Looduslikud kooslused 1) Madalsoo ja raba erinevused ja sarnasused Erinevused: Raba on liigivaesem kui madalsoo. Raba niiskustase oleneb sademetest, madalsoo sademetest ja põhjaveest. Enamus rabasid looduskaitse all. Rabade kuivendamisel ei saada harimiskõlbliku põllumaad, madalsoo kuivendamisel saadakse. Rabades elab kalu, madalsoodes mitte. Madalsoo vesi on hapnikurikkam kui raba vesi. Madalsoo turvas rohkem lagunenud kui raba turvas. Rabades laukad. Sarnasused: Lindude ja putukate liike palju, tekivad niisketes kohtades, vajavad palju vett, turba tekkimine.
1. Antud kooslus tekib taimedest, loomadest, lindudest, putukatest ja kahepaiksetest. Taimedeks on puud, samblad, seened jne. Puu liigid : tamm, kask, saar, haab ja sanglepp, esineda võib ka okaspuid. Põõsastest on tavaliseim sarapuu. Samblarinne on liigivaesem kui rohurinne. 1. Rohurindel esinevad paljud kaitseall olevad taimed : lubikas, tedremaran, kortsleht, keskmine värihein, käbihei, värvmaran, hirsstarn, punane aruhein, angerpist Puisniidul puudub iseloomulik loomastik. Tavalistest loomadest on seal : põder, metskits, halljänes, rebane, pisiimetajatest on leethiir ja juttselghiir. Puisniidul puudub iseloomulik loomastik. Tavalistest loomadest on seal : põder, metskits, halljänes, rebane, pisiimetajatest on leethiir ja juttselghiir.
Sisukord · Lühiiseloomustus · Abiootilised tegurid · Kohastumused · Laia ökoloogilise amplituudiga liik siirdesoos · Kitsa ökoloogilise amplituudiga liik siirdesoos · Toiduvõrgustik · Toiduahel · Näited biootilistest teguritest · Toiduahela astmed · Ökoloogiline püramiid · Populatsiooni näide · Inimmõju · Kasutatud allikad Lühiiseloomustus · Tegemist on makroökosüsteemiga. · Võrreldes teiste ökosüsteemidega on siirdesoo kõige liigivaesem. · Rabadest ja soodest kõige liigirikkam. · Dominantliikideks on mänd, sookail, jõhvikas, ämblik. Pilt 1: jõhvikas Pilt 2: sookail Abiootilised tegurid · tuul · valgus · temperatuur · sademed · veereziim Kohastumused · Mänd on kohastunud niiskusega, võivad olla madalamad. · Liigniiskes keskkonnas hakkab tekkima turbasammal, kuna taimed ei lagune täielikult. · Ka rohurinne (nt: jõhvikad, pohlad) vajab niisket keskkonda.
