Leidsid 17 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Leib". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
leival, jõululeib, tükk, kakk, aganaleib, tainas, jätku, aganad, rukkijahu, keskele, rist, kakud, talus, leivad, soovida, kombestikus, murda, majas, vastlapäeval, laurits, karask, toorained, koosta, punktiline, tähtpäevadel, puhastatud, rukkiterad, kõlkad, pahn, aegadel, segati, urbi, süües, rabe, turvas, auguga, maagiline, viiskand, erikujulineesivanemate lauale raske töö ja vaevaga. Lugupidavat suhtumist näitavad ka leivaga seotud rikkalikud tavad ja kombed. Leiba peeti pühaks, leib oli igapäevase elu alus. Lugupidamist leiva vastu näitab eestlaste vanasõna: ,,Austa leiba, leib on vanem kui meie". Tähelepanelikult jälgiti, et leiba jätkuks järgmise saagini. Austus leiva vastu, eriti mure selle jätkumise pärast sundis inimesi kinni pidama paljudest kommetest ja tõekspidamistest. Seetõttu oli leival suur tähtsus rahvakalendri tähtpäevade ja perekondlike sündmuste kombestikus. Leib oli eesti rahvakultuuris nii oluline, et seda sõna kasutatakse kogu toidu ja elatise kohta. Leivaga olid seotud mitmed uskumused ja kombed. Mahapillatud leivatükk tuli üles võtta ja sellele suud anda. Leiba ei tohtinud panna lauale selili, see ennustanuks pereliikmele surma. Leiba ei tohtinud panna lahtilõigatud otsaga ukse poole, sest siis pidi leivajätk majast kaduma.
Rukkileiva väärtust tõstavad B-grupi vitamiinid. Rukkileib on suurepärane kiudainete allikas. Kiudained puhastavad ja hooldavad soolestikku ning soodustavad seedimist. Toitaineid 100 grammis rukkileivas Vesi 37,3 g Kalorsus 258 kcal Valgud 8,5 g Lipiidid 3,3 g Tuhk 2,5 g Süsivesikud 48,3 g Kiudained 5,8 g 9. Lisandid leivas (põhjustatuna ikaldusaastatest) Viletsatel aegadel segati rukkijahu hulka lisaks aganatele jahvatatud puukoort, mähka, puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid, sarapuu-urbi ja isegi kanarbikku. Näljaaegadel sõtkuti taigna sisse tambitud ohakaid, nõgeseid, varsakapju, põdrasamblikku, kuivatatud linakupraid, humalaid, põldosjade nuppe, naati jm. 10. Aganaleib esivanemate toidulaual Aganaleib kujunes 16.–17. saj eesti talurahva igapäevaseks leivaks ja püsis sellena kuni 19. saj keskpaigani. Aganaid tambiti leiva lisandiks
aastat järjest. Leivapuudust suurendas lisaks ikaldustele ka feodaal-pärisorjusliku süsteemi kriisi süvenemine 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses, kui toimus teravilja saagikuse langus. Eriti vilets oli saak talumaadel, ulatudes ebasoodsatel aastatel vaevalt 22,5 seemneni (Lõoke, 1959). Seetõttu talumees rasketel aegadel leivavilja ei puhastanudki, vaid rukkiterad jahvatati koos aganatega, et jahu oleks rohkem, ja söödi sel viisil saadud aganaleiba (Jaagosild, 1969). Aganaleib või nn vahelikuleib kujunes 16.17. sajandil igapäevaseks talupojatoiduks ja püsis sellisena 19. sajandi keskpaigani. Tõstamaa kihelkonna Pootsi vallas meenutatakse, et rabatud rukis lasti ainult läbi hõreda sari. Kõik, mis sarjast läbi tuli, nagu viljaterad, aganad, kõlkad, kõrretükid ja muu pahn, aeti hunnikusse ja pandi kotti jahvatamist ootama. Jahvatatud segust tehti leiba, mis oli selline, nagu oleks pinnud sees. Viletsatel aegadel
