Arutlus: Kreeka klassikaline periood ja Hellenism - sarnasused ja erinevused Kreeka klassikaline periood kestis 5.-4. sajandil ekr ja hellenismiperiood oli oma hiilguses 4.-1. sajandil ekr. Nees on kaks väga erinevat ajajärku, aga samas leiab ka mõned sarnasused. Klassikalise perioodi ajal olid kreeklaste levikualaks Balkani poolsaar, kolooniad olid neil ka Vahemere ja Musta mere ääres. Hellenismiperioodil lisandusid elukohaks Süüria, Egiptus, Väike-Aasi ja Palestiina.Hellenismiperioodil kreeklaste alad suurenesid, sest neil oli maailmakuulus valitseja Aleksander Suur. Kui klassikalisel ajajärgul koosnes sõjavägi kodanikest, siis hellenismi ajal teenisid sõjaväes juba palgasõdurid. Kuna palgasõdurid tegelesid pidevalt õppuste ja oskuste arendamisega, olid ka sõjalised saavutused paremad.
.................... ..................... Kivikirikute ehitamine algas 13 saj keskel. Feodaalse killustatuse ajal iseloomustab sakraalarhitektuuri lihtsus. Kirikuhooned on põhiliselt kaheruumilised. Puuduvad rikkalikult kujundatud interjöörid. Eestis esinesid nii ühe- ja kahelöövilisi kirikuid, kolmelöövilisi kodakirikuid ja basiilikaid. Ühelöövilised kirikud moodustavad Eesti kirikute arvukaima rühma, olles maakirikute üheks põhitüübiks. Nende peamiseks levikualaks on saared, Lääne-Eesti ja Põhja-Eesti läänepoolne osa (Valjala, Kaarma, Haapsalu, Ridala jt). Nende kirikute laius kõigub 7,5 ja 11,5 meetri vahel. Neis esineb tavaliselt kaks või kolm võlvikut. Pikihoonele liituv koor on veidi kitsam ja madalam, mõnikord puudub eraldi kooriehitis ja selle ülesandeid täidab idapoolne travee. Ehitatud kindluskirikutena. Kabelit võis nimetada ka väikeseks kirikuks või palveruumiks maa piirkonnas.
Muldade sekundaarne sooldumine on tingitud muldade niisutamisest. Jõeveega niisutamine ei ole efektiivne, sest kuiva kliimaga piirkondade jõeveed on suhteliselt soolarikkad. Niisutamine toob kaasa põhjaveetaseme tõusu ning auramise toimel tõusevad maapinnale lahustunud soolad. Lisaks on nõos asuvatelt niisutuspõldudelt liiga soolase vee ärajuhtimine sageli raskendatud. Tähistage kaks leetunud mulda iseloomustavat väidet ruudukeses X-ga. Tüüpiliseks levikualaks on parasvöötme okasmetsad. Tüüpiliseks levikualaks on parasvöötme rohtlad. Leetumisprotsess vähendab mulla viljakust. Leetumine on iseloomulik kuiva kliimaga aladele. Orgaanilise aine lagunemisprotsess on kiire. · Tooge näiteid, kuidas inimtegevus võib vähendada mulla viljakust. · Vii kokku mullaprotsess ja selle tekketingimused. 1. gleistumine, 2. kamardumine, 3. sooldumine
ning auramise toimel tõusevad maapinnale lahustunud soolad. Lisaks on nõos asuvatelt niisutuspõldudelt liiga soolase vee ärajuhtimine sageli raskendatud. Turvastumine- taime jäänused ei lagune lõpuni, liigniiskus ja hapnikupuudus(sood) Ferralisatsioon- tugev keemiline murenemine, puna muld (vihmametsad) Igikelts- pinnas ei sula lõpuni üles Millised neist on kaks leetunud mulda iseloomustavat väidet? a. Tüüpiliseks levikualaks on parasvöötme okasmetsad b. Tüüpiliseks levikualaks on parasvöötme rohtlad. c. Leetumisprotsess vähendab mulla viljakust. d. Leetumine on iseloomulik kuiva kliimaga aladele. e. Orgaanilise aine lagunemisprotsess on kiire. Tooge näiteid, kuidas inimtegevus võib vähendada mulla viljakust. Maade väetamine, maaharimine, maade niisutamise või kuivendamise abil tihti inimesed
