Toomapäev
Toomapäev on eesti rahvakalendris ning laiemalt läänekiriku traditsioonidest mõjutatud piirkondades 21. detsember.
Eesti rahvakalendris märgib toomapäev jõuluaja algust. Toomapäeval on Eestis olnud kombeks jõulueelne suurpuhastus ja jõuluroogade tarbeks sea
tapmine .
Lisaks on toomapäev märkinud viimast tähtpäeva aasta jooksul laenatud asjade tagastamiseks või muude aasta jooksul üles jäänud kohustuste täitmiseks.
Kuigi päev on nime saanud
apostel Tooma järgi, võivad päevaga seotud kombed eesti rahvakalendris olla ristiusueelsed ja seotud pigem tihti toomapäeva lähedale jääva talvise pööripäevaga.
TOOMAPÄEV (21. DETSEMBER)
EESTI
RAHVAKALENDER Koostanud
Mall Hiiemäe
Toomapäeva uskumuste ja kombestiku omapära määrab päikesekalendri aastalõpp, siia kuuluvad kujutelmad kõige pimedamast ajast ja pöördest valguse suunas, liikvel olevatest kurjadest jõududest. Ühtlasi on see pühadetsükli alguse päev täis ettevalmistusi pikaks pühadeajaks.
Toomapäevast hakkas kehtima muude tööde keeld peale pühadeks ettevalmistamise. Rõhutatud on ketruse ning jahvatamise keeldu. Mõnel pool peeti soovitavaks pesupesemist kui suurpuhastuse juurde kuuluvat toimetust, ent pesu ei tohtinud ööseks välja jääda.
Küllusliku pühadelaua ettevalmistused kestsid jõululaupäevani, selle kohta öeldi, et naise
kaasavara peab vastu ainult toomapäevast jõuluni. Naiste hooleks oli
vorstide valmistamine. Küpsetati ka leiba. Mõnel pool oli toomapäeva toiduks seapea, sellest loodeti sigade kordaminekut. Meeste töö oli õllepruulimine. Ette tuleb nii soovitust kui keeldu, ütlus "Toomas läheb tõrde" võib olla mitmeti mõistetav.
Kogu maal on toomapäev jõulueelse suurpuhastuse aeg. Koristustööde hulka kuulub küttekollete puhastamine ning kogu elamu korrastamine, mida nimetati Musta-
Tooma ,
Tahma -Tooma, Nõgi-Tooma või Tolmu-Tooma väljaajamiseks. See ütlus võib tähendada samuti veel päevade pikenema hakkamist, valguse
võitu pimeduse üle.
Musta-Tooma väljaajamine on enam keskendunud riituslikule mustuse, lohakuse, räpasuse ja laiskuse eemaleviimisele ning usundilise sisu taandudes lihtsalt elamukoristamisele. Piirkonniti on väheseid teateid Tahma-Toomaks nimetatava õlg- või
kaltsunuku valmistamisest ja teise peresse viimisest toomapäeval.
Veel on toomapäevast alates, kolmel päeval enne jõulupühi, üksikult või grupina
perest peresse käinud jõulutoomad ehk toomad. Need on valges rõivas meesterahvad, nimetatud on punast vööd ja näokatet. Nähtud on ka karvupidi kasukaga, tahmatud näoga toomast. Vanasõnas tavatsetakse järjestikku nimetada kolme ennejõulust sanditajat, kellel tunnusese käes või seljas: "Andrus ahjuhargiga, luutsi luuaga, toomas toobripuuga". Toobripuu öeldakse olevat õlletoobrite tõstmiseks, on ju toomaste peamine tegevus jõuluõlle
maitsmine . Külastuse juurde kuulub eelolevate tähtpäevade teatamine ning
napp õnnesoov uueks aastaks.
Toomapäev
- 21. detsember
Toomapäev langeb enam-vähem talvise pööripäevaga kokku ja on päikeseaasta lõpupäev - see on ülioluline kriitiline pöördepunkt. Skandinaavias algas toomapäeval uus aasta. Asudes
skandinaavia ja germaani mõjualal on mõlemast eesti rahvakalendris jälgi. Toomapäev on oluline
kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise poolest. Tähtpäev on säilitanud mitmeid muistseid tavasid ja saanud juurde kristlikke
motiive .