loodeti maagilist abi, et kindlustada head ja viljakat aastat. Jõulude ajal küpsetati ka erilist leiba (see oli tihti seakujuline ja kandis jõuluorika nime), mis jäi lauale pühadeaja lõpuni, viidi siis viljasalve hoiule ning jagati kevadel loomadele. Uudseleiba söödi jaagupipäeva või rukkimaarjapäeva paiku. Eesti rukkileiva valmistamine 5 l sooja vett 100 g juuretist 6–7 kg rukkijahu 1 sl soola 2 sl köömneid Juuretise valmistamine: 2–3 tahket leivaviilu leotada vees, peenestada, lisada natuke rukkijahu, suhkrut ja petipiima, segada vedela pudru taoliseks, hästi läbi kloppida, riputada peale natuke rukkijahu; hoida rätiga kaetult soojas kohas kuni kaks päeva; valmis juuretist võib hoida külmikus. 1 klaasile täistera-nisujahule lisada 1 klaas vett; iga 24 tunni järel pool segust ära
joonistused. Huvitavaid kilde vilja ja leiva kohta leiab Aleksei Vladimirovi raamatust 3 "Maailm püsib viljateral". Tervisliku toitumise kohta sobib toidupüramiid või toiduring, leivatoitude retsepte jpm. Enne leivanädala algust võiks lasta lastel tuua kooli erinevate leibade kilepakendeid, kust saaks uurida koos leiva koostist jm. olulisi andmeid, neid analüüsida. Siinjuures tuleks tutvustada leival olevate märkide tähendust. Märkide kohta võib lugeda Internetist aadressil www.epkk.ee. Kui õppeprogramm võimaldab, siis võiks õpetaja kutsuda tervislikust toitumisest ja rukkileiva tervislikkusest rääkima asjatundja, kes oskab seda teemat paremini avada. Korraldada võiks leivatoitude retseptivõistluse. Kõikidest kogutud retseptidest saaks kokku köita "Leivanädala kokaraamatu". Sellest kokaraamatust tulekski valida leivapeole huvitavamad leivatoidud
keeduseid ka tangudest. Harvem kruupe. Jahu ja tangud valmistati kahest pealistikusest kettast koosneva käsikiviga, see oli naiste ülesanne. Tangusid ja kruupe tehti suures puu-uhmris nuiaga tampides. Vee- ja tuulejõul töötavad veskid tulid kasutusele 13. sajandist ja tõrjusid vanad vahendid järk-järgult kõrvale. [] Jahutoodetest oli toidu ja elatuse võrdkuju leib. See väljendub ka rahvapärastes väljendites, nagu jätku leivale, leiba luusse laskma, leiba võtma (sööma), leib on laual (perel küllalt toitu), leivakõrvaline (loomne toit). [] Sooja toidu valmistamise peamine koht oli rehetoa ahju esine kolle, kus pajakoogu otsas rippus suur, mahult kuni kolmeämbrine pada. Seal sai toitu ka pikemalt soojas hoida. [] Eesti rahvatoidud olid valmistamisviisilt lihtsad, kuid heamaitselised. Pakkonniti oli ühel ja samal toidul erinevusi. Omapärase meeldiva maitse andis toidule sageli reheahi, mida
mainitud tava, et leiba ei panda kunagi selili. Põhjendusi teati tuua mitmeid: ,,siis pidavat lahkuma sõbrad ja raha", ,,see viib jõukuse majast", ,,leiba ei tohi selili panna, muidu paneb leib sinu selili". Maha kukkunud leivatykk tuleb kähku yles võtta, puhtaks pyhkida, paluda vabandust ning/või sellele suud anda. See on samuti väga levinud tava, mida järgivad pea kõik, keda kysitlesin. ,,See oli kyll range, et leivaga ei mängita. Me ei ole lasknudki leival maha kukkuda." ,,Mahakukkunud leivale suud andma õpetati mind nii ammu, et enam ei mäletagi ja eks seda olen ka oma lastele edasi andnud." Kui leivatykk juhtus maha kukkuma, siis vanaisa ytles "Võta yles ja anna suud...". ,,Leeväpalalõ andas suud, ku maaha satas." Leiva lahtilõigatud ots ehk leiva nägu ei tohi jääda ukse või akna poole leivaõnn ehk pere jõukus võib nõnda kodust välja minna. ,,Leib peab alati näuga syöjate puole olema".
Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut Liha- ja piimatehnoloogia eriala Kristel Lori II kursus RUKKILEIB Referaat: Inimese toitumisõpetus TARTU 2008 SISUKORD Sissejuhatus ....................................................................................... lk 3 1. Rukkileiva sünd .......................................................................... lk 4 2. Aganaleib ................................................................................. lk 5 3. Leivategu ................................................................................. lk 6 4. Rukkileiva tähtsus tänapäeval ......................................................... lk 8 5. Põhisoovitused tarbimiseks ............................................................ lk 10 6. 12 head põhjust süüa rukkileiba ....................................................... lk 11
Üks naistest läinud siis naabri poole, kes oskas kohvi keeta. Keedetudki kohv seal valmis ja antud juua. Pärast kohvijoomist pöördunud naine maruvihasena koju ja ütelnud: «Näe, kurjavaimud, ise sõid paksu ja moole andsid vedelat juua». Rahvamälestustes on säilinud andmed selle kohta, kuidas 1800.a ümber olnud toiduks aganaleib ja silgusoolvesi. Leib oli, nii rabe, et söömisel murenes puruks ja tuul kandis laiali. Kõneldi: «Allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma», Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. Ikaldusaastail ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuu urbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus ka niisugune leib harulduseks. Siis otsiti abi metsa alt, tehti nõgese-, hapuoblika-, naadi ja ohakasuppi. Leiba peeti pühaks. See nähtub ka eestlaste vanasõnast: «Austa leiba, leib on vanem kui meie». Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui
Üks naistest läinud siis naabri poole, kes oskas kohvi keeta. Keedetudki kohv seal valmis ja antud juua. Pärast kohvijoomist pöördunud naine maruvihasena koju ja ütelnud: «Näe, kurjavaimud, ise sõid paksu ja moole andsid vedelat juua». Rahvamälestustes on säilinud andmed selle kohta, kuidas 1800.a ümber olnud toiduks aganaleib ja silgusoolvesi. Leib oli, nii rabe, et söömisel murenes puruks ja tuul kandis laiali. Kõneldi: «Allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma», Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. Ikaldusaastail ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuu urbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus ka niisugune leib harulduseks. Siis otsiti abi metsa alt, tehti nõgese-, hapuoblika-, naadi ja ohakasuppi. Leiba peeti pühaks. See nähtub ka eestlaste vanasõnast: «Austa leiba, leib on vanem kui meie». Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus
Söögi valmistas perenaine. Mõnel pool hoitu toiduainete panipaiku- aitu, keldrit, sahvrit- lukus. Ilma perenaise teadmata sealt midagi võtta ei võinud. Panipaiga võtmed usaldati ka teenijate kätte, kuid siis hoiti toidul hoolega silma peal. Selline kokkuhoidmine teenijate arvelt, raskendas sulase või teenijatüdruku leidmist, kuna kuuldused halvast toitlustamisest levisid väga kiirelt. Peamised toiduained- rukkijahu, tangud, odra- ja nisujahu, herned, kartul, löss, soolaliha- olid omast majapidamisest. Väljaspoolt osteti silku. Leib 19. sajandil tehti leiba pikerguses puunõus- mõhes. Sellel käis kaas peale. Leivanõu seisis kas rehetoas või sahvris. Mõhes hoiti juuretsis. Leiva tegemiseks võeti leiget vett, see segati juuretisele, kallati jahu peale ja löödi suure puulusikaga segamini. Peale raputati paks kiht jahu, pandi kaas peale ja kaeti paksu riidetükiga
