Ookeani elustik Ookeanid on meie planeedi tunnusmärk. Maa on ainus planeet päikesesüsteemis, mida on õnnistatud vee olemasoluga, et elu saaks selles tekkida. Ookeanid on nii suured, et nad võtavad enese alla peaaegu 71 % kogu maakera pinnast (361 miljonit ruutkilomeetrit). Ookeanite keskmine sügavus on 3730 m ja kõige sügavam punkt 11038 m, on Vaikse ookeani kirdeosas. Ookeanid hoiavad eneses meeletu koguse vett - 1185 miljonit kuupkilomeetrit. (http://www.marinebiology.org) Ookeanid jagatakse sügavusvöönditeks. Ookeanides ja ääremeredes, kus esinevad tõus ja mõõn, eristatakse mõõna ajal regulaarselt kuivaks jäävat ning tõusu ajal veega üleujutatavat rannikuvööndit, mida nimetatakse litoraaliks. Kõige madalamast mõõnaveetasemest kuni 200- 400 meetri sügavuseni mandrilava kohal asub sublitoraal.
Tuultest tingitud segunemine Tuule lõppedes ei lõppe veel veemasside liikumine. Sisemine turbulents pindmisse kihti kantakse toitaineterikas vesi. Tuul puhub pikka aega paralleelselt kaldaga vee ärakandmine rannast. Coriolise jõud vee defitsiit ning ülsesse kerkib toitaineterikas ja külm vesi. Coriolise jõud mõjutab liikuvaid masse lõunapoolkeral vasakule ja põhjapoolkeral paremale. Jõgede sissevoolust tingitud upwelling Jõevool, mis tuleb estuaarist läbi, liigub ookeani vee peale. Hõõrdumise tagajärjel tõmbab kaasa soolast vett (mere pindmine kiht), pöördub C. Jõu poolt. Selle tagajärjel tõuseb alt külm vesi, mis hakkab segunema jõe veega. Kahe kihi vahelist piirkonda nimetatakse PIKOKLIINIKS. Loodetest tingitud vee segunemine Kuu ja Päikese gravitatsioonist tingitud. Vee liikumisega kantakse rannikule külma ja toitaineterikast vett. Tsirkulatsioonist tingitud upwelling
vahel enam-vähem pooleks. Suurema osa pinnavetest moodustab mandrijää. Üldise hüdrobioloogia naaberteadused: a)rakendushüdrobioloogia (nt. kalandus, joogi- ja reovee puhastamine, veetransport, riisikasvatus, mürgised vetikad jm liigid, veekogu seisundi hindaminevesiehitused jm) b)süstemaatika c)morfoloogia (välisehitus) d)anatoomia (siseehitus) e)füsioloogia(talitus) f)biogeograafia (organismide levik Maal) g)limnoloogia, okeanoloogia, potamoloogia- erinevad veekogud (järveteadus, ookean,jõgi) h)hüdrokeemia- vee lisandite uurimine i)hüdrogeoloogia- veealune geoloogia Vee-elanikke mõjutavad tegurid: a)keemilis-füüsikalised e. abiootilised b)biootilised, sh inimmõjulised e. antropogeensed Stenobiondid- võimelised elama AINULT mingi faktori kitsas vahemikus (nt. korallid kõval põhjal soojas ja soolases vees; hukutav on neile nii mudastumine, ilma jahenemine kui ka tugev vihmasadu). 1
Looma elukäigus etendab suurt rolli kehasisene pungumine, mille tõttu looma keha regulaarselt uueneb. Pung aga võib areneda iseseisvaks organiks, mis nimetati Pandoora vastseks. Maailmamere vööndilisus Suurem osa ookeanielustikust on koondunud mandrilavasse, sest: meri madalam ja seetõttu ka soojem ja valguseküllasem suubuvad veekogud toovad rohkem setteid, toitaineid Maailmameres eristatakse viit vööndit palavvöötme ookean (ekvaatori juures) pöörijoone ookean lähistroopiline ookean parasvöötme ookean polaarookean Olenevalt maismaa ja mere jaotusest Maal, hoovustest, tuulte mõjust, aastaajast jm. tingimustest võib samal laiuskraadil asuvate merede iseloom olla üsna erinev. Kõige suuremat mõju maailmamere vööndilisusele avaldavad hoovused, eriti olulised mõjutajad on Lõuna-Ameerika ranniku lähedal kulgev Peruu ja Lõuna- Aafrika rannikuvetes asuv Benguela hoovus
1. Mida tähendab ökoloogia, kuidas mõistet piiritleda, millised on ökoloogia piirteadused? Ökoloogiat võib defineerida õige mitmeti. Levinuim definitsioon: ökoloogia on teadus organismi (isendi) suhtetest teda ümbritsevaga. Tabavalt on öelnud Charles J. Krebs 1985: „Ökoloogia on teadus, mis uurib tegureid, mis määravad organismi leviku ja arvukuse.“ Levik ja arvukus omakorda sõltuvad väga paljudest teguritest. Lisaks sellele tegeletakse ökoloogias palju ka liigist kõrgemate üksustega (koosluste, maastike, maailmaga) unustades sageli ära, et need ka tegelikult isendeid ja liike sisaldavad. Ökoloogia piirteadused on: Ökomorfoloogia: uurib organismide väliskuju sobivust tema keskkonnaga. Ökofüsioloogia: uurib organismide talitluse (ainevahetuse, meeleelundite jms) sobivust keskkonnaga. Käitumisökoloogia: uurib loomade käitumist, selle evolutsioonilist kujunemist ja sobivust keskkonnatingimustega. Evolutsiooniline ökoloogia: uurib organismide liigisiseste ja
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
Kõik kommentaarid