Kultuurielu ja olme peale Eesti iseseisvumist (1)

Kultuurielu
Peale riikliku iseseisvuse saavutamist hakati Eestis Euroopa tasemel rahvuskultuuri väljaarendamine ja kultuurielu kiire edendamine. Omariikluse algusaastail toetati kultuuri arengut vaid riigieelarvest, kuid see sai lõpuks liiga suureks koormuseks. Olukorra lahendamiseks loodi 1925. aastal Eesti Kultuurikapital , mis kujunes peamiseks kultuuri finantseerivaks asutuseks. Vajalikud summad laekusid alkoholi- ja tubakaaktsiisilt ning kokku jagunes sissetulek kuue sihtgrupi vahel – kirjandus, helikunst , näitekunst, kujutatavad kunstid, ajakirjandus ja kehakultuur. Tänu abirahadele said andekamad pühenduda vaid oma alale .
Väljapaistvamatele hakati jagama auhindu. 1935. aastal ilmus teadaolevalt esimene eestikeelne trükis. Sel aastal jagati rohkesti mitmesuguseid auhindu: romaanide ja novellide eest pälvis auhinna Anton Hansen Tammsaare ja Mait Metsanurk, luule alal Gustav Suits, näitekirjanduse alal Hugo Raudsepp , noorsookirjanduse alal Oskar Luts ning kirjandusloo alal Friedebert Tuglas.
1925. aastal võeti Riigikogus vastu kultuuromavalitsuse seadus. Seadus tunnistas rahvusvähemusteks sakslased , venelased ja rootslased ning kõik teised rahvusgrupid, kelle arv ületas 3000 piiri. Kõigil sellistel rahvusgruppidel oli õigus kutsuda ellu oma kultuuromavalitsuse asutused – esindusorganina kultuurinõukogu ja täidesaatva instantsina kultuurivalitsus. Kultuuromavalitsustel oli õigus asutada, ülal pidada, juhtida ja kontrollida emakeelseid koole ja teisi kultuuriasutusi (teatrid, raamatukogud, kirjastused jm).
Omariiklusaastatel kasvas varasemast eesti talurahvakultuurist välja kõrgprofessionaalne rahvuskultuur. Järsku suurenes muusikute, näitlejate, kirjanike ja kunstnike arv. Tegutsesid haritlaste kutseliidud nagu Eesti Kirjanikkude Liit, Eesti Kujutavate Kunstide Keskühing, Eesti Näitlejate Liit, Eesti Õpetajate Liit. Tegutsesid kultuurikontaktid teiste riikidega. Selleks loodud organisatsioonid olid Eesti-Ungari Selts, Prantsuse Instituut ja Eesti-Rootsi Ühing. Kunstis levisid nooremate seas uued suunad nagu ekspressionism ja impressionism , vanemad järgisid siiski traditsioonilisemaid stiile.
Tähtsamad asjad:
Muusikas – Eevald Aava ooper „Vikerlased”, Artur Kapi oratoorium „ Hiiob ”
Teatrielus – keskuseks Tallinn, kutselised teatrid töötasid ka Pärnus, Tartus, Viljandis ja Narvas. Estonia tõi lavale ka ooperid ja balletid .
Kunstielus – Tartus ühing Pallas (tegutses 1918-1940) (asutajateks on Konrad Mägi, Aleksander Tassa ja Friedebert Tuglas). Viljakateks loometegijateks kunstis on Konrad Mägi, Nikolai Triik, Ado Vabbe , Kristjan Raud. Nooremast põlvkonnast Jaan Vahtra ja Eduard Viiralt.
Hariduselus- mindi üle emakeelsele õppele, lihtsustati koolisüsteemi, töötati välja uued õppekavad, võeti kasutusele uusi õpikuid, ehitati moodsaid koolimaju, aidati kaasa rahvusmeelse õpetajaskonna kujunemisele. Teaduskeskuseks kujunes Tartu Ülikool.
Kirjanduselus – suur tähtsus proosal. Kirjanduslikud rühmitused on Siuru (1917 loodud) (Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson, Henrik Visnapuu) ja Arbujad (Betti Alver , Bernard Kangro , Uku Masing , Kersti Merilaas , Mart Raud, August Sang , Heiti Talvik ja Paul Viiding ).
Eestlasest keeleteadlasteks on Johannes Aavik, Johannes- Voldemar Veski.
Elulaad ja olme
Eestlaste lugemishuvi kasvas. Aastail 1918–1940 anti välja 30 000 erinevat raamatut kogutiraažiga 43 miljonit eksemplari. Ilukirjanduse tutvustamisel oli eriline roll suursarjal „Nobeli laureaadid”, populaarteaduslikest sarjadest pälvisid suure lugejamenu „Elav Teadus” ja „ Suurmeeste Elulood”.
1924. aastal valmis Eesti esimene mängufilm muistsest vabadusvõitlusest pajatav „Mineviku varjud”.
1930. aastatel on populaarseimateks spordialadeks tõstmine ja maadlemine.
1936. aastal toob Kristjan Palusalu Berliini olümpiamängudelt 2 kuldmedalit. Eesti meeskond on kahekordne maailmameister laskespordis 1937. aastal Helsingis ja 1939. aastal Luzernis.
Eestlane Ahto Valter ületab väiksel purjepaadil mitmel korral Atlandi ookeani ning viis aastail 1938-1940 Eesti lipu purjejahil esimest korda ümber maailma.
Eestlased kuulusid peamiselt Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku või Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku rüppe.
Üldlaulupeod toimusid iga viie aasta tagant. Uhkeimaks kujunes 1938. aastal peetu, millega tähistati omariikluse kahekümnendat sünnipäeva.
Suured muutused toimusid olmes ja igapäevaelus. Linnadesse hakati järjest rohkem rajama elamuid ja esindushooneid, järgides hoolega muu maailma arhitektuurilisi suundumusi. Majasid iseloomustas kõrge vundament , suured aknad, avarad verandad ning värvitud laudvooder ja –põrand. 1936. aastal käivitati ka kodukaunistamise üritus. Kodusisustuses vahetati rohmakas talupojamööbel välja mööblivabrikute kvaliteetsema ja moodsama toodangu vastu. Kasutusele tulid diivanvoodid, raamatukapid jm. Moodi läksid seinavaibad, diivanipadjad ja linikud, seinu kaunistasid fotode asemel maalid. Eelistati avarust ja õhulisust, päikese- ja valguseküllust. Moodsates linnamajades oli elektrivalgustus , keskküte ja vesikäimla, ka omaette vannituba. Igapäevaseks said õmblusmasinad. 1939. aastal kasvas raadio populaarsus.
Ka rõivamoes toimusid muutused. Naised hakkasid pidama dieeti, moodi läks poisipea, järjest lühemaks muutusid kleidid ja seelikud , 1930. aastatel ka pikad püksid. Meeste rõivastus jäi traditsioonilisemaks ja konservatiivsemaks.