Toomapäeval on liikvel surnute
hinged , Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(
haldja )ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste
patroon . Toomapäeval
tapeti pühadeks loomi ja soolati liha.
Paadid keerati
kummuli ja valati neile anniks õlut.
Kraasna asunduse eestlastel olid 19. sajandi lõpul säilinud ohvrikombed, uskumused ja loitsud, millega pöörduti
maajumal Tooma, karjakaitsja, piksekahju ja põua eest hoidja poole. Toomapäeva on
seostatud hingede liikumisega, kuigi
hingedeaeg on ju üldiselt pigem
oktoobris -novembris.
Oluline oli mustuse ja laiskuse minema
saatmine kaltsu - ja õlenukkudena. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad. Pesti kerisekive ja puhastati
majapidamist . Toomapäevast alates
suuremaid töid ei tehtud, sest oli alanud jõuluaeg.
Töökeelud
Keelatud olid kõik tööd peale pühadega seotu ehk siis lubatud olid eeskätt
koristamine , kraamimine ja pühadetoitude valmistamine. Eriti keelatud oli ketramine ja jahvatamine. Mõlemad tegevused on seotud päripäeva liikumisega, mistõttu neid on seostatud päikese liikumisega.
Rangelt oli keelatud puude
raiumine ja nende kojutoomine.
Algas pühadetoitude valmistamine, mis kestis jõululaupäevani. Valmistati
vorste , leiba ja Põhja-Eestis õlut. Toomapäeval minevat Toomas tõrde – õlu läheb käima ja teda saab palju. Mõnes kihelkonnas oli aga enne toomapäeva ja toomapäeval õlletegu keelatud – sest see ei lähe käima või rikub Toomas selle.
Rituaalsed toidud
Seapea söömisega
tagati sigade edenemine. Toomapäeva juurde kuuluvad pähklid ja õlu.
Toomas
1. sajandi apostel, kes on saanud
tuntuks oma uskumatuse ja skeptitsismi tõttu. Pärast Kristuse surma misjonär Indias, hukati ja maeti Madrase lähedale. 394. aastal toodi Edessasse, sealt
Egeuse mere äärde ja hiljem Abruzzisse. Tooma apogrüüfid pärinevad 2.-4. sajandist. Ta on arhitektide patroon (pühakupärimuse järgi ehitanud India
kuningale palee) ja pimedate patroon (oma vaimse pimeduse tõttu).
Idakirik pühitseb ta surmapäevana 6. oktoobrit, Süürias jm aga 3. juulit. Inglismaal on talle pühendatud 46 kirikut.
Tahma-Toomas, Must-Toomas
Toomapäeval tuli Tahma-Toomas, Must-Toomas või Jõulu-Toomas majast välja kihutada. Mõnel pool on sel puhul valmistatud
vanadest riietest õlgi ja kaltse täistopitud
nukk , mis on pimeduse
varjus viidud teise peresse. Kui Tahma-Toomast ei märgatud ega viidud edasi, siis tähendas see laiskuse, mustuse, lohakuse, räpasuse ja muude halbade asjade majja tulekut. Leitud kaltsunukku vemmeldati ja visati ta siis uksest välja. Tavaliselt rändas Tahma-Toomas uue aasta saabumiseni ukse tagant ukse taha ja märgistas pere, kelle ukse tagant ta uusaastahommikul leiti.
Toomad, jõulutoomad
Valgeis rõivais ja mõnikord maskeeritud mehed käisid Saaremaal kolmel päeval õlut maitsmas ja lähenevaid pühi teatamas või ka naabritele õlut viimas. Ringi
käidi üksinda või rühmana. Enamasti olid nende rõivad valged, mida on seostatud hingede ringiliikumisega. Vahel
kandis toomas karvast musta
kasukat ja oli tahmase näoga, mis viitas aastalõpul rändavatele kurjadele jõududele. Toomastel oli mõnikord kaasas puust sau, kaigas või nn toobripuu, millega taoti tantsimisel vastu põrandat. Küllatulnud toomaste tantsimine oli teine
sagedane tegevus.
