1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - on grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend. Morfoloogiline analüüs - . . . vastupidises suunas toimuv protsess: mingi fonoloogilise järjendi leksikaalse ja grammatilise tähenduse tuvastamine ehk kindlaks tegemine. Seega tegeleb morfoloogiline analüüs sõnavormidest arusaamisega. Morfoloogiline analüüs on keerukam kui süntees, sest analüüsil mängib kaasa ka kontekst, nt homonüümsete sõnavormide tuled ja tuled tuvastamisel kord verbivormina
4. Näide: Abiverbid inglise, saksa, prantsuse jms keeltes: Will he come tomorrow? 'Kas ta tuleb homme?' Verb will algse tähendusega 'tahtma' on tänapäeval puhtgrammatilise tähendusega, s.o. näitab, et tegemist on tulevikuga (tähendus 'tahtma' on säilinud ehk mõnes idioomis). Samas on näha, et tähendus 'tahtma' on tulevikulise projektsiooniga, sellepärast on selline muutus võimalik. Leksikaalne tähendus on verbil come 'tulema'. Iseseisvat leksikaalset tähendust abiverbil ei ole. Hast du schon alles durchgelesen? 'Kas oled juba kõik läbi lugenud?' Verbivorm hast ei tähenda antud juhul 'omama', vaid osutab perfektile ja ainsuse 2. pöördele. Leksikaalne tähendus on partitsiibil. 5. Näide: eesti ja soome kaassõnad Paljud neist on tekkinud nimisõnade kohakäändevormidest. Nimisõnad kand, pea, kõrv, juur > abisõnad kannul, peal, kõrval, juures Reeglipärased kolmikud (kohakäändevormid): maha maas maast
· Kontaminatsioon uue sõna või püsiva sõnaühendi moodustamine sõnade, välendite või konstruktsioonide segiajamise tagajärjel: veskikivi>veski, suits+udu>sudu, kaitsepolitsei>kapo · Väljamõtlemine: laup, relv, mõrv, veenma · Reduplikatsioon sõnaosa kordumine grammatilise väljendusvahendina, tüve- või morfeemikordus: susapusa, sigrimigri · Deskkriptsioon: kriiks, kääks, mürts, pauh, solisema, vulisema, kohama, mühama. Tüved väljendavad leksikaalset tähendust: esemeid, olendeid, nähtusi, tegevusi, omadusi, suhteid, seoseid: tool, kivi, kala, isa, tuul, töö, hea, otse, järgi, üles Tuletusliited väljendavad mingit väga üldist, kategoriaalset tähendust, mis ilmneb konkreetsemalt alles võrdluses tuletusaluse sõnaga: -ke(ne), -tar, -nna, -ja. Tuletusliidete mõju tuletusalusele sõnale: 1) Tähendus modifitseerub veidi: maja>majake, vaatama>vaatlema, sinine>sinakas, arg>arglik (modifikatsiooniderivatsioon)
grammatikaõpetuses (liit), nimetused (tuletatud), vanalinnastuudio (liit), piltidega (liht), valikuliselt (tuletatud), peamistest (tuletatud), ohupiirkondadest (liit), sõnavaras (liit), täiendusõppes (liit), huvilistele (tuletatud), mõtetes (liht), lennukiga (tuletatud), juuksurisse (tuletatud), sõnadeks (liht), kirjandite (tuletatud) MORFEEMIDE TÜÜBID Morfeemide tüübid: Kliitik on sõnatüve tähendusega seotud väga nõrgalt ning ei muuda sõnavormi leksikaalset tähendust. Kohvermorf on semantiliselt kompleksseid, kuid struktuurililt vormilit jagamatud morfe. Katkendmorf vorm ei ole lineaarne tervik, vaid koosneb elementidest, mis on üksteisest lahus. Jäänukmorf üksused, ei oma kuigi selget leksikaalset ega grammatilist tähendust. Nullmorf on morfeemi puudumine, grammatiline nähtus, mille puhul mingi grammatilise vormi saamiseks ei kasutata morfeemi. Nähtav morf ja peitmorf ..................................................................
