ta kindlalt üks vanimaid ravimtaimi. Rahvameditsiinis on teda kasutatud eelkõige rahustava teena või unerohuna, kuid ka südamehäirete ja seedeteede krampide korral. Rahvausundeis on omistatud palderjanile maagilisi omadusi teda usuti kaitsvat kuradi, kurjade vaimude, kurja silma ja nõidade eest. Kasvukoht Sagedamini niisketel, kuid vahel ka kuivmatel päris-, loo-, lammi-, soo- ja rannaniitudel, madalsoos, lodumetsas, puisniitudel, sageli kraavikallastel, metsaservades ja võsastikes. Eelistab viljakamat mulda. Palderjan saab kenasti hakkama tavalisel toitaineterikkal aiamullal. Paljunemine Paljuneb seemnetega, vähem ka maa- aluste võsunditega. Kasutamine Peamiselt kasutatakse rahustina ja uinutina. Osadele inimestele avaldavad rahustamisele vastupidist ergutavat toimet. Taim on veidi mürgine, mistõttu suures koguses või pikaajalisel tarvitamisel võib
kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu. Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult. Kevadel ärkavad nad varakult - siis, kui metsa all leidub veel üksikuid lumelaike. 10..
kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu. Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult. Kevadel ärkavad nad varakult - siis, kui metsa all leidub veel üksikuid lumelaike. 10...14 päeva
Ämblikulised Hiidämblik samblarinde suurim ämblik, huntämblikud, madalsoodes taimedel ilma võrguta saaki varitsev hüpikämblik, siirdesoometsades kangurlane, luhasoodes domineerivad krabiämblik ja sireämblik. Ristämblik koob puude ja põõsaste vahele püünisvõrke. Kahepaiksed Kõikjal soodes rohukonn, sageli rabakonn, Peipsi ääres rohe-kärnkonn. Väikestes sooveekogudes esineb tähnik-vesilikku. Roomajad Kuivemates sooservades, kraavikallastel rohkesti arusisalikke ja rästikuid ning vaskusse Linnud Haudelindudest: sookurg, kurvitsalised, roolinnud. Esineb teder, rukkirääk, metskiur, põõsalinde. Lagesoolinnud: kiivitaja, punajalg-tilder, mustsaba- vigle. Talvel - tedred ja leevikesed, tihased Imetajad Suurimetajad tulevad soodesse aasta-ajati (peamiselt suvel) või satuvad sinna juhuslikult Arenenud põõsarindega soometsades: metskits, põder, metssiga, valgejänes
Putukad Üle 1500 liigi. Kõige liigirikkam rühm mardikalised. Suvel hulgaliselt kärbselisi: viljakärblane, päriskärblane, rohekärblane ja 11 liiki parme. Septembris palju sääski: karksääsk, sääriksääsk. Ämblikulised Hiidämblik Hüpikäblik Ristämblik Huntämblik Kangurlane Sireämblik Kahepaiksed Kõikjal soodes rohukonn, sageli rabakonn, Peipsi ääres rohekärnkonn. Väikestes sooveekogudes esineb tähnikvesilikku. Rohukonn Roomajad Kuivemates sooservades, kraavikallastel rohkesti arusisalikke ja rästikuid ning vaskusse. Rästik Vaskuss Imetajad Suurimetajad tulevad soodesse aastaajati (peamiselt suvel) või satuvad sinna juhuslikult. Arenenud põõsarindega soometsades: metskits, põder, metssiga, valgejänes. Pisinärilistest: uruhiir. Madalsoo teke Madalsoo tekib tavaliselt veekogude kinnikasvamisel või mineraalmaade soostumisel. Madalsoid iseloomustab toitumine mineraalainerikaste põhja, pinna või tulvaveega
neiuvaip,peetrileht. Samblarinne: suhteliselt tagasihoidlik: soovildik, teravtipp, turbasamblad, laanik, palusammal. Loomad & Linnud Madalsoo linnud: Haudelindudest: sookurg, kurvitsalised, roolinnud. Esineb teder, rukkirääk, metskiur, põõsalinde. Lagesoolinnud: kiivitaja, punajalg-tilder, mustsaba-vigle. Kahepaiksed: Kõikjal soodes rohukonn, sageli rabakonn, Peipsi ääres rohe-kärnkonn. Väikestes sooveekogudes esineb tähnik- vesilikku. Roomajad: Kuivemates sooservades, kraavikallastel rohkesti arusisalikke ja rästikuid ning vaskusse Imetajad: Suurimetajad tulevad soodesse aastaajati või satuvad sinna juhuslikult. Liivastel kõrgematel rabasaartel pesitsevad mägrad ja rebased. Arenenud põõsarindega soometsades võib kohata metskitse, põtra, metssiga, valgejänest jt. Pisinärilistest kohtame siirde- ja madalsoos uruhiirt. Laugaste kaldail võivad elutseda mügrid e. vesirotid, kuivenduskraavides on ka ondatrad.
