kõneorganite anatoomia, tema emotsionaalne seisund. Vaatamata sellisele varieeruvusele, tunneb kuulaja enamasti sõnad ära. Foneetika ehk hääldusõpetus uuribki häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus (häälikud märgitakse nurksulgudesse [ r ]). Sealjuures pööratakse tähelepanu kõne kolmele küljele: 1) artikulatsioon - kõneorganite talitlus kõneüksuste kujundamisel. Siin kasutatakse anatoomia terminoloogiat; 2) kõneakustika - häälelaine ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilised omadused. Siin kasutatakse füüsika terminoloogiat; 3) kõnetaju - häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldeline eristamine ja tajumine (äratundmine). Siingi kasutatakse anatoomia, aga ka psühholoogia terminoloogiat. Häälikul iseenesest ei ole tähendust. Seetõttu ei loeta häälikuid keelesüsteemi üksusteks.
Häälikuid on piiratud hulk, kuid morfeeme piiramatu hulk. Foneetika häälikud; fonoloogia häälikute ühendid; morfoloogia morfeemid, nende moodustamine ja liitmine sõnadeks; süntaks sõnade liitmine osalauseteks, lauseteks ja liitlauseteks; semantika keelelised tähendused; pragmaatika keele kasutus mitmekeelses kontekstis. Foneetika ja fonoloogia foneetika uurib häälikuid ja nende muutumist kõnevoolus. Artikulatsioon, kõneakustika, -taju. Foneetika on teadus, mis uurib inimkõne üksusi häälikuid artikulatoorsest(kõneorganite tegevus kõneloome protsessis), akustilisest(häälelaine ja selle vahendusel edastava suulise kõne üksuste akustilisi omadused) ja pertseptiivsest(häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamine ja tajumine) aspektist. Pertseptiivse e tajufoneetika eesmärgiks on erinevate kõneüksuste
annaabi.ee 
