Lapse arengu hindamine (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Haridusteaduste instituut
Alushariduse valdkond
Livia Jakobson
LAPSE ARENGU HINDAMINE
Essee
Tallinn 2015
„Meie kiisul kriimud silmad, istus metsas, kännu otsas
Piip oli suus ja kepp oli käes, kutsus lapsi lugema.
Kes ei mõistnud lugeda, see sai tukast sugeda,
Kes see mõistis , aru sai – sellele ta tegi pai…“
(vana eesti rahvalaul )
Lapse arengu hindamine on aastasadu olnud perede ja kogukonna iseenesestmõistetav ülesanne. Tõsi, meetodeid selleks on kasutatud erinevaid ning seetõttu meenutaski mulle etteantud essee teema kõigepealt seda vana lastelaulu , mis annab aimu pikaaegsetest traditsioonilistest mõtteviisidest lapse arengu hindamisel.
Võiks ju siin kohe vastanduda, tuues esile tänapäevase lapsest lähtuva hindamisprotsessi, mis väldib sildistamist ja veelgi hullem, tutistamist, kuid siiski ei saa ma vanema generatsiooni kasvatusmeetodeid täiesti hukka mõista. Pangem tähele – lapse arengu hindamisele on siin rahvalaulus mänguliselt lähenetud, peaaegu nagu arengumäng: hindajaks on soliidne kriimusilmne kass , kes istub (saabastega kass?) kännu otsas ja teeb tublidele (katekismuse lugejatele?) isegi pehme käpaga pai!
Kõigepealt vaatlen, mis võiks õigupoolest oma olemuselt olla lapse arengu hindamine. Areng viitab protsessile, mille abil organism kasvab ning muutub oma eluea jooksul. Inimeste puhul toimuvad kõige suuremad arengumuutused sünnieelses eas, imikueas ja lapsepõlves. (Smith & Cowie & Blades, 2008)
Areng, mida me hindame, toimub kolmes dimensioonis: vaimne ehk intellektuaalne areng; teiseks sotsiaalne areng ning kolmandaks kehaline (sh psühhomotoorne ) areng.
Kasvatusteadlased on leidnud, et kõik muutused on korrapärased ja need on nii kvantitatiivsed kui ka kvalitatiivsed (Veisson, Nugin). See, et muutused on korrapärased, on meile oluliseks teabeks, kuna see aitab arengu vaatlejatel ette aimata vaatlusaluse arenemise suunda! Võrdpildiks võib tuua, et bioloogil on lihtsam jälgida taime arenemist sibulast saati, kui ta teab ette selle kasvu arengutsükleid.
Inimene areneb koostoimes teda ümbritseva keskkonnaga, mis tähendab seda, et kultuuriline ja sotsiaalne areng on samaväärselt olulised kui bioloogiline areng. Mõne lapse kohta öeldakse ka, et ta on kui potilill – see assotsieerub mulle indiviidiga, kellele võimaldatakse suureks kasvada väheste võimaldajatega minimaalses sotsiaalses koosluses. Üksiku lapse interaktsiooni kultuuri sümbolite - kunsti-, keele-, mängu- ja kommetega rõhutab ka Võgotski . Oluline on suhtluse ning ühiskonna roll lapse arengus, kuna areng ei saa toimuda väljaspool sotsiaalset keskkonda.
Laps areneb läbi mängu. Mulle meeldis väga see, mida hiljuti lugesin : mäng on petlikult lihtne termin, mis hõlmab väga erinevaid tegevusi! ( Butterworth ,& Harris 2002). Mäng kui käitumislaad on see, mille peab omaks võtma iga lasteaiaõpetaja . Laps on küll siiras, kuid mitte rumal: ta näeb meid läbi, kui mängime teeseldes, soovides omi eesmärke („harjutame oskusi läbi mängu“) täide viia. Mitte et selles oleks midagi halba, vastupidi, kuid lasteaiaõpetaja „kõrgem tase“ on mängu kui käitumislaadi = efektiivseima kommunikatsioonikeele (taas)omandamine. See on mõnes mõttes nagu programmeerijatel erinevate programmeerimiskeelte valdamine !
Lapse mäng kui nauditav vabatahtlik tegevus oma korduste ja variatsioonidega annab arengu jälgijale esimest aimu lapse arengukäigust. Usun, et lastaiaõpetaja on esimene lapse arengu kõrvalekallete märkaja. Teada on, et laste arengu hindamisel kasutatakse koolieelses lasteasutuses vaatlusmeetodit, mille alusel tehakse kaks korda aastas märkmeid lapse arengu analüüsi tabelisse vastavalt arengu eeldatavatele tulemustele. Lapse arengu hindamine vaatluse põhjal on osa igapäevasest õppe- ja kasvatusprotsessist, märkmeid lapse tegemistest tehakse nii igapäevatoimingutes, vabamängus kui ka suunatud tegevustes.
