Kuidas vähendada tööpuudust noorte seas? (0)

Kuidas vähendada tööpuudust noorte seas?
Tasakaal tööpuuduse ja tööjõupuuduse vahel on probleemiks nii riigi kui ka ettevõtjate ja töötajate seas. Ettevõtjate jaoks valitseb pidevalt tööjõu puudus, tihti ei leita endale piisavalt kvalifitseeritud töötajat, lisaks see raske palga suuruse küsimus ja üleüldse pole võimalik  leida endale perfektset töötajat ergo valitseb tööjõupuudus. Töötajate jaoks aga valitseb alatine tööpuudus , kui mitte selles otseses tähenduses (kuid tihti ka selles), siis puudub lihtsalt selline töö, mida ta südames sooviks teha, selline palk, mis oleks talle vastuvõetav ning ülemus , kes suhtuks temasse vajaliku respektiga. Suuremaks probleemiks on aga see tõeline tööpuudus, kus oldaks nõus tegema peaaegu ükskõik missugust tööd, aga see lihtsalt pole võimalik. Riigil on selles situatsioonis aga raskeim roll laveerida kahe poole: töötaja ja tööandja vahel.
Noori, ka mind ennast, puudutab pigem see tööpuuduse pool. Olles päris lähedal oma bakalaureusekraadile, võin ausalt tunnistada, et kõiki töid ma ei oleks valmis tegema: koristaja , nõudepesija, ettekandja ja teised sarnased ametid jäävad minu poolt täitmata. Siiski tunnen , et sooviksin tööd, kus saaksin rakendada oma õpitud ja kaasasündinud oskuseid ja nii tunnevad kindlasti veel paljud minu kõrgharidust omandavad eakaaslased. Lisaks sellele peaks õppivale noorele sobiv töökoht olema paindliku ning osalise tööajaga, et see ei hakkaks segama koolis edasijõudmist, samuti võiksid garanteeritud olla uued ja õppimist toetavad kogemused, koolitused jne. Paraku selliseid töökohti on aga väga vähe ja veidigi huvipakkuvad töökohad nõuavad varasemat töökogemust sarnasel alal. Seega üks põhiküsimusi peaks olema noortele esmase erialase töökogemuse pakkumine.
Üks parimaid võimalusi endale töökogemuse hankimiseks on tööpraktika . Selle juhend võiks olla kirjutatud kõigi erialade õppekavadesse ning tööpraktika annaks tudengile esmalt teadmise sellest, milline võiks välja näha tema erialane töö, kas see talle üldse sobib (sest ei saa kõrvale jätta fakti, et paljud tudengid valivad omale eriala üpris ebaadekvaatsetest tunnustest lähtuvalt (nt. kuhu saadakse sisse, kuhu tuttavad lähevad, eriala nimetus tundus huvitav jne)). Lisaks sellele võimaldab tööpraktika tööandjatel värvata endi ridadesse vastava kvalifikatsiooniga ja ennast veidi juba tõestanud noori töötajaid, tudengid saavad endale vastutasuks aga vajaliku esmase töökogemuse, mis aitaks neid edasistel tööotsingutel. Praegu on aga õppekavas olev tööpraktika harv nähtus (vähemalt minu ülikoolis) ja on tunda, et tudengid saavad aru selle vajalikkusest ja soovivad seda ka endi erialadele.
Teiseks noorte väheste töökogemuste põhjuseks on mitmete ülikoolide vähene paindlikkus , kui mõnes ülikoolis saadakse valida milliseid aineid ja mis ajal kuulatakse, siis teistes ülikoolides õpitakse erialati ja õppeaastati ühtse tunniplaani järgi, mis ei võimalda tudengitel omada tihti isegi osalise tööajaga töökohta. Minu arust ei tee asja paremaks ka plaanitav kõrgharidusreform, mis raskendab tudengite võimalusi saada õpingute ajal erialast töökogemust ja seega ka paremaid võimalusi tööturul. Ei saa loota , et kui tudeng õpib korralikult soovitavad vähemalt viis aastat ülikoolis ja siis astub järsku peaaegu kogemusteta tööturule, jooksevad tööandjad tema pärast amokki. Nii see lihtsalt ei ole, eelistatakse ju ikka neid töötajaid, kes on omandanud kuskil mingi vilumuse tööülesannete täitmisel. Otse ülikoolipingist välja astunud noor tihtipeale ei oma aga mitte mingisugust töö (või vähemalt soovitava töö) kogemust ning tema õigeks töötajaks välja õpetamine on tööandjale lisa ressursi kulu.
Tähelepanelik lugeja võib olla märganud, et mainimata on jäänud veel üks töökogemuse saamise viis, nimelt vabatahtlikku töö tegemine. Selle asjaga on asi aga nii, et Eesti riigis pole paljudel tudengitel vabatahtlikku töö tegemiseks võimalust, sest suur osa ajast kulub tasustatava töö peale ning söök laual (vähemalt makaronid) ja katus peakohal peab ju olema. Seega võib vabatahtlikku tööd ja erinevates organisatsioonides osalemist käsitleda pigem kui mõnede üksikute õnnelike või masohhistide eralõbu. Olen kuulnud oma kursusekaaslaste kurtmist, et läheks küll ja teeks küll seda ja teist, aga vanemad ei soovi või neil pole võimalik rahaliselt toetada, see tähendab pikki tunde teenindajana kuskil leti taga rabamist, peale mida langetakse väsinuna voodisse, lisaks sellele veel kool ja õppimine, veidi aega ja raskesti teenitud raha on vaja kulutada ka perele, kodu loomisele, lõbutsemisele jne. Seega vabatahtlik töö (ükskõik milline, sest erialast vabatahtlikku tööd on niikuinii pea võimatu saada) neil meeles küll ei mõlgu.
Hoopis teine lugu on noortega , kes pole kõrgema või kutsehariduse omandamisega tegelenud ja siis võib olla töö leidmine veelgi palju raskem, kui just ei otsitagi tööd, mis vastaks nende peaaegu puuduvale kvalifikatsioonile. Haridust omandavate noortega oleme aga dilemma ees: suurendades õppetoetusi ja stipendiume piisaval määral, võime ju päästa õppurid töötamise kohustusest, samas ei kindlusta see seda, et nad hakkavad tegelema erialase töö või vabatahtliku tööga, vaid rakendavad oma vaba aega pigem lõbutsemisele, puhkamisele ja muule sarnasele. Samas ei toimi ka praegune süsteem eriti hästi, kus õpilased peavad enda ülalpidamiseks töötama täiskohaga tihti enda erialaga mitte ühtki seost omaval ametil, jooksevad nagu rotid rattas ja ei saa keskenduda seega ei koolile ega ka korralikuma töö otsimisele.
Haridussüsteemi ja eriti kõrgemat haridust pakkuvate institutsioonide ülesandeks on jõuda arusaamisele, mis on tähtis, kuidas jõuda tasakaaluni teadussaavutuste ja üliõpilastele kvaliteetse hariduse ning ettevalmistuse pakkumisele tööturul hakkama saamiseks vahel, kusjuures üks ei välista teist. Praegu on aga faktiks see, et paljud tudengid töötavad aladel, mis ei oma vähimatki seost nende õpitava erialaga, saamata jäävad vajalikud töökogemused ja sidemed ning see loob olukorra, kus ülikooli lõpetaval noorel on väga raske astuda tööturule ja leida seal endale sobivat nišši.