6. Sõnavormide moodustamise viisid. Aglutinatsioon, fleksioon. Sõnavormide moodustamiseks on kaks viisi: aglutinatsioon ja fleksioon. Aglutinatsioon on sõnavormide moodustamise viis, mille korral sõnavorm liidetakse kokku morfeemidest nii, et eri morfeemid ei mõjuta üksteise välist kuju ning sõnavorm jaguneb selget tähendust kandvateks osadeks. Nt eesti keele sõnavorm ela/n koosneb selgesti eristatavatest osadest: tüvi ela, mis kannab sõna leksikaalset tähendust, ja tunnus n, mis kannab ainsuse 1. pöörde tähendust. Fleksioon on niisugune sõnavormide moodustamise viis, mille korral eri morfeemid mõjutavad üksteist nii, et sõnavormi pole võimalik jagada eri tähendust kandvateks osadeks. Nt sõnavormis `sõpru tunneb igaüks küll ära mitmuse osastava käände sõnast sõber, ometi ei saa jagada seda sõnavormi osadeks ja täpselt näidata, kus on tüvi, kus mitmuse tunnus ja kus osastava käände tunnus.
liites: liivjas, randlane, põrgulik. 3. Konversioon ehk sõnatüve esinemine mitme sõnaliigina: julge > julgema 4. Lühendamine: malev > male, automobiil > auto. 5. Kontaminatsioon ehk kahe või enama väljendi või motiivi ühtesulamine: suits+udu=sudu. 6. Väljamõtlemine: laup, relv, mõrv. 7. Reduplikatsioon: susapusa, sigrimigri. 8. Deskriptsioon ehk kirjeldusele tuginev: vulisema, mühisema, mürts, põmm. Tüved väljendavad leksikaalset tähendust. Tüved on iga sõna koostisosa. Nad võivad koosneda ühest morfeemist (kivi, vesi), kuid enamasti on tüvi siiski kahe või enama morfeemi järjend, nt: o Kaks või enam juurmorfeemi maamaja, jõeäär o Juurmorfeem koos ühe tuletusliitega laul+ja o Juurmorfeem koos mitme tuletusafiksiga laul+ja+nna o Mitu juurmorfeemi koos tuletusafiksi(te)ga: talu+poeg+kond Vastavalt sellele, kas tüvi võib esineda iseseisva sõnana või ainult koos mõne teise
süntaks on kokku grammatika, sest nad tegelevad keelesüsteemi tähendust kandvate üksustega. 3. Morfoloogia uurimisvaldkond. Morfoloogia kui grammatika osa tegeleb sõnavormidega. Uurib nende moodustamist ning nendest arusaamist. 4. Morfeem (k.a jagunemine), allomorf, sõnavorm. Morfeem on keele kõige väiksem tähendust kandev üksus. Iga sõna on vähemalt üks morfeem. Morfeemid jagunevad vastavalt tähendusele tüvedeks (leksikaalne tähendus), liideteks (muudavad tüve leksikaalset tähendust) ja tunnusteks (grammatiline tähendust). Allomorf – morfeemil võib olla mitu välist kuju. Kui morfeem tähendab üht ja sama, ent esinemiskuju erineb, siis eri kujusid e morfeemivarianti nimetatakse allomorfideks. Sõnavorm – ühe ja sama sõna eri kujud, mis erinevad lauses kasutatavuse poolest ehk grammatilise tähenduse poolest. 5. Morfoloogiline analüüs ja süntees.
Sünteetiline väljendusviis annab grammatilisi tähendusi edasi morfoloogiliste vormidena. Sõnavormide moodustamiseks on kaks viisi. Esimene neist on aglutinatsioon ehk selline sõnavormide moodustamise viis, mille korral sõnavorm liidetakse kokku morfeemidest nii, et eri morfeemid ei mõjuta üksteise välist kuju ning sõnavorm jaguneb selget tähendust kandvateks osadeks. Nt eesti keele sõnavorm ela/n koosneb selgesti eristatavatest osadest: tüvi ela, mis kannab sõna leksikaalset tähendust, ja tunnus n, mis kannab ainsuse 1. pöörde tähendust. Teine neist on fleksioon ehk sõnavormide moodustamise viis, mille korral eri morfeemid mõjutavad üksteist nii, et sõnavormi pole võimalik jagada eri tähendust kandvateks osadeks. Nt sõnavormis sõpru tunneb igaüks küll ära mitmuse osastava käände sõnast sõber, ometi ei saa jagada seda sõnavormi osadeks ja täpselt näidata, kus on tüvi, kus mitmuse tunnus ja kus osastava käände tunnus.