Mõningatel juhtudel võib olla mäng lapsele ainuke ellujäämisviis, mis tagab võimaluse ühiskonda integreeruda ka siis, kui keskkond lapse arengut ei toeta üldse. Meenub raamat, mis jutustab aastatepikkusest väärkohtlemisest ja röövimisest: Emma Donoghue „Tuba“. Seal jutustatakse, kuidas katusekambris sündinud ja vangistuses elab viieaastane mänguhimuline poiss, kellele ema püüab oletatute vahenditega õpetada kõike, millest tuppa aheldatud laps ilma jääb. Kui siis ime läbi sünnib vabanemine , on poisi ümber tugivõrgustik, mis aitab tal ühiskonda rehabiliteeruda; kahjuks aga ema põhjustatud traumat üle ei ela… Mäng on Piaget´i järgi lapse jaoks reaalsusega kohanemise vahend. Mäng on abiks individuaalsete oskuste arendamisel ja sotsiaalsete rollide omandamise vahendiks .
Lapse arengu analüüsimine ja hindamine on oluline lapse eripära mõistmiseks, erivajaduste väljaselgitamiseks, positiivse enesehinnangu ja arengu toetamiseks. Õpetajana on mulle on meeldinud alati vaadelda laste joonistusi, kuna sealt paistab sealt saab aimu lapse sisemaailmast. Minu kogemused erivajadusega lapse joonistuste osas kinnitavad, et autistlik laps võib joonistada objekte peensusteni järgi, kuid tal puudub sümbolistlik käsitlusvõime: autistlik laps koolieelik võib matkida teiste joonistusi, kuid ei suuda näiteks tuntud esemeid kirjelduste järgi visualiseerida. Piaget’i järgi näitab sümbolilisuse imiteerimise võime uude arengustaadiumisse jõudmist (Butterworth,& Harris 2002).
Laste tööd kõnelevad tema arengu tasemest ning abiks lapse IQ määramisel soovitatakse eripedagoogi abi. Lapse arengu hindamismeetodina mainitud vaatlus on võimaldab saada vahetut teavet käitumise ja tegevuse kohta. On räägitud süstemaatilisest vaatlusest ja osalusvaatlusest, kui vaatleja osaleb ise tegevuses. Vaatlusesandmete analüüsi põhjal saame lapse kohta koostada üsna põhjaliku iseloomustuse . Ent lisaks sellele saab õpetaja aimu lapse arengust ka vestluse läbi nii lapsega kui ka tema vanematega.
Kaasajal on hindamises üksiku hindaja mudelilt mindud keskkonna mudeli poole, kus kaasatakse palju lapsega seotud isikuid (lapsevanem, õpetajad, liikumis- ja muusikaõpetaja, , logopeed psühholoog jne). Lapsekesksus ja valdkondade paljusus võimaldab hinnata lapsi tervikuna , mitte arengu spetsiifilisi valdkondi. (Veisson, Nugin, 2008).
Lapse arengu hindamise põhiliseks eesmärgiks on tervikliku arusaama saamine tugevatest ja parendamist vajavatest külgedest. Alles selle järel saab luua lapsele kõige sobivamad arengutingimused. Laste arengut hinnates võimalik saab õpetaja ka tagasisidet oma läbi viidud õppe- ja kasvatustegevuste sobivusele . Sellest seisukohast vaadatuna on lapse arengu hindamine ka iga õpetaja enesehindamine!
Lõpetuseks, minu lasteaias on lapse arengu hindamise meetodiks lapse arengu jälgimise mäng. Alates 2011/2012 õppeaastast viime iga lapsega läbi lapse arengu jälgimise mängu, mille käigus hinnatakse lapse oskusi valdkondade pädevuste osas ja tulemused märgitakse tabelis ning säilitatakse lapse arengumapis. Mängu tulemused on aluseks lapse arenguvestluse läbiviimiseks vanemaga. Lapse arengut kirjeldame lapsest lähtuvalt, väärtustades saavutatut ning tunnustades lapse toimetulekut, arenemist, positiivseid hoiakuid ja huvi.
Mulle jäi õpitud ainest kõlama mõte, et kuna Eestis haridusmaastikul ei ole ühtseid kriteeriume lapse erivajaduste ja arengutasemete hindamiseks, määrab läbi viidud hindamise tulemus, mille alusel hakkab laps edaspidi õppima. Seepärast tuleb meil hindamisel olla adekvaatne ja vastutustundlik. ( Varik , 2015).
KASUTATUD KIRJANDUS
Butterworth, G. & Harris, M. (2002). Arengupsühholoogia alused. Tartu Ülikooli Kirjastus.
Donoghue, E (2011)„Tuba“. Kirjastus: Hea Lugu
Smith, P.K., Cowie, H. & Blades, M. (2008). Laste arengu mõistmine. Neljas väljaanne. TLÜ Kirjastus.
Varik, E. (2003). Eesti koolilogopeedi roll õpiabisüsteemis. Tallinna Pedagoogikaülikool [ magistritöö ]; loengud (2015).
Veisson, M & Nugin, K. (2008). Lapse arengu hindamine
2