Mõnel pool on mehed käinud tahmaste nägudega kõrtsis toomast valgeks joomas.
Saaremaalt pärit kirjanik Juhan
Peegel on arvanud, et õlletegu, tähtis sündmus 19. ja 20. sajandi kehvades oludes, määras saarlaste pühad ja tähistamisviisid. Saartel on kogu jõuluaajal maskeerutud erinevateks olenditeks.
Mida teised teevad
Toomasandid, kes käsidi toitu palumas ja jõulupühi kuulutamas, olid tuntud mitmel pool, ka näiteks Inglismaal, kus toomapäeval on tähistatud kirikukelladega jõulupühade algust. Ööl vastu toomapäeva on
padja alla pandud sibulaga ennustatud armsamat.
Õlenukud ja kaltsukujud
Enamasti sümboliseerivad sellised
nukud personifitseeritud ebaõnne, mis tuleb viia majast või külast eemale või koguni metsa. Nukke on pekstud ja viidud protsessiooniga külast ära. Küllalt sageli oli
viimine siiski salajane toiming, mida hämaruse varjus toimetati. Õlenukke valmistati ja nende abil suunati ebaõnn ja haigused eemale toomapäeval (Tahma-Toomas, Must-Toomas, Jõulu-Toomas), nääride ajal (nääritont, näärimees, näärinäkk), vastlapäeval (metsik), tuhkapäeval (kada, tuhkapoiss).
Õlenukkude traditsioon on rikkalike rahvusvaheliste paralleelidega. Eestis teadaolevad nukud on olnud paarikümnest sentimeetrist kuni üleinimpikkused, riietatud meheks või
naiseks . Neile on mõnikord joonistatud pähe silmad, nina ja suu. Selline nukk oli
teatava negatiivse nähtuse või omaduse kehastuseks, mistõttu õlenukke on viidud ka peredesse, kellega satuti vaenusuhteisse.
Kindlatel tähtpäevadel valmistatud nukke,
kujusid , jooniseid kasutati nimiolendite kahjustamiseks, tõrjumiseks või edendamiseks. Nii on kevadistel tähtpäevadel joonistatud vaenlase kuju kriipsujukuna puukoorele ja antud talle nimi. Nimeliste puust, kaltsudest, vahast inim- ja loomakujude ja maagia abil kahjustati kujutatut, samasuguste
kujudega on ka edendatud ja ravitud, viies neid kindlal ajal ohvripaika.
Talvisel madisepäeval tõrjuti Saaremaal ja Lääne-Eestis kärbseid, viies puupulkadest ja õlest "kärbseid" naaberperesse. Ka on selliseid sümboolseid kärbseid 19. sajandil käsikiviga jahvatatud, et putukaid majast eemale hoida.
19. sajandi lõpuks oli enamik nukkude ja kujudega seotud tavasid muutunud meelelahutuslikeks ja sellistena elas osa neist meedia õhutusel 20. sajandi teise pooleni. Uue
rakenduse leidsid õlrkujud ja -nukud 20. sajandi lõpul aastavahetuse kaunistuste ja kuuseehetena.
Taive Särg toomapäeva lauludest
Toomapäevast alates, kolmel päeval enne jõulupühi, käisid Saaremaal (jõulu)toomad. Nad teatasid eelolevate tähtpäevade saabumist nagu on kombeks ka selle piirkonna martidel ja kadridel ning
soovisid lühidalt õnne uueks aastaks. Üksikuid teateid on toomaste tantsudest ja lauludest, mis värsimõõdu järgi otsustades on suhteliselt uued.
Lisa enda kommentaar tähtpäeva kohta | Loe selle tähtpäeva kommentaareoomapäevKuupäev: 21.12
Kirjeldus: Toomapäev langeb enam-vähem talvise pööripäevaga kokku ja on päikeseaasta lõpupäev - see on ülioluline kriitiline pöördepunkt. Skandinaavias algas toomapäeval uus aasta. Asudes skandinaavia ja germaani mõjualal on mõlemast eesti rahvakalendris jälgi. Toomapäev on oluline kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise poolest. Tähtpäev on säilitanud mitmeid muistseid tavasid ja saanud juurde kristlikke motiive.
Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha. Paadid keerati kummuli ja valati neile anniks õlut.
Kraasna asunduse eestlastel olid 19. sajandi lõpul säilinud ohvrikombed, uskumused ja loitsud, millega pöörduti maajumal Tooma, karjakaitsja, piksekahju ja põua eest hoidja poole. Toomapäeva on seostatud hingede liikumisega, kuigi hingedeaeg on ju üldiselt pigem oktoobris-novembris.
Oluline oli mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad. Pesti kerisekive ja puhastati majapidamist. Toomapäevast alates suuremaid töid ei tehtud, sest oli alanud jõuluaeg.
TöökeeludKeelatud olid kõik tööd peale pühadega seotu ehk siis lubatud olid eeskätt koristamine, kraamimine ja pühadetoitude valmistamine. Eriti keelatud oli ketramine ja jahvatamine. Mõlemad tegevused on seotud päripäeva liikumisega, mistõttu neid on seostatud päikese liikumisega. Rangelt oli keelatud puude raiumine ja nende kojutoomine.
Algas pühadetoitude valmistamine, mis kestis jõululaupäevani. Valmistati vorste, leiba ja Põhja-Eestis õlut. Toomapäeval minevat Toomas tõrde – õlu läheb käima ja teda saab palju. Mõnes kihelkonnas oli aga enne toomapäeva ja toomapäeval õlletegu keelatud – sest see ei lähe käima või rikub Toomas selle.
Rituaalsed toidudSeapea söömisega tagati sigade edenemine. Toomapäeva juurde kuuluvad pähklid ja õlu.
Toomas1. sajandi apostel, kes on saanud tuntuks oma uskumatuse ja skeptitsismi tõttu. Pärast Kristuse surma misjonär Indias, hukati ja maeti Madrase lähedale. 394. aastal toodi Edessasse, sealt Egeuse mere äärde ja hiljem Abruzzisse. Tooma apogrüüfid pärinevad 2.-4. sajandist. Ta on arhitektide patroon (pühakupärimuse järgi ehitanud India kuningale palee) ja pimedate patroon (oma vaimse pimeduse tõttu). Idakirik pühitseb ta surmapäevana 6. oktoobrit, Süürias jm aga 3. juulit. Inglismaal on talle pühendatud 46 kirikut.
Tahma-Toomas, Must-ToomasToomapäeval tuli Tahma-Toomas, Must-Toomas või Jõulu-Toomas majast välja kihutada. Mõnel pool on sel puhul valmistatud vanadest riietest õlgi ja kaltse täistopitud nukk, mis on pimeduse varjus viidud teise peresse. Kui Tahma-Toomast ei märgatud ega viidud edasi, siis tähendas see laiskuse, mustuse, lohakuse, räpasuse ja muude halbade asjade majja tulekut. Leitud kaltsunukku vemmeldati ja visati ta siis uksest välja. Tavaliselt rändas Tahma-Toomas uue aasta saabumiseni ukse tagant ukse taha ja märgistas pere, kelle ukse tagant ta uusaastahommikul leiti.
Toomad, jõulutoomadValgeis rõivais ja mõnikord maskeeritud mehed käisid Saaremaal kolmel päeval õlut maitsmas ja lähenevaid pühi teatamas või ka naabritele õlut viimas. Ringi käidi üksinda või rühmana. Enamasti olid nende rõivad valged, mida on seostatud hingede ringiliikumisega. Vahel kandis toomas karvast musta kasukat ja oli tahmase näoga, mis viitas aastalõpul rändavatele kurjadele jõududele. Toomastel oli mõnikord kaasas puust sau, kaigas või nn toobripuu, millega taoti tantsimisel vastu põrandat. Küllatulnud toomaste tantsimine oli teine sagedane tegevus.
Mõnel pool on mehed käinud tahmaste nägudega kõrtsis toomast valgeks joomas. Saaremaalt pärit kirjanik Juhan Peegel on arvanud, et õlletegu, tähtis sündmus 19. ja 20. sajandi kehvades oludes, määras saarlaste pühad ja tähistamisviisid. Saartel on kogu jõuluaajal maskeerutud erinevateks olenditeks.