põllumjanduslik kasutamine marjakasvatus jahindus ja korilus puhkus ja turism teaduslik uurimistöö 3. Madal- ja siirdesoode kasvukohatüübid; nende lühiiseloomustus Madalsoo - kasvukohatüüp paikneb nõgudes, jõelammidel ja tasastel madalatel maadel. Taimestik toitub põhjaveest. Turbalasundi paksus on 1-2 m, vahel ka rohkem. Muld on keskmise viljakusega. Põhiline puuliik on sookask. Harvem leidub mändi. Alustaimestik on liigivaesem kui lodus, iseloomulik on tarnade esinemine. Metsa uuenemine looduslikult toimub põhiliselt sookasega. Siirdesoo - tekkinud tarnamadalsoo edasise soostumise tagajärjel, asub tasastel madalikel. Mikroreljeef on mätlik. Tegemist on segatoitumisega. Taimed toituvad peamiselt sademeteveest, mikroreljeefi madalamates osades asuvad taimed aga põhjaveest. Põhjavesi on väheliikuv, üleujutused nõrgad. Turbalasundi paksus on tavaliselt 1-3 m, mõnel juhul kuni 8 m
ning ürgne endeemirohke fauna. Viimane koosneb peamiselt käsnadest, ainuõõsseist, kidavakladest, hulkharjas-ussidest, vähkidest, limustest, okasnahkseist ja kaladest. Abüssaaliloomad on kas detriidist toituvad loomad või kiskjad, enamasti ühtlast värvi hapra kehaga ning pikkade jäsemetega, silmad kas puuduvad üldse või on väga suured. Paljud abüssaali loomadest on varustatud helenduselundiga. Ultraabüssaali süvikutes on põhjaloomastiku koosseis kõige liigivaesem (kokku 200-300 liiki). Üks huvitavamaid piirkondi ookeanides on korallide kasvupiirkond. Korallide kooslusi- ilusaid veealuseid "lilleaedu", kutsutakse ka ookeanite vihmametsadeks. Seda nendes valitseva mitmekesise elu pärast. Korallid katavad 1% maakera pinnast, kuid on siiski 25% merekalade kodupaigaks. Korallid on vihmametsade järel kõige produktiivsemate ökosüsteemide seas teisel kohal. Korallriffides on kõrgem CO2 sidumise võime tänu fotosünteesile
Suguküps ema 2 aastaselt. Hallpapagoi paljuneb 2-3 aastat. Haudumisaeg 30- 32 päeva. Seltsiv lind, elab paarides. Nokka kasutab ronimisel kolmanda jalana. Flamingo pesitsemisaeg aprillist augustini. Toitub väikestest selgroogsetest. Räästepääsuke, hiireviu, talvituvad Aafrikas. Loomad: Liigirikas loomastik. Ühiseid jooni Aasija loomastikuga (elevandid, ninasarvikud, ahvid). Kiskjatest on tavalisemad leopard, gepard, lõvi ja hüään. Põhja osa on liigivaesem. Kõrbete domineerimise tõttu on palju avamaistu loomi (antiloobid), mitmesugu hüppurvorme jt. Loodus: Suurem osa Aafrikast on kõrbed ja poolkõrbed neile järgnevad savannid ja troopilised vihmametsad. Troopiliste vihmametsade vööde hõlmab Kongo nõo ja Põhja-Ginea mäestiku. Savannid katavad umbes30% A. alast. Vihmametsade läheduses levib hõredaid kuivalembelisemaid metsi, kaugemal on neid ainult jõgede kallastel, rohtlate ja poolkõrbete
Looduslik laanekuusik on alati segamets. Kuuse kõrval on näha mändi, kaske ja teisigi puuliike. Tihti võivad ka teised puuliigid olla enamuspuuliigiks. Siis on tegemist näiteks laanemänniku või laanekaasikuga. Võrdlemisi sageli on laanemetsas olemas põõsarinne. Alustaimestu on vaheldusrikas, mille tihedus ja liigiline koosseis sõltub kõigepealt puu- ja põõsarinde tihedusest. Mida tihedamad on ülemised rinded, seda vähem valgust pääseb maapinnani. Seda hõredam ja liigivaesem on siis ka alustaimestu. Hämara kuusiku all kasvavatel taimedel on enamasti laiad lehed. Vaid laiade lehtedega taimed suudavad kinni püüda kasvamiseks piisaval hulgal valgust. Tüüpilised taimed on jänesekapsa, laanelill ja leseleht. Laanemetsa all leidub enamasti rikkalikult samblaid. Vahel polegi maapinnal näha muud kui lausalist rohetavat samblavaipa. Tüüpilised samblad on laanik ja kaksikhammas. Harilik jänesekapsas
