Anton Tšehhovi elulugu (0)

Keskkool - Kirjandus - Kirjandus

1 Hindamata

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Lõik failist

Anton Tšehhov

Sündis 1860. aastal Taganrogis väikekaupmehe pojana.
Vanaisa oli pärisori, kes suutis end priiks osta.
Isa Pavel Tšehhov oli raske lapsepõlvega andekas inimene, kes oskas nii joonistada, viiulit mängida kui ka kirikukoori juhatada. Perekonda kohtles ta karmilt ja rakendas rangeid kasvatusmeetodeid. Lapsed pidid kuuletuma karmile kasarmuprintsiibile, neid õpetati kauplema, sunniti pikalt poes istuma ja varahommikust õhtuni kirikus laulma.
Lapsepõlve lapsepõlve hetked veetis ta mere ääres mängides ja kala püüdes ning läbi stepi vanaisale külla sõites.
Hoolimata karmusest armastas ja austas Tšehhov oma vanemaid, sest nad olid võimaldanud lastel õppida.
Õppima hakkas ta kreeka algkoolis, seejärel Taganrogi klassikalises gümnaasiumis.
Gümnaasiumist sai Tšehhov oma mõtte kirjutada novelli „Inimene vutlaris“, sest seal õpetas palju Belikovi taoliseid õpetajaid.
Anton armastas teatris käia ja selleks, et sinna saada maskeerisid vennad end ümber, et täiskasvanud välja näha.
Lapsepõlv möödus märkamatult.
Isa ei suutnud oma tekkinud võlgu tasuda ning võlavanglast pääsemiseks põgenes ta Moskvasse, kus õppisid Antoni vennad Nikolai ja Aleksandr. Varsti kolis Moskvasse ka ema väiksemate lastega ning Anton jäi 16-aastaselt üksinda gümnaasiumit lõpetama.
Ta üüris võõrastelt toanurka ning elatist teenis tunniandmisega poisile , kes valmistus astuma junkrute kooli. Osa raha saatis perele. Need aastad muutsid Tšehhovi täiskasvanuks, õpetasid talle töökust ja distsipliini.
Õppimine oli raskendatud, sest Anton pidi pidevalt külmas poes kükitama ja kliente teeninda. Samas nõudis isa korralikke hindeid.
Isa bakaalkaupluses ja veinikeldris nägi ta iga päev ühtesid ja samu tuttavaid nägusid ühtede ja samade juttudega, kes olid poes nö pesa pununud.
Ema Jevgenia Jakovlena tegeles heategevusega. Seetõttu oli Antonil suur armastus loomade vastu ja ta ei suutnud nende julma kohtlemist vaadata. Kui kedagi peksti tulid tal külmavärinad. Ka isa peksis neid kodus, arvates, et see kasvatab neist inimese nagu karm kord temastki.
Vanas põlves Antoni juures Melihhovos loobus ta arvamusest, et peksmine on ainuõige lahendus ning palus selle unustada.
1879 aastal lõpetas Anton gümnaasiumi ja astus Moskva ülikooli arstiteaduskonda.
Meditsiiniõpingutel oli suur mõju tema kirjandustegevusele avardades tema vaatlusvälja ja rikastades teadmisi, kujundades maailmavaadet ning pilku inimese- ja elukäsitlusele. Ülikooliõpingud kajastuvad tema töödes: humoresk „Kirurgia“ ja ka tõsisem „Tüüfus“.
Kirjutama hakkas Tšehhov gümnaasiumi vanemates klassides, kuid ülikoolis algas tema päris kirjandustegevuse algus.
Vanem vend Aleksandr oli kutseline kirjanik ja ajakirjanik, kelle kaasabil avaldas ta oma jutte ajakirjades.