Akende asemel olid vaheruumid, mille kaudu tuli valgus ruumidesse. Ühenduseks olid laiad trepid. Loss oli tõeline labürint, võõras inimene oleks kindlalt ära eksinud. Oli olemas kanalisatsioon, veevärk ja tualetid. Kõikide ruumide seinu katsid freskod, mis kujutasid kalasid ning nende igapäeva elu, jumalaid ei olnud. Kreeta saarel püüti kala, hariti põldu, käidi reisidel ja arvatavasti tegeleti piraatlusega. Mükeene kunst. Levikualaks oli Peloponnesose poolsaar, õitsenguperiood oli 1600-1100 eKr. Samal ajal kreetalastega ehitasid ka nemad losse (Mükeene losse). Need olid ümbritsetud võimsate ringmüüridega, mis olid ehitatud nii suurtest kividest, et arvati, et see pole inimeste vaid kükloopide töö. Linnad Mükeene, Hagija jms, need kõik olid kükloopilised linnad. Linnad on hävitatud, aga alles on jäänud kuningate hauad, mille järgi on teada saadud, millise kunstiga seal tegeldi,
Kivikirikute ehitamine algas 13 saj keskel, mil vallutajad olid suutnud oma võimu juba kindlustada. Feodaalse killustatuse ajal iseloomustab sakraalarhitektuuri lihtsus. Kirikuhooned on põhiliselt kaheruumilised. Puuduvad rikkalikult kujundatud interjöörid. Eestis esinesid nii ühe- ja kahelöövilisi kirikuid, kolmelöövilisi kodakirikuid ja basiilikaid. Ühelöövilised kirikud moodustavad Eesti kirikute arvukaima rühma, olles maakirikute üheks põhitüübiks. Nende peamiseks levikualaks on saared, Lääne-Eesti ja Põhja-Eesti läänepoolne osa ( Näiteks Valjala(LISA4), Kaarma, Haapsalu, Ridala kirikud). Nende kirikute laius kõigub 7,5 ja 11,5 meetri vahel. Neis esineb tavaliselt kaks või kolm võlvikut. Pikihoonele liituv koor on veidi kitsam ja madalam, mõnikord puudub eraldi kooriehitis ja selle ülesandeid täidab idapoolne travee. Ehitatud kindluskirikutena. Eesti kirikutes ei esine Lääne-Euroopa basiilikate tüüpilist osa - transepti. Samuti puudub kabelitepärg
Kivikirikute ehitamine algas 13 saj keskel, mil vallutajad olid suutnud oma võimu juba kindlustada. Feodaalse killustatuse ajal iseloomustab sakraalarhitektuuri lihtsus. Kirikuhooned on põhiliselt kaheruumilised. Puuduvad rikkalikult kujundatud interjöörid. Eestis esinesid nii ühe- ja kahelöövilisi kirikuid, kolmelöövilisi kodakirikuid ja basiilikaid. Ühelöövilised kirikud moodustavad Eesti kirikute arvukaima rühma, olles maakirikute üheks põhitüübiks. Nende peamiseks levikualaks on saared, Lääne-Eesti ja Põhja-Eesti läänepoolne osa ( Näiteks Valjala(LISA4), Kaarma, Haapsalu, Ridala kirikud). Nende kirikute laius kõigub 7,5 ja 11,5 meetri vahel. Neis esineb tavaliselt kaks või kolm võlvikut. Pikihoonele liituv koor on veidi kitsam ja madalam, mõnikord puudub eraldi kooriehitis ja selle ülesandeid täidab idapoolne travee. Ehitatud kindluskirikutena. Eesti kirikutes ei esine Lääne-Euroopa basiilikate tüüpilist osa - transepti. Samuti puudub kabelitepärg
Pärast vihmaperioodi lõppu tekib tihti järvi ja soiseid alasid, mis kuivavad küll kiiresti, kuid nende läheduses kasvab kõige enam puid ja teisi taimi. Kõrb Kõrbed ja poolkõrbed levivad kuuma ja kuiva troopilise kllimaga aladel ning hõlmavad ligikaudu veerani kogu maismaa pindalast. Õhk on kõrbes väga kuiv, taevas pilvitu ning sademeid langeb harva. Kuigi kõrb võib tunduda elutuna, on see väga huvitavate taime- ja loomaliikide kasvu- ja levikualaks. Kõrbevööndis kasvavad peamiselt põõsad ja poolpõõsad, mis on osalt igihaljad, osalt heitlehised. Nende lehed on väikesed ja tihti asendunud okastega. Kõrbetaimed sisaldavad sageli tugevalõhnalisi eeterlikke õlisid. Mõnedel kõrbetaimedel on pikad juured, et saada kätte sügaval maa sees peidus olevat vett. Teised teevad kõik selleks, et kpguda endasse vett lühikeste vihmaperioodide vältel, kui ümberringi on palju vett.
