Eesti kirjanduse ajalugu I 1.osa Kordamisküsimuste vastused 1. Eestlase ja Eestimaa kuvand vanemates kirjalikes allikates (nt Tacitus, Germaanlaste päritolust ja paiknemisest; Liivimaa kroonika jt) Seejuures võiks näidata, kas ja kuidas ilmneb neis kolonialistlik vaatepunkt. Meie ajaarvamise esimese sajandi lõpul on roomlasest ajaloolane Tacitus Läänemere piirkonnas elanud hõime nimetanud aesti või aestui. Ilmselt pidas Tacitus silmas siiski muinaspreislaste hõime. Bartholomeus Anglicuse "De proprietatibus rerum": Revala on varem barbaarne provints, Taanist kaugel eemal, ent nüüdseks Kristuse usu ja Taani kuningriigi alla heidetud. Selle üht osa
1. Liivimaa kroonikad. Läti Hendriku kroonika; Liivimaa noorem riimkroonika; Liivimaa vanem riimkroonika. Balthasar Russowi kroonika; Chr. Kelch ,,Liivimaa ajalugu" Läti Hendriku kroonika Ainus selline allikas, mis kirjeldab põhjalikult eestlaste muistset vabadusvõitlust. Samas kirjeldab ta ka sõja eelaega alates 1184. Kroonika kirjutatud ladina keeles. Kirjeldab kuidas väinajõe suudmes tegutseb esimene liivimaa piiskop, kes pöörab liivlased ristiusku. 1190 Lübecki ja Bremeni kaupmehed asutavad Saksa ordu ja 1199 astub mängu Liivimaa kolmas piiskop Albert. Hakatakse ehitama Riia linna 1201, aasta hiljem kuulutab paavst sõja Maarjamaaks nimetatud vanal liivimaal. 1204 algab neljas ristisõda ja sellest ajast on Tiit Aleksejev kirjutanud kaks romaani, nt ,,Palveränd". Läti Henrik on oma Kroonikates kirjeldanud võikaid stseene, kus ristirüütlid
elu küsimustele andis. Analüüsides kontseptiooni, tuleb hinnata, milline oli antud kontseotsiooni osa tema kaasaja ühiskondlik-poliitilises elus ja millie oli kontseptsiooni tähtsus teaduse enda arengu seisukohalt. 4 II Balti ajalookirjutus A – Keskaegne (13.-16.saj. keskpaik) I Piiskopimeelne Läti Henrik – Henriku Liivimaa kroonika. Käsitleb ajavahemikku 1180-1227. Henriku kroonikat peetakse tänapäeval tähtsaimaks allikaks Liivimaa ristisõdade kohta. Keskaegsel Liivimaal tema kirjutist küll tunti, kuid seda kuigivõrd ei kasutatud. Kroonika tähtsus kasvas 18. sajandil, mil see Arndti poolt saksa keelde tõlgiti ja mitmel korral trükis ilmus. II Ordumeelne Anonüümne autor - Liivima vanem riimkroonika, käsitleb aega 1143-1290, on kesk- ülemsaksa keeles 12 000 värssi;
allikates, nt frangi ajaloolasel Einhardil 830 Aisti, kroonik Bremeni Adam kasutab 1076 kuju Haisti, Aestland. Leedu prof Karaliūnas arvab tüve aist kohta, et see germaani allikais esinev rahvanimetus on vastavate Ida-Baltikumi etnonüümide tõlge. Henriku “Liivimaa kroonika” on eesti ajalooteadlased hinnanud subjektiivseks: tuntavalt ordu huvide kaitsja, mistõttu on tekst kallutatud, sündmusi näidatakse ühest vaatevinklist. Tekstis toimib korraga 2 lugu: Liivimaa ristimise lugu ja piiblilugu. Tekstis on tsitaate piiblist, osutusi piiblile, piibli metafoore. Henrik kirjeldab maastikku: pinnavorme, geograafilisi nähtusi. Looduslik keskkond annab tekstile lisadimensiooni ja mängib jutustavas tekstis olulist rolli. Loodusliku diskursuse esitamine on seotud kristliku mõtteviisiga – jumal on maa looja, mh Liivimaa on jumala loodud, loodud kristlaste maaks. Liivimaa kroonikast saavad alguse kohalikud lood, st seal mainitakse ja
Eesti Keskaeg 1. Eesti keskaja mõiste ja koht Eesti ajaloos: Mõiste kasutuselevõtt- Mõistet "keskaeg" kohtame kirjasõnas juba alates 14. sajandist, kuid ajaloolise perioodi nimetusena kinnistus see 17. sajandil. Nimetus "Eesti" ulatub ajas kaugemale, Tacituse (u. 55-120) "Germanias" mainitud aestide hõimu, kuid allikas ei viidanud eestlaste praegusele asualale. "Eesti" nime järjepidev traditsioon sai alguse muinaspõhjala Eistland'ist ja eistr'idest ning jõudis sealt 11.-12. sajandil ladina kirjasõnasse. 13. saj hakati "Eestimaaks" kutsuma Taani kuninga valduseid Põhja-Eestis. Sünkroonsus Lääne-Euroopa keskajaga- Eesti keskaeg (1200-1550) pole sünkroonis Euroopa keskajaga (500-1492). 20
1.Esimesed kirjalikud mälestised Baltimaadelt (kroonikad, keskaegne luule, esimesed teated teatrietendustest) · Kroonikad edastavad mõnesuguseid andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, kommetest, vaimulaadist, rahvaluulest jm. Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma "Liivimaa kroonikas" eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Eesti keele ajaloo seisukohalt on väga olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde jt) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe jt) ning laused (Maga magamas; Laula, laula, pappi). Kroonika on
lugemine. Allikaõpetus- tegeleb tekstikriitika ja tekstide võrdlusega, et selgitada välja nende usaldusväärtus, päritolu jms. Kirjalikud allikad jagunevad: Primaarne allikas: on esmane allikas nt. õpperaamat. Tähtsad allikad: arhiiviallikad, ajalooline allikas: arhiivist leitav algmaterjal. Ajallooallikateks on nn õigusaktid, erakondade materjalid, memuaarid, perioodika, kroonikad, diplomaatilised dokumendid jne.Sekundaarne allikas ajaleht on sekundaarne allikas, mis lõppkokkuvõttes ei oma ajaloolises kontekstis midagi . Pigem on nad esmaallika töötlused ja jutustava iseloomuga. Tekst- e. märgisüsteem. Kontekst taust e. infoväli, kaastekst, mis aitab sõna või teksti mõista. Et teksti mõista on vaja teada konteksti. Alltekst- kahemõttelisus tekstis. Varjatud tekst nn ridadevahele kirjutatu. Allikas- informatsiooni allikas
1. Eestlase ja Eestimaa kuvand vanemates kirjalikes allikates (nt Tacitus, Germaanlaste päritolust ja paiknemisest; Liivimaa kroonika jt) Meie ajaarvamise esimese sajandi lõpul on roomlasest ajaloolane Tacitus Läänemere piirkonnas elanud hõime nimetanud aesti või aestui. Ilmselt pidas Tacitus silmas siiski muinaspreislaste hõime. Kroonikad edastavad mõnesuguseid andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, kommetest, vaimulaadist, rahvaluulest jm. Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma "Liivimaa kroonikas" eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. saj algul, eestlaste
Kõik kommentaarid