Eesti keskaegne sakraalarhitektuur (1)

Eesti keskaegne sakraalarhitektuur
Eesti keskaegses sakraalarhitektuuris võib eristada nelja piirkonda:
1) Lääne-Eesti ja Saaremaa;
2) Kesk-Eesti;
3)Tallinn ja Põhja-Eesti;
4) Tartu ja Lõuna-Eesti.
Keskaja jooksul ehitati Eestisse sadakond kirikut ja kabelit. Enamik neist on mitu korda ümber ehitatud.
Lääne-Eesti ja Saaremaa olid muinasaja lõpul suhteliselt tihedasti asustatud; seetõttu kerkisid kirikud üksteisele lähemale kui mujal Eestis.
Ühelöövilised kirikus – Karja, Muhu, Kihelkonna, Püha, karuse, Hanila, Ridala.
Mitmes Kesk-Eesti kihelkonnas ehitati kolmelöövilisi kodakirikuid, kus võlvid toetuvad ümarpiilaritele. Vanimast neist on Ambla ja Koeru , mis said juba 13 saj läänetorni.
Põhja-Eesti lääneosas ehitati keskajal samuti ühelöövilisi kirikuid. Väikeses Saha kabelis on hästi näha võlvide konstruktsioon. Erandlikult kahelöövilisena ehitati 14 saj Keila kirik (torn 19 saj).
Tallinna kolm suuremat kirikut – Toomkirik , Niguliste ja Oleviste .
Tartu keskaegsest sakraalarhitektuurist on järel toomkiriku ja Jaani kiriku varemed. Toomkirik , piiskopkonna peakirik , ehitati 13.- 16. sajandil. See oli basiilika , kodakiriku süsteemis koori ja kahe võimsa läänetorniga, mille säilinud alumine osa mõjub praegugi monumentaalselt.
Tartu kõige väärtuslikum ehitis on Jaani kirik, kolmelööviline basiilika, mis põhiosa valmis 14. sajandil. Selle hoone teeb eriliseks ülirikkalik terrakotast ehitusplastika.
Lõuna- Eesti maapiirkonnas levis kolmelööviline kirikutüüp. Kahjuks on siin keskaegsed ehitised hilisemates sõdades enamasti purustatud ja taastatud muudetud vormides . Ristikujulise ristlõikega piilarid kannavad võlve ainsas säilinud basiilikana ehitatud maakirikus- Urvastes.

Romaani stiil

Gooti stiil

Valitsev kuni 13.sajandi lõpuni
Iseloomulik oli hoonete massiivsus, paksud seinad, väiksemad aknad, ümarvõlvid ja ümarkaared akendel ning ustel, kaunistusi vähem
Valitsev alates 14.sajandi algusest
Iseloomulik oli hoonete suurem õhulisus, seinad olid õhemad ning sageli tugikaartega, teravkaartega võlvid, uksd ning aknad, kaunistusi oli rohkem
Kohe pärast maa vallutamist hakkasid kolonisaatorid püstitama sakraalehitisi. Vanimad kirikud olid puidust ja nende arhitektuuri kohta andmeid ei ole. Kivikirikute ehitamine algas 13 saj keskel, mil vallutajad olid suutnud oma võimu juba kindlustada. Feodaalse killustatuse ajal iseloomustab sakraalarhitektuuri lihtsus. Kirikuhooned on põhiliselt kaheruumilised. Puuduvad rikkalikult kujundatud interjöörid. Eestis esinesid nii ühe- ja kahelöövilisi kirikuid, kolmelöövilisi kodakirikuid ja basiilikaid. Ühelöövilised kirikud moodustavad Eesti kirikute arvukaima rühma, olles maakirikute üheks põhitüübiks. Nende peamiseks levikualaks on saared, Lääne-Eesti ja Põhja-Eesti läänepoolne osa ( Näiteks Valjala(LISA4), Kaarma, Haapsalu, Ridala kirikud). Nende kirikute laius kõigub 7,5 ja 11,5 meetri vahel. Neis esineb tavaliselt kaks või kolm võlvikut. Pikihoonele liituv koor on veidi kitsam ja madalam, mõnikord puudub eraldi kooriehitis ja selle ülesandeid täidab idapoolne travee. Ehitatud kindluskirikutena.
Eesti kirikutes ei esine Lääne-Euroopa basiilikate tüüpilist osa - transepti . Samuti puudub kabelitepärg. Koor liitub hoone idapoolse osaga. Konstruktsiooni põhielemendiks jäi massiivne müür. Tugikaared esinesid erandlikult ainult Tallinna dominiiklaste kloostrikirikul. Tugipiidad on tavaliselt ainult suurtel linnakirikutel. Müüridesse rajati treppe , mis viisid torni või võlvidele. Aknad olid vormilt kitsad ja kõrged ning raidkivist raamiga . Vahel on idaseinas ka kolmikaken, mille keskosa on kõrgem. Vanemates kirikutes asusid sissekäigud sageli külgedel: lõunas meestele ja põhjas naistele. Hiljem rajati peaportaal lääneküljele ja peale selle veel kas lõuna või põhjaportaal, tavaliselt perspektiivportaal .
Väljast tõuseb kirikute üldilmes esile torn. Paljudel kirikutel algselt torn puudus ja tornid ehitati hiljem. Tavaliselt oli kirikutel üks torn, mis paiknes lääneküljel. Erandiks on Tartu Toomkirik, millel on kaks torni. Enamik torne on nelja-, harvem kaheksatahulised ja ümarad. Juurdeehitusena on kirikutel käärkambrid, eeskojad ja kabelid. Käärkambrid on koorist madalamad väikesed ühe- või kahevõlvilised ruumid, mis liituvad tavaliselt koori põhjaküljele, olles kooriga ühendatud ukse kaudu. Üleminek romaanistiililt gooti stiilile toimus 13 saj. Tallinnas oli sel ajal elav ehitustegevus . Alustati kolme suurema kiriku ehitamist (Toomkirik, Niguliste, Oleviste) ja rajati kaks kloostrit: dominiiklaste Katariina klooster ja naistsistertlaste Miikaeli klooster. Need hooned on hiljem ümberehitatud. Kõik kolm kirikut on basiilikad. Piilaritel puuduvad kapiteelid, skulptuurkaunistused peaaegu puuduvad.
 13 saj ehitati ka Tartusse kaks uut kirikut - Maarja ja Jaanikirik milledest esimene hävis 18 saj alguses ja tema asemele ehitati ülikooli peahoone. Keskaja arhitektuurist rääkides ei saa jätta rõhutamata ehitustööde erakordselt kõrget kvaliteeti.