"Kui palju on asju, mida ma ei vaja" (Sokrates) (3)

„Kui palju on asju, mida ma ei vaja.“ ( Sokrates )
Viimase sajandi jooksul on maailmamajandus teinud läbi tohutu arengu, mille tulemusena on inimestele jäänud kätte palju vaba raha. See rajas sillutise tarbimisühiskonna tekkele, mis on üksikisikut tundmatuseni muutnud. Selmet eluga toime tulla, otsib modernne inimene pidevalt võimalusi, kuidas aina konsumeerides oma elu täiuslikumaks muuta. Tung pidevalt tarbida tekitab tohutul hulgal jäätmeid ning endise hooga jätkates hävitame mitte ainult iseenda, vaid ka ainsa teadaoleva sobiliku elukeskkonna universumis. Me peame läbi viima resoluutseid muudatusi, et meie järelpõlv ei peaks veetma oma eluaega esivanemate probleemidega tegeledes.
Tänapäevast kapitalismile allutatud inimest iseloomustab eelkõige tahe oma elu pidevalt täiustada erinevate materiaalsete hüvede abil. Hoolimata teda ümbritsevast keskkonnast ostab inimene näiteks üha uusi ja moodsamaid külmkappe või televiisoreid ning vanad viskab minema. Sellise egoistliku teguviisi tulemusel on tekkinud määratu laiad prügiväljad, ning mõte, et nõnda jätkates upume lõpuks oma jäätmete sisse, ei olegi nii eluvõõras, kui me kõik loota tahaksime. Oma vaated moderniseerunud tarbimisühiskonna kohta esitab itaalia kirjanik Italo Calvino romaanis „Nähtamatud linnad“. Autor kirjeldab kujutletavat Leonia linna, mis sünnib iga päev uuesti, kuna sealsed elanikud võtavad hommikuti kasutusele uhiuued tarbeesemed . „ Vanadest “ kodumasinatest on moodustunud prügivallid, mis piiravad asulat igast küljest ning pidevalt laienedes ähvardavad üle ujutada kogu maailma. Italo Calvino kujutelm võib mõjuda liialdusena, kuid laiemas mõttes käitub inimene just sellise mudeli järgi. Lõputu tarbimise tulemusena oleme tootnud juba nii palju prügi, et sellega saaks katta 28 protsenti Maa pindalast. Reostus vees ja maismaal tekitab veel rea probleeme, sealhulgas põhjustab loomade ja lindude suremust ning saastab pinnast. Kuna inimene kõrgub toiduahela tipus , siis võib öelda, et tagatipuks teeme oma hoolimatu suhtumisega kahju ka iseendale , süües reostatud pinnasel kasvatatud vilja. Huvitavalt ning lühidalt on sama mõtet väljendanud brasiilia kirjanik Paulo Coelho sõnadega: „Inimesel on loomupärane kalduvus ennast hävitada.“
Kui inimene oma suhtumist ja maailmapilti ei kavatse muuta, siis ongi tulemuseks häving. Tarbimise piiramiseks peab kasutama innovatiivseid meetmeid, sest väga raske on üksikisikut võõrandada pidevast konsumerismist, mis tema elu nii mugavaks teeb. Ameerika kirjanik Chuck Palahniuk kasutab oma romaanis „Kaklusklubi“ piirsituatsiooni motiivi, et muuta rutiinset tööd tegeva kontoriroti, kes kulutab iga sendi luksuskaupadele, maailmapilti. Juhuse tahtel kaotab peategelane kõik oma vara ning kui tema tee ristub salapärase Tyler Durdeniga, anarhistliku antimaterialistiga, ütleb ta lahti oma senistest vaadetest ning loobub kõikidest mugavustest. Sarnast lahendust võiksime kasutada meiegi: informeerida inimest tarbimise mittevajalikkusest ning pakkuda talle ideoloogilist valgustust modernistliku konsumerismi suhtes ulatuslike ja põhjapanevate kampaaniate näol. Selline psühholoogiline lahendus võib mõjuda üksikisikule, kuid kindlasti ei saa ega tohiks Palahniuki teost kasutada propagandistliku vahendina ühiskonna muutmiseks. Kui tahame endale sellise eesmärgi seada, siis tuleb jääda eluliste vahendite juurde ja alustada kõrgemalt tasandilt .
