beetroot-punapeet vegetable swallow-neelama spaghetti macaroni dish-toit, roog; corn flakes porridge-puder flour-jahu trout-forell salmon-lõhe herring-heeringas pork-sealiha minced meat-hakkliha beef-veiseliha bacon-peekon veal-vasikaliha jelly-tarretis indigestion-seedehäire oven-ahi chest-kummut drinkable-joodav edible-söödav tasty-maitsev appetizing-isuäratav lard-pekk buttermilk-hapupiim, kefir portion-osa helping-portsion spread-võileivakate mashed-püreestatud a loaf of bread-leivapäts mustard-sinep jug-kann gas cooker-gaasipliit recipe-retsept yeast-pärm cinnamon-kaneel greasy-rasvane sourkraut-hapukapapsas braise-hautama lumf of sugar-suhkrutükk spice-vürts vinegar-äädikas fry-praadima bake-küpsetama boil-keetma cook-küpsetama soluble-lahustuv ladle-kulp fork-kahvel sieve-sõel French bean-aeduba dough-tainas clove-nelk garlic-küüslauk peel-koor, koorima brutal-toores vegetarian dish-taimetoit curd-hapupiim yoghurt wafer-vahvel doughnut-sõõrik roll-saiake
Liha-Kött Vorst-en korv Kotlet-en biff / en kotlet Praetud kana-en kycklig Lihapallid-köttbullar Fisk och skaldjur-koorik En sill-heeringas Krevett-En räka. Turks-torsk Piimakaubad- mejerivaror Juust-en öst Juustutükk-ostbit Muna-ett ägg Jogusrt-en yoghurt Kastmed ja maitseained Tahkem moos-en marmelad Ketsup-en ketchup Sinep-en senap Suhker-socker Sool-salt Pipar-pepper Kaste-en sås Saia tooted Leib-ett bröd Limpa-leivapäts Sai,soolane kukkel-en fralla Võileib-en smörgås(ar) Kook-en kaka Magus saiake-en bulle Tort-en tårta Hernesupp-ärtsoppa Siirup-sirap Hot dog-varm korv,grill korv Puder-gröt Jäätis-glass Müsli-en müsli Maisihelbed-en corn-flakes/ en flingor Riis-ett ris Pasta- en pasta, makaroner Joogid Kohvi- ett kaffe Tee-ett te Vesi-en vatten kakao ( choklad limonaad-en läsk õlu-en öl mahl-en juice morss-en saft vein-en vin tume vein-rött vin hele-vitt vin Köögi,aed-viljad-grönsaker
Raputa segule jahu peale, kaaneta nõua ja kata riidega ning tõsta see sooja kätte hapnema.Järgmisel päeval proovi hapukust. Pese käed ja hakka tainast sõtkuma kuni tainas on sitkem ja enam käte külge ei jää Kui tainas sõtkutud raputa tainale jahu peale, kaaneta nõu ja kata riidega. Tee käed märjaks ja tõsta paras tainatükk puust leivalabidale ja hakka voolima pätsikest. Leivapäts tee pealt veega siledaks ja võid teha ka peale kaunistusi. Kui kõik pätsid valmis, aseta need ahju ja lase olenevalt pätside suurusest kaks kuni kolm tundi küpseda. Ahjust väljavõetus leivad aseta lauale ja tee pealt veega natuke märjaks Seejärel pane need rätiku alla jahutuma. Siis kui leivad jahtunud on soovida ainult head isu! 3. Leiva kui peatoiduga on läbi aegade väga austavalt ümber käidud.
Eesti Vabariigi esimese presidendi nime-ja sünnilugu. Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi esivanemate asukohaks oli 19.sajandi esimese pooleni Holstre vald Viljandimaal. Perekonna mälestuste järgi oli nimi ,,Päts" juba igivana ja tuletatud sõnast ,,leivapäts". Nimi olevat Põhjasõjas antud hüüdnimena ühele Holstre möldrile, kelle nimeks olnuks Pisku. Suure nälja ajal olevat see Pisku heldesti aidanut kehvi ja jaganud näljastele leiba pätsiviisi üteldes: ,,Mis sulle poolest pätsist saab, sul suur pere, võta juba terve päts." Helde leivajagaja saanudki siis nüüd nimeks ,, päts", mis edasi pärandati lastele, lastelastele ja sai hiljem perekonna nimeks.