1880.aastal 9.märtsil huumoriajakirjas „Strekoza“ Tšehhovi jutustus „Kiri õpetatud naabrile“ ning peatselt sai temast mitme huumoriajakirja kaastööline. Nt. kirjutas ta Antoša Tšehhonte nime all „Minu venna vend“, „Inimene ilma põrnata“, „Patsientideta arst“.
Hoolimata andest tahtis ta oma tulevikku siduda meditsiiniga. Kirjandus oli tema jaoks pigem põnev ja ta tundis rõõmu areneva ande mängust enesest. Ta kirjutas kodus aknalaua peal, kus ta oli koos oma perega ning koos olemine kuulus loomemängu juurde.
Kirjandusega tegema ajendas ka perekonna majanduslik kitsikus, et aidata oma õde ja nooremaid vendi.
Juba kirjandustegevuse alguses leidis ta oma teemad ja kujutusviisi. Sotsiaalselt kaalukate ja uuenduslike novellide kõrval kirjutas ta ka humoorikaid just huumoriajakirjadele sobivaid jutte. Tema loomingu hulgas oli nii teravaid lugusid „Õunte pärast“ (1880) kui ka psühholoogiliselt teravaid jutte „Papa“ (1880).
Ülikooli ja kirjutamise kõrvalt tegeles Tšehhov ka enesekasvatusega, püüdes endast orja välja pigistada. Hoolimata austusest vanemate vastu püüdis ta nende elumõistmise piire endas ületada ja tundis muret oma vendade literaat Aleksandri ja kunstnik Nikolai, keda Anton väga armastas, pärast, sest nad hävitasid oma andekust joomise, väikekodanliku elulaadiga, argipäeva räpasusega ja oskamatusega kavakindlalt töötada.
Tšehhov püüdis endas kasvatada intelligentse inimese ideaali . Kuid eeskujusid tal siin polnud. Nii armastatud Turgenev kui Tolstoi olid aadlikud , kes võtsid kirjanikuannet kui tavalist asja. Tšehhov aga püüdis iga hinna eest võidelda oma laiskuse, keevalisuse, keskendamatuse, teravuse ja provintsliku kõnepruugiga ning ta saavutas võidu.
Tšehhovi jaoks vastavad kasvatatud inimesed 1886 .aastal Nikolaile kirjutatud kirjas järgmistele nõuetele: nad austavad inimisiksust ja on alati vastutulelikud, lahked, viisakad , järeleandlikud. Nad valutavad südant ka selle pärast, mida ei näe palja silmaga. Nad austavad võõrast omandit ja maksvad oma võlad. Nendel on puhas süda ja nad kardavad valet. Vale madaldab rääkijat kuulaja silmis . Nad ei teeskle ja käituvad tänaval samamoodi nagu kodus, nad ei aja endast vähematele puru silma, nad ei ole lobisejad ega tiku avameelitsema, kui neilt ei küsita. Lugupidamisest võõraste kõrvade vastu on nad rohkem vait. Nad ei alanda end, et teises inimeses kaastunnet äratada. Nad ei mängi võõrastel hingekeeltel, et neile vastu õhataks ja neid poputataks, see kõik annab odava efekti, on labane, iganenud, võlts. Neid ei huvita võltsbriljandid nagu tutvused kuulsustega. Kui neil on anne, siis nad austavad seda. Selle nimel ohverdavad nad oma rahu, naised, viina . Nad on oma ande üle uhked. Nad kasvatavad endas esteetikat. Nad ei või uinuda riietes, näha seinapragusid täis lutikaid, hingata läppunud õhku, käia täissülitatud põrandal, süüa priimuselt. Nad püüavad võimalikult talitseda ja õilistada sugulist instinkti. Nad ei vaja naiselt voodit ja hobusehigi ega tarkust, mis avaldub oskuses võltsrasedusega ninapidi vedada ning lakkamatult valetada. Neile on tarvis värskust, elegantsust, inimlikkust, võimet olla mitte vadi ema. Nad ei trimpa viina ega nuhi kappides, kuna teavad, et nad pole sead. Nad joovad ainult siis kui on vabad, sobival juhul, sest terves kehas terve vaim.
