Kreeta-mükeene kultuur ja inimese kujunemine (0)

Inimese kujunemine
Inimese otsesed eelkäijad olid inimahvlased, kes asusid elama lagedale maastikule ning hakkasid kõndi-ma kahel jalal. Peaaju arenedes kujunes sellisest olendist australopiteekus ehk lõunaahvlane (5-2 mln aastat tagasi), kes osutus esimeseks lüliks inimahvide ja ahvinimeste vahel. Australopiteekus on seega esimene hominiid ( inimlane ). Australopiteekuste luid on leitud vaidAafrikast. Nad olid alla 1,5 m pi-kad, nende aju oli ahvide omast veidi rohkem arenenud. Australopiteekused sõid taimetoidu kõrval ka liha (olid arvatavasti raipesööjad).
Umbes 2,5 miljoni aasta eest kujunes Ida-Aafrikas ühest australopiteekuste liigist Homo habilis ehkosavinimene, kes oskas valmistada lihtsaid kivist tööriistu (ühest otsast teritatud ovaalseid umbes rusika-suurusi kive). Osavinimese saabumisega algas eelajalooline aeg ( muinasaeg /ürgaeg).
Inimese kujunemisliin jätkus Homo erectuste ehk sirginimestena (2 mln aastat tagasi), kelle jäänuseid on leitud lisaks Aafrikale ka Euroopast ja Aasiast. Sirginimesed käisid juba enam-vähem sirgelt , neil oli osavinimesest suurem ajumaht , nad kasutasid pihukirvest ning arvatavasti võtsid just nemad kasutusele tule. Sirginimesed elasid koobastes ja okstest onnides.
Umbes 700 000 – 600 000 aastat tagasi kujunes Euroopas Homo erectuse otsese järglasenaHeidelbergi inimene, kes polnud enam raipesööja, vaid suuri loomi küttiv jahimees, kes oskas valmistada ka keerukalt töödeldud tööriistu.
Seejärel (u 250 000 a. tagasi) hakkasid Euroopas Heidelbergi inimestest välja kujunemaneandertalla- sed (Homo neanderthalensis), kelle jäänuseid on leitud Lähis-Idast ja Euroopast. Euroopa neandertalla- sed olid sunnitud hakkama saama jääajaga, tegelesid küttimisega (mammutid, piisonid jt), kandsid loo-manahku ja kasutasid tuld . Nad on teadaolevalt esimene inimliik , kes mattis oma surnuid, kellele pandi mõnikord kaasa hauapanuseid. Seetõttu võib oletada, et neandertallastel olid olemas religiooni alged.
Neandertallased surid teadmata põhjustel välja umbes 30 000 aastat tagasi. Teadlased on pidanud neid nii tänapäeva inimeste eellasteks kui ka kõrvalharuks, kel pole praeguste inimestega mingit pistmist. Uuema-te uurimuste kohaselt oli neandertallastel siiski kokkupuuteid väljaspool Aafrikat elanud varaste inimeste-ga, mida tõendab tänapäeva europiididel ja mongoliididel leitud neandertaallase DNA.
U 200 000 aastat tagasi ilmus juba tänapäeva inimesega sarnanev liik – Homo sapiens ehktarkinimene ehk nüüdisinimene (Euroopasse saabusid tarkinimesed umbes 40 000 aastat tagasi). Neid tuntakse ka kromanjoonlaste nime all. Tarkinimeste luustik oli sarnane tänapäeva inimeste omale, nad olid arenenud aju ja osavate kätega ning valmistasid varasemast tunduvalt täiuslikumaid tööriistu. Tarkinimesed jõudsid ka Ameerikasse. Eri maailmajagudes hakkasid aja jooksul kujunemainimrassid – europiidid , negriidid ja mongoliidid .
Üha uute tööriistade valmistamine arendas inimese eellaste mõtlemist ja see tõi kaasa nende ajumahu suu- renemise . Oma mõtteid ja tähelepanekuid üritati kaaslastele teatud häälitsustega ka edasi anda, heatase-meline häälikuline kõne hakkas kujunema alles tarkinimesel.
Muinasaeg