Pulmade esimese poole tähtsaim sündmus Esimese pulmapäeva hilisõhtul või teise pulmapäeva varahommikul lahkus mõrsja vanematekodust. Mõrsja viidi alati pimedas. Teine päev Teisel pulmapäeval mindi peiukoju Kehtisid samasugused tavad nagu siis, kui mõrsjakoju mindi Hakati sööma, kui mõrsja välja ilmus Pärast söömist oli tähtsaim hetk: mõrsja tanutamine Tanutamist tehti poolsalaja Tanutamine Tanutamisel istus noorpaar kõrvuti laua ees, millel olid leivapäts, õllekann ja lihavaagen. Lõiganud mõrsja juuksed, suges tanutaja tal pead, võttis siis tanu, lõi sellega talle vastu põski ja ütles tanutamissõnad, mida teisendati vabalt, kuid mis sisaldasid alati käsku "Pea mees meeles!". Siis pandi tanu pähe. Seda korrati kolm korda. Kahel esimesel korral pandi tanu viltu ja mõrsja raputas selle maha. Tanutamise ajal pidi nooruk nutma, et mitte nutta hilisemas eas Teine pulmapäev lõppes noorpaari rituaalse magamaviimisega Kolmas päev
Laialdaselt oli levinud pulmanutt, mis toimus mõrsja isatalus koos mõrsja sõbrannadega. Peale laulatust mõrsja sõitis oma kodu ja peigmees oma kodu, kus mõlemad pidutsesid oma sugulastega eraldi. Järgmisel päeval peigmees läks mõrsjale järele. Nüüd minnakse peale laulatust kohe peigmehe koju. Peigmehe kodus toimus nüüd vastuvõtu pidu. Suguvõsa vaatas mõrsja üle enne peo algust . Pulma lauas pidi kindlasti olema "kuppelileipä"- ümmargune leivapäts. Neid oli isegi mitu ja neid ei söödud pulma käigus. Pulmarahvas andis pruudile kingitusi: raha .Mõrsja ,nüüd juba abikaasa , kaasavara viidi uude kodusse pulmapeo järel. Kaasavaraks olid tavaliselt tööriistad, mööbel, riided, raha, samuti koduloomad. Lapsed sünnitati saunas, ristsed pidid toimuma kiiresti. Katsikule tulid abielunaised , tuues kaasa raha ja toidupoolist "rotinoita" emale- pirukaid , nisukringleid ,võid ja mune.
tuhkatriinu kasupere. Siis hakkaski tuhkatriinu kasupere peole minema, kuid tuhkatriinu ise ei saanud minna, sest tal polnud mingeid riideid millega sinna minna. Kui tuhkatriinu kasupere oli juba uksepeal, siis nad hüüdsid veel mõnitavaid lauseid tuhkatriinule. Tuhkatriinu heitis ahju ette pikali ja puhkes nutma. Kuid siis tulid ahju alt välja ahjualused ja ütlesid et ära nuta, me aitame sind, sa otsi meile ainult neli õuna, millest saad autole rattad. Üks leivapäts, millest saad limusiini. Kaks rosinat, millest saad kristallkingad ja üks laudlina millest saad imeilusa kleidi. Tuhkatriinu otsis kõik need asjad ja ta saigi mis ahjualused olid lubanud. Kuid ahjualused ütlesid veel, et ta peab olema täpselt keskööks tagasi muidu muutuvad need asjad tagasi endisteks. Tuhkatriinu asus teele ning peol oli tal väga lõbus. Kui prints nägi tuhkatriinut, teadmata kes ta tegelikult on, armus tasse esimesest silmapilgust
võid. · Õhtuks oli alati puder, kas siis kartuli- või tangupuder ja ahjuliha. · Kõrvale joodi hapupiima. Pühapäev · Hommikul soojendati kartuliputru, süüdi leiba, saia, võid. · Kõrvale joodi viljakohvi või võipiima. · Päeval keedeti hapukapsasuppi, mida söödi 3 korda. Pühapäeva lõunaks, õhtuks ja esmaspäeva hommikul. Rukkileib · 7-8,5kg rukkijahu · 5l vett · Juuretist · soola Leivaga seotud uskumused · Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba, pere lagunemist · Kes lõikas sooja leiba, sellel purunes leivaõnn. · Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast enne tükikese ära, et mitte oma leivaõnne ära anda. Leivaga seotud uskumused · Pätsi ei pandud lauale lõigatud ots ukse poole leib võis majast välja minna. · Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab.