Tšehhovi 1880-1888 aastate novellid minetavad meelelahutusliku laadi . Need on küll lõbusad ja hiilgavalt teravmeelsed kuid tema elu- ja inimesekäsitlus kujuneb tõsimeelseks ja sügavalt novaatorlikuks (uuenduslikuks).
Tšehhov oli esimene vene kirjanik, kes mõistis, et ka väikekodanlane pole vaid ohver, et temagi kannab vastutust ebanormaalse elu eest. Nagu kõik teised inimesed kannab ka väike inimene kurjust enda hinges ja avaldab oma käitumises. Tšehhovi jaoks on väikekodanlane teatav kultuurilis-psühholoogiline tüüp – egoist, ahta eluvaatega, piiratud silmaringiga koguja, mats ja argpüks üheskoos. Väikekodanlase põhitunnus on inimväärikuse täielik puudumine, lakeilik teenistusvalmidus kõrgemate ees nt. „Ametniku surm“ (1883). „Paks ja peenike “ (1883). Tšehhov näitab, et kui selgub et üks lapsepõlvesõpradest on juba salanõunik teine aga kolleegiumisekretär, muutub paks tema silmis teie ekstsellentsiks. Tšehhov tahab, et peenike muutuks ka inimväärseks.
Väikekodanikku iseloomustab ka matslikkus kõigi suhtes, kes temast sõltuvad, kahekeelsus. „Kaks ühes“ (1883), kus väikeametnik karjub konkas kõigi peale ning teeb märkusi, kuni leiab, et seal on tema ülemus ning tõmbub kössi.
Tuleb välja ka väikekodaniku automatismi motiiv „Kameeleon“ (1884), kus politseiinspektori hoiak sõltub sellest, kes on kullasepa sõrme hammustanud koera omanik.
Humoristlike ja satiiriliste novellide tegelased sarnanevad nukkudega, mis tähendab et nad käituvad alati ja kõiges oma sotsiaalse keskkonna kirjutatud ja kirjutamata seaduste järgi.
Inimeste võõrdumist loomade maailmast rõhutab ta tegelastele loomanimedele sarnaste perekonnanimede panemisega.
Tšehhovi olustikusatiir taandus 1883.aastast alates sotsiaalse ees.
Novell „Unter Prišibejev“ (1885) on üks tema koomiliste novellide hilisemaid näiteid. See keelati algul ära, sest selles kirjutati politseilise järelevalve tugevdamisest juhtuvaid liialdusi.
1884. Aastal lõpetas Tšehhov ülikooli maakonnaarsti kutsega. Kuid arstiamet segas tema kirjanikutööd.
Ainuüksi 1885. Aasta jooks kirjutas Tšehhov 113 teost.
Tšehhovi kirjanduslik kuulsus kasvas kiirest ning ainuüksi kogumik „Kirjud jutud“ (1886) põhjustas arvukat vastukaja. Seega tõstis ta humoristliku lühijutu väärikasse kirjandusse.
Tšehhovi elu ei olnud aga kerge. Tema ülalpidamisel ole perekond ning tal avastati esimesed tuberkuloosi sümptomid.
Üha enam hakkas ta kirjutama sotsiaalpsühholoogilisi ja kurva põhitooniga teoseid.