Sõnavorm e muutevorm on lekseemi konkreetne esinemisjuht tekstis, nt majadeni, majale. Morfoloogia Morfoloogia põhimõisted põhimõisted Morfeem on väikseim tähendusega keeleüksus. jõgedes jõge +de +s Probleeme morfeemi määratlemisel Morfeem on väikseim tähendusega keeleüksus. Kommunikatiivne ideaal oleks üks tähendus üks vorm. Aga: (sa) jooksid, (nemad) jooksid majasid, majja kibedale, habemele Morfoloogia põhimõisted Tüvi on sõna leksikaalset tähendust kandev morfeem. Juurtüvi, nt tööle, tööni, töödega Liitsõnatüvi, nt elutööle, elutööni, elutöödega Tuletatud tüvi, nt töölisele, tööliseni, töölistega; töökatele, töökateni, töökatega Morfoloogia põhimõisted Tunnus e grammatiline morfeem on sõna grammatilist tähendust kandev morfeem. tööle, tööni, tööde-ga Morfoloogia põhimõisted Leksikaalne tähendus on sõna põhitähendus, mis osutab asjadele,
nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi. Seda esindajat kutsutakse algvormiks ehk võtmevormiks. Kui pole tarvis täpselt eristada, siis kasutatakse sõna ka sõnavormi tähenduses. Sõnavorm on iga grammatiline vorm, milles mingi leksikaalne sõna esineb. Nt tegi, teen, tehakse, tehtud, oled teinud, tegemaks .. on sõnavormid sõnast tegema. Sõnavorm on suurim morfoloogia ja vähim süntaksi üksus. Lekseemi tüvi kannab tema mõistesisu ehk leksikaalset tähendust, nt `maja', `valge', `ehita-' vms, sõnavormide muutetunnused aga grammatilist tähendust, s.o abstraktsemat tüüpi tähendusi, nt käsku, seesolu vms. Sõnavormid võivad aja jooksul muutuda abisõnadeks, st grammatilisteks üksusteks. Sellist protsessi nimetatakse grammatiseerumiseks. Grammatiseerumise vastandprotsess on leksikaliseerumine. See on nähtus, kus sõnavorm või sõnaosa omandab leksikaalse tähenduse (mõistesisu), seega muutub lekseemiks. 2
käände-ja pöördelõpp). Leksikaalne tähendus, grammatiline tähendus. Formatiiv. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - On grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - Vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend. Morfoloogiline analüüs - vastupidises suunas toimuv protsess: mingi fonoloogilise järjendi leksikaalse ja grammatilise tähenduse tuvastamine ehk kindlaks tegemine. Seega tegeleb morfoloogiline analüüs sõnavormidest arusaamisega. Morfoloogiline analüüs on keerukam kui süntees, sest analüüsil mängib kaasa ka kontekst, nt homonüümsete sõnavormide tuled ja tuled tuvastamisel.
6. Morfoloogia. Morfeemi mõiste ja liigid. Morfoloogia ehk vormiõpetus on grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega (nende moodustamise ning nendest arusaamisega). Vormiõpetuses tegeldakse põhiliselt morfeemidega. Vastavalt tähendusele, mida morfeemid sõnavormis kannavad, jagunevad nad: tüved, liid ja tunnused. Morfeemide liigid : vabad (esinevad üksi) ( juured ja tüved : kahetähenduslik) seotud (moodustavad sõna teiste morfeemidega) Morfeemide liigid: Tüvimorfeemid kannavad sõna leksikaalset (üldistatud) tähendust (nt saat-, saada-). Liidemorfeemid muudavad tüve leksikaalset tähendust ja sõnaliiki või mõlemat (nt seis(ma) + ata > seis/ata(ma), Tunnusmorfeemid kannavad grammatilist tähendust (nt sõnavormis ela/si/me väljendab si lihtminevikku ja me mitmuse esimest pööret). Morfeemi liigid: (seotud) - sufiks ( eesti keele tunnused ja lõpud ) järelliiide - Jalga / de / le / gi - afiksid (liidetakse tüvele) - prefiksid (eessõnad) ge/macht , eba/viisakas