Eluvorm mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 5...70 cm. Taimedel on valge piimmahl.Süstemaatiline kuuluvus Kuulub sugukonda korvõielised, perekonda võilill. Harilik võilill on kollektiivliik, mille alla koondatakse Eestis kasvavad 165 võilille pisiliiki. Kasvab meil peamiselt rohke inimmõjuga kohtades: tee- ja põlluservades, aedades, haljasaladel, parkides, söötidel, karjamaadel, kuid ka prahipaikadel, looduslikel loo-, päris-, ranna-, soo-, lammi- ja puisniitudel, kraavikallastel, harvem salu- ja laanemetsades. Eelistab lämmastikurikast mulda. Paljuneb eelkõige seemnetega, kuid ka juurtel olevatest kasvupungadest. Ühel taimel võib valmida kuni 7000 seemet. Mullas säilib nende idanemisvõime 2¼3 a., kuivas ruumis kuni 12 a. · Siil- ökonissi ja elupaiga võrdlus Elupaik-leht- ja segametsad, metsaservad, puisniidud, pargid, aiad, kalmistud, väldib paksu okasmetsa. Eluviis-tegutseb videvikus ja öösel
ka Aafrikas. Põhja- ja Lõuna-Ameerikas on tulnukana. Eestis väga sage, kuid eelkõige inimesest mõjustatud kasvukohtadel. Osa kollektiivliigi alla hõlmatavaid mikroliike on meil pärismaised, osa aga tulnukad. Kasvukoht Kasvab meil peamiselt rohke inimmõjuga kohtades: tee- ja põlluservades, aedades, haljasaladel, parkides, söötidel, karjamaadel, kuid ka prahipaikadel, looduslikel loo-, päris-, ranna-, soo-, lammi- ja puisniitudel, kraavikallastel, harvem salu- ja laanemetsades. Eelistab lämmastikurikast mulda. Koht ökosüsteemis Taim on väga heaks toiduks taimtoidulistele loomadele, kõrge söödaväärtusega. Tolmeldavad putukad saavad taime õitest rohkesti nektarit. Kollektiivliigina pole Eestis ohustatud, ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Kasutamine Taimed sisaldavad mõruaineid, kuid siiski söövad kariloomad neid meeleldi. Kohati kasvatatakse karjamaadel ka kultuurtaimena
Kajakad Sookurg Rukkirääk Metskiur Loomad Linnud: Punajalg-tilder Mustsaba-vigle Kiivitaja Põõsalind Loomad Kahepaiksed: Rohukonn Tähnikvesilik Rabakonn Rohe-kärnkonn Arusisalik Loomad Roomajad: Kuivemates sooservades, kraavikallastel rohkesti arusisalikke ja rästikuid ning vaskusse. Rästik Vaskuss Loomad Putukad: Üle 1500 liigi. Kõige liigirikkam rühm mardikalised. Suvel hulgaliselt kärbselisi: viljakärblane, pärisk ärblane, rohekärblane ja 11 liiki parme. Septembris palju sääski: karksääsk, sääriksääsk . Ämblikulised: hiidämblik, hüpikäblik, ristämblik, huntämblik, kangurlane, sireämblik. Loomad Arenenud põõsarindega soometsades: metsk
aasta kevadel, mis olid limatünnikutele eriti soodsad, leiti neid kümnete ja sadade kaupa kasvamas ka sellistes kohtades, kus varem oli nähtud heal juhul vaid üksikuid seeni. Näiteks 2008. aasta aprilli lõpus luges Eesti Maaülikooli mükoloogide uurimisrühm Ahj jõe äärseskuusikus kokku 522 viljakeha. I kategooria sammal: Roheline hiidkupa on hiidkupraliste sugukonda kuuluv sammaltaim. Ta on Eestis arvatud I kaitsekategooriasse (2012). Eestis on ta väga haruldane. Ta kasvab kraavikallastel, karjamaadel nii savikal või liivasel mullal kui ka laialehistes ja segametsades. I kategooria samblik: Suur paelsammal on paelsamblaliste sugukonda paelsambla perekonda kuuluv sammaltaim. Ta on Eestis arvatud I kaitsekategooriasse (2012). Eestis on ta väga haruldane. Teda leidub varjulistes kohtades kividel. II kategooria seen: Lepa-kärbseseen on seeneliik. Ta on Eestis arvatud II kaitsekategooriasse (seisuga 2012). Eestis võib teda leida paljudest metsatüüpidest.