Koomilise ja traagilise põimumine toimub novellis „Mure“ (1885), kus ta näitab inimese õnnetust ja tema süüd sellest.
„Kurbus“ (1886) on novell, mille Tolstoi arvas esmajärguliste klassi. Selles näitab ta, kuidas suurlinna inimesed on üksikud, mida rohkem võõraid on ümber, seda rängemalt üksildus rusub.
Traagilised on ka novellid lastest: „Vanka“ (1886), „ Magada tahaks“ (1888).
Samas kujutab novell „Giša“ (1886) maailma humoorikalt läbi väikelapse silmade.
Tšehhovi jaoks on laps poeetiline , püüdleb ilu poole, on seega vastandunud täiskasvanutele, kes hindavad maailmas vaid kasu. Ta mõistis laste hingeelu sügavamalt.
1880. Aastate lõpus läks ta novellidelt üle jutustustele ja draamadele ning tema loomingu arv kahanes järsult. Ta hakkas kirjutama romaani, mis jäi lõpetamata, näidendit „Ivanov“.
1888. Aasta alguses kirjutas ta jutustuse „ Stepp “. Kus ta tegelikkuses kirjeldab oma sõitu läbi stepi vanaisa juurde.
Ülipopulaarseks saavad samal ajal vodevillid „Karu“, „Abieluettepanek“.
Jutustusi „Tuled“ (1888), „Kihlvedu“, „Igav lugu“ (1889) ühendab selle ajastu vene intelligentsi elu ja vaimseid otsinguid. Tšehhov ei väljendanud enam oma seisukohti otse, vaid leidis, et lugeja peab ise jõudma teose idee ja autori hoiaku mõistmiseni.
1880. Aastate lõpus on tema emotsionaalsus vaoshoitum ja süžee lõdvem ning ta jutustab tegelaste teravatest ideelistest lahkhelidest väga tõsistes eluprobleemides. Tema arvates pidi kunstnik olema objektiivne ning esitama teoses küsimusi neile vastuseid andmata. „Stepp“. Objektiivsuse taotlus on põhjustatud tema maailmavaatest. Ta ei tahtnud liituda vaadete süsteemi ja ümberkujundamise programmiga. Ta tahtis olla vaba kunstnik, ei muud. See põhjustas kriitikute vastukaja, et ta on külm ja südametu inimene.
Tegelikult oli tema jaoks pühamast püham inimese keha, tervis, mõistus, talent , absoluutne vabadus. Ta unistas harmoonilisest inimesest, kes oleks täiuslik nii kehaliselt kui ka vaimselt, ilus nii riietuselt kui ka oma mõtetes ja tunnetes.
1889 aastal suri tuberkuloosi vend Nikolai.
1890 aasta suvel sõitis Tšehhov ootamatul Sahhalini saartele, kuhu saadeti sunnitööle kriminaal kurjategijad. Ta valmistus põhjalikult ette, lugedes vene kirjandust saare kohta. Saarel korraldas ta rahvaloenduse ning pärast kolme kuud saabus tagasi Moskvasse.
Sahhalini saare põhjal hakkas ta kirjutama raamatut „Sahhalini saar“, mis räägib sunnitöölt vabanenud asunike ja nende perekondade argipäevast, mis oli juba niigi kohutav.
Tšehhovi mälestused ja motiivid Sahhalini saarest elasid edasi tema loomingus, kuid keegi ei mõistnud teda.
Tšehhov otsustas 1892.aastal osta mõisa Melihhovos, kus elas koos oma vanemate ja õega kuni 1898 .aastani. Seal rajas ta spetsiaalse ruumi haigete vastu võtuks ning rajas oma kuludega 3 kooli.
1890.aastal püüdis Tšehhov jääda endiselt objektiivseks, kujutades tegeliikust kogu selle tõepäras ja mitte jagada ennatlikke nõuandeid. Novellid intelligentidest: „ Duell “ ( 1891 ), „Maja ärklitoaga“ (1896), pseudointelligentlikust väikekodanlusest: „Suur Volodja ja väike Volodja“ (1893), „Sõnaseadeõpetaja“ (1894), talurahva elust: „Maamehed“ ( 1897 ), intelligentsi ja rahva suhetest „Uus suvila “.
Teisalt oli ta juba nii mõnegi oma mõtte kindluses veendunud ja pidas vajalikuks veenda ka lugejaid. Jutustus „Palat nr. 6“ (1892), kus on vaatluse all aktiivse ja passiivse eluhoiaku probleem argikurjusega vastuvõitlemise mõttekus või mõttetus, mida ta arendas juba varasemas jutustuses „Tuled“. Selles jutustuses seisneb mõte, et elu koledusi mitte teada tähendab nendega leppida, aga leppida tähendab kaasa aidata.
Tšehhov veendus, et on olemas kahte tüüpi intelligente: ühed on hõivatud ühiskonnale kasulikust tegevusest, kes tunnistavad vaid oma tõde, kuid ei austa teiste arvamusi . Nad on askeetlikud ja ohvrimeelsed, loobuvad armastusest ja perekonnast, tunnevad halvasti kunsti ning on hoolimatud iseenda ja oma tervise suhtes. Nende tegevus piirdub pisiasjadega, mis ei vii õilsate eesmärkideni. Teine tüüp on kunstnikukalduvusega inimesed, kellel on keerukas sisemaailm , nad kiinduvad kergesti, neil on luulemeelt ja nad tunnetavad sügavalt loodust ja kunsti. Elu kui töö ja elu kui kasu kohutab neid ja tõukab eemale. Nende kaht tüüpi intelligentide kokkupõrget kujutab ta jutustus „Maja ärklitoas“ (1896).
Tšehhov vaatles vene küla eelarvamusteta ja tähelepanelikult. Ta märkas viletsust, mahatallatud inimesi ja kohutavaid tingimus, kuid ta ütles vene talupoegade kohta ka kibedat tõtt ja loobus ka nende idealiseerimisest.
Tšehhov ei vaevunud kirjutama suurtest asjadest, tema arvates ütlesid kõige selgemini mõtte ära just pisikesed detailid, mis ta ka oma teoste sisse toppis nagu „Palat nr. 6“ teravad naelaotsad plangus tähistasid vanglat. Nende varjus asub aga ka sisemine süžee: inimesed ajavad juttu , käivad külas, samal ajal otsustatakse nende surma üle.
Sajandivahetusel oli Tšehhov juba täiesti haige, köhides verd ja teades, et ta sureb . Ta elas arstide soovitusel pikemat aega Jaltas.
Sel ajal abiellus ta näitlejanna Olga Knipperiga, kuid naine jäi Moskvasse ja ta ise elas õnnetud elu seal väikeses provintsilinnas.
Sajandivahetusel pöördus ta uuesti satiirilise laadi juurde, milles on selgesti väljendatud autori suhtumist toimuvale. Novell „Jonõtš“ (1898) algab objektiivselt kuid lõpus muutub see teravaks groteskiks ja satiiriliseks visandiks.
Järgmine novell „Inimene vutlaris“ (1898) on algusest lõpuni satiiriline . Ülesehituselt on see raamnovell .
Jutustus „ Daam koerakesega“ (1899) ja novell „ Pruut “ (1903) on tema viimased teosed. „ Pruudi “ põhimotiiv on, et iga inimene, kes elab niisugust elu, mis inimest ei vääri, peab varem või Hilja , seda mõistma ja vana harjumuspärase, kuid pehkinud maailma hülgama.
44-aastaselt 1904 .aastal sureb Tšehhov tuberkuloosi.