PST do-PASS.PST.PTCP ‘To yellow cats’ ‘The job got done.’ Tuba tule-b ära korista-da. Room go-3SG away clean-INF ‘The room has to be cleaned.’ Morfeemide eraldamiseks kasutatakse: Sidekriipsu – selgelt eristuvate morfeemide vahele nii näitereal kui morfeemreal. Sidekriipsude arv peab olema vastavuses. Punkti – ainult morfeemreal, kui üks morfeem väljendab korraga nii leksikaalset tähendust kui ka grammatilist funktsiooni, ent piiri nende vahele ei ole võimalik tõmmata. Suuri maja-sid Suur.PL.PRT maja-PL.PRT Koolonit – morfeemreal kui morfeemipiire ei peeta vajalikuks märkida Pariet ielu ületa:INF tänav:SG:ACC ‘tänavat ületama, üle tänava minema’ Veel põhimõtteid:
tehtud, oli käinud, ei lähe, peab olema, saab minna, metsa poole, laua all. 5. Reduplikatiivsus: tüvekordusel põhinev vormimoodustusviis, nt sinka-vonka, kilin-kolin, kimpsud-kompsud, sinna-tänna, kribinal-krõbinal, siuh-säuh, ai-ai. 1) isoleerivad keeled – sõnad ei muutu, pole seotud morfeeme, seega tunnuseid ega lõppe, ees- ega järelliiteid. Sõnad on harilikult ühesilbilised (sõnadega väljendatakse nii leksikaalset kui ka grammatilist tähendust) ja nende seost lauses väljendab sõnajärg ja intonatsioon, seoste selgemaks esiletõstmiseks kasutatakse abisõnu (selline on nt mandariini-hiina keel, samuti vietnami keel). 2) aglutineerivad keeled, kus on rohkesti muutetunnuseid, eriti sõnatüvedele liituvaid afikseid (tunnuseid ja lõppe), s.t seotud morfeeme. Sõnaosad liituvad üksteisele peaaegu mehaaniliselt, otsekui liimitaks neid üksteise külge
Morfoloogia. Morfeemi mõiste ja liigid. Morfoloogia – uurib sõnade ehitust morfeemidest lähutvalt. Morfoloogia ehk vormiõpetus on grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega(nende moodustamisega). Morfeem – väiksem tähenduslik üksus lauses Morfeemide liigid 1. VABAD (esinevad üksi; maja-de-le-gi) ja SEOTUD (moodustavad sõna koos teiste morfeemidega; maja-de-le-gi) 2. LEKSIKAALSED (tähendusega) ja GRAMMATILISED(suhted) 3. JUURED JA TÜVED ja AFIKSID Tüvimorfeemid kannavad sõna leksikaalset (üldistatud) tähendust (nt saat-, saada-). Liidemorfeemid muudavad tüve leksikaalset tähendust ja sõnaliiki või mõlemat (nt seis(ma) + ata > seis/ata(ma), Tunnusmorfeemid kannavad grammatilist tähendust (nt sõnavormis ela/si/me väljendab si lihtminevikku ja me mitmuse esimest pööret). Afiksi (seotud morfeem) liigid: - sufiks (eesti keele tunnused ja lõpud; tüve lõppu liituv morfeem) järelliiide - Jalga/de/le/gi - prefiksid (tüve ette liituv morfeem) eba/viisakas
mõjul jne). Grammatiline tähendus ...on grammatiliste üksuste-tunnuste ehk morfeemide tähendus. Samuti ka sõnajärjetähendus. Grammatilised morfeemid jagunevad seotud ja vabadeks morfeemideks. Seotud morfeemid ei saa esineda üksikult, nt eesti keele käände- ja pöördetunnused jne. Vabad morfeemid moodustavad suletud klassi (nt inglise keele artiklid, sidesõnad, eessõnad ja tagasõnad. Grammatilistel morfeemidel ei ole leksikaalset tähendust, nende denotatsioon on abstraktsem kui leksikaalsete morfeemide oma. Grammatiliste morfeemide liigitus Sageli on grammatiliste morfeemide ülesanne tähendust modifitseerida ehk varjundada (nt vene keele aspektiliited, mis vastab vene keele aspektiliidetele eesti keeles, kuidas meil lõpetatud-lõpetamata tegevuse vahet väljendatakse?) Grammatilised morfeemid võivad olla relatsioonilised, st nad väljendavad kas omadusi või suhteid