sõna Eesti esimesed haikud kirjutas Barbarus 1930. aastal Võrdlus, metafoor Sama karva kui päike (lk 50) Tuulel ei ole taldu (lk 9) Isikustamine Pudened päike (lk 18) Järv vaatab sind (lk 25) Tuul jäi vakka (lk 24) Seened sirguvad õuel (lk 38) Epiteedid Niitmata rohtu (lk 8) Õites toominga all (lk 13) Tumma niitja käes (lk 22) Kodu kollased karikakrad (lk 29) Öö pehme sõba all (lk 32) Pista pajuoks märga mulda (lk 34) Lõkendav päike (lk 36) Suur must leivapäts (lk 41) Kasutatud kirjandus https://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Kaplinski https://goodbyemyestonian.wordpress.com/bio / https://et.wikipedia.org/wiki/Haiku Kaplinski, J. (2008). "Teiselpool järve" https://www.google.ee/search? q=jaan+kaplinski&espv=2&biw=1366&bih=667&tbm=isch&imgil=qRrq2Qi2n7 fVwM%253A%253BHBVo3_9JGOaSZM%253Bhttp%25253A%25252F %25252Fwww.estlit.ee%25252Felis%25252F%25253Fcmd%2525253Dwriter %25252526id%2525253D46378%25252526grp
Hiljem hakati puukausside asemele muretsema ümmargusi ja laiu savikausse ning kivist (fajanss-) taldrikuid. Söömiseks oli igaühel oma jaolusikas, mille varrele oli lõigatud oma märk. Pärast söömist asetati lusikad varna. Kui olid laual keedetud kartulid, räimed, lõss ja leib, siis kasutati ainult taskunuga.Söömise ajal oli igaühel laua juures kindel koht. Laua otsas istus harilikult peremees. Vana kombe kohaselt oli tema läheduses leivapäts, millest ta lõikas vajaduse järgi. Pärast söömist tänati toidu eest. Kui söögiajal juhtus külaline tulema, kutsuti see alati leiba võtma. XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses hakkasid eesti külas levima uued toidud, mida varem oli valmistatud ainult linnades ja mõisates. Ilmusid esimesed laialdasemaks kasutamiseks määratud kokaraamatud. Korraldati lühemaajalisi majapidamiskursusi, küladesse ilmusid suuremate oskuste ja vilumustega kokad, kelle
päevaks pidutsema. Mujal Eestis telliti 19. sajandil kõrtsis mokalaadal endale sulaseid ja tüdrukuid. Peremees andis käsiraha, mida hiljem palga juures ei arvestatud; lepingu kinnituseks tuli välja teha. Tõnisepäeva puhul käidi kariloomi tervitamas ja pakuti neile leiba või lüpsiku pealt süüa. Loomadel on lastud nuusutada nendega seotud tarbeesemeid ja riistu; on kantud leiba ümber karja, et kari edeneks. Loomadele pakutud leivapäts küpsetati eraldi. Mõnel pool visati pool pätsikest uksest välja Tõnnile ja teine pool ahju, et tagada viljaõnne. Tõnisepäeva öösel käidi võõra lamba pead pügamas, sellest villast sai kaitsevahendi kohtu ja saksa viha vastu. Muidugi oli sellise teguviisiga võimalik ka teise lambaõnne pidurdada. Lõuna-Eestis viidi hommikul kolm hargitäit sõnnikut põllule, viijale pakuti liha. Seegi komme oli mõeldud loomade kaitseks ja vilja edenemiseks. Keelud
Järjest enam võitsid poolehoidu mitmesugused küpsetatud saiad või koogid, tangupuder asendus manna- või riisipudruga. Hakati kohvi keetma, millest sai peagi traditsioon paljudes peredes. 5. Lauanõud ja kombed Lauanõud olid taludes enamasti puust ja savist. Laua keskel asuvast suurest kausist võttis igaüks kordamööda lusikaga toitu. Igal sööjal oli ka oma nuga. Söömise ajal oli igal pereliikmel laua ääres kindel koht. Laua otsas istus peremees, tema läheduses oli leivapäts, kust ta igaühele viilu lõikas. Vanemad inimesed istusid, lapsed pidid sööma püstijalu. Vallatust söömise juures ei lubatud. Pärast sööki tänati toidu eest. Sööjatele sooviti "Jätku leiba", millele vastati "Jätku tarvis". 6. Toidukordade jaotus Möödunud sajandil oli suuremas osas Eestis 1-2 lihasupipäeva kõrval nädalas kaks pudrupäeva kesknädal ja laupäev. Tangupuder oli peotoiduks perekondlike sündmuste pühitsemisel üle Eesti,
Sepik, vatsk (lihatükkide, seente, tanguga) Aganaleib Kama, kamakäkid Kiisel Leiva küpsetamine Käed hoolega pestud Leiba ei tohtinud sõtkuda palja peaga Ahi köeti kuusehalgudega Ahju kuumust kontrolliti jahu ahju põrandale viskamisega Leivaastjasse jäänud riismed koguti katsekakuks, pandi ahjusuule küpsema Lastele tehti pisikesi pätse, mille sisse pandi terve koorega muna Leib toidulaual Kõik muu toit on leivakõrvane Mõjutas oluliselt ahju arengut Tavaline ümmargune leivapäts 612kg, väiksemad ovaalsed 36kg Rukkile lisati ka teisi vilju, tavaliselt aganaid Nälja ajal lisati sammalt, puukoort, kasve, tammetõrusid, kanarbikku, sõnajalgu ja marju Leivale vajutati maagilisi märke (rist, peremärk, viiskand) Leivaviil asendas pidulauas taldrikut Leiva tähtsus Vanast/kuivanud leivast keedeti leivasuppi ,,Lapsed tasa tulega, soojad leivad laudil" ,,Kes pudruga leiba sööb satub vangi"