Lae alla, et näha rohkem ▪ ▪ ▪

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 5 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-04-27 Kuupäev, millal dokument üles laeti

29 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

janosh112 Õppematerjali autor

Põhjalik kokkuvõtte Anton Tšehhovi lapsepõlvest, elukäigust, teostest ja väärtushinnangutest.

anton tsehhov elulugu

Sarnased õppematerjalid

ppt

ANTON TšEHHOV

Anton Pavlovits Tsehhov 29. Jaanuar 1860 Taganrog 15. Juuli 1904 Badenweiler, Saksamaa Lapsepõlv Vanaisa oli olnud pärisori, kes ostis pere mõisniku käest välja. Tema isa oli väikekaupmees ning oli väga karm. Oma perekonda pidas ta kõva käe all ja rakendas samu kavatusvahendeid, mida oli tema peal kord kasutatud. Sõnakuulmatuse eest karistas ta lapsi peksuga. Tsehhovi isa oli kunstnikuhing - mängis viiulit, laulis kirikukooris. Anton oli isale poes abiks. Elati Taganrogi linnas, kus elu oli nii igav, et isegi koerad läksid igavusest hulluks. Tsehhov ise on öelnud, et tal polnud lapsepõlve. Noorusaastad Anton Tsehhov õppis Moskva ülikoolis arstiteaduskonnas, mille lõpetas 1884 aastal. Pärast ülikooli töötaski mõnda aega semstvoarstina. Tsehhov põdes tuberkuloosi ja elas seepärast tükk aega Jaltas. Tsehhovi isa põgenes koos perekonnaga Moskvasse, sest tal oli palju võlgu

Kirjandus

doc

Realism vene kirjanduses

sellist suunda kirjanduses nimetati XIX sajandi ka kriitiliseks realismiks. Realismi põhizanr on eepika suurvorm romaan. Realism arenes kõige jõulisemalt Prantsusmaal, Inglismaal ja Venemaal. Puskin ja Lermontovi järel kerkisid XIX sajandil vene avalikkuse ette suured sõnameistrid Ivan Gontsarov (1812-1891), Ivan Turgenev (1818-1883), Nikolai Gogol (1809-1852), Fjodor Dostojevski (1821-1881), Lev Tolstoi (1828-1910), Anton Tsehhov (1860-1904). Silmapaistva panuse maailmakirjandusse on andnud kolme viimati mainitud kirjaniku- F. Dostojevski, L. Tolstoi ja A. Tsehhovi looming. VENE KIRJANDUS XIX SAJANDI VIIMASEL KOLMANDIKUL Ajajärgu üldine iseloomustus XIX sajandi viimane kolmandik oli Venemaa ühiskondlik-poliitilises elus murranguline, vastioluderohke ja keerukas ajajärk. Selle perioodi iga üksiku aastakümne eripalgele vaatamata iseloomustas neid üks ühine põhijoon

Kirjandus

doc

Anton Tšehhov

Tema isa oli väikekaupmees ning oli väga karm. Oma perekonda pidas ta kõva kari all ja rakendas samu kavatusvahendeid, mida oli tema peal kord kasutatud. Sõnakuulmatuse eest karistas ta lapsi peksuga. Tsehhovi isa oli kunstnikuhing mängis viiulit, laulis kirikukooris. Oli isale poes abiks. Isa ütles, et õppimine pole oluline. Elati Taganrogi linnas, kus elu oli nii igav, et isegi koerad läksid igavusest hulluks. Tsehhov ise on öelnud, et tal polnud lapsepõlve. Anton Tsehhov õppis Moskva ülikoolis arstiteaduskonnas, oli elukutselt arst. Pärast ülikooli töötabki mõnda aega arstina. Tsehhovi isa põgenes koos perekonnaga Moskvasse, sest tal oli palju võlgu. Tsehhov jäi Taganrongi ülikooli ja kauplusesse tööle. Teenitud raha saatis ta perele Moskvasse. Kuna sellest rahast jäi väheks, otsustas Tsehhov kirjutama hakata. Autorinimeks oli Tsehhonte. 1890. reis Sahhalini saarele, kus vaatleb sunnitööliste elu, et sellest raamat kirjutada