Kiviaeg , pronksiaeg , rauaaeg

Inimese ajalugu saab alguse umbes 2,5 miljonit aastat tagasi. Ajaloo varajasim ja pikim periood olimuinasaeg (tuntud ka ürgaja, esiaja ja eelajaloolise aja nime all), mis jaguneb kivi-, pronksi- ja rauaajaks. Kiviaeg jaguneb omakorda paleoliitikumiks (ehk vanemaks kiviajaks, algas 2,5 miljonit aastat tagasi), mesoliitikumiks (ehk keskmiseks kiviajaks, u 12 000-7000 eKr) ja neoliitikumiks (ehk nooremaks kiviajaks, u 7000-5000 eKr).
Kõige pikema osa ajaloost (kuni noorema kiviajani) olid inimese põhitegevusteks korilus, küttimine ja kalapüük. Kiviaja inimesed elasid koobastes või okstest ja lehtedest onnides ning olid rändava eluviisiga . Nad olid loodusega väga tihedalt seotud ning tundsid hästi oma kodupaiga loomi ja taimi. Samas kogesid kiviaja asukad maailmas ja elus palju salapärast, mida ei osatud seletada. Seetõttu tekkis usk üleloomulikesse jõududesse ja looduse hingestatusesse. Et pälvida hinge teatahtlikkust, hakati surnud kaaslasi matma ning neile pandi hauda kaasa esemeid, mida võis teispoolsuses vaja minna: tööriistu, tarbeesemeid, ehteid.
Osaliselt koos usundiga tekkis kunst . Esimesed joonised kraabiti luule, sarvele või kivile . Tõelisteks kunstiteosteks peetakse vanema kiviaja (u 30 000 a. eKr) luust ja kivist pisiskulptuure, mille seas on kõige rohkem naisekujukesi (nt Willendorfi Venus). Mõni aeg hiljem hakati tegema koopamaale (nt Altamira Hispaanias ja Lascaux Prantsusmaal). Maaliti mitmesuguseid jahiloomi; maalingud võisid olla seotud ka usku-musega, et loomakehasse noole joonistamine aitab jahiretkel saaki paremini tabada.
Paleoliitikumis levis inimasustus ka väljapoole Aafrikat.
Mesoliitikumiinimesed võtsid kasutusele vibu (ja nooled), mis aitas neil edukamalt jahti pidada, ning kodustasid koera. Peamine sotsiaalne üksus oli sugulusel põhinev kogukond – sugukond. Sugukonnas toimis tööjaotus, mis kujunes vanuse ja soo järgi; mehed tegelesid eelkõige küttimisega, naised aga koriluse ja saagi varumisega.
Neoliitikumis toimus inimkonna arengus murrang – algas üleminek viljelusmajandusele(põlluharimisele ja karjakasvatusele; seda nimetatakse ka neoliitiliseks revolutsiooniks). Tänu sellele vähenesid näljahädad ja suremus , pikenes eluiga ning kasvas inimeste arvukus. Põlluharimine tingis paikse eluviisi (külade ja pidevalt kasutatavate majade teke) ja aja jooksul ka tööjaotuse kujunemise (põlluharijad ja karjakasvatajad). Rohtlates ja poolkõrbetes säilitasid paljud karjakasvatajahõimud siiki rändleva eluviisi. Viljelusmajandusele üleminekuga kaasnes ka inimkorra arengu ebaühtlus, sest igal pool ei leidunud kodustamiseks sobivaid looma- ja taimeliike.
Tekkisid esimesed asulad/linnad (Catal Hüyük tänapäeva Türgis ja Jeeriko Palestiinas ). Sel perioodil arenes oluliselt käsitöö: õpiti kivi lihvima ja puurima, savinõusid tegema, ketrama ja riiet kuduma. Toimus muutus ka uskumustes : põlluharijad hakkasid kummardama päikest ja maad.
Ajavahemikku 5000-2500 eKr nimetatakse eneoliitikumiks ehk vase-kiviajaks. Metallidest õppisidki inimesed tundma kõigepealt vaske. Sel perioodil toimus kiire areng eelkõige Mesopotaamias, kus leiutati potikeder ja ratas(-veok), hakati rajama niisutussüsteeme ja kasutama toortelliseid.
Pronksiaeg (2500-1300 eKr) tõi kaasa uue metalli kasutuselevõtu – tina ja vase sulamist saadi pronks, millest tehtud tööriistad olid varasematest teravamad ja vastupidavamad. Pronksi kasutuselevõtuga muutus eri piirkondade areng veelgi ebaühtlasemaks. Kõrge kultuuritaseme saavutasid maagirikkad ja põllumajanduseks sobivad piirkonnad, eriti Vahemeremaad.
Pronksiaega iseloomustavad ka adra kasutuselevõtt põlluharimisel, käsitöö eraldumine põlluharimisest, mehe tähtsuse tõus perekonnas ja kogukonnas, eraomandi kujunemine ningvaranduslik kihistumine.
U 1300 eKr hakkasid hetiidid Väike-Aasias rauda tootma , sellega algas rauaaeg. Rauamaak oli paremini kättesaadav ning raua kasutusomadused olid kivist ja pronksist paremad, mistõttu jäeti pronksist ja kivist tööriistad peagi kõrvale. Metallide tootmine ja töötlemine nõudis spetsiifilisi oskusi ning seetõttu hakkas osa inimesi tegelema ainult selle alaga.
Metallide kasutuselevõtt võimaldas inimestel toota rohkem kui ainult oma perekonna tarbeks, tõi kaasa suu-reneva tööjaotuse, eraomandi, nõrgenesid sugukonnasidemed ning hakkas kujunema inimeste varanduslik ebavõrdsus, mis lõi eeldused klassiühiskonna tekkeks.