Kuna rähkmullad võivad kevadeti ja sügiseti kannatada liigniiskuse all ning sademetevaesel perioodil on põuakartlikud, siis tuleks vastavalt vajadusele neid muldi kas kuivendada või niisutada. Keskmine perspektiivboniteet Selle põllumassiivi kaalutud keskmine perspektiivboniteet on 48,9 lähtehindepunkti. Enamlevinud mulla osatähtsus Leetjad mullad (KI) hõlmavad ~2,4% kogu Eesti maafondist ja 6,3% põllumaast. Levikualaks on kollakashalli moreeni puhul Pandivere kõrgustik ja punakaspruuni moreeni puhul Viljandimaa ja Tartumaa. Kasutatud materjalid 10 1. Linde, K. Muldade määramise abimees. Kättesaadav: http://www.tlu.ee/~katzz/soils/soil_info.html, (viimati külastatud 23.04.2018) 2. Maa-ameti kaardiserver X-GIS. Kättesaadav: http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis, (viimati külastatud 23.04.2018) 3
seevastu rohurinne on lopsakas ja liigirikas. [2] Leostunud ja leetjad mullad on parimad põllumullad ja üldjuhul ei peaks need kuuluma metsastamisele. Antud põllumassiiv on kasutusel täieliku põllumaana. Analüüsitud põllul enamlevinud mulla osatähtsus kogu Eesti maafondist (%) ja haritavast maast ning nende muldade peamine levikuala Eestis Gleistunud leetjad mullad (KIg) hõlmavad 7,3% kogu Eesti maafondist ja 12% haritavast põllumaast. Nende muldade peamiseks levikualaks on Viljandimaa ja Tartumaa. Põllumaast moodustavad gleistunud leetjad mullad suurima osa Kolga-Jaani ja Tänassilma ümbruses. Näivleetunud mullad (LP) moodustavad 5,9% kogu Eesti maafondist ja eriti suur on nende osatähtsus haritaval maal, täpsemalt 15,1%. Levikuala peamiselt Kagu-Eesti lavamaa ja Sakala kõrgustikul. [6] [2] Kasutatud kirjandus 1. Maa-ameti kaardiserver X-GIS. Mullakaart. Kättesaadav: http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis (20.04.2017) 2. Astover, A., Kõlli, R
Eesti haritavatest maadest 27,8 % on liivsavi mullad.Liivmuldade osatähtsus on kõige suurem Hiiumaal , keskmisestt enam on neid ka Saare-, Pärnu- Ida-Viru, Valga-v Põlva- ja Võrumaal. Viljakaid leostunud ja leetjaid liivsavimuldi on rohkesti Järvamaal, kuid valdavad on nad Viru-, Jõgeva- ja Raplamaal. [6] 8 Leetjad mullad hõlmavad ca 2,4% kogu Eesti maafondist ja 6,3% põllumaast. Levikualaks on kollakashalli moreeni puhul Pandivere kõrgustik ja punakaspruuni moreeni puhul Viljandi ja Tartumaa. Gleistunud pruunmullad hõlmavad 7,3% kogu maafondist ja 12% põllumaast.[7] Eesti muldkattest moodustavad normaalse arenguga gleimullad ca 27,7 %. Haritaval maal on gleimuldi 16,9% ja metsamaadel 30%. Suurimad levikualad on Lääne-Eesti ja Pärnu madalik, Soomaa põhjaosa ja Hiiumaa. [7] Kasutatud allikad [1] Geoportaal. Mullakaardi-kaardirakendus. http://geoportaal.maaamet