Eksemplarsõnade loendamine tekstis tähendab tühikutega eraldatud kirjatähejadade loendamist. Lekseem - sõnavormide kogum, ühe tüve (ühe tähenduse) paradigma; sõnavara põhiüksus, mis hõlmab teavet sõna kuju, muutmise, lauses kasutamise ja tähenduse kohta ning säilib pikaajalises mälus tervikuna; sõna kui keele struktuuri element vastandatuna sõnale kui kõne elemendile; Lekseemi põhiülesanne lauses on situatsiooni komponentide tähistamine. Kui lekseem kannab mõistesisu ehk leksikaalset tähendust , nt 'kodu', 'must', 'koristama' vms, siis sõnavormide muutetunnused kannavad grammatilist tähendust, s.o abstraktsemat tüüpi tähendusi, nt käsku, seesolu vms. Seega ei ole kõik sõnad lekseemid. Homonüüm – samakujuline, kuid eri tähendusega sõna; Homofoon – sama häälduse, aga erineva kirjapildi ja tähendusega sõna; Homograaf – sama kirjapildi, aga erineva häälduse ja tähendusega sõna; 7. Morfoloogia. Morfeemi ja allomorfi mõiste
Käänded väljendavad fundamentaalseid süntaktilisi suhteid, liidepartiklid väljendavad pragmaatilisi suhteid. Alati leidub üleminekunähtusi. Positsiooniklasse on kergem määrata aglutinatiivse sõnastruktuuriga keeltes. Tunnused ja lõpud ehk muutemorfeemid esinevad üldreeglina perifeersemas asendis kui tuletusmorfid. Sõnade morfotaktilistel äärealadel sõna alguses ja lõpus esinevad kliitilised morfeemid. Tuletusliited mõjutavad oluliselt sõna leksikaalset tähendust, nende abil saab moodustada isegi uusi sõnu. Võrreldes muute- ja tuletusmorfeemidega on kliitikud tüvega nõrgemini seotud. Sageli nad tegelikult ei seostugi tüvega, vaid liidetakse juba muudetud sõnavormidele või koguni tervikfraasile. Kliitikute ehk kliitiliste morfeemide tüüpnäiteks eesti keeles on liidepartikkel -ki (ei tulnudki, majagi). Kliitikute ülesanded ei ole kuigivõrd süntaktilised. Nad ei näita sõna suhet lause teiste
esindajad tegelikus tekstis e sõned). 3.mehelik, mehestuma, mehine, meeskond (tuletised ühe tüve baasil). 4.meessugu, meessõber, meesõpetaja, meeste-jalgratas... (liitsõnad ühe täiendsõna baasil). 1-3 on lihtsõnad, vastandudes viimasele, liitsõnade klassile. 3) Formatiiviks nimetatakse ühes sõnavormis kajastuvate grammatiliste tähenduste ühisväljendust. Nt sõnavorm loeti koosneb tüvest loe, mis kannab leksikaalset tähendust `kirjutatut häälikulises kõnes taastekitama', ja formatiivist -ti, kus väljendub liitne grammatiline tähendus `umbisikulise tegumoe minevik'. 4) Morf on morfeemist mõnevõrra konkreetsem mõiste, tähistades strukturaalses lähenemises väikseimat võimalikku fonoloogiliste üksuste järjendit, milleks sõna on võimalik morfeemanalüüsi käigus jagada. Morf morfeemi võimalik konkreetne realisatsioon sõnavormis. 5)
keelesisese struktuuri tähistamiseks (eristus leksikaalsete üksuste sisust lähtudes). • Nt kuuluvad tähenduslikult kokku auto, buss, mootorratas; sinine, punane, kollane – nende omavaheline paradigmaatiline seos on tunduvalt tugevam kui nt. sõnadel buss, riik, sinine. • Sõnaväljadel on vormi- ja sisukülg. Sõnamoodustus leksikoloogia osana • sõnamoodustus kui lingvistiline distsipliin kirjeldab sõnade leksikaalset morfeemkoostist • sõnade saamist käsitleb leksikoloogia • konkreetsete sõnade saamislooga tegeleb ajalooline leksikoloogia • sõnade saamisviisidega tegeleb sünkrooniline leksikoloogia • sõnamoodustus ja sõnaloome eesti keeles Paronüümia • Paronüümid e. sarnassõnad – sõnad, mis sarnanevad nii häälikkuju (kirjapildi) kui ka tähenduse poolest. Derivatsiooni tülikas kaasnähtus. • H
hääbub. Lalin puudub või on vaene motoorse alaalia diagnoosiga lastel. Vaimse alaarenguga lastel lalin hilineb. Paralleelselt lalisemisega areneb kiiresti lapse kõne tajumine, ta hakkab ära tundma esimesi sõnu. Grammatika-eelne periood: 0,11 kuni teise eluaasta lõpuni. Kujuneb seos sõna-objet sõltumata taustast. Esialgu reageerib laps paremini üksiksõnale kui sama sõna sisaldavale fraasile.Perioodi lõpul arvestab laps fraasi kuuluva mitme sõna leksikaalset tähendust, kuid mitte veel grammatilist tähendust. Mõistetakse neid sõnu, millele vastavad objektid ja tunnused on situatsionis tajutavad. Perioodi alguses omandab laps uusi sõnu aeglaselt ja kasutab neid ühesõnaluses, sõna kajastab seda, millele laps situatsioonis tähelepanu pöörab. Sõnade häälikoostison moonutatud: redutseeruvad ühesilbilisteks või sõna silbistruktuur küll säilub, kuid häälikkoostis võib olla oluliselt moonutatud
Eesti k käsiraamat "Juhatus eesti keele juurde" 1637 - I eesti k grammatika/algõpetus: grammatikakirjeldus, saksa-eesti sõnastik, ees- ja saatesõna, pühendusluuletused. Teose väärtuslik osa on saksa-eesti sõnastik: eesti vasted 2380 saksa sõnale-väljendile. Tähelepanuväärne on sõnastiku sünonüümide rohkus. Sõnavara on igapäevane, leidub ka usumõisteid jm abstraktset. Stahli keelekasutus: alam- ja ülemsaksa, ladina k mõju. Varasemad autorid on mõjutanud leksikaalset ja grammatilist mitmekesisust. Rohked saksa keele ümbertõlgendused vormistikus, grammatilistes konstruktsioonides. Rikkalik sõnavara. Eesti k produktiivsetele tuletustüüpidele ja saksa eeskujule tuginevad sõnamoodustusviisid. Ulatuslik varieeruvus ortograafias, leksikas, vormistikus, süntaktilistes tarindites, hääliku kujus. Rohked saksapärasused sõnavaras, morfosüntaktilistes struktuurides, lauseehituses. Järjekindel ja ühtlustatud ortograafia
Kontaktlingvistika tegeleb küll keeleainesega, kuid samas peab silmas keelekasutajate tausta, sotsiaalseid suhteid, kontaktsituatsiooni tüüpi jms. Mittesuulise suhtluse andmestik pole olnud aga tähelepanu all sellepärast, et tähtsaks on peetud tegelikku, redigeerimata, argist keelekasutust. 2. Mis on ja millega tegeleb leksikoloogia? Uurib sõna, sõnavara koos grammatikaga. Sõnavaraüksusena kannab sõna leksikaalset tähendust, grammatikaüksusena aga gram.tähendust. Leksikoloogia on lingvistiline distsipliin, mis uurib sõnavara põhiüksusi ehk lekseeme, nende moodustamist, struktuuri ja tähendust. Leksikoloogia on seotud leksikograafiaga, mis tegeleb sama info, eriti sõnade kasutusinfo kirjeldamisega. Leksikoloogias pole tehtud koondkäsitlusi, on uuritud vaid osa teemasid, nt oleks tarvis koostada koonduurimus eesti sõnavarast. Eesti keele leksikaalne andmebaas vajab pidevat
inimestele eelkõige enesekindlust ja julgust, sest näib ju tuttava ehkki raske probleemi lahendamine mitmeid kordi lihtsamana kui täiesti ootamatu olukorraga toimetulek. Kasulik võib olla juba ainuüksi teadmine, millistest ülesannetest test koosneb. Eestis enim kasutusel olevates Wonderlicki testides on kaheksat laadi ülesandeid: (1) verbaalset mõistmist mõõdetakse nt. vanasõnade täpse tähenduse mõistmise ülesannetega, (2) verbaalset loogikat loogikaülesannetega, (3) leksikaalset võimekust sõnavara suuruse, nt. võõrsõnade tähenduse mõistmisega, (4) numbrilist võimekust jadade lahendamisega, (5) aritmeetilisi võimeid matemaatiliste tekstülesannetega, (6) geomeetrilisi võimeid kujundite võrdlemisega, (7) ruumilisi võimeid pinnalaotustest mõttes esemete moodustamisega ning (8) tähelepanelikkust teksti- või numbriridade võrdlusega. Eestis küll praegu testimiskursusi ei korraldata, aga kaugel see aegki
annaabi.ee 