viljasalve hoiule ning jagati kevadel loomadele. Uudseleiba söödi jaagupipäeva või rukkimaarjapäeva paiku. Leivaga olid seotud mitmed uskumused ja kombed. · Austa leiba, leib on vanem kui meie. · Leiba on alati pühaks peetud. Leiba ei tohtinud pilduda ega leivaraasule peale astuda. · Kui laps juhtumisi leivatüki maha pillas, pidi ta leivale suud andma. · Pätsi ei pandud lahtilõigatud otsaga köögiukse poole, et leib majast välja ei läheks. · Leivapäts seisis laual peremehe ligiduses, sest just peremees jagas perele leiva kätte. · Uut leivapätsi ei alustatud kunagi õhtul, kuna arvati, et õhtune leib kahaneb, hommikune aga kasvab. · Leivanukk anti tütarlapsele, et tal kasvaks kaunis rind. · Leivapätsi asetamine lauale kumer pool allpool ennustas majaperenaise surma. · Perenaised vajutasid enne küpsetamist leivasse ristimärgi kaitseks halva silma eest.
Euroopaliidu maadega, positiivne, et naabermaades saab osta sama raha eest, veel positiivsem on see, et sealt saab odavamalt- igalt poolt saab odavamalt kaupa, ainult eestis on kallis! Toit, riided, esmaabivahendid ja palju muud, mida iga päev läheb vaja on nii kallid, et varsti käivad eestlased kulunud pükstega ja kõik on kenalt kõhnad, kuna toiduraha ei jätku enam kuu lõpuni. Aga poeketi juhatajad muidkui tõstavad hindu. Vorst, leivapäts ja muu igapäeva kaup on pea poole kallim meie armsal ja sõbralikul Maarjamaal. Suur ülemaailme kett MacDonaldsi uksel oli seesama silt ,,Meie ei tõsta hinda" kuid minnes sinna jäätist ostma, oli jäätis kuu ajaga käinud kallimaks peaaegu pool Eurot. See hinnatõus niiväga ei häirigi, kuid just see paneb mõtlema, kas eestlased on ikka nii ausad? Milleks end ehtida sildiga, mis tegelikult korda ei lähe kellelegi? Kui nõutakse rohkem raha, tuleks ka seda tunnistada. Mis
Pätsi ei pandud lauale nii,et lõigatud ots oli ukse poole- leivatükk võis uksest välja minna.Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab.Andes võõrale leiba lõikas perenaine pätsi otsast kärsakese ära, et mitte oma leivaõnne ära anda.Kui söömas oli pere siis sai leivakontsu pere tütarlaps, et tal kasvaksid ilusad rinnad. Leiba ei tohtind selili asetseda või käega murda, muidu pidi pereema ära surema. Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, siis tähendas see seda, et tuleb tüli-pere laguneb.Leiva taigna sõtkumisel pesi perenaine hoolikalt käed ja sidus pähe rätiku. Palja peaga ei tohtinud tainast sõtkuda.Leivaviil asendas tihti peale pidulauas taldrikut kuhu peale pandi sülti ja liha. 6.Loomi tapeti sellisteks tähtpäevadeks nagu mihklipäeval-tapeti lammas,mardipäeval- hani,kadriks –kana,näärideks-siga,kevadpühadeks- vasikas. 7
rusikasuurune tainamuna ja lasti see vette. Kui muna vee peale kerkis, oli paras aeg 4 leivad ahjust välja võtta. Ahjust väljavõetud leivad pandi leivaastja kaanele või lauale ritta, tehti pealt veega, rannakülades ka kalasoolveega märjaks, kaeti puhta riidega ja jäeti jahtuma. Leib toidulaual Leib seisis söögi ajal laual aukohal ja seda ei lõigatud lahti. Leivapäts asus peremehe ees või tema paremal käel ning sööjate küsimise peale lõikas ja ulatas peremees leivatükke. Mõnel pool pole peremees enne leiba lõiganud, kui kausitäis suppi oli pere peale ära söödud. Kui peremeest ei olnud või oli ta vanadusest leivalõikamiseks jõuetu, tegi seda sulane Leivaga püüti olla igati kokkuhoidlik ja see väljendub kas või selles, et söögilaualt korjati hoolega kokku kõik leivaraasukesed. Ära ei visatud ka vana ega kuivanud
praasnikut, kuhu kutsuti sugulasi paariks päevaks pidutsema. Mujal Eestis telliti 19. sajandil kõrtsis mokalaadal endale sulaseid ja tüdrukuid. Peremees andis käsiraha, mida hiljem palga juures ei arvestatud; lepingu kinnituseks tuli välja teha. Tõnisepäeva puhul käidi kariloomi tervitamas ja pakuti neile leiba või lüpsiku pealt süüa. Loomadel on lastud nuusutada nendega seotud tarbeesemeid ja riistu; on kantud leiba ümber karja, et kari edeneks. Loomadele pakutud leivapäts küpsetati eraldi. Mõnel pool visati pool pätsikest uksest välja Tõnnile ja teine pool ahju, et tagada viljaõnne. Tõnisepäeva öösel käidi võõra lamba pead pügamas, sellest villast sai kaitsevahendi kohtu ja saksa viha vastu. Muidugi oli sellise teguviisiga võimalik ka teise lambaõnne pidurdada. Lõuna-Eestis viidi hommikul kolm hargitäit sõnnikut põllule, viijale pakuti liha. Seegi komme oli mõeldud loomade kaitseks ja vilja edenemiseks.
lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole -- leivatükk võis majast välja minna. Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest «õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab». Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast «kärsakese» ära, et mitte oma leiva-õnne ära anda. Kui söömas oli oma pere, siis sai otsakoorukese tütarlaps, et tal kasvaksid ilusad rinnad. Leivaviilu ei tohtinud ühe käega murda ega leivapätsi lauale selili asetada, siis pidi pereema ära surema. Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba -- pere laguneb. Kes aga lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne. Liha oli eesti talurahvale maiuspala. Lihasuppi keedeti neljapäeva ja pühapäeva õhtutel. Kõige levinum oli hapukapsasupp. Esines ka klimbi-, kartuli-, oa- ja hernesupp. Suvel, kui liha ei olnud, keedeti suppi rasvaga või piimaga. Lõunasöögi valmistamisega ei tahetud kulutada perenaise tööaega
Vahel pandi nedega lauale ka suppi või putru. · Hiljem hakati puukausside asemele muretsema ümmargusi ja laiu savikausse ning kivist taldrikuid. Söömiseks: Igalühel oli oma jaolusikas, mille varrele oli lõigatud märk. Pärast söömist riputati lusikas varna. Kui laual olid keedetud kartulid, räimed, lõss ja leib siis kasutatiainult taskunuga. Igaühel oli lauas oma kindel koht. Laua otsas istus peremees. Tema läheduses oli leivapäts, millest ta lõikas vajaduse järgi. Pärast söömist tänati toidu eest. Kui söögiajal juhtus külaline tulema, kutsuti ta alati leiba võtma. 19. saj. lõpul ja 20. saj. alguses: Hakkasid levima uued toidud, mis enne olid aint linnas ja mõisates. Ilmusid esimesed kokaraamatud. Korraldati lühemaajalisi majapidamiskursusi. Küladesse ilmusid suuremate oskuste ja vilumustega kokad, kelle hooleks jäi toiduvalmistamine tähtsamate sündmuste puhul.
Mõrsjat tanutatakse(linutamine talle naise peakatte pähe panemine), kas söögi ajal või pärast söömist. Selle toiminguga muutub neiu abielunaiseks ja teda hakatakse hüüdma noorikuks (abielunaise juuksed olid vanasti lühikesed, kuid me ei lõika juukseid lühemaks kui ta ise nõus ei ole). Tanutamist tehakse pool salaja ainult tähtsamate pulmategelaste juuresolekul. Tanutajaks on peiu ema või mõõgaema. Tanutamise ajal istub noorpaar kõrvuti laua ees, millel on leivapäts, õllekann ja lihavaagen. Tanutaja võtab tanu ja lööb sellega vastu mõrsja põski ja lausub käsu "pea mees meeles" ja siis pandi tanu pähe ja nõnda moodi kolm korda. Kahel esimesel korral pannakse tanu viltu pähe ja mõrsja raputab selle maha. Tanutamise ajal peab noorik nutma, et mitte nutta hilisemas eas. Tanutamise asemel võib mängida pruudipärja mängu. Mirtidest või loorberitest pruudipärg mängitakse maha, selle uuest omanikust saab järgmine pruut
imetletud riigimees. Tal oli ka vastaseid. 1930. aastatel ilmus tema elulugusid ja mitmesuguseid mälestusi sisaldavaid teoseid seoses tema 60. ja 65. sünnipäevaga. Arusaadavalt olid need kõik tingimusteta positiivsed. Pätsi presidendivõimu süsteem ja kehtiv tsensuur hoidsid omakorda juba eos ära teistsuguste hinnangute esilekerkimise võimaluse. Pätside perekonnanimi ja perekond Pätsi nimel on eesti keeles kaks tähendust. See on kas leivapäts või siis karu ehk oti, mesikäpa või pätsu eestikeelne nimi. Sõna käänatakse eesti keeles vastavalt sellele, kas kõneleja peab pätsi leivaks või karuks. Pätside suguvõsas käänatakse seda nii, et tegemist on leiba tähendava sõnaga. Nimi oli tegelikut hüüdnimi suure Põhjasõja ajal 18. sajandil ja võib-olla oli see antud juba varemgi ühele Viljandimaalt Holstre kihelkonnast pärit möldrile. Tolle nimi oli olnud Piisko või Pisku. Suure nälja ajal oli
Vakarahvas nõudis mõrsjat näha. Ka vakarahvale pakuti ebamõrsjat. Kui mõrsja lõpuks esile toodi, siis hakati sööma. Kohati pärast söömist toimus pulmade tähtsündmus- mõrsja tanutamine, talle naise peakatte pähe panemine. Selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks. Enamik vanemaid teateid võimaldab pidada algsemaks tanutamist peiukodus. Tanutajaks näikse olnud peiu ema või mõõgaema. Tanutamisel istus noorpaar kõrvuti laua ees, millel olid leivapäts, õllekann ja lihavaagen. Lõiganud mõrsja juuksed, suges tanutaja tal pead, võttis siis tanu, lõi sellega talle vastu põski ja ütles tanutamissõnad, mida teisendati vabalt, kuid mis sisaldasid alati käsku "Pea mees meeles!". Siis pandi tanu pähe. Sead korrati kolm korda. Kahel esimesel korral pandi tanu viltu ja mõrsja raputas selle maha. Tanutamise ajal pidi nooruk nutma, et mitte nutta hilisemas eas. 19 sajandi lõpus hakkas tanutamist asendama pruudipärjamäng
Me kasvasime koos üles. Pimenedes ta ütleb mulle:"kui te mu kella üles leiate, saatke see koju." Ta suri. Saime väge lisaks, meist aasta nooremad, nad on veel halvema toidu peal, kui meie. Kat kutsub nooruki enda juurde ja annab talle loomalihaga keedetud ube, ja ütleb, et kui järgmine kord tahab saada, siis toogu kaasa sigarit või närimistubakat. Kat on asendamatu ja kõige kavalam. Jõuame armetusse kohta, kus pole midagi, järsku imub Kat, käes leivapäts ja hobuseliha. See on uskumatu, kust ta neid asju välja võlub. Ta hiigelnumber oli kord 4 konservitoosi homaare. Himmelstob tuleb rindele. Tjadenil on ta vastu suur viha, kuna kord üritas ta kasvatada teda. Nimelt on Tjaden voodimärgaja, ja Himmelstob leidis teise samasuguse ja pani nad narisse magama, üks üles, teine alla. Kõige hullem oli alumisel magajal, ja järgmisel päeval toimus vahetus. See ei andnud mingeid tulemusi. Haie on ka meiega liitunud
leiab selliseid asju vaid muuseumides. Ka tol ajal olid muuseumid olemas. Peamiselt oli seal palju loomi ja väike osa asjadest on muuseumis väljas. Ülejäänud asjad on hoidlates. TALUPOJA TOIDULAUD Lauanõud olid taludes enamasti puust ja savist. Laua keskel asuvast suurest kausist võttis igaüks kordamööda lusikaga toitu. Söömise ajal oli igal pereliikmel laua ääres istudes kindel koht. Laud oli pigem pikk ja peenike kui lühike ja lai. Laua otsas asus peremees, tema läheduses oli leivapäts, kust igaühele viilu lõikas. Vanemad inimesed istusid, lapsed pidid sööma püstijalu. Vallatust söömise juures ei lubatud. Pärast sööki tänati toidu eest. Sööjale sooviti "Jätku leiba, " millele vastati "jätku tarvis". Kõige tähtsamaks toiduks peeti leiba, kuigi vahel ei jätkunud seda mitte igaks päevaks. Sageli tuli leivaviljadele lisada agaraid, eriti vaesel ajal isegi tammetõrusid, sammalt või kanarbikku. Kevadel muutus ka niisugune leib haruldaseks. Leiba peeti pühaks
Pudru kõrvale leiba ei söödud. Nagu Simunas, nii hoiatati mujalgi, et ,,kes pudruga leiba sööb, satub vangi". Leiba ei võetud ka herne- ja oatoidu juurde. Kapsaste kõrvale mõnes kohas ikka anti leiba. 19. sajandi viimase veerandi alguses kevadkünni algusest kuni välitööde lõpuni anti päevas neli korda süüa. Leiba anti aga ainult kahel söögikorral harilikult linnupetteks ja lõunaajal. [] Leib seisis söögi ajal laual aukohal ja seda ei lõigatud lahti. Leivapäts asus peremehe ees või tema paremal käel ning sööjate küsimise peale lõikas ja ulatas peremees leivatükke. Mõnel pool pole peremees enne leiba lõiganud, kui kausitäis suppi oli pere peale ära söödud. Kui peremeest ei olnud või oli ta vanadusest leivalõikamiseks jõuetu, tegi seda sulane. [] Viljakusmaagia. Esimese vihu teradest jahvatatud jahust küpsetatud leibu ja jõululeibu, millele anti sea kuju (jõuluorikas), hoiti viljasalves ja jagati jõulude või
Ühtlasi tekib leiva ümber koorik, mis takistab mullikeste väljapääsu. Nii jääb leib kobedaks. Kooriku tekkimine ja taigna kerkimine peavad toimuma korraga. Selleks on vaja, et leiva küpsetamisel oleks ahjus kuumust vähemalt 250-300° C, saia puhul 160-180° C. Küpsemisel aurub leivast umbes 25- 26% vett. Hea leivaahi peab andma vastavat kuumust ja hoidma seda enam-vähem ühesugusena kogu küpsemise ajal. Leibu vormiti leivalaual, kuhu oli riputatud rukkijahu. Käte vahel vormiti leivapäts kas ümmarguseks või piklikuks, nagu keegi soovis. Et leib jääks täiesti puhtaks, pandi talla alla kapsaleht. Valmisvormitud leivapäts tehti pealt siledaks, pandi leivalabidale ning lükati ahju küpsema. Tavaliselt küpses leib poolteist kuni kaks tundi. Kui leivad olid ahjus, siis kriiskad suleti. Küpsenud leivad siluti üle leigesse vette kastetud käega ja kaeti puhta käterätiku või linaga, et koorik jääks pehmeks. Mõnel pool määriti ahjust võetud leivad üle
Selleks visati peoga jahu ahju põrandale. Kui jahu põles kärinaga mustaks, oli vara leiba ahju panna. Vajaduse korral jahutati ahju selle külgedele ja põrandale märja vihaga vett pritsides. Kui ahju visatud jahu 6 põles pikkamööda, oli ahi parajalt kuum. Nüüd kasteti käed veega märjaks, tõsteti paras tainatükk puust leivalabidale ja hakati pätsi voolima. Leivapäts tehti veega siledaks, peale vajutati rist, viiskand või peremärk ja lükati labida abil ahju. Kui kõik pätsid olid ahjus, pandi plekkplaat ukse ette. Vanemal ajal suleti leivaahi ka paeplaadiga, servad topiti savi, märja tuha või nartsuga kinni. Saardes olevat ahjusuu koguni tellistega kinni müüritud. Leivanõusse jäänud riismed koguti kaapekakuks, mis ahjusuule küpsema pandi. Emad tegid alati lastele nende meeleheaks väikesi pätsikesi (Moora, 1991; Vunk, 1993)
Nägin unes, et olin veel pisike trull ja keksisin kodumäe nõlvakul, mu ümber lambad ja kadarik ning mänguks õhtuni aeg nii pikk. Oli kevad ja taevas nii sinine, all orus niit lillist kuldsilmine. Ei häirinud mõtteid päevade rutt, veel kastena kerge nii naer kui nutt... Muri ja Mall Õues kõndis väike Mall, leivapäts käes oli tal. Ja kui Muri nägi Malle, haukus, nurus, ütles talle: ,,Minu kõht on tühi ka, luba leiba hammusta!" Väike Mall oh hää ja pai: Muri tüki leiba sai. Korstnapühkija Korstnapühkija imelik mees: nägu must, pool pääd kübara sees, kõnnib tänaval, redel õlal, luud kaenla all... Hoia, Mann, ta tuleb ligi: tõuseb käsi lai, teeb sulle pai -- ning oled must kui pigi! Kiisu Õues jooksis kiisuke, meie Tiisu-Miisuke,
see, et Leemet ette hüppab ja oma sõbra eest välja sesiab ei aita. Johannes sattub ise paanikasse ja hakkab paluma, et lapsed sisse tuleks ja ära ristitaks ja seda ja toda. Leemet kaotas kõik otsusevõime ning koos pandi pagema kus kurat metsa poole. Metsas võeti hoogu ja kogudi mõtteid, metas olid ju ussid ja inimesed parimad sõbrad, külas olev viha oli nelikule arusaamatu. Kuid veel huvitavam oli avastus, et leivapäts oli endiselt Leemetil käes ja isegi kui hirm oli suur ja Hiie häda samuti otsustasid nad mekkida leiba. See eriti hästi ei istunud neile. Hiie hakkas kohe öökima, Leemetil istus leib samuti raskelt sisikonnas ja Leemetil oli tõsine kartus, et sureb see leib kõhus istudes. Koju minnes ei suutnud Leemetit maitsvat värskelt küpsetatud liha sisse kugida ja ema päris mis viga. Süümepiinade survel nutis Leemet uuesti emale see, et leiba sõid