Mida teised teevadToomasandid, kes käsidi toitu palumas ja jõulupühi kuulutamas, olid tuntud mitmel pool, ka näiteks Inglismaal, kus toomapäeval on tähistatud kirikukelladega jõulupühade algust. Ööl vastu toomapäeva on padja alla pandud sibulaga ennustatud armsamat.
Õlenukud ja kaltsukujudEnamasti sümboliseerivad sellised nukud personifitseeritud ebaõnne, mis tuleb viia majast või külast eemale või koguni metsa. Nukke on pekstud ja viidud protsessiooniga külast ära. Küllalt sageli oli viimine siiski salajane toiming, mida hämaruse varjus toimetati. Õlenukke valmistati ja nende abil suunati ebaõnn ja haigused eemale toomapäeval (Tahma-Toomas, Must-Toomas, Jõulu-Toomas), nääride ajal (nääritont, näärimees, näärinäkk), vastlapäeval (metsik), tuhkapäeval (kada, tuhkapoiss).
Õlenukkude traditsioon on rikkalike rahvusvaheliste paralleelidega. Eestis teadaolevad nukud on olnud paarikümnest sentimeetrist kuni üleinimpikkused, riietatud meheks või naiseks. Neile on mõnikord joonistatud pähe silmad, nina ja suu. Selline nukk oli teatava negatiivse nähtuse või omaduse kehastuseks, mistõttu õlenukke on viidud ka peredesse, kellega satuti vaenusuhteisse.
Kindlatel tähtpäevadel valmistatud nukke, kujusid, jooniseid kasutati nimiolendite kahjustamiseks, tõrjumiseks või edendamiseks. Nii on kevadistel tähtpäevadel joonistatud vaenlase kuju kriipsujukuna puukoorele ja antud talle nimi. Nimeliste puust, kaltsudest, vahast inim- ja loomakujude ja maagia abil kahjustati kujutatut, samasuguste kujudega on ka edendatud ja ravitud, viies neid kindlal ajal ohvripaika.
Talvisel madisepäeval tõrjuti Saaremaal ja Lääne-Eestis kärbseid, viies puupulkadest ja õlest "kärbseid" naaberperesse. Ka on selliseid sümboolseid kärbseid 19. sajandil käsikiviga jahvatatud, et putukaid majast eemale hoida.
19. sajandi lõpuks oli enamik nukkude ja kujudega seotud tavasid muutunud meelelahutuslikeks ja sellistena elas osa neist meedia õhutusel 20. sajandi teise pooleni. Uue rakenduse leidsid õlrkujud ja -nukud 20. sajandi lõpul aastavahetuse kaunistuste ja kuuseehetena.
Taive Särg toomapäeva lauludestToomapäevast alates, kolmel päeval enne jõulupühi, käisid Saaremaal (jõulu)toomad. Nad teatasid eelolevate tähtpäevade saabumist nagu on kombeks ka selle piirkonna martidel ja kadridel ning soovisid lühidalt õnne uueks aastaks. Üksikuid teateid on toomaste tantsudest ja lauludest, mis värsimõõdu järgi otsustades on suhteliselt uued.
Allikas
http://www.folklore.ee/Berta/kalender.php TOOMAPÄEV
21.
detsember on rahvakalendris TOOMAPÄEV -
apostel Tooma surmapäev. Toomas
sündis arvatavasti Galileas. Kristuse jüngrina oli ta valmis koos
Kristusega surma minema, ent ta ei uskunud ülestõusmise ega
taevassemineku võimalikkusesse. Seepärast kutsuti teda ka Uskmatuks
Toomaks. Teda
peetakse puuseppade, ehitajate, arhitektide ja pimedate
kaitsepühakuks, tema tunnuseks on oda. Toomapäeva
uskumuste ja kombestiku omapära määrab päikesekalendri aastalõpp.
Skandinaavlastel oli see
omaette püha - pööripäev ehk uusaasta.
Jõulude alguseks muutus pööripäev seepärast, et toomapäevast
hakati arvutama päikese- ja kuukalendri kaheteistkümne päeva
Kõik kommentaarid