valgustatuses, näiteks harilik pihlakas, harilik pirnipuu, valge mänd, hall lepp 3. varjutaluvad - on suutelised tekkima ja välja kasvama teiste varjust, kuid korralikuks õitsemiseks ja viljumiseks vajavad peaaegu täisvalgust.Siia kuuluvad harilik sarapuu, harliik vaher, harilik pärn, harilik pöök 4. varjutaimed - vajavad eksisteerimiseks varjukeskkonda. Maa-ala, millel teatud taimeliik looduslikult kasvab nimetatakse areaaliks ehk levikualaks. Areaal ei ole püsiv, vaid võib aegade jooksul muutuda.Muutuste põhjused võivad olla ökoloogilised, aga suurt mõju avaldab ka inimtegevus. Areaal võib olla terviklik või katkendlik ( koosneda mitmest osast). Mitmetel liikidel esinevad ulatuslikud areaalid , näiteks harilik haab kasvab Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. 5 Samal ajal esineb ka väga väikeseid, piiratud alaga areaalid. Selliseid nimetatakse endeemilisteks areaalideks
mustjuure ja angerpisti-mägiristiku kooslused ning niiskematel aladel madala mustjuure hariliku härgheina, kahkja tarna madala mustjuure, tulika luht-kastevarre, kõrveköömne- sinihelmika, lubika-hirsstarna jt kooslused. [2] Analüüsitud põllul enamlevinud mulla osatähtsus kogu Eesti maafondist ja haritavast maast (%) ning selle mulla peamine levikuala Eestis Leetjad mullad (KI) moodustavad 2,4% kogu maafondist ja 6,3% põllumaast. Levinud Põhja- ja Kesk-Eesti maastikel. Levikualaks on kollakashalli moreeni puhul Pandivere kõrgustik ja punakaspruuni moreeni puhul Viljandimaa ja Tartumaa. [4] Kasutatud kirjandus 1. Astover, A., Reintam, E., Leedu, E., Kõlli R. (2013). Muldade väliuurimine. Tartu: Eesti Maaülikool. 2. Astover, A., Kõlli, R., Roostalu, H., Reintam, E., Leedu, E. (2012). Mullateadus. Õpik kõrgkoolidele. Tartu: Eesti Maaülikool 3. Maa-ameti kaardiserver X-GIS. https://xgis.maaamet.ee/maps/XGis?
Ja mitte ainult kasvatamine, ka aretustööd tehakse väga laialdaselt, on loodud väga palju dekoratiivsete õitega sorte, erinevate vormide, liikide ja isegi erinevate perekondade vahelisi hübriide. Uute sortide õite värvi- ja vormirikkusest ei jää sordiaretajate fantaasia maha ka nimede panekul leiame nii jumalate kui ka riigimeeste nimesid (Hera, Alkibiades, Wintson Churchill jt.), samuti palju muudki huvitavat. (2) Kuigi orhideede peamiseks levikualaks on troopika ja subtroopika, jätkub ülejäänud 10%-st liikide arvust parasvöötmetesse ja polaarjoone tahagi. Mõne Eestis kasvava liigi levialadki ulatuvad Arktikasse, samuti aga ka üsna kaugele lõunasse Pürenee poolsaareni ja isegi Põhja-Aafrikasse. Parasvöötmes pole orhideed seejuures jaotunud sugugi ühtlaselt, on rikkamaid ja vaesemaid paiku. (2) 5
..........13 6. Maasika istandiku hooldus.............................................14 7. Kokkuvõte................................................................15 8. Kasutatud kirjandus......................................................16 3 Sissejuhatus Maasikas on üks väärtuslikumaid ja hinnatavamaid marjakultuure. Maasikas on väga vormirikas perekond, käesoleva ajani on kirjeldatud üle 50 liigi. Peamiseks maasikaliikide levikualaks on põhjaparasvööde. Mõned liigid on asustatud ka troopikasse ja arktilistelealadele. Oma dekoratiivsete õite, aromaatsete viljade ja nende raviomaduste tõttu pälvis maasikas tähelepanu antiikajal - Kreekas ja Roomas. Vilju korjati metsalagendikel ja nõlvakuil looduslikult kasvavatelt liikidelt. Maasika ümberistutamine looduslikest tingimustest aeda algas juba 14. sajandil Prantsusmaal. Eriti hinnati maasika dekoratiivseid õisi ja esialgu kasvatatigi maasikaid peamiselt kui