suurem kogus tagavaraks. Värsket pehmet leiba sai vanasti süüa ainult pühade ja pidude ajal. Oli kujunenud ka päevase peatoidu rütmiline vaheldumine nädala jooksul, nt kahel päeval nädalas söödi putru, kolmel päeval herne-, oa- või läätseleent, mida kord nädalas keedeti liha või rasvaga. Põhilisteks lauanõudeks olid pärnast, haavast või sanglepast treitud kausid. Puder, leem, kört anti lauale suure kausiga, milles sööjad seda puulusikaga helpisid. Pudru keskele tehti silm, kuhu pandi kaste. Taldrikuid kasutati vähe, needki olid valdavalt puust. Hapupiima hapendati ja toodi lauale harilikult madalates laudnõudes piimapüttides. Kalja ja taari joodi kapast või kaanega kannust, mida kasutati ka õlle tarbeks. Kahvleid ja lauanuge ei olnud, toitu lõigati tavalise töönoaga. Leiba ja liha tükeldas tavaliselt peremees, kes toidu seejärel pereliikmetele jagas
Valmistamine: Alustuseks kalla rosinatele peale veidi alkoholi ja jäta need paisuma. Alkoholi asemel võid kasutada ka lihtsalt kuuma vett. Rösti kamajahu kuumal pannil koos või ja suhkruga. Purusta pohlad püreeks ja sega kokku kamaseguga. Lisa sinna ka kakao ja rõõsk koor. Lase massil paisuda ja rösti pannil paneerimiseks mõeldud pähklid. Puhasta pähklid kestadest ja haki peeneks. Jaota kamamass ühesuurusteks tükkideks (sellest kogusest peaks tulema 20 tk.), tõsta iga tüki keskele mõned pohlad ja rosinad ning vormi märgade kätega ühtlased pallid. Veereta osa palle röstitud pähklites ja osa kookoshelvestes. Hoia kuni serveerimiseni külmas. Kamapannkoogid Vaja läheb: 5 dl piima, 2 dl nisujahu, 1/2 dl kamajahu, 1 muna, 1/2 tl soola, 25 g võid. Valmistamine: Sega jahud piimaga, lisa soola. Lase tainal paisuda 15 minutit. Klopi muna kergelt lahti ja lisa tainale, siis sulatatud või. Küpseta tainast õhukesed koogid ja paku neid koos pohla- või jõhvikamoosiga.
linnades, soodustas reformatsiooni, mõjutas kirjakeelte arengut ja lõi Rostock'i ülikooli. EESTI TALURAHVA KULTUUR Koostaja : Marju Neemrand Juhendaja : Annemari Vaas SISSEJUHATUS Eestlane on olnud maarahvas. Viistuhat aastat on eestlased Läänemere kaldal elanud. Nad on püsima jäänud tänu maale ja metsale. Metsade keskele rajas ta oma talu. Mets varjas teda vaenlaste eest. Talus kasvas eestlane kokku maaga Eestlased olid põlistest aegadest põlluharijad. Talupoja aastaring, tähtpäevad ja uskumused olid oluliselt seotud põllu ja karjaga. Peatoidus saadi põllult. Muinasajast alates on pere ja kodu olnud kesksel kohal nii eestlaste majanduselus kui ilmavaates ja usundis. Vanemas eesti keeles tähendas "pere" üldiselt sedasama, mis talu. Esiaja ühiskonna algüksuseks oli perekond. Naabermaadega
Miller eesõiguse kärvanud roti ja nööri eest, millega seda võis vibutada; ja nii edasi ja nii edasi, tund tunni järel. Ja kui saabus pärastlõuna, ujus Tom, hommikune vaene vilets poiss, sõna tõsises mõttes külluses. Tal oli peale eelmainitud esemete kaksteist marmorkuuli, üks parmupilli poolik, tükike sinist pudeliklaasi, mille läbi võis vaadata, lõngapool, võti, mis ühtki lukku ei ava- 20 nud, tükk kriiti, klaasist karavinikork, üks tinasõdur, paar konnapoega, kuus paukkompvekki, ühe silmaga kassipoeg, vasest ukselink, koera kaelarihm -- ainult ilma koerata, noapea, neli apelsinikoore tükki ja lagunenud aknaraam. Ta oli veetnud aega väga lõbusasti ja jõude suures seltskonnas ja plank oli kolmekordselt värvitud! Kui värv poleks otsa lõppenud, siis oleks ta kõik poisid linnakeses pankrotti viinud. Tom pidi endale tunnistama, et maailm ei olegi lõpuks nii tühine
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana, puupaljaks, et Rooma päike otsekohesemalt tema pimedat hinge valgustaks, peksid ta armetuks, et ta kristlikku armu saaks maitsta, tegid ta teoloomaks, et ta ristiusu 7 õnne ja õnnistust ning keskaja haridust suudaks kanda, ja saatsid ta tööle Issanda viinamäele,
annaabi.ee 