Looduslik laanekuusik on alati segamets. Kuuse kõrval on näha mändi, kaske ja teisigi puuliike. Tihti võivad ka teised puuliigid olla enamuspuuliigiks. Siis on tegemist näiteks laanemänniku või laanekaasikuga. Võrdlemisi sageli on laanemetsas olemas põõsarinne. Alustaimestu on vaheldusrikas, mille tihedus ja liigiline koosseis sõltub kõigepealt puu- ja põõsarinde tihedusest. Mida tihedamad on ülemised rinded, seda vähem valgust pääseb maapinnani. Seda hõredam ja liigivaesem on siis ka alustaimestu. Hämara kuusiku all kasvavatel taimedel on enamasti laiad lehed. Vaid laiade lehtedega taimed suudavad kinni püüda kasvamiseks piisaval hulgal valgust. Tüüpilised taimed on jänesekapsa, laanelill ja leseleht. Laanemetsa all leidub enamasti rikkalikult samblaid. Vahel polegi maapinnal näha muud kui lausalist rohetavat samblavaipa. Tüüpilised samblad on laanik ja kaksikhammas. Harilik jänesekapsas
veerikkad, suvel jäävad peaaegu kuivaks (kastmiseks, aurumine). Lubjakivide avamusaladel on arvukalt karstijärvi. Peamised jäätumiskeskused asuvad arktika- ja lähisarktika vöötmes ning kõrgmäestikes. Tähtsamad mägijäätumise alad on Skandinaavia mäestik (5000 km² jää ja igilume all) ning Alpid (400 km²). Suuremal osal Euroopal kujunes mullastik ja taimestik pärast viimast jääaega (taimestik liigivaesem ja mullastik noorem kui mujal). Nii muld- kui taimkattes on jälgitav laius- (Ida-Euroopa lauskmaal) ja kõrgvöödilisus. Põhjast lõunasse eristatakse jää- [ajutistes järvedes, liustike sulakutes ja nunatakkidel kasvavad üksnes vetikad ja kooriksamblikud ( arktilises külmakõrbes samblad, maapinnasamblikud, soontaimed, taimkate laiguline, mullad alles kujunemas)], tundra- [sammal, samblik, puhmad (kanarbik, vaevakask,
aurumine). Lubjakivide avamusaladel on arvukalt karstijärvi. Peamised jäätumiskeskused asuvad arktika- ja lähisarktika vöötmes ning kõrgmäestikes. Tähtsamad mägijäätumise alad on Skandinaavia mäestik (5000 km² jää ja igilume all) ning Alpid (400 km²). Suuremal osal Euroopal kujunes mullastik ja taimestik pärast viimast jääaega (taimestik liigivaesem ja mullastik noorem kui mujal). Nii muld- kui taimkattes on jälgitav laius- (Ida-Euroopa lauskmaal) ja kõrgvöödilisus. Põhjast lõunasse eristatakse jää- [ajutistes järvedes, liustike sulakutes ja nunatakkidel kasvavad üksnes vetikad ja kooriksamblikud (arktilises külmakõrbes samblad, maapinnasamblikud, soontaimed, taimkate laiguline, mullad alles kujunemas)], tundra- [sammal, samblik, puhmad (kanarbik, vaevakask, mustikas sinikas), üksikud pajupõõsad, gleimullad
Taimed Raba taimestik on võrreldes madalsoo ja siirdesoo taimestikuga kõige liigivaesem. Siinsed taimed peavad elus püsima äärmuslikes oludes. Mõned neist hangivad endale toitaineid juurde õige haruldasel viisil, turbasamblad näiteks vihma- ja lumeveest. Huulheinad aga hangivad endale toitaineid putukatest, keda nad püüavad ja söövad. Soos on ka marjataimi: rabamurakas, sinikas ja jõhvikas. Soo taimed on veel sookail ja villpead, kanarbik, huulhein, kollane võhumõõk, küüvits, soopihl, soovõhk, turbasammal, ubaleht.
Selleks oleks oluline jätta suuremate põldude keskele väikesi metsatukki või veesilmi, mis ei oleks üksteisest kaugemal kui 1 km [3]. Kahepaiksete esinemine Balti regioonis Tabel 3. näitab, kus ja kas esineb mingisugune liik ja millises kategooriasse on liik jaotatud. Nagu tabelist näha, on Eestis esindatud kokku 11 erinevat kahepaiksete liiki; seega enamik Balti regioonides esinevates kahepaiksetest. Neist kõige enam ohustatud liike on kaks. Soome on kahepaiksete osas kõige liigivaesem piirkond. Poolas on kõik liigid esindatud, ohustatud liikide hulka kuulub vaid kolm. Mida kaugemale põhja, seda vähem kahepaikseid esineb ja seda ohustatumad nad on. Põhiliseks teguriks võib pidada kliimat. Kõige enam esinevad liigid on järgmised (esinevad kõikides välja toodud riikides): Bufo bufo, Rana Temporaria, Rana arvalis, Triturus Vulgaris. Neist viimased kaks on ka kõige vähem ohustatud liigid. Tabel 3. Kahepaiksete esinemine Balti regioonis ja nende seis [4]
ussidest, vähkidest, limustest, okasnahkseist ja kaladest. Abüssaaliloomad on kas detriidist toituvad loomad või kiskjad, enamasti ühtlast värvi hapra kehaga ning pikkade jäsemetega, silmad kas puuduvad üldse või on väga suured. Paljud abüssaali loomadest on varustatud helenduselundiga. (Ökoloogialeksikon- Viktor Masing & Loomade elu I & Üldise hüdrobioloogia konspekt- Peeter Nõges) Ultraabüssaali süvikutes on põhjaloomastiku koosseis kõige liigivaesem (kokku 200-300 liiki). (Loomade elu I) Üks huvitavamaid piirkondi ookeanides on korallide kasvupiirkond. Korallide kooslusi- ilusaid veealuseid "lilleaedu", kutsutakse ka ookeanite vihmametsadeks. Seda nendes valitseva mitmekesise elu pärast. Korallid katavad 1% maakera pinnast, kuid on siiski 25% merekalade kodupaigaks. Korallid on vihmametsade järel kõige
mügri, lindude ja näriliste arvukusest (Kumari, 1985). Alal tervikuna võetult domineerib kaaluliselt piklik jõekarp, biomassi kaalu osas, aga vesikakand. Põhjaloomastikus leidub veel ka surusääsklaste vastseid, väheharjasusse, karpvähilisi, vesilestalisi, kiilkärbeseliste ja ehmestiivaliste vastsed ja leitud 12 liiki tigusid. Lahe idaosa roostikukanalite põhjaloomastik on palju liigivaesem, kui lahe muudes osades (Kumari, 1985). Matsalu laht Matsalu lahe pindala 67 km2, keskmine sügavus on 1,5 m. Eriti madal on lahe idaosa keskmiselt 1 meeter (Kumari, 1985). Merepõhja katab liiv, lahe kesk- ja idaosas aleuriit ja peliit. Matsalu laht on kitsalt maismaasse tungiv Väinamere osa. Lahe välisosa on mere mõju all nii vee soolasus kui ka toitainete sisaldus on sarnane Väinamerega. Lahe idaosassa toovad oma ja arvukate lisajõgede veed Kasari ja Rannamõisa jõgi
Looduslik laanekuusik on alati segamets. Kuuse kõrval on näha mändi, kaske ja teisi puuliike. Tihti võivad ka teised puuliigid olla enamuspuuliigiks, siis on tegemist näiteks laanemänniku või laanekaasikuga. Võrdlemisi sageli on laanemetsas olemas põõsarinne. Alustaimestu on vaheldusrikas, mille tihedus ja liigiline koosseis sõltub kõigepealt puu- ja põõsarinde tihedusest. Mida tihedamad on ülemised rinded, seda vähem valgust pääseb maapinnani. Seda hõredam ja liigivaesem on siis ka alustaimestu. Hämara kuusiku all kasvavatel taimedel on enamasti laiad lehed. Vaid laiade lehtedega taimed suudavad kinni püüda kasvamiseks piisaval hulgal valgust. Tüüpilised taimed laanemetsas on jänesekapsas, laanelill ja leseleht. Vahetevahel polegi maapinnal näha muud kui lausalist rohetavat samblavaipa. Tüüpilised samblad on laanik ja kaksikhammas. 2 2
ravida, kuivendades mulda –> soostunud metsa kuivendamine „ravib“ metsa. Mulla seisund paraneb ning seega hakkab paranema ka seal kasvavate taimede eluolu. Sest rabamuld ja -vesi on puude rahuldavaks kasvuks kõlbmatu. 1.3.1. Madalsoo - kasvukohatüüp paikneb nõgudes, jõelammidel ja tasastel madalatel maadel. Taimestik toitub põhjaveest. Turbalasundi paksus on 1-2 m, vahel ka rohkem. Muld on keskmise viljakusega. Põhiline puuliik on sookask. Harvem leidub mändi. Alustaimestik on liigivaesem kui lodus, iseloomulik on tarnade esinemine. Metsa uuenemine looduslikult toimub põhiliselt sookasega. 1.3.2. Siirdesoo - tekkinud tarnamadalsoo edasise soostumise tagajärjel, asub tasastel madalikel. Mikroreljeef on mätlik. Tegemist on segatoitumisega. Taimed toituvad peamiselt sademeteveest, mikroreljeefi madalamates osades asuvad taimed aga põhjaveest. Põhjavesi on väheliikuv, üleujutused nõrgad. Turbalasundi paksus on tavaliselt 1-3 m, mõnel juhul kuni 8 m
Säilinud puisniitudest suurem osa asub Eestis, vähem on neid ka Tsehhis ja Rootsis. 20. sajandi lõpul hinnati Eesti puisniitude kogupindalaks kuni 8000 hektarit, millest umbes 60% võib pidada geobotaaniliselt ja looduskaitse seisukohast väärtuslikeks. (Kukk, T, Kull, K. 1997. ) Puiskarjamaad Kuigi maastikus on puiskarjamaad puisniitudega väga sarnased, on nende taimestik karjatamise ja tihedama puurinde tõttu erinev. Üldjuhul on puiskarjamaade taimestik puisniitude omast liigivaesem. Kariloomade erinevad toidueelistused, sõnniku mõju pinnase omadustele, ressursside ümberpaigutumine ja tallamine mõjutab oluliselt puiskarjamaade taimestikku ja muudab selle arengu sõltuvaks karilooma liigist ja isegi tõust. Puiskarjamaadel elab palju seeni ja putukaid, kes sõltuvad sõnnikust, mõnikord isegi liigispetsiifilisest sõnnikust. Selliste putukate arvukus on aga karjatamise vähenemise tõttu langenud.
jahiuluk. Kuigi on keelatud saarmale jahipidamine, satub igal aastal koprapüügil raudadesse üle saja looma, kalakasvatustes, kalapüünistes ning autorataste all hukub samuti arvestatav osa selle liigi esindajatest (Laanetu, 2010). Oluliselt piirab saarma arvukust tema elupaikade halvenemine. Eesti väikejõgede süvendamise esimene suur laine oli aastail 19551965. Selle tööga hävitatakse suur osa veekogu elustikust. Uus, aeglaselt taastuv kooslus on esialgu tunduvalt liigivaesem ja harilikult toodab ka vähem biomassi, sest kadunud on veekogu mosaiiksus (süvikud ja kiiremavoolulised koolmekohad) ning lüheneb voolusängi kogupikkus. Tunduvalt halvenevad nii vee- kui ka kaldakooslustes elavate loomade elu- ja varjetingimused. Maaparandustöödega avatakse vooluveed põllumajandus- ja olmereostusele, mis omakorda rikub vee kvaliteeti. Selle tagajärjel muutuvad veeökosüsteemid ka ebapüsivamaks.
järk-järgult. Soid on võimalik klassifitseerida mitmeti. Üldtuntud on soode liigitamine madal-, siirde- ja kõrgsoodeks ehk rabadeks. See liigitus põhineb peamiselt soode 1) toitumisel ja 2) valdaval taimkattel. Madalsoid iseloomustab toitumine mineraalaineterikaste põhja-, pinna- või tulvavetega ning sellele vastav mitmekesine taimestik. Kõrgsoid ehk rabasid toidavad ainult sademeteveed, nende soode ilme on palju ühenäolisem, taimestik liigivaesem. Siirdesood on vahepealsed nii ajalises (arenguloolises) kui ruumilises mõttes: neis on madalsootingimuste (rikkama taimestiku ja parema toitumise) taustal kõrgsootingimustega (vaese sademelise toitumisega) kõrgendeid - mättaid, saari ja taimkate on seetõttu ilmelt mosaiikne. Soode kolmikliigitusele andis teadusliku põhjenduse sooteaduse klassik C. Weber (1902, 1908). Seega erinevad sootüübid kõigepealt turba toitainetesisalduse poolest. Madalsoos on taimi
Euroopa lauskmaa põhja- ja keskosas ning Fennoskandias leet- ja kamar-leetmullad, , Kesk- ja Lääne-Euroopas pruunid metsamullad. Kuivematel aladel on peamiselt must- ja kastanmullad, Lõuna-Euroopas paiknevad madalamal lähistroopilised pruun- puna- ja kollamullad, kõrgemal metsamullad. Soo- ja soostunud muldi leidub mingil määral igas mullastikuvööndis, kõige enam Põhja-Euroopas. (5 lk 636). Euroopa taimestik on võrreldes teiste maailmajagudega liigivaesem. Põhja- lõuna suunas vahetuvad järgmised vööndid: · Tundra ja metsatundra · Metsavöönd (taiga, segametsavöönd ja laialeheliste metsa vöönd) · Metsastepi- ja stepivöönd · Poolkõrbevöönd · Lähistroopiline vahamerelise taimkatte vöönd.(5 lk 636) 2 Loomageograafiliselt kuulub Euroopa holaarktilise riikkonna Euroopa ja Vahemere regiooni
5.1. Selgita ühe näite põhjal, kuidas inimtegevus võib ökosüsteemi looduslikku tasakaalu rikkuda. Kirjuta inimtegevus ja selle mõju ökosüsteemi liikmetele. Näide. Põhjus: Inimene rajab hüdrojaama ehituse käigus jõele tammi. Tagajärg: 1. Kiirevoolulise jõe asemele tekib veehoidla, mille elutingimused ei sobi kiirevoolulise ja hapnikurikka veega kohastunud selgrootutele ja need hävivad. 2. Lõhed ei pääse koelmutele ja neil ei tule järelkasvu. 3. Kujuneb uus, liigivaesem ökosüsteem. Põhjus: inimene mürgitab umbrohtu mürkidega Mõju on loomadele -loomad hukuvad 5.2. Kirjuta looduslikke tegureid, mis võivad ökosüsteemi tasakaalu rikkuda. Teised liigid, ilmastikuolud: looduskatastroofid, kuumus. Kokkuvõte Lõpeta kirjalikult lause „Sellest peatükist sain teada, et ..... “. --- 36 Peatükk 38. Miks on elurikkus tähtis? Peatükk 39. Mis ohustab elurikkust ja kuidas seda kaitsta? Ülesanne 1. Elurikkus jaotatakse kolmeks tasandiks
Maismaal on troopikas tohutult palju liike, keda lihtsalt on väga raske uurida (peidukad või liiga pisikesed). 31. Liikide arvu varieerumine eri organismirühmades geograafilise laiuse gradiendil; Liigirikkamad piirkonnad on ekvaatorile lähemal. On olemas liigirühmi, mis on poolustel liigirikkamad. Nt samblikud ( jägalad e. lihhemiseerunud seened) nende liigirikkus on kõige suurem just tundras. Troopias neid just vähem (liigivaesem). Plankton ehk vees hõljuvad mikroskoopilised org (fütoplankton (taimne-) ja zooplankton (loom-) ja ka avamerel toituvad linnud hoiavad rohkem külmadesse vetesse. Mida parem kliima, seda mitmekesisem, mis ka suures osas seletab seda fakti, et on olemas mitmekesisuse laiuskraadid. Teine näitaja on kontinentaalsus, mida saab väljendada suviste ja talviste temp vahedega. Mida kontinentaalsem seda vähem liike. Sellega toime tulemiseks peavad
keskkonnamuutuste ja mõne liigi väljalangemise korral. Elukoosluste peamisteks osadeks on: 1. taimekooslus 2. seenekooslus 3. loomakooslus 4. mikroorganismid. Kõik nimetatud kooslused koosnevad erinevate liikide populatsioonidest. Biotsönoosis kehtivad biotsönootilised reeglid: 1. Mida mitmekesisemad on biotoobis elutingimused, seda liigirohkem on biotsönoos ja seda väiksem on liikidel isendite arvukus. 2. Mida äärmuslikumad on elutingimused, seda liigivaesem on biotsönoos. Selles valitsevad kitsalt kohastunud liigid, kellest mõni võib saavutada suure arvukuse. 3. Mida kestvam läbi aegade on olnud elutingimuste reziim, seda liigirohkem, ühtlasema koosseisuga ja püsivam on biotsönoos. Esimeses reeglis oli kasutatud mõistet biotoop. Mis see on? Biotoop = ökotoop, biotsönoosi (elukoosluse) abiootiliste tegurite komplekt või ka elukeskkond. Ökotoobis eristatakse järgmisi abiootilisi tegureid: 1. Veekeskkond, 2
· Samblikud rohurindes vähetähtsad, eelkõige puu kui substraadi järjepidevusega seotud (vt metsa VEP), leidub haruldusi. · Putukad väga rikkalik fauna (herbivoorid, röövputukad, parasiidid, ksülobiondid), mis oleneb taimestiku koosseisust ja koosluse üldisest struktuurist, kasutusviisist. · Linnustik ja väikeimetajad eriomased liigid puuduvad. Rikkalik toidubaas, leidub pesakohti. Võib leida haruldasi liike. Puiskarjamaa, karjatatav mets: Erinevused puisniidust: · Liigivaesem loomad söövad liigispetsiifiliselt taimi, tallavad, nitrofiilne taimestik (+ hulgaliselt loomsete jäätmetega seotud seeni, putukaid); · Vähe põõsaid, puude järelkasvu (eriti lehtpuid) tallamine, söömine; · Võsastub mahajätmisel tavaliselt kiiremini nitraadirohkus, lünklik rohukamar. Puisrohumaade taimkatte muutused majandamise lakkamisel: · rohustu muutumine kõrgeks, lopsakaks ja liigivaeseks (jäneskastik, sinihelmikas, angervaks jne);
1888. a. liblikõieliste taimede mügarbakterid ja selgitas juuremügarate bioloogilise tähtsuse. 1902. a. avastas ta aeroobsed õhulämmastikku siduvad bakterid (s.h. Azotobakter). Biotsönootilised reeglid e. biotsönoloogia printsiibid : 1. mida mitmekesisemad on biotoobis elutingimused, seda liigirohkem on biotsönoos ja seda väiksem on liikidel isendite arvukus; 2. mida äärmuslikumad on elutingimused, seda liigivaesem on biotsönoos: selles valitsevad kitsalt kohastunud liigid, millest mõni võib saavutada väga suure arvukuse; 3. mida kestvam läbi aegade on olnud elutingimuste reziim, seda liigirohkem, ühtlasema koosseisuga ja püsivam on biotsönoos (elukooslus). Commoneri "seadused" USA ökoloogi B. Commoneri aforismidena sõnastatud ökoloogiapõhimõtted: 1. kõik on (biosfääris) omavahel seoses; 2. kõik peab kuhugi sattuma; 3. midagi ei saa võita kaotuseta (midagi ei anta
annaabi.ee 
