Rauaaeg Esimesed esemed ja materjalid Kui raud Eestisse tuli. tegi see eestlaste töö päris lihtsaks ja nad said paremini hakkama. Eestist on leitud ka osasid esemeid ja siin on mõned: Üks on rauast mõõk,pronksist ehtenõel ja väikeselouline kultusekivi. Tegeldi ka loomapidamisega (veised, hobused, lambad, sead), küttimisega, kalapüügiga ja metsmesindusega. Käsitööaladest olid välja kujunenud raua tootmine ja töötlemine, hiljem ka savinõude valmistamine. Valdavalt elati maal, elamuks hakkas kujunema rehielamu. Talud moodustasid küla, teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna, välisohu tõttu olid kihelkonnad liitunud maakondadeks. Muinas-Eestis polnud veel tekkinud seisuslikku ühiskonda, kuigi võis juba eristada vabasid
Keskmine rauaaeg (5.saj8.saj p.Kr) Olud Eestis muutusid rahutuks. Hakati ehitama linnuseid. Maeti sageli edasi vanadesse tarandkalmetesse. Kalmetesse hakati panustena lisama ka relvi. Elavnesid taas sidemed ülemeremaadega (viikingid). Rauaaeg Noorem rauaaeg (8.saj 13.saj p.Kr) Peamiseks tegevusalaks oli maaharimine (oder, talirukis). Levis kolmeväljasüsteem ( talvevili, suvivili, kesas) Tegeldi ka loomapidamisega (veised, hobused, lambad, sead), küttimisega, kalapüügiga ja metsmesindusega. Käsitööaladest olid välja kujunenud raua tootmine ja töötlemine. Rauaaeg Tegeldi vahetuskaubandusega. Tänu soodsale asendile tegeldi edukalt ka vahenduskaubandusega. Valdavalt elati maal, elamuks hakkas kujunema rehielamu. Talud moodustasid küla, külad moodustasid kihelkonna, välisohu tõttu olid kihelkonnad liitunud maakondadeks.
rajamine Põhja-Eesti rannikuvööndi. RAUAAEG (500 eKr Ribapõllud, raua Rajati linnuseid, Elati avaasulates, – 1200 pKr.) kasutuselevõtt maaharimine, liituti suuremateks loomapidamisega, maakondadeks küttimise ja kalapüügiga, tegeleti veel vahetuskaubandusega 2.Iseloomustage eestlaste suhteid naabritega. Andke hinnang eestlaste sõjalisele ja majanduslikule tasemele antud regioonis. Kuivõrd mõjutasid mujal Euroopas toimunud arengud Eesti ajalugu? – Eestlaste suhted Vana-Vene riigiga olid 9.-10
Talupoegade seisund enne ja pärast vallutust Eesti talupoegade seisund on läbi aastate väga ebastabiilne olnud. Muinasaja lõpuks olid üks talupoegade peamiseks tegevusalaks maaharimine, kus kasvatati enamasti nisu, kaera ja talirukist, vähem ube, herneid ja teisi vilju. Tavaliselt oli taluperel üks adramaa, kuid rikkamatel oli neid rohkem. Lisaks tegeleti ka loomapidamisega. Enamasti kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid, kitsi, sigu ja kanu. Toitu saadi ka küttimise ja kalapüügi teel. Kala püüti enamasti vaid sisevetel. Ainsaks magusaineks oli mesi, mida saadi metsamesinduse teel. Muinasaja lõpul toimus ka suur arenemine käsitöös. Nimelt kujunesid Virumaal ja Põhja-Saaremaal suurimad rauatootmiskeskused Eestis. Toodeti relvi, pronksehteid ja hõbeehteid. Peamiselt tegeleti vahetuskaubandusega ning oluline oli ka vahenduskaubandus.