Kirjandus

doc

Kirjanduse konspekt

Inimese käsitlus, inimhinge keerukus. Sotsiaal-olustikulised romaanid, psühholoogilised romaanid. Dostojevski: * tal endal oli epilepsia; * tal endal oli suhe saatusliku naisega; * ta ise sai surmanuhtluse, aga anti armu. Tsehhov Anton Tsehhov, 1860-1904, Venemaa. ( arenemine) Segaseisuslane erinevalt teistest. Isa oli mitmekülgne (kirjandus, muusika), kuid samas ka range. Pere lapsed pidid aitama isal poodi pidada. Isa pankrotistus ja põgenes Moskvasse. Pere läks sinna järgi. Anton lõpetas gümnaasiumi ja läks siis ka Moskvasse, asus Moskva ülikooli arstiteadust õppima. Esimene teos oli · Jutustus "Kiri õpetatud naabrile". Kasutas antonüümi Antosa Tsehhonte. Alguse looming oli peamiselt humoristlik. Kirjutamine oli tema jaoks mõnu, tuli väga kergelt. Esialgu oli peamine eesmärk lugejat naerutada, talle lõbu pakkuda. Ülikooli kõrvalt tegeles Anton enesekasvatuse, ja -arendamisega. Eesmärk oli saada targemaks ja oma võimeid arendada

Kirjandus

docx

Tšehhovi elulugu

Sulo Saar 11b Ettekanne Anton Tsehhov 1860-1904 Lapsepõlv ja noorus · Lev Tolstoi Tsehhovist: ,,Tema meisterlikkus on klass omaette. Ma lugesin ta jutustused uuesti suure naudinguga läbi. Nii mõnigi jutustus, nagu ,,Lapsed", ,,Magada tahaks" ja ,,Kohtus", on tõeline pärl. Ma lugesin kõik suure vaimustusega joonelt läbi..Tsehhovil on kõik illusiooni tekitavalt tõepärane.Tema lugudest jääb mulje nagu mingist stereoskoobist

Kirjandus

doc

A.Tšehhovi elu ja looming (Palat nr 6)

musitseeris, juhendas kirikukoori), kuid oli väga range ja lapsed pidid kuuletuma karmile kasarmudistsipliinile. Pidid poes müüjatena pikki tunde veetma, vahel said ka peksa. Kasvas väga karmis ja ranges keskkonnas, sellest hoolimata oli vanematele väga tänulik, sest nad olid temast kasvatanud väärika ja aruka inimese. 16-aastaselt jäi isa pankroti ja põgenes Moskvasse, kus õppisid ta vennad, hiljem läks ka ema teiste lastega järgi. Anton jäi üksi Taganrogi gümnaasiumi õpetada. Et maksta üüri, teenis ta raha ühte last õpetades. Olenemata sellest saatis ka emale natuke raha. Need olid rasked aastad, kuid need õpetasid talle töökust ja distsipliini. Gümnaasiumis, kus leidus nii hingetuid kui ka tähelepanelikku õpetajaid. Novell ,,Inimene vutlaris" 2. Esita kirjaniku eluloo olulisemad faktid. Sündis 1860 Taganrongis. Sirgus väga ranges ja karmis kasvukeskkonnas,

Vene kirjandus

doc

Kirjanduse I poolaasta konspekt

Kirjandus

docx

Vene kirjanikud

Ta kavandas plaani asuda talup elujärge parandama, nii sai alguse ,,õige elu otsingud". Ta suhtus talup lugupidavalt ja austavalt, kuna oli juba lapsepõlves näinud nende eluolusid. Tolstoiluseks nim. Tolstoi usulistest tõekspidamistest ning sellest välja koorunud usukuulutus võitis Venemaal arvukalt järgijaid. 6. Tsehhovi eluaastad,lapsepõlv,selle lõpp, haridustee, enesekasvatus, abielus, sõprus Tolstoiga?- Anton Tsehhov sündis 29 jaan. 1860 a Aasovi mere ääres Taganrogis, väikekaupmehe pojana.Tsehhovi isa oli kaupmees. Ta oli väga karm, sundis poegi pikalt poes istuma või laulukooris käima, sõnakuulmatuse eest said tsehhov ja tema vennad isalt peksa. Tsehhov ei andestanud isale, seda julma ülekohut. Antonile meeldis väiksena mere ääres mängida, kala püüda või läbi stepi vanaisale külla minna

Kirjandus

Rohkem sarnaseid