On selge, et enamus inimesi ei ole ajaloolased ja ei tunne mingit suurt huvi minevikus toimnu vastu., kuid meil on olemas mingi ettekujutus sellest, milline see minevik oli. See tähendab, et nõukaajal ja uue vabariigi alguses arvati, et esimeses vabariigis oli elu väga hea. See on ilustatud stereotüüpne pilt mingist minevikupildist. Kivirähk püüab neid stereotüüpe paroodiaks muuta. Uue vabariigi arenedes hakkavad inimesed rääkima sellest, kui ilus elu oli nõukaajal, kui leivapäts odav oli. See on sama asi. Kivirähk kohe raamatu alguses loob sellise stereotüüpse pildi EWst. Selle pildi juurde kuuluvad ka mitmesugused ajaloolised isikud ja nende puhul samamoodi asetatakse nad neile kinnistunud olukordadesse, mida rahvas kõige enam teab. See võte, mida Kivirähk kasutab, võiks kõige lihtsamal moel nimetada liialdamiseks. See muudabki selle ajalookäsitluse nö pingevabamaks ja vabastab ta kannatuse koormast.
Järgnevalt näidatakse, kuidas tarbija oma kasulikkust maksimeerib. Olgu lisaks eespool olevatele tabelandmetele teada, et piima liitri hind on 5 kr ja leivapätsi hind on 10 kr ning tarbijal on selle valiku tegemiseks 50 krooni. On loogiline, et kui leib on piimast kaks korda kallim, siis selleks, et tarbija ostaks leiba ja piima sama palju (nt 2 leivapätsi ja 2 liitrit piima), peab leivapäts andma tarbijale ka kaks korda rohkem kasulikkust kui liiter piima. Kui see nii ei oleks, siis poleks tarbija nõus kulutama raha võrdselt nii leivale kui piimale. Tarbija kasulikkuse maksimeerimise reegli võib kirjeldatud näite varal ja piirkasulikkuse mõistet kasutades sõnastada järgmiselt: Ø kui piimale kulutatud viimane kroon toob kaasa rohkem kasulikkust kui
Töötasin seal kütjana, minul ja minu paarilisel lubati ära süüa jäägid kateldest. Isa ja vend töötasid laagris. Möödus kolm nädalat. Kord töö ajal tuli meie juurde sakslane ja käskis kiiresti laagrisse tagasi tulla. Ta rääkis midagi evakueerimisest. Saime aru, et meid viiakse jälle mõnda teise kohta. Kiirustasin laagrisse, et näha isa ja venda. Selgus, et isa oli juba esimeses grupis ära viidud. Nisanil õnnestus mind ära oodata. Teele anti igaühele leivapäts, marmelaadi ja suhkrut. See oli esimene kord minu laagrielus, kui sain terve leivapätsi omanikuks – see oli vapustav. Meid aeti autodele – naised ja mehed eraldi. Sõitsime seistes, täiskiilutult, koos valvuritega. Nagu tavaliselt sellistel juhtudel mõeldi, kuhu ja milleks meid viiakse. Kuid me ei muretsenud eriti, sest kõik tunded olid meis juba tuimenenud. […] Sakslased tõid meid Tallinna vanglasse. Olime hirmunud, kuna teadsime, et oleme surmamõistetute osakonnas.
Niisiis istusin seal ja vaatasin kahurisuitsu ja kuulasin kõminat. Jõgi oli sealt miili-laiune ja suvehommikul on ta alati ilus. Nii oleks mul päris kena olnud vaadata, kuidas nad mu jäänuseid püüavad, kui mul aga oleks olnud natuke süüa. Noh, siis tuli mul meelde, et alati pannakse elavhõbedat leivapätsidesse ja visatakse vette, sest need leiavad alati tee uppunu juurde ja jäävad sinna seisma. Arvasin siis, et panen tähele, ja kui mõni leivapäts mu lähedale tuleb, õngitsen selle välja. Läksin saare Illinoisi-poolsele kaldale vaatama, kas mul veab, ega pettunudki. Suur leivapäts tuli ujudes; sain ta kepiga peaaegu kätte, aga mu jalg libises ja leib ujus kaugemale. Muidugi seisin seal, kus vool kaldale kõige lähemale tuli -- nii tark ma olin. Varsti tuli teine päts ja seekord mul vedas. Võtsin prundi välja, viskasin väikess elavhõbeda-tilga ära ja lõin hambad leiva sisse
annaabi.ee 