Selle perioodi kohta on tähtsaimaks kirjalikuks allikaks Läti Henriku Liivimaa kroonika. Eestlaste peamiseks tegevusalaks oli maaharimine. Võeti kasutusele ader, Põhja- ja Lääne Eestis oli tuntud konksader, Kesk ja Lõuna-Eestis harkader. Maa suurust arvestati adramaades. Põlluharimises kasutati kahevälja süsteemi. Kõige tähtsamaks põlluviljaks oli talirukis. Talirukki kasvatamisega hakkas levima kolmeväljasüsteem. Põlluharimise kõrval tegeldi loomapidamisega, lisaks veel küttimise ja kalapüügiga. Arvestatav tähtsus oli metsmesindusel. Käsitööaladeks olid kujunenud raua tootmine ja töötlemine. Muinasaja lõpul kujunesid Virumaal ja Põhja-Saaremaal suuremad rauatootmiskeskused. Tähtsal kohal oli relvaseppade poolt valmistatud toodang. Muinasaja lõpul valmistati rohkesti ka pronksehteid ning läksid moodi hõbeehted. Tegeldi peamiselt vahetuskaubandusega. Sisse veeti hõbedat, pronksi,
Peamine tegevusala oli maaharimine. Kui varem kasvatati enam otra, siis alates 11.sajandist levis talirukis. Maa suurust arvestati adramaades. Adramaaks nimetati sellise suurusega põllumaad, mida suudeti harida ühe adraga. Tavaliselt oli talupere valduses üks adramaa, rikkamatel ka enam. Koos talirukkiga tuli põlluharimisse ilmselt nn kolmeväljasüsteem. Ühele põllule külvati talivili, teisele suvivili ja kolmas oli kesaks. Põlluharimise kõrvalt tegeleti ka loomapidamisega. Kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid, kitsi, sigu ja kanu. Toitu hangiti ikka veel ka küttimise ja kalapüügiga. Arvestatav tähtsus oli metsamesindusel. Mett tarvitati kui ainsat magusainet, vaha järele valitses suur nõudmine Lääne-Euroopa turul. Paljud vajalikud töö- ja tarberiistad, ehitised, rõivad, liiklusvahendid valmistati igas peres oma jõududega. Keerulisematel aladel tegutsesid ka omaette meistrid. Muinasaja lõpul
peamiseks elatusalaks. Kirveste ja teiste metalltööriistade levik tegi võimalikuks alepõllunduse. Hakkas levima söödiviljelus (põld kasutusel 3-4 aastat, siis 15-20a puhkas). Tekkis 2-väljasüsteem – pool põldu vilja all, pool söötis (karjamaa) 3. Eesti ühiskond muinasaaja lõpul. (tegevusalad, suhted naabritega, asustus, külatüübid, haldusjaotus) Peamiseks tegevusalaks maaharimine. Maa suurust arvestati adramaades. Kolmeväljasüsteem. Põlluharimise kõrvalt tegeleti loomapidamisega. Püüti kala ja kütiti. Eestlaste elamuks oli suitsutuba. Talud paiknesid lähestikku ja moodustasid küla. Sumbkülad, ridakülad ja hajakülad. Umbes 45 kihelkonda ja 8 maakonda. Liivlaste, kurelaste, soomlaste ja karjalastega olid suhted väga head. Lõuna pool elavate naabritega tuli aeg-ajalt ette ka tülisid. Seleta mõisted: Kammkeraamika – arheoloogiline kultuur, milles olid kasutusel paremini valmistatud savinõud, mille välispind oli kaunistatud.
nim. seda kultuuri nii.*Iseloomulikud olid neile nöörijäljenditega savinõud ja matmiskombed- maasse kaevatud surnu asetati külili. *Venek. hõimud tegelesid algelise loomakasvatusega, kasvatades kitsi, lambaid, veiseid, sigu. *Selle kultuuriga võix seostada maaviljeluse algust Eestis. *Kultuuri algatajad- indoeurooplased. Muinasmaakonnad-Virumaa,Rävala,Järvamaa,Harjum.,Läänemaa,Saaremaa,Ugandi,Sakala. Tegevusalad 2at.algul-peamisex teg. alax oli maaharimine.Tegeldi ka loomapidamisega ning teatud osa oi ka küttimisel ning kalapüügil. Käsitöö arenes- toodeti ja töödeldi rauda. Tegeldi ka kaubavahetusega (vahetuskaubandusega). Ajalooallikad- Läti Henriku Liivimaa Kroonika, millest saame infi 1184-1227 aastate kohta ja Taani hindamisraamat. Eestis oma raua tootmine,leiud- sootauamaak, muinasaja lõpul kujunesid suuremad rauatoo tmiskeskused-odaotsad, mõõgapidemed, pronksehted, hõbeehted, noad, kirved,vikatid. Elanike arv Eestis 13s. algul- u
A-veregrupp · arenes elukooslustes, mis põhinesid põllumajandusel · täheldati esimest korda Idamaades ja Aasias · sealne inimene kasvatas teravilja ja tegles loomapidamisega · kõrge vastupanuvõime haiguste ja nakkuste suhtes · tulevad taimsete toitudega kõige paremini toime · sageli on mao happesus liiga madal, mis võib tekitada kroonilist mao limaskesta põletikku · sagedamini ainevahetushäite · b vitamiini puudus Toitumisnõuanded: · liharoodage vältimine (talub halvasti) · mageveekalad · taimetoit eriti oluline (peaaegu kõik puu- ja juurviljad sobivad) · teraviljatooteid talub hästi
muutus (kivikirst kalmed); säilinud ohvripaiku. Asukohad: Asva asula (Saaremaal), Ridala, Kaali, Narva. Kujuneb välja kaks erinevat asustuspiirkonda: rannapiirkond, sisemaapiirkond. Rauaaeg ja iseloomulikud jooned (500 eKr-1200 pKr): tööriistad valmistati rauast, kuna see oli vastupidavam, tugevam ja sai teha teravamaid tööriistu. Põhiliseks elatusalaks oli maaharimine, kuid tegeleti ka loomapidamisega, küttimise ja kalandusega. Lääne ja ida vahel tegeleti läbi Eesti vahenduskaubandusega. Käsitööaladest olid tähtsamad relvameistrid ja ehtekunstnikud. Elamuks oli suitsutuba. 3. Eestlased muinasaja lõpul Muinasmaakonnad: Saaremaa, Revala, Läänemaa, Sakala, Ugandi, Harjumaa, Järvamaa, Virumaa, Alempois (suuremad). Naabrid ja suhted nendega: läänenaabrid – svealased (kaubandus, vastastikused röövretked),
saj.-8.saj p.Kr) Olud Eestis muutusid rahutuks. Hakati ehitama linnuseid. Maeti sageli edasi vanadesse tarandkalmetesse. Kalmetesse hakati panustena lisama ka relvi. Elavnesid taas sidemed ülemeremaadega (viikingid). o Noorem rauaaeg (8.saj.- 13.saj. p.Kr) Peamiseks tegevusalaks oli maaharimine (oder, talirukis). Maa suurust määrati adramaades. Levis kolmeväljasüsteem. Tegeldi ka loomapidamisega (veised, hobused, lambad, sead), küttimisega, kalapüügiga ja metsmesindusega. Käsitööaladest olid välja kujunenud raua tootmine ja töötlemine, hiljem ka savinõude valmistamine. Tegeldi vahetuskaubandusega. Tänu soodsale asendile Läänemere lääne-ja lõunaranniku ning Venemaa linnade vahel tegeldi edukalt ka vahenduskaubandusega. Valdavalt elati maal, elamuks hakkas kujunema rehielamu
Elatusalad: · Peamine tegevusala oli maaharimine. Alepõllunduse kõrval võeti kasutusele künnipõllundus, VII-VIII saj. Paiku võeti kasutusele rauast teraga ader (konksader, harkader) · Maa suurust arvestati adramaades sellise suurusega maa, mida hariti ühe adraga. Tavaliselt oligi talupere valduses üks adramaa. · Algul oli kasutusel kaheväljasüsteem, seoses talirukki kasvatamisega hakkas levima kolmeväljasüsteem. · Põlluharimise kõrval tegeleti loomapidamisega. Lääne-Eestis kasvatati rohkem veiseid (rohumaad!), Lõuna-Eestis sigu. · Lisaks tegeleti küttimise ja kalapüügiga (põhiliselt sisevetel, mererannikul puudus elanikkond, kes oleks sellega püsivalt tegelenud) · Arvestatav tähtsus oli ka metsmesindusel (mesi ainus magusaine, vaha järele nõudlus Lääne-Euroopas) · Suur osa vajalikke töö- ja tarberiistu valmistati kodus oma jõududega, kuid mõningatel
organiseerutumaks, et kaitsta oma vabadust. Eestlased muinasaja lõpul Rahvaarv tõusis jõudsasti ja asustus tihenes. Muinasaja lõpul elas Eestis juba vähemalt 150 000 inimest. Peamine tegevusala oli maahaimine, mis oma aja kohta oli üsna kõrgel tasemel. Maa suurust arvestati adramaades, milleks nimetati sellise suurusega põllumaad, mida suudeti harida ühe adraga. Tuli ka kolmeväljasüsteem-ühele põllule külvati talivili, teisele suvivili ja kolmas oli kesaks. Tegeldi ka loomapidamisega: veised, hobused, lambad, kutsed, sead, kanad. Toitu hangiti küttimisega ja kalapüügiga ja metsamesingus. Käsitööga tekkisid rauatootmiskeskused ja meistrid. Relvaseppade toodang: head relvad, hõbedaga ilustatud odaotsad, ornamenteeritud mõõgapidemed ja teramikud. Naised kandsid palju ehteid (pronks-hõbe). Aina rohkem tuli rahvusvaheline kaubandus. Eestit läbisid kaubateed, mis ühendasid Läänemere lääne- ja lõunarannikut Venemaa linnadega. Peamiselt vahetuskaubandus:
Rootsi pealinnana ülesse Stockholm 17) MAAKONNA KAART(lk 32 õpikust) 18)MUINASAJALÕPU ELATUSALAD, SUITSUTUBA Peamine tegevusala oli maaharimine,oli kõrgel tasemel. Enam kasutati rukkist. Maa suurust arvutati adramaades. Adramaadeks nim. Sellise suurusega põllumaad,mida suudeti harida ühe adraga. Koos talirukkiga tuli põlluharimisse nn kolmeväljasüsteem. Põlluharimise kõrval tegeldi loomapidamisega. Kasvatati veiseid,hobuseid,lambaid,kitsi,sigu ja kanu. Rohkem peeti koduloomi, kus oli rohumaid. Toitu hangiti veel ka küttimise ja kalapüügiga. Arvestatav tähtsus oli metsa- mesindusel. Mett tarvitati kui ainsat magusained. Eestlaste elamuks oli suitsutuba:väike, 4-5x6m suurune,palkidest hoone,köeti ilma korstnata kerisahjuga. Pärast lõikust kuivatati seda sellessamas ruumis. Tegemist on rehielamu eelkäijaga. 19)MUINASUSUND Vägi:Arvati, et inimesed omavad erilist väge
Aastad 1030-1061 olid tähtsad Eesti ajalood nurjati venelate tõsine vallutuskatse. Eestlased muutusid väga tugevaks. Eestlased muinasaja lõpul. Muinasaja lõpusajandid olid eestlaste elus tähelepanuväärseks tõusuajaks. Rahvaarv kasvas, asustus tihenes. Peamine tegevusala oli maaharimine. Maa suurust arvestati adramaades. Põlluharimisse tuli kolmeväljasüsteem ühele põllule külvati talivili, teisele suvivili, kolmas oli kesaks. Tegeleti loomapidamisega, küttimise, kalapüügiga. Tõusis esile metsamesindus. Vajalikud riistad valmistas iga pere ise oma jõuga, kuid raskemate asjade jaoks olid omaette meistrid. Muinasaja lõpul kujunesid suuremad rauatootmiskeskused. Eriti silmapaistev oli relvaseppade toodang, nad valmistasid kvaliteetseid relvi. Osa meistreid oli spetsialiseerunud pronksehetele, muinasaja lõpul, mil moodi läksid hõbehted, kerkisid esile hõbesepad. Üha enam kaubeldi rahvusvaheliselt
Idanaabritega olid suhted üldiselt rahumeelsed, 10. saj lõpul teravnesid ja toimusid sõjakäigud. Aastad 1030-1061 olid väga tähelepanuväärsed kogu eesti ajaloos, oli esimene vabadusvõitlus: nurjati venelaste tõsine vallutuskatse. Eestlased muinasaja lõpul Tõusuaeg: rahvaarv kasvas, asustus tihenes. Peamine tegevusala maaharimine (levis talirukis). Maa suurust arvestati adramaades. Kolmeväljasüsteem (ühele põllule talivili, teisele suvivili ja kolmandale kesa). Tegeleti ka loomapidamisega, küttimise, kalapüügi ja metsamesindusega. Kujunesid välja rauatootmiskeskused. Silmapaistev oli relvaseppade toodang. Tehti pronksehteid, hõbeehteid. Rahvusvaheline kaubandus kerkis esile. Tegeleti vahetuskaubandusega ja vahenduskaubandusega. Eestisse toodi hõbedat, pronksi, soola, paremaid relvu ja luksuskaupa. Vastu viidi karusnahku ja vaha. Tekkisid esimesed varalinnalised asulad, mis tekkisid tähtsamate teede ristumiskohtadesse.
vähemalt 150 000 inimest. Elatus aladeks oli peamisel maaharimine, mis oli selle aja kohta kõrgel tasemel. Põhiliset kasvatati talirukist. Maa suurust arvestati adramaades. Adramaaks nimetati sellise suurusega põllumaad, mida suudeti harida ühe adraga (põllutööriist, millega küntakse põldu). Koos talirukkiga tuli uus põlluharimise viis nn kolmeväljasüsteem. Ühele põllule külvati talirukis, teisele rukis ja kolmas oli kesaks. Põlluharimise kõrvalt tegeldi loomapidamisega. Kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid, kitsi, sigu ja kanu. Toitu hangiti ikka veel ka küttimise ja kalapüügiga. Tähtis oli ka metsamesindus. Paljud vajalikud töö- ja tarberiista, ehitise, rõivad, liiklusvahendid valmistati igas peres oma jõududega. Keerulisematel aladel tegutsesid meistrid. Enamiku igapäevaseid tööriistu valmistasid kohalikud sepad, kes kasutasid soomaagist saadud rauda. Muinasaja lõpul
eestlaste vastu, võitis ja rajas Tartusse tugipunkti, mille nimetas oma nime Juri põhjal Jurjeviks.1030-1061-eestlased nurjasid venelaste tõsise vallutuskatse-võitlus vene vürstidega. Eestlased muinasaja lõpul: Rahvaarv kasvas jõudsasti ja asustus tihenes.Elatusalad: Peamine tegevusala oli maaharimine.Levis enamasti talirukis.Maa suurust arvestati adramaades- põllumaa, mida suudeti harida ühe adraga. Lisandus kolmeväljasüsteem- talivili,suvivili ja kesa.Lisaks tegeldi loomapidamisega- veised, lambad, kitsed, sead, kanad.Küttimine ja kalapüük-toidu hankimiseks. Metsamesindus. Käsitöö areng:igapäevaseid tööriistu valmistasid sepad, kes kasutasid eesti soomaagist saadud rauda. Kujunesid ka suuremad rauatootmiskeskused. Eriti silmapaistev oli relvaseppade toodang. Osa meistreid oli spetsialiseerunud pronksehetele.Hõbeehted. Kaubandus: Eestit läbisid kaubateed- läänemere ja venemaa vahel.Tegeleti peamiselt vahetuskaubandusega. Eestisse toodi- hõbe, pronks, riided,
Ka vanemal rauaajal rajati üksikuid ringvall-linnuseid. Maalinnad- (rahvapärane nimetus) võimsate 8-10 meetri kõrguste paekividest laotud vallidega linnused. Linnuseid rajati enamasti kaitseks vaenlaste eest. Põhjuseks oli ka jõukuse kasv ning oma vara oli vaja kaitsta. Muinasaja lõpul peamisteks elatusaladeks oli näiteks maaharimine. Levis talirukkis. Põlluharimisse tuli ka kolmeväljasüsteem- ühele põllule külvati talivili, teisele suvivili ja kolmas oli kesaks. Tegeleti ka loomapidamisega. Rohkem peeti koduloomi. Veel ka küttimine ja kalapüük. Tähtis oli metsamesindus, mett tarvitati kui ainsat magusainet. Arenes käsitöö. Vajalikud esemed valmistati igas peres oma jõududega, keerulisematel aladel tegelesid omaette meistrid. Virumaal ja Põhja- Saaremal suuremad rauatootmiskeskused, kus sulatati sadu tonne rauda , millega varustati Eesti teisi piirkondi ning ka naabermaid. Silmapaistev oli relvaseppade toodang, valmistati kvaliteetseid relvi. Pronksehete meistrid
Suhted idanaabritega 1. Vene kroonikates nimetatid eestlasi tsuuditeks Eestlased muinasaja lõpul Elatusalad: 2. Peamine tegevusala oli maaharimine, mis oli oma aja kohta üsna kõrgel tasemel 3. Maa suurust arvestati adramaades.Seda nim sellise suurusega põllumaad, mida suudeti harida ühe adraga 4. Koos tali rukkisega tuli põlluharimisse nn kolmeväljasüsteem. Ühele põllule külvati talivili, teisele suvivili ja kolmas oli kesaks 5. Tegeldi ka loomapidamisega 6. Toitu hangiti ikka veel küttimise ja kalapüügiga Käsitöö areng 1. Paljud vajalikud töö ja tarberiistad valmistati igas peres oma jõududega 2. Eriti silmapaistev oli relvaseppade toodang 3. Osa meistreid oli spetsialiseerunud pronksehetele 4. Muinasaja lõpul kerkisid esile hõbesepad Kaubandus 1. Tegeldi peamiselt vahetuskkaubandusega, kus kaup vahetati kauba vastu 2. Tänu soodsale asendile oli eestlastel olulisel kohal ka vahenduskaubandus ( kaup osteti
Maht: Sobib igat tüüpi taludele, k.a. metsataludele ja väiketaludele üle kogu Eesti. Piiranguks ei ole ka väheviljakad maad. Turg: Kvaliteetsete karusnahkade realiseerimine on võimalik igasuguses turusituatsioonis ja valdavalt toimub eksportimine. Karusloomakasvatajatel on võimalik sõlmida müügilepinguid välisriikide Oksjonikeskustega, kust on võimalik taotleda ka ettemaksu loomade lõplikuks üleskasvatamiseks. Vajalikud baasoskused ja -teadmised: Karusloomakasvatajad vajavad loomapidamisega seotud algteadmisi ja oskusi, samuti teavet karusloomade erisuste kohta. Tootmiskulud: Karusloomakasvatuse rajamisega seotud investeeringumahud on suured, kuid juba sissetöötatud farmis on võimalik kulutusi reguleerida. Kasum: Pärast kasvanduse valmisehitamist ja töödega alustamist võib soodsa turuseisu korral kasumit saama hakata juba alates kolmandast aastast. Kasum on küllalt suur 200-300 %. Riskid: Olulisemateks riskiteguriteks on karusloomade haigused, toksikoosid jne
ajal mõju avaldama idaslaavlased. keskmisel rauaajal elavnesid taas sidemed ülemeremaadega. Eesti jäi viikingite Bütsantsi ja Idamaadesse viivate kaubteede vahetuse lähedusse, saagad kõnelevad ka viikingite sõjakäikudest Eestisse. Eestlased muutusid ajapikku piisavalt tugevaks ja organiseeritud jõuks, et katsta oma vabadust. 11.Elatusalad muinasaja lõpul Peamiseks tegevusalaks oli maaharimine, mis arenes jõudsalt edasi. Põlluharimise kõrval tegeldi loomapidamisega. Tatud osa oli ka küttimisel ja kalapügil. Arvestatavtähtsus oli ka metsmesindusel. Suur osa tarberiistu valmistati igas peres omal käel, Omaette käsitooaladeks olid kujunenud raua tootmine ja töötlemine. Järjest ulatuslikumaks muutus ka esivanemate kaubitsemine lähemate naabritega. Tegeldi peamiselt vahetuskaubandusega. 12.Elamud, külad (külatüübid) Eestlased elasid valdavalt maal. Kujunes välja universaalne rehielamu.
Hakati rajama hulgaliselt linnuseid, mille ümber asus avaasula. Linnus Kaitserajatis, mida ümbritses müür, kraav, vall või palktara. Sel ajal kasutati ära looduslikke olusid ja rajati linnuseid juba looduse poolt kaitstumatesse kohtadesse, näiteks veekogu äärde, künka otsa või soosse. Adramaa - sellise suurusega põllumaa, mida hariti ühe adraga. Peamiseks tegevusalaks oli maaharimine (oder, talirukis). Maa suurust määrati adramaades. Levis kaheväljasüsteem. Tegeldi ka loomapidamisega (veised, hobused, lambad, sead), küttimisega, kalapüügiga ja metsmesindusega. Käsitööaladest olid välja kujunenud raua tootmine ja töötlemine. Valdavalt elati maal. Talud moodustasid küla. Polnud veel tekkinud seisuslikku ühiskonda, kuigi võis eristada vabasid kogukondlasi, kõrgema ühiskondliku positsiooniga vanemaid ja orje, kes olid naabermaadest pärit sõjavangid. Kaheväljasüsteem - Põlluharimise korraldus, kus igal aastal külvatakse täis umbes pool
maetakse, saab ta järg, elus neid kasutada. Aastal 600 tegi rootsi kunn Ingvar rüüsteretke Eestisse Saadi lüüa, kuningas langes. Suurrahvasteränne kui Viikingi aeg lõppes, rahu ikka ei tulnud, Oht venelt. Kuni 9-10 sajand olid suhted Vana-Vene riigiga rahumeelsed. Tsuudid. läänemeresoomlased. 1030. Kiievi vürsti Jarsolav Tark tegi rüüsteretke Eestisse. Võitis, Tartus tugipunkt - Jurjev. Eestlased Muinasaja lõpul: maaharimine, kolmeväljasüsteem, loomapidamisega, küttimine ja kalapüük, metsamesindus. Käsitöö meistrid, ka peredes ise, rauatootmiskeskused, relvasepad, pronksehted, hõbeehted koos sellega hõbesepad. Vahekaubandus, vahenduskaubandus. Elamu: suitsutuba, Põ-Eesti, Saaremaa sumbkülad, Lõ-Eesti hajakülad, Ida-Eesti ridakülad. Külad moodustasid kihelkonna. ~45 8 maakonda. Viru, Rävala, Järvamaa, Harju, Lääne, Saare, Ugandi ja Sakala. (ka Alempois, Nurmekund jms.)Maakondi ei juhitud ainuisikuliselt. Ühtsust polnud
kõõvitsad- 3,4,7,11 pistikterad – 4,15 nooleotsad – 8-10, 12 noake- 13 Vaimne kultuur Matmiskombed Kalmistud Eestis: Veibri Kalmistu Lätis: Zvejnieki Neoliitikum ja viljelusmajanduse levik 8. loeng Kiviajane viimane kultuur, noorem kiviaeg ehk neoliitikum. Ajajärk, kus leiab aset kõige suurem murrang inimkonna ajaloos. Oluline üleminek viljelusmajandusele. Seni koguti ja korjati loodusande. Nüüd hakatakse ise maaviljeluse ja loomapidamisega. See muudab inimeste elu olulisem määral. Seda on vahel nimetatud ka neoliitiliseks revolutsiooniks. Neoliitikumile ülemineku tunnused: Lihvitud kiviriistade valmistamine – kirvega lihviti välja tööriistu. Keraamika kasutuselevõtt Üleminek viljelusmajandusele – ka meil siin loetakse seda neoliitikumi alguseks. Viljelusmajanduse tekkepiirkonnad: jagub igale mandrile. Euroopa jaoks kõige
Paljud eesti linnad ning suuremad Liivimaa linnad kuulusid Hansa Liitu, see oli liit, mis haldas kõikide kaubanduslinnasid ja neil oli kõigil oma ühine kaubanduspoliitika. PILET 3 1. Eestlased muinasaja lõpul Põhiline elatusala maaharimine, mis oma aja kohta oli kõrgel tasemel. Maa suurust arvestati adramaades. Toimima hakkas ka kolmeviljasüsteem, mis tähendas, et ühele põllule külvati talivili, teisele suvivili ja kolmas oli kesaks. Põlluharimise kõrvalt tegeldi loomapidamisega, küttimisega, kalapüügiga ja oluline tähtsus oli ka metsamesindusel. Paljud töö- ja tarberiistad, ehted, ehitised, liiklusvahendid valmistati igas peres oma jõududega. Keerulistemal alatel nt. metallide töötlemisel, olid oma meistrid. Kujunesid rauatootmisüksused ja väga silmapaistvaks sai relvasseppade toodang. Tegeleti vahetus ja vahenduskaubandusega = vahetus(kaup kauba vastu), vahendus ( kaup osteti ja müüdi edasi). Eestlaste elamuks oli
Eesti asus Bütsantsi ja idamaade kaubateede läheduses Vana-Vene ja Skandinaavia vahel. Eestlased muinasaja lõpul – rahvaarvu hinnanguline suurus, ühiskonnastruktuur (ülikud, nn vabad inimese, orjad), tegevusalad ja sõjaline tase. Muinasaja lõpusajanditel kasvas eestlaste rahvaarv jõudsasti ja asutus tihenes. Eestis võis olla u 150000 inimest. Kõige tihedamini oli asustatud Põhja- ja Lõuna- Eesti ning Saaremaa. Peamine tegevusala oli maaharimine, selle kõrval tegeleti loomapidamisega, peamiselt kasvatati koduloomi, eriti veiseid, Lääne-Eestis, kus oli enam rohumaid. Arenes kaubandus, tegeldi põhiliselt vahetuskaubandusega, kus kaup vahetati kauba vastu. Tänu soodsale asendile oli eestlastel olulisel kohal ka vahenduskaubandus. Kaubitsemiskohad kujunesid tähtsamate teede ristumiskohtades, kus paiknesid kesksed linnused ja asulad. Üks selline hakkas kujunema Tartus, ranniku tähtsaimaks kaubanduskeskuseks muutus Tallinn
Talupojad said õiguse kaevata isegist kuningale. 1696a- liivi ja eestimaa reglementidega määrati seaduslikult kroonu ehk riigimõisade talupoegade õigulik seisund. Keelati taluperemeeste karistamine ja talupoeg sai päritava talu kasutus õiguse. Era ehk rüütli mõisades seisund ei muutunud. Põllumajandus. 17saj oli eestis üle 1000 mõisa. Põhiline sisse tuleku allikas mõisnikule oli rukkis ja 3 väljasüsteem. Kivikoristus põldudel oli raske. Loomapidamisega tegelesid rohkem talupojad. Selles tulenevalt oli nende saagikus suurem. Mõisad omakorda suurendasid tulu saamiseks külvi pindasid. Mis tõi talupoegadele koormisi juurde. Teotööd ehk käidi mõisas tööl. Rakmetegu 3-6 päeva nädalas 1 mees koos hobuse või härjaga mõisas tööl. Jala tegu. Abitegu(hooaja tööd)- käidi siis tegemas kui vaja oli. Mõisavoor- talvine viljavedu hansa linnadesse. Loonus andav. Osa oma saagist ja käsitööst. Mõisnikule. Olla ajaja jahtidel.
o Kui varem kasvatati otra iis üha enam levis talirukkis. Nisu, kaera, herneste ja ubade jt osakaal oli väiksem. o Maa suurust arvestati adramaades ehk kui suurt maad saab harida ühe adraga. o Maa harimisel kasutati kaheväljasusteemi kus igalaastal oli vilja all üks osa pöllust teine osa kesa all. Talirukki kasvatusega hakkas levima täiuslik kolmeväljasüsteem, valitese XIX sajandini. o Põlluharimise kõrval tegeldi loomapidamisega- veised, hobused, lambad sead jne. o Teatud osa oli ka küttimisel ja kalapüügil. (põdrad, metssead, kitsed ja janesed npt) o Arvestatav tähendus oli ka metsmesindusel mis oli ainus magusaine- vaha järel valitses suur nõudmine Lääne- Euroopa turul. o Suur osa vajalikke töö- ja tarberiistu, ehitisi, rõivad, liiklusvahendeid valmistati igas peres oma jõududega.
Handid on alates 1980. aastate lõpust asunud kaitsma oma õigusi, võideldes eriti omavolitseva naftatööstuse vastu. Samuti on toimunud rahvusliku eneseteadvuse kasvades kultuuri, keele, kooli, omakeelse meedia taaselavnemine. 1989. aastal loodi ühendus ,,Spasenije Jugrõ", mis võitleb hantide ja manside õiguste eest. ELATUSALAD < 1998). Wiget (Balalajeva, kalastamine ja olnud kohal esimesel on keskjooksu Obi Vaid lambad). veised, (hobused, loomapidamisega aedviljad) juur- (kartul, maaharimise ka tegeldi alamjooksul pool tundra-, domineerinud Tromjogani ning Pimi Ljamini, alamjooksu suur elatusaladel teistel regiooniti kuid kalastajad ennekõike kütid, tähtsus. põhjapoolsete lisajõgede põhjapõdrakasvatus (põhjas lõunas taigatüüpi põhjapõdrakasvatus); lõuna Irtõsi lõunapoolsete harujõgede ääres küttimine> Jahipidamine on olnud tähtsam lisajõgede ülemjooksudel, kus kalasaak on kehvem. Peamisteks jahiloomadeks on
annaabi.ee 
