselt kujutada armu - ja looduselamusi. ,, Kui nagu liblik hõljub naeratus/ sul ümber huulte avaneva mooni, ’’ kirjeldab Under oma armastatu kergelt tulevat, muretut naeratust, mille ilu on võrreldav avanenud mooniga.
Luuletus ,, Sina ja mina’’ , mis ilmus kogumikus ,,Kivi südamelt’’ aastatel 1930-1935 on hoopis teise alatooniga kui nooruses kirjutatud armastusluuletused. ,, Sa ajad kärbsed mu toast, / sa oled mu seljakatja./ Kuid sina oled kindel, / kui lendaksid tuvid sull’ suhu - / Nii tugev vaist on lindel, / kes ikka teavad: kuhu.’’ Ridades kajastub autori küpsemist, noorusliku armastuse esimesest etapist ülesaamise ning jõudmist abielu staadiumisse, kus on oluline üksteise toetamine ja arusaamine. Lõpus räägib autor lindudest, kellel on kindel siht; ja nagu õnnestunud abieluski, abikaasad käivad sama teed. Hilisemas luules kohtab harva kirglike hetki ja kirjeldusi maailmast läbi roosade prillide. Underi luule muutub depresiivsemaks, kus ilu ja harmoonia asendub inetu ja ebaloomuliku maailmaga .
Marie Underi luuletusi on meeldiv lugeda, need annavad erksa kujutuspildi maailmast ning tekitavad tervikuliku tunde, just kui ise oleksid osa luuletusest. Tema armastusluulega on kerge samastuda, ta ei varja oma tundeid ja näitab armastust sellisena nagu inimesed seda tõeliselt tunnevad .