Esimene ning kõige kapitalimahukam samm tarbimise piiramise ja koguni vähendamise suunas on kasutada jätkusuutliku arengu mudelit ehk vältida jäätmete tekkimist täielikult. Vanapaberi ning plast - ja metallpakendite taaskasutusseadmete rajamine on saavutanud olulise koha keskkonnasäästlike investeeringute seas, kuid peaaegu kõikide teiste materjalide puhul seisneb probleem inimeses endas. Väga paljud „lubavad“ loodusel oma prügiga tegeleda või ei taha maksta suuri summasid oma jäätmete käitlemise eest. Nõnda on reostatud paljud metsaalused ning Vaiksesse ookeani on moodustunud pindalalt Prantsusmaaga võrdne prügisaar, mis tapab veelinde ja merefaunat. Riikide valitsustel peaks olema kohustus investeerida raskestilagunevate jäätmete ümbertöötlemisse eesmärgiga muuta kogu protsess odavamaks lihtinimese jaoks. Nii ei tekiks inimestel tahet oma prügist keskkonnavaenulikul viisil vabaneda ja visata oma jäätmeid meid ümbritsevasse loodusesse . Peaksime kõik mõtlema faktile, et looduses laguneb ainuüksi kilekott kümneid aastaid. Kui esimene ja kõige olulisem samm on tehtud, siis võiksime hakata mõtlema, kuidas olemas-olevaid jäätmehulki vähendada ning muuta Vaikne ookean paremaks elupaigaks paljudele organismidele, investeerides tööjõudu ning taaskasutades vees hulpivaid materjale.
Meeletut ja probleemset tarbimist on võimalik ohjeldada, kuid selleks on ka vaja ulatuslikku koostööd maailma riikide vahel. Üks parimaid näiteid on möödunud aastakümnendil allakirjutatud Kyoto protokoll , millega vähendati kaupade tootmisega eralduvat süsihappegaasi hulka 1999. aasta tasemele . Kõige suurem pind terve maailma silmas on USA, mille seadusandlik kogu ei ole seda lepingut ratifitseerinud. Ometi on Ameerika Ühendriigid tarbimiskultuuri eestvedajad ja sellest tulenevate probleemide olulisim tekitaja . Näiteks kulutab ameeriklane iga päev keskmiselt 600-800 liitrit vett. Leian, et olukord pole katastroofiline ning meil pole vaja karta tulevikus täieliku hävimise pärast, kui ületarbimise peamised põhjustajad oma ellusuhtumist mõnevõrra muudaksid ja rohkem keskkonnaga arvestaksid. Ka biosemiootik Kalevi Kull on öelnud: „Inimest pole vaja ära muuta, vaid tasakaalule kutsuda.“
Tänapäeva inimene üritab oma elu pidevalt tarbides võimalikult mugavaks muuta, kuid ta ei teadvusta, et sellise teguviisi tagajärjel kannatab kõige rohkem teda ümbritsev keskkond. Konsumeerimise vähendamiseks on vaja üksikisiku tahet maailma parandada ning võimalusi, mille loomise peaks võtma riik enda kätte. Tarbimisega seotud probleeme tuleb inimesele põhjalikumalt tutvustada ning kaasata ta probleemi, mis seisneb jäätmehulkade kiires suurenemises. Igaüks meist peaks arvestama asjaoluga, et kunagi on vaja meie lastel elama asuda samasse maailma, mida praegune põlvkond nii innukalt risustab.