Pidevalt suust välja käiva kaheharulise keelega haistavad maod ümbritsevat. Keelega võetud "õhuproov" surutakse suu laes olevatesse lohukestesse Sisalikud Arusisalik (Lacerta vivipara) Arusisalik on üks levinumaid liike Euraasias. Elupaigaks eelistab ta niiskeid alasid, näiteks võib seda sisalikku kohata metsastunud sooaladel, turbarabades, kinnikasvavatel raiestikel, metsaservadel ja sihtidel, leht- ja okaspuuistandustes, põõsastikku kasvanud oja- ja kraavikallastel ning muudes taolistes kohtades. Muidu võib neid kohata ka mujal, näteks koduõues, puuriitades jne. Ohtu sattudes peidavad nad end tihti vette ja kaevuvad seal mutta või maismaa peal kivide, sambla või kuhugi mujal varju. Sisalikel langeb vana nahk tükkidena maha. Ta elab kuni 8 aastaseks. Arusisalikud on päevase eluviisiga loomad. Nende normaalne kehatemperatuur on 30 kraadi, seetõttu peesitavad nad hommikuti ja pärastlõunal (kuid mitte keskpäeval) päikese käes, et seda
kleepuvad. Kui palju leidub raba südames arukaski, sõltub naabrusest, sest neid külvavad ümbruse arumetsad. Laialdastest madal- ja siirdesoodest ümbritsetud rabadel ei pruugi arukaske olla. Rabades kasvab ka soo- ja arukase hübriide. Siin on olukord mõneti sarnane jäätmaadega (vt. EL eelmisest numbrist lk. 275) - kummaski kohas ei sõltu väikese taime ellujäämine konkurentsist seal juba kasvavate taimedega. Taimestikuta jäätmaadel ja värsketel kraavikallastel suudavad hübriidid ellu jääda siis, kui nad esimestena tühjale kohale saabuvad ja kiiresti suuremaks sirguvad, ent rabades peab ka õnne olema. Enamik siin tärganutest sureb isegi taimedeta turbal õige pea. Rabades leidub ikka kuivemaid kohti, kus turbasamblad on hääbunud ja puhmad-rohttaimed pole jõudnud maad katta. Just sellistel lappidel võib suvel sageli kohata äsjatärganud puutaimi, kuid pikema vihmavahe korral kõrvetab nad päike, ülejäänutest
Niisama võrratu ja hurmav on meie kodukoha suvi. Just need hetked, kui esimesed varahommikused päikesekiired sillerdavad kortslehtedele tukkuma jäänud kastepiiskadel ja keskpäevane tuul toob meie sõõrmetesse kuskil kaugel olevatel heinamaakaartel kuivava ristikheina lõhna. Ja missugust värvide stiihiat pakub meile meie oma Eestimaa sügis. Esimesed hallaööd põimivad vahtrapuudesse punaseid lõimi, põdrakanepi violetsed õiekesed pingutavad kraavikallastel veel viimases jõus õilmitseda ja rändlinnud lehvitavad meile rünkpilvede vahelt äralennul tiibadega nagu hüvastijätuks. Ja talv. Valevad lumelagendikud, härmaehted ning jääkristallid aknal. Nüüd elame taas vaba rahvana vabal maal. Meie oma isade maal. Kuid ma tean, mis hinda on selle vabaduse eest makstud. Kui palju elusid on tulnud lunastada selleks, et meid ei saadud taas orjusesse suruda või mõne muu vägivallareziimi alla painutada.
tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel Joonis 4. esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. [2] Joonis 4. isane arusisalik. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu. [2] Levik Eestis Arusisalike levikut Eestis 1930. 1946 aastal kohati arusisalikku Eestis: Võrus; Tartumaa- Hellenurmes, Tartus, Pühajärvel, Kongutal, Tähtveres; Virumaa-Merekülas
kogumisnõu.Köömned säilivad hoolikalt suletud nõus 4-5 aastat. Nende iseloomulik lõhn ja maitse pärineb eeterlikust õlist, mille tähtsaim koostisaine on karvoon. Lisaks on viljades rasvõli, valku, parkaineid. Kasvatatakse nii koduaedades maitsetaimede peenras kui kultuuris suurtel põldudel. Looduses võib köömneid kasvamas leida kõikjalt teeäärtes, põlluservades, niitudel ja puisniitudel, kraavikallastel ja elamute vahetus läheduses. Eelistatud kasvukoht võiks olla päikeseline või veidi varjuline. Kasvukoha mullaks sobib kergem liivsavi- või savimuld, happelisi muldasid ta aga ei talu. Külvatakse harilikult varakevadel, külvisügavuseks 2-3 cm, kuid võib külvata ka sügisel, septembri alguses. Nii nagu enamikel sarikalistel võtab idanemine ja taime algne areng palju aega, nii ka köömnel - tõusmed ilmuvad umbes 2 nädala pärast, taimede areng on alguses väga aeglane.
Mitmeaastane ühekojaline 720cm Väga dekoratiivne, sobiv kõrgune rohttaim. peenrataim. Aretatud mitmeid Äraspidimunajad kuni süstjad lihtlehed. kultuursorte. Pealt tumerohelised, alt kollaka jahuse kirmega. Õitseb maijuuni. Sarikõisikutesse koondunud lillakad õied mõlemasugulised ja kaheli õiekattega. Kupras valmivad seemned juulis. Paljuned seemnetega. Lubjalembene, ei talu happelist pinnast. Eestis levinud niitudel ja kraavikallastel. Nõmmliivatee (Thymus serpyllum) Sugukond: huulõielised (Lamiaceae) Mitmeaastane ühekojaline Looduslikult kasvab niitudel, teeservadel. talihaljaste lehtedega 310cm Sobib pika õitseaja tõttu iluaedadesse, kõrgune poolkääbuspõõsas. kiviktaimlatesse. Aretatud mitmeid sorte. Varte eluiga on kuni 10 a. Kasutatakse meditsiinis, parfümeerias. Vastakuti asetsevad paksud lihtlehed. Õitseb juuniseptember.
ülaosa · Viljakehad tumepruunid, esinevad osadel isenditel · Kasvukoht: maapind, kõdunev puit · Väga sage kogu Eestis Tallus sisaldab nagu paljudel teistelgi porosamblikel kibedamaitselist samblikuainet fumaar- prototsetraathapet, mida on võimalik tuvastada P + punase värvusereaktsiooni abil. Kasvab liivasel pinnal, eriti nõmme- ja palumetsades, kinnikasvavatel liivikutel, rabades, kraavikallastel, harvem kõdunenud kändudel. [5] 5. Kokkuvõte 17 Selle töö koostamisel õppisin palju Lohusalu metsast ja seal elavatest samblikest. Tore oli üle pika aja jälle metsas tammuda ja vaadata, mis loodusel varuks. Lohusalu mesast leidsin seitset eri liiki samblaid, olen tulemusega rahul. Lohusalu metsa puudel on palju erinevaid ja huvitavaid samblike, raske oli aru saada, mis on sammal ja, mis on samblik, kuid sain ilusti hakkama.
nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu. Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult. Kevadel ärkavad nad varakult - siis, kui metsa all leidub veel üksikuid lumