Lõkspüünised-referaat (0)

Q: Mis on lõkspüünis?

Vastus leiad õppematerjalist: Lõkspüünised-referaat

Merendus - Kalapüügitehnika

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Mis on lõkspüünis?

Lõkspüünis
Referaat

Anniki Jalast
Juhendaja : Ahto Järvik

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
1. Püük lõkspüünisetga 4
1. Lubatud lõkspüünised on: 4
2. Lõkspüüniste eelised on järgmised: 4
3. Lõkspüünised juba kiviajal. 6
4.Lõkspüüniste kirjeldus 8
5. Mõrd 8
6. Bottengarn ehk süvameremõrd 10
7. Silmutorbik 11
8. Seisevnoodad ehk kastmõrrad 11
9.Lõkspüünistega püügi iseärasused 13
10.Kaasaegses tööstuslikus kalapüügis kasutatavad mõrrad jaotakse: 14
Kokkuvõte 16

Sissejuhatus

Nüüdisaja kalandusalases õppekirjanduses on kalapüüniste liigitamise aluseks võetud püügiviis. Sellest lähtudes on püünised jaotatud kuude põhigruppi:

nakkepüünised ehk võrgud

kurnpüünised

traalpüünised

lõkspüünised

õngepüünised

valguse, elektrivoolu või teiste bioloogilise toimega ärrituste kasutamisel põhinevad kalapüügivahendid.
Kõige arvukam ja mitmekesisem kaldalähedaste püüniste rühm on lõkspüünised (ka tõkkepüünised), mis paigaldakse liikumatult ühele kohale ning mis püüavad ainult juurdeujuvat kala. Põhiline on nendes kala likumisteele paigutatud kiviest, puuvarbadest, võrgust või mõnst muust materjalist takistus. Ujudes piki takistust ning otsides edasipääsu, satub kala takistusse jäetud avause kaudu püünisesse. Sellesse püünisterühma kuuluvad:

mõrrad

rüsad

vetrid

kakuamid

bottengarnid

silmutorbikud
Lõkspüüniste hulka kuulusid ka:

kaints

sääs

tähes

volukas
Kuid nüüd on need asendatud kaasaegsemate püünisetega.
Selles referaadis kirjutangi lõkspüünistest. Mis on lõkspüünis? Millised on lubatud lõkspüünised? Püügi iseärasused ja püüan lõkspüünistest natuke lähemalt uurida.

1. Püük lõkspüünisetga

Lubatud lõkspüünised on:

mõrd- juhtaia, tiibade, mis moodustavad kariaia ja ühe või mitme pujusega varustatud kuni kahe pealt kinnise mõrrakerega lõkspüünis. Võrtsjärvel ei ole mõrrakerede, kariaedade ja juhtaedade arv piiratud;

kastmõrd ehk seisevnoot ehk kakuam – juhtaia, karjaaia, ühe või mitme pujuse ja ühe või kahe pealt lahtise kasti ehk päraga lõkspüünis;

silmutorbik – kooniline kuni 30 cm suuläbimõõduga juhtaiata ja tiibadeta lõkspüünis;

silmumõrd – kuni 0,5 m suukõrgusega vitstest, traadist või muust materjalist lõkspüünis, millel puudub juhtaed.
Mõrra lubatud alaliigid on:

avaveemõrd – mõrd, mille suu kõrgus on üle 3 m. Mõrra suu kõrguseks loetakse mõrra suus kere külge ühendatud tiiva või kariaia rakendatud osa pikkust;

ääremõrd – mõrd, mille suu kõrgus ei ületa 3 m;

rivimõrd ehk angerjarüsa – tiibadeta üldjuhul jadasse asetatav mõrd suu ja sellega ühendatud juhtaia kõrgusega kuni 0,5 m, mille kaks ühe või mitme pujusega varustatud keret on paigutatud ühe juhtaia kummassegi otsa;

juhtaiata mõrd – ühe või mitme mõrrakeres oleva pujusega ja tiibadega või ilma nendeta mõrd, millel puudub juhtaed;

jõemõrd – mõrd, mis koosneb kuni kahest mõrrakerest, juhtaiast ja tiibadest, mis ei moodusta kariaeda;

mõrrajada – kaks või enam samasuunaliste juhtaedade või lisajuhtaedade abil omavahel ühendatud mõrda.

Lõkspüüniste eelised on järgmised:

Püügi automaatsus, s. t. püügile asetatuna võib teda kasutada pikema aja jooksul. Püüdja osavõtt püügiprotsessist piirdub püünise kohaleasetamise ja perioodilise tühjendamisega.
Võimalus püüda nii parves kui ka üksikult liikuvaid kalu.
Võimalus asetada püünist veekogus mis tahes kohta, ka sinna, kus teiste püüniste kasutamine on võimatu.

Need eelised seletavadki lõkspüüniste väga laialdase leviku ülekogu maailma.

Lõkspüünised juba kiviajal.

Eesti alal tunti kalapüüki tõkete abil tõenäoliselt juba kiviajal. Missugused need tõkked olid ja millised püünised paigutati tõkete vahel, on otsese tõestusmaterjali puudumise tõttu raske öelda. Võib aga arvata, et need sarnanesi Läti NSV- s. Sarnaste kiviaja asulakohast leitud mõrdadega. Sealt on saadud kuue mõrra jäänused. Mõrrad olid valmistatud 1-2 cm laiustest ja 0,5 cm paksutest männipiirgudest. Kahel suhteliselt hästisäilinud mõrral on kooniline kuju, ja mõrrapeerud on ühendatud niinest sidemega. Tähelepanuväärne on mõrdade suurus, säilinud peerud on kuni 2,5 m pikad. Sellist tüüpi mõrdadega püüdsid Kurzeme kalastajad veel mööndunud sajandil.
Sarnaste asulakohast on leitud ka saarepuust ja vahtrast valmistatud aere, kahe paadi jäänused ( paadid mahutasid tõenäoliselt 1-2 inimest) ning võrguosasid, sealhulgas rohkesti männikoorest ja kasetohust võrguujukeid ning võrgukive. Kõik need suurt ajaloolist väärtust omavad leiud olid säilinud tänu asulakoha soisele pinnasele.
Eesti ala vanimaid ja algelisimaid tõkkepüüniseid, mis võis olla kasutusel juba kiviajal, on kaits . 1929. aastal Räpina lähedale Mädajõele ehitatud kaitsa üksiasjaline kirjeldus jõudis avalikkuse ette 1931. aastal. Tõenäoliselt oli viimne Eestis ehitatud kaits.
Ta mõõtmed olid tagasihoidlikumad (läbimõõt pikuti 2, 15 j liuti 1, 85 m). Kaitsa tiivad ja püüniseosa olid valmistatud umbes 3,5 m pikkustest ja 1,5 – 2 cm jämedustest kooritud kuuse või männi varbadest, mis olid ühest otsast tertaud. Puuvarbi ühendas kasevitstest punutis. Ülesvoolu tõusva kudekala püüdmiseks mõeldud püünise ümber oli vaiadest tugiseadis koos laudadest kandlavaga. Sellel liikus püüdja, kes pikavarrelise kahvaga ammutas kaitsast kalu. Mädajõe püünis oli kasutusel kogu suve, enne jää tekkimist koristati varrad varju alla, kuid tugiseadis jäi talveski jõkke.
1950. aastatel avastati Vastseliina lähedal Kise järves ja Pahijärve veepinna alandamise tõttu kuivalejäänud kaldaribas neerukujuliste püüniste vaiakontsud. Tõenäoliselt oli ka siin tegemist kaitsataoliste püünistega. Nende läbimõõt oli pikuti üle 4 meetri ja laiuti üle 3 meetri. Püüniste olemasolust järvedes, rääkimata kasutamisajast, ei teadnud kohalikud vanemadki inimesed midagi. Kaitsaga sarnane kalapüünis oli esiisaks seisevnoodale.
Kaitsasarnast kalapüünist on tuntud mitmel pool Venemaal, Soomes, Ukrainas ja Lääne- Euroopa maades. Lätis, Riia lähedastel järvedel olid varbadest kaitsad kasutusel kuni Esimese maailmasõjani. XVI sajandil oli neid seal hulgaliselt ning nad kuulusid maksustatavate püügivahendite hulka. Kagu- Eestis mainitakse kaitsa 1601 . a. revisjonikirjades.
Kaitsataolistel püünistel moodustasid tiivad ja püünisosa terviku. Selletaoliste püüniste arengus võis järgmine samm olla tõkkesilma asetatud mõrd, mida sai vajadusekorral kaldale või paati tõsta. Et kaits püsis kasutusel kohati isegi XX sajandil, on seletatav tema suhteliselt hea püügivõimega ja kohapealsete traditsioonidega. Nagu on selgunud , säilis kaits seal, kus harrastati püüki oma tarbeks. Piirkondades, kus nõudmine kala järele üha suurenes ning ametisse asusid töönduskalurid, arenes kalapüügitehnika kiiremini ja võeti kasutusele moodsamaid ja tootlikumaid püügivahendeid.
Joonis 1. Kaitsa põhiplaan

Lõkspüüniste kirjeldus

Mõrd

Mõrd on vanemaid ja levinumaid kalapüüniseid. Eesti siseveekogudes esines ja esineb ta tänapäevalgi peaaegu alati koos tõkkega. Mõrdade suures on väga erinev, ulatudes paarikümnest sentimeetrist kümnete meetriteni. Suurus sõltub ehituseks kasutatud materjalist (puuvitsad, -peerud, võrk) ja püügile sätimise paigast (jõgi, järv, meri). Arvatakse, et võrkmõrrad on tekkelt puuvitstest valmistatuist hilisemad ja et pujusega mõrd on pujuseta mõrra täiendatud vorm (pujuseks ehk neeluks nimetatakse püünise lehtrikujulist kitsendust, mis takistab püünisesse sattunud kalal tuldud teed tagasi pääsemast). Mõrd asetatakse tõkkesilma püügile kas üksi , ühe või mitme tiivaga või mõrrasüsteemina. Pujuseta mõrda saab kasutada ainult tugeva vooluga vees suuga vastuvoolu asetatuna (veevool surub mõrda sattunud kala kitsasse pärasoppi). Pujusega mõrda võib asetada igale poole ja igasugusesse asendisse.
Mõrrasarnased kalapüünised on eri nimetuste all tuntud kõikidel mandritel. Püügiprintsiip on kõikidel sama, erinevused on tavalisemalt mõõtmetes, ehitusmaterjalis, mõnes detailis ja nimetuses. Näiteks nimetatakse nüüdisaja tööstuslikus kalapüügis kasutatavaid suuri vitsmõrdu Läänemerel mõrdadeks ja rüsadeks, Kaspia merel sekretiks ja venteriks.
Vanemas kalandusalases ja etnograafilises kirjanduses tähendab vitsmõrd palju, kase , sarapuu või muu puu vitstest punutud mõrda. Et tänapäeval kasutatakse selliseid mõrdu väga harva (tööstuslikus püügis hoopiski mitte), siis tähendab vitsmõrd nüüdisaegses keelepruugis niisugust võrkmõrda, kus kasutatakse võrgust mõrrakere avalihoidmiseks puuvitstest painutatud rõngaid.
Püügile asetamise viisi ja suuruse järgi on mõrdasid liigitatud kalda- ehk ääremõrdadeks ja süvavee- ehk sügavmeremõrdadeks. Suuri meremõrdu, millel on kaks või enam pujust ja mõrratiivad, nimetatakse rüsadeks. Kaldamõrrad, mida kasutati madalas rannavees , luhtadel ja jõgedel, olid umbes 2,5 m pikad, suuloogaga, harilikult 6 tugirõngaga ja 1-2 pujusega. Kohati (näiteks Emajõe suudmeala ning Peipso loode- ja põhjaranniku väikestel jõgedel) paigutati kaldamõrrad (kalatõkkeid kasutamata) üksteise kõrvale, nii et kalad ei saanud nende suudmeist mööduda.
Mõrdade püügileasetamise viise on väga palju, need viisid sõltuvad merepõhja iseloomust, kala rännuteedest, veevoolustest, traditsioonidest ja muust. Mõrdu paigutatakse ühe-, kahe- või kolmekaupa grupidesse, eri suurusega nurga all koos kariaia ja tiibadega, kalda poolt avavee poole või vastupidi jne.
Mõrrad asetakse püügile paatidega. Ühes, suuremas paadis on sadamas sinna lapatud mõrrakere koos taglastusega ( ankrud ja ankrunöörid). Mõrda veavad laiali väikemad paadid. Tähtis on kõigi mõrra osade korralikult sirgu vedamine püügile asetamisel. Seetõttu on juhtaiaga mõrda üksnda püügile asetada suhteliselt keeruline ja tavaliselt tehakse seda vähemalt kahekesi. Ankrunöörid peavad olema mittevenivast materjalist – terastrossist südamikuga. Nende tugevus tuleb valida külladane.
Mõrdade nõudmisel (saagi väljavõtmisel ) vaadatakse tavaliselt ainult mõrra pärasosa. On mitmesuguseid moodusied. Suuremate mõrdade puhul tõstetakse mõrrakere viimase pujuse juures üles ja aetakse selle alt läbi latt , mille kumbki ots on eri paadil ning asutakse liikuma pära lõpu poole. Jõudes pärani, tõstetakse päraots (ehk kott ) ühte paatidest ( suuremasse ) ja tühjendadkse see. Seejärel seotakse päraots uuesti kinni ja lastakse vette. Ankurid välja ei võeta. Suuremate saakide korral laste osa kala üle lati tagas mõrra suu poole ja nii tühjendatakse kogu pära. On olemas ka mõrra nõudmise mehanisme.
Mõrdede asetust, eriti lainetusele avatud ja tugevate hoovustega merealadel, tuleb ekspluatsiooni käigus üle kontrollida, sest mõni ankur võib olla järele andunud ja mõrra konfiguratsioon on sel juhul moonutatud. See vähendab nii mõrra vastupidavust lainetusele kui ka püügivõimet. Aeg-ajalt vajavad mõrrad veest väljavõtmist ja puhastamist.
Eesti siseveekogudes on mõrrapüüki harrastatud juba ammu , kuid mererannikul võeti suured mõrrad ja rüsad kasutusele alles XIX sajandil. Näiteks Kostivere rannakülla tõid esimese rüsa rändpüügil viibivad hiidlased 1895 . aastal. Põhjarannikul levisid Soomes valmistatud rüsad. Varem püüti põhjarannikul lõhet noodaga, kuid pärast rüsade kasutuseletulekut kadus noot lõhepüüniste nimekirjast. Tahkurannas hakati 1890- ndatel aastatel räimi mõrdadega püüdma, samal ajal alustasid mõrrapüüki ka Kiideva- Puise kalurid.
Joonis 2. Mõrra konstruktsioonelemendid (kalapüügeeskiri)

Bottengarn ehk süvameremõrd

Angerjapüünis bottengarn on süvameremõrra rootsi keelne nimetus, tähendades sõnasõnalises tõlkes põhjavõrku. Oma ehituselt on suur lõkspüünis, mis koosneb tiivast, kariaiast, kastist ja mõrrakerest. Püügile asetatake ta harilikult vaiade abil (on ka teisi võimalusi), kusjuures tiiva ja kariaia alumise elise külge kinnitatakse raskuseks kett. Pealmine selis kinnitatakse veepinnast 0,5 – 1,2 m kõrgemal asuva vaieri küöge, sest ainult paarkümend sentimeetrit üle veepinna ulatuvast võrkseinast oskavad angerjad end üle libistada. Ühte ribisse asetatakse 2-15 bottengarni. Erinevalt kõigist teistest mõrdpüünistest, on rändangerjapüünise kariaial sisseminekuava ainult ühel pool rindtiiba. See on tingitud angerja rännu ühesuunalisusest
( Atlandi ookeani poole )
Bottengarni püügileasetamine ei olnud kereg töö. Tugevateltki meestelt nõudis mõrravaiade merepõhja rammimine suurt füüsilist pingutust. Seda kinnitab alljärgnev meenutus Saaremaalt. „ Ühe suure mõrra püügile asetamiseks tuli harilikult sisse rammida 50–60 8-14 m pikkustmõrravaia. Vaiade sisselöömiseks kasutati 10-16 kg raskust puust haamrikujulist nuia – mõrrakurikat. Sel ajal kasutati kuni 5 m pikkusega paate ja sellelt
oli vaiade sisselöömine väga kipakas asi. Pidi ju lööja, et saavutadasuuremat kõrgust, ronima paadi ninas olevale sanddekile, kust ulatus lööma vaia otsale. Et kui 14- meetrine kuusevai ei kerkiks oma kandejõu mõjul põhjast üles, kinnitati vaia alumise otsa külge, umbes 1—1,5 m merepõhjast (nii sügavale löödi vai) köiest või vaierist aasaabil vabalt liikuv 20 – 30 kg raskune kivi, mis seoti vaiapikkuse köie abil ka vaia ülemise otsa külge. Pärst vaia sisselöömist tõmmati kivi selle köie abil paati tagasi. Sisselöömise ajal hoidis üks kalur kätega vaia löögiks vajalikul kaugusel, teine põrutas kurkaga vaia otsa pihta. Kui üks mees oli oma 20 – 25 hoopi ära põrutanud, vahetati osad.”
Loomulikult ei suutnud iga kalur muretseda endale sellist kallist (kuid suhteliselt hästitasuvat) püügivahendit nagu bottengarn.

Silmutorbik

Omapärane mõrralaadn püünis on silmumõd ehk silmutorbik, nüüdisajal kasutatakse seda Eestis ainult Narva jõel. Silmumõrd on tavaliselt 55 – 60 cm pikkune koonusekujuline püünis, millelon 23- sentimeetrise suuavaga pujus. Kitsamast otsast suletakse püünis harilikult lepapuust prundiga. Silmumõrra valmistamiseks on aegade jooksul kasutatus kuusekoort, männipuust lõhestatud peerge, mis kinnitati kasetohuga, samuti värnitsaga immutatud papiribasid ja muud. Nüüdisajal valmistatakse silmumõrrad enamasti viniplastist.
Püügile asetamisel seotakse 50 – 60 torbikut nööri abil ühise selgnööri külge ( umbes 35 – 40 sentimeetrilise vahekaugustega). Selgnöör varustatakse raskuste ja ujukitega. Suuvaga allavoolu olvasse mõrda koguneb vahel selline hulk silmu , et nende kättesaamiseks tuleb püünis purustada. Tavaliselt piisab prundi äravõtmisest. Narva jõel on allpool kärestikke püütud silmu ka tõkkesilmadesse asetatud vitsmõrdadega. Kasutusel on olnud veelgi lihtsamaid püügivõtteid. Tundes silmude omapärast eluviisi ja harjumusi, lasti talvel läbi jääaugu jõepõhja kasevitsakimp. Silmud kogunesid oksaharude vahele ning imesid end okste külge. Nii sai neid koos vitsakimpudega jääle tõsta. Narva jõe kalurid peavad silmuliha angerjalihast maitsvamaks.

Seisevnoodad ehk kastmõrrad

Peamine erinevus on, et need on pealt lahtise kastiga – kerega.Tavaliselt on seisevnoodad mõrdadest suuremad ja kasutusel nn. masskala püügiks. Meil Läänemeres on peamiseks püügiobjektiks räim ja seda kudeajal. Püütakse ka Peipsi tinti. Põhimõttelisi erinevusi püügiskeemis ja ka püügile asetamises ei ole.
Nõudmisel kinnitub suur paat (kakuaam) ühe seisevnooda ksti otsa välisküljele. Väiksem paat (lappaja) läheneb kasti teisele otsale ja seal olevad kalurid hakkavad kasti noodalina lappama nii, et kala ei pääseks paadi alla juba läbilapatud kasti ossa. Kui lappaja on lähenenud kakuaamile küllalt lähedale (sõltub saagist), tõstetakse noodapõhi niivõrd üles, et kahe paadi vahele jääb praktiliselt tihe kalamass, mida siis kas suure kahvaga või nn. põllega ( kahe lati külge kinnitatud tugevast niidist noodalina ) hakatakse tõstma kakuaamile. Suurte saakide korral võidakse lappamisel osa kalast tahtlikult paadi alla lasta, sest kui kahe paadi vahele kogunub liiga suur kogus kala, hakkab kala surema ja nooda nõudmine muutub tunduvalt raskemaks, sest surnud kala upub.
On ühe ja kahe kastiga seisevnootasid. Ka mitte alati ei ole seisevnoodakast risttahukas vaid võib olla horisontaalprojektsioonis ka ümmargune, ovaalne jne.
Joonis 3.Seinnoott
Joonis 4 Kastmõrd

Lõkspüünistega püügi iseärasused

Kõigi lõkspüüniste puhul on omane,et püünis asetakse ka veekokku kohtades, kus kala liigub suhteliselt arvukalt või siis on tegemist vääriskalapüügga. Tingimata ei pea kala esnema seal parvedena, vaid võib olla ka hajutatult.
Lõkspüünistega püügi eeliseks on püügi autonoomsu, kuna püük toimub kaluri otsese sekkumistea. Liaks on nendega püük võimalik seal, kuhu teisi püüniseid püügile asetada pole võimalik.
Lõkspüüised jagunevad kolme suuremasse rühma:

Juhtaiata lõkspüünis: mõrrad, lõksud, silmutorbikud jne.
Juhtaiaga mõrrad: mõrrad, rüsad jne.
Seisevnoodad e. kastmõrrasd

Kaasaegses tööstuslikus kalapüügis kasutatavad mõrrad jaotakse:

Juhtaia vitsmõrrad
Juhtaiaga vits- ja raammõrrad
Visteta mõrrad

Juhtaia vitsmõrd kujutab endast sõrksilindrit, mis asetatakse püügile külili asendis veekogi põhja. Vitsmõrra üks ots – suu on lahti, et kala vabalt sisse pääseks, teine ots lõoeb aga koonusekujulise päraga. Kerelahtihoidmiseks kasutatakse puust või plastikust rõngaid – mõrravitsu. Viimaste mõõtmed vähenevad suust poole.
Mõrra keres on mitu pära poole ahenevat koonust – pujust. Esimene pujuson kinnitatud mõrra suurõnga külge. Pujuse telg langeb reeglina kokku õrra teljega . Vitsmõrrad võib asetadapüügile ka jadadena.
Mõrdadel võib olla ka kaks või kolm mõrrakeret. Samuti võib suhteliselt erinev olla kariaia konfiguratsioon. Ka juhtaiaga mõrrad võib püügile asetada jadana, kuid „Püügieeskirjaga” on sel juhul reguleeritud mõrdade vahe jadas.
On mõrdu mille on üks juhtaed ja selle mõlemas otsas on mõrrakere.
Joonis 5.
Joonis 6.

Kokkuvõte

Lõkspüünis on püünis, mille püügi põhimõte seisneb kala eksitamises püünisesse või selle osasse, kuhu sisenemine on lihtne, kuid väljumine raskendatud.
Lubatud lõkspüünised on: mõrd, kastmõrd ehk kakuam, silmutorbik ja silmutorbik. Mõrra lubatud alaliigid on:

Avaveemõrd- mõrd, mille suu kõrgus on üle 3 m. Mõrra suu kõrguseks loetakse mõrra suus kere külge ühendatud tiiva või kariaia rakendatud osa pikkust.
Ääremõrd – mõrd, mille suu kõrgus ei ületa 3 m.
Rivimõrd ehk angerjarüsa – tiibadeta üldjuhul jadasse asetatav mõrd suu ja sellega ühendatud juhtaia kõrgusega kuni 0,5 m, mille kaks ühe või mitme pujusega varustatud keret on paigutatud ühe juhtaia kummassegi otsa.
Juhtaiata mõrd- ühe või mitme mõrrakeres oleva pujusega ja tiibadega või ilma nendeta mõrd.
Jõemõrd – mõrd, mis koosneb kuni kahest mõrrakerest, juhtaiast ja tiibadest, mis ei moodusta kariaega
Mõrrajada – kaks või enam samasuunaliste juhtaedade või lisajuhtaedade abil omavahel ühendatud mõrda.

Mulle meeldis seda referaati teha, sest ma sain selgeks, mis on lõkspüünis, selle põhimõte ja miks see hea püünis on.
Kasutatud kirjandus:

„Lahekäärust ookeaniavarustele” R. Oras, J. Sammet
Õppejõu Ahto Järviku loengumaterjal

.DOC Laadi alla originaalfail 17 lk · .doc · 18 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 17 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-10-30 Kuupäev, millal dokument üles laeti

18 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

triini14 Õppematerjali autor

17 lk. Referaat

Lõkspüünised kalapüügitehnika

Sarnased õppematerjalid

ppt

Lõkspüünised

Kordusküsimused: 1. Millest lähtudes valitakse silmasuurus nakkevõrkudega püügil 2. Kas ja kui kontrastne peab nakkevõrk vees olema 3. Milline on tavaliselt nakkevõrgu horisontaalrakendus, miks 4. Mida tähendab "lõhemäng" 5. Millise lipuga tähistakse nakkevõrgujada merepoolset otsa 6. Mis on õngekonksu "säär" 7. Kui pikk võib olla triivõngejada 8. Mis on mail 9. Millise jaotumisega kalu püütakse õngedega 11. Püük lõkspüünistega §7. Lõkspüünised (1) Lõkspüünis on püünis, millega püügi põhimõte seisneb kala eksitamises püünisesse või selle osasse, kuhu sisenemine on lihtne, kuid väljumine raskendatud. (2) Lubatud lõkspüünised on: 1) mõrd juhtaia, tiibade, mis moodustavad kariaia ja ühe või mitme pujusega varustatud kuni kahe pealt kinnise mõrrakerega lõkspüünis. Võrtsjärvel ei ole mõrrakerede, kariaedade ja juhtaedade arv piiratud. Mõrra osad on näidatud joonisel lisas 7;

Kalapüügitehnika