Hallhüljes: Läänemere hülglastest kõige suurem, teistest kergesti eristatav pika, suhteliselt kõrge koonu järg. Täiskasvanud isendi pikkus on 1,6-2,6 m. Isased võivad kaaluta 300-315 ja emased 150-200kg. Karvastiku värvus varieeruv, mitmesugustes värvitoonides helehallist kuni mustani, emased on enamasti heledad ja vähem laigulised. Vastsündinud hülgepoja karv on kollakasvalge. Hallhüljes on levinud Barentsi, Lääne- ja Põhjameres. Kõige idapoolsemaks levikualaks on Valge mere kael. Eestis esineb hallhüljest Lääne-Eesti saarestiku ümbruses, Soome lahe kääneosas ja Riia lahes. Arvukas levik sõltub toitumistingimustest ja jääoludest. Kevadel siirduvad hallhülged koos triivjääga Soome randa ning edelapoolsetesse vetesse, osa aga jääb meie avavetesse. Eluviisilt on hallhüljes läänemere hülglastest kõige ulgumerelisem. Elupaigaks on suurem osa aastast avameri ning rannikust kaugemal asuvad saared ja laiud. Talvel elutseb jää
Juhtiv mullatekkeprotsess: savistumine 2. leetjad mullad Tüüpprofiil: A-EL-Bt-C. Kihisemine esineb tavaliselt 60...90 cm sügavusel. Mullaprofiilis esineb nõrgalt väljakujunenud lessiveerunud horisont (EL). Lähtekivimiks tavaliselt kollakashall või punakaspruun karbonaatne moreen. Juhtiv mullatekkeprotsess: lessiveerumine ja savistumine. Sarnaste omadustega nagu leostunud mullad ja esinevad looduses tihti koos. Hõlmavad ca 2,4% kogu Eesti maafondist ja 6,3% põllumaast. Levikualaks on kollakashalli moreeni puhul Pandivere kõrgustik ja punakaspruuni moreeni puhul Viljandimaa ja Tartumaa. 3. gleistunud pruunmullad. Omane ajutine liigniiskus. Kujunenud tugevasti karbonaatsel lähtekivimil ajutiselt kõrgele tõusvast põhjavetest tingitud liigniiskuse mõjul (gleistunud leetjal mullal ka pinnaveest). Hästi kasutatavad kultuurrohumaadena ja kuivendatult põllumaadena.Gleistunud pruunmullad hõlmavad 7,3% kogu maafondist ja 12% põllumaast.
toiduks. Pole botaaniliselt sugulane, kuuluvad erinevatesse taimeperekondadesse. Enne kartuli saabimist Euroopasse olid aga ahjus küpsetatud kastanid inimeste põhitoiduks. Säilitada jahedas, kuivas 12-15C. Parapähkel e. brasiilia pähkel Nimi on saanud alguse Brasiiliast Para maakonnast. Ka Amazonase jõgikonna ürgmetsad on selle pähkli kodumaaks ja levikualaks. Müügile saabuvad Brasiiliast, Amazonase vihmametsadest ja Peruust aastaringselt. Puu on 20-60m kõrge ürgmetsade asukas, mida kohapeal kutsutakse brasiilia metsade kuningannaks. Puu juurekava koosneb õhus rippuvatest köisjuurtest, mis kinnituvad puu alusel maasse. Augustis ja septembris, kui puu korraks oma sametised lehed langetab, on ka suured 30cm läbimõõduga ja 2-3kg kaaluvad kapselviljad valminud.
Ameerikas neid peaaegu ei esine. Seevastu on vulkaane rohkesti mandrite rannikuvööndites, saartel ja saarestikel.. Kõige suuremal hulgal leidub vulkaane Vaikse ookeani rannikul ja saartel. Sellesse nn. “Vaikse ookeani tulerõngasse” on koondunud üle 64% kõikidest tegutsevatest vulkaanidest. Teiseks ulatuslikumaks vulkaanide levikuvööndiks on alpi kurrutuse mäestikualad. Atlandi ookeani piires on suuremaks vulkaanide levikualaks Island, kus on 28 tegevvulkaani. Islandil on vulkaanide omapäraks see, et neid katab jääkilp, purskega kaasneb jää intensiivne sulamine ja vooluvete teke. Geisreid õpiti esmakordselt üksikasjalikult tundma Islandil Geysiri piirkonnas Nad kujutavad endast perioodiliselt purskuvate kuumavee- ja aurujugadega allikaid. Geisrid on tuntud peale Islandi veel Põhja-Ameerikas Yellowstone’i rahvuspargis, Uus-Meremaal ja Kamtšatkal
teadaolevate leiukohtade lähiümbruses asuvad metsaosad. Lisaks sellele valitakse seirealasid ka raiekavadesse planeeritud metsaeraldistel. 2014. aastal läbi viidud seire tulemused: 19 Eesti lendorava populatsiooni seisund on kiirelt halvenev. Seireandmed ja uuringud näitavad asustatud leiukohtade arvu langust. Alutaguse piirkond on jäänud Eesti asurkonna viimaseks levikualaks. Viimastel aastatel on püsivaatlusaladest lendoravate arvukus olnud enam-vähem stabiilne vaid Tudulinna vaatlusaladel. Teistel püsivaatlusaladel on arvukus viimastel aastatel olnud madalseisus või need on olnud lendoravate poolt sootuks asustamata. Keskkonnastrateegias on püstitatud eesmärk, et Eestis peaks olema vähemalt 60 lendorava asustatud leiukohta. 2014. aastal kontrollitud 81-st keskkonnaregistrisse kantud leiukohast oli
teadaolevate leiukohtade lähiümbruses asuvad metsaosad. Lisaks sellele valitakse seirealasid ka raiekavadesse planeeritud metsaeraldistel. 2014. aastal läbi viidud seire tulemused: 19 Eesti lendorava populatsiooni seisund on kiirelt halvenev. Seireandmed ja uuringud näitavad asustatud leiukohtade arvu langust. Alutaguse piirkond on jäänud Eesti asurkonna viimaseks levikualaks. Viimastel aastatel on püsivaatlusaladest lendoravate arvukus olnud enam-vähem stabiilne vaid Tudulinna vaatlusaladel. Teistel püsivaatlusaladel on arvukus viimastel aastatel olnud madalseisus või need on olnud lendoravate poolt sootuks asustamata. Keskkonnastrateegias on püstitatud eesmärk, et Eestis peaks olema vähemalt 60 lendorava asustatud leiukohta. 2014. aastal kontrollitud 81-st keskkonnaregistrisse kantud leiukohast oli
Levikuala peamiselt Kesk-Eestis. 2. Leetjad mullad KI. Kihisemine esineb tavaliselt 60...90 cm sügavusel. Mullaprofiilis esineb nõrgalt väljakujunenud lessiveerunud horisont (EL). Lähtekivimiks tavaliselt kollakashall või punakaspruun karbonaatne moreen. Juhtiv mullatekkeprotsess: lessiveerumine ja savistumine. Tüüpprofiil: A-EL-Bt-C. Sarnaste omadustega nagu leostunud mullad ja esinevad looduses tihti koos. Hõlmavad ca 2,4% kogu Eesti maafondist ja 6,3% põllumaast. Levikualaks on kollakashalli moreeni puhul Pandivere kõrgustik ja punakaspruuni moreeni puhul Viljandimaa ja Tartumaa. 3. Gleistunud pruunmullad. Omane ajutine liigniiskus. Kujunenud tugevasti karbonaatsel lähtekivimil ajutiselt kõrgele tõusvast põhjavetest tingitud liigniiskuse mõjul (gleistunud leetjal mullal ka pinnaveest). a) K0g gleistunud leostunud muld. A-Bmg-Cg. b) KIg gleistunud leetjas muld. A-ELg-Btg-Cg. Hästi kasutatavad kultuurrohumaadena ja kuivendatult põllumaadena.
Levikuala peamiselt Kesk-Eestis. 2. Leetjad mullad KI. Kihisemine esineb tavaliselt 60...90 cm sügavusel. Mullaprofiilis esineb nõrgalt väljakujunenud lessiveerunud horisont (EL). Lähtekivimiks tavaliselt kollakashall või punakaspruun karbonaatne moreen. Juhtiv mullatekkeprotsess: lessiveerumine ja savistumine. Tüüpprofiil: A-EL-Bt-C. Sarnaste omadustega nagu leostunud mullad ja esinevad looduses tihti koos. Hõlmavad ca 2,4% kogu Eesti maafondist ja 6,3% põllumaast. Levikualaks on kollakashalli moreeni puhul Pandivere kõrgustik ja punakaspruuni moreeni puhul Viljandimaa ja Tartumaa. 3. Gleistunud pruunmullad. Omane ajutine liigniiskus. Kujunenud tugevasti karbonaatsel lähtekivimil ajutiselt kõrgele tõusvast põhjavetest tingitud liigniiskuse mõjul (gleistunud leetjal mullal ka pinnaveest). a) K0g gleistunud leostunud muld. A-Bmg-Cg. b) KIg gleistunud leetjas muld. A-ELg-Btg-Cg. Hästi kasutatavad kultuurrohumaadena ja kuivendatult põllumaadena.
Levikuala peamiselt Kesk-Eestis. 2. Leetjad mullad KI. Kihisemine esineb tavaliselt 60...90 cm sügavusel. Mullaprofiilis esineb nõrgalt väljakujunenud lessiveerunud horisont (EL). Lähtekivimiks tavaliselt kollakashall või punakaspruun karbonaatne moreen. Juhtiv mullatekkeprotsess: lessiveerumine ja savistumine. Tüüpprofiil: A-EL-Bt-C. Sarnaste omadustega nagu leostunud mullad ja esinevad looduses tihti koos. Hõlmavad ca 2,4% kogu Eesti maafondist ja 6,3% põllumaast. Levikualaks on kollakashalli moreeni puhul Pandivere kõrgustik ja punakaspruuni moreeni puhul Viljandimaa ja Tartumaa. 3. Gleistunud pruunmullad. Omane ajutine liigniiskus. Kujunenud tugevasti karbonaatsel lähtekivimil ajutiselt kõrgele tõusvast põhjavetest tingitud liigniiskuse mõjul (gleistunud leetjal mullal ka pinnaveest). a) K0g gleistunud leostunud muld. A-Bmg-Cg. b) KIg gleistunud leetjas muld. A-ELg-Btg-Cg. Hästi kasutatavad kultuurrohumaadena ja kuivendatult põllumaadena.
neoliitikumis, kasutusel on keraamika. Ertebølle kultuuri elanikud võtsid keraamika 45 valmistamise kombe ilmselt lõunapoolsetelt rahvastelt, ehkki selle valmistamistehnoloogia on oluliselt erinev. Norras Fosna-Komsa kultuurid. Üks paleoliitilise Hamburgi kultuuri haru jäi pidama Norras, teine haru jõudis Põhja-Jäämere äärde. Fosna kultuur (u 80005000 eKr). Puhas küttide-korilaste kultuur. Kultuuri levikualaks oli Lõuna-Norra rannik ja Lääne- Rootsi. Fosna nimimuistis on asulakoht Kristiansundi lähedal. Asulakohad olid suhteliselt lähedal tolleaegsele rannajoonele inimeste elus oli tähtis koht kalapüügil ja veelindude küttimisel. Peamiseks olid tulekivist esemed: kirved ja nooleotsad. Komsa kultuur levis Põhja-Norras u 8000/70005000/4000 eKr. Päritolu küsitav. Ilmselt Lääne-Euroopast tulene siire. Liiguti põhjapõtrade järel küttide-korilaste kultuur
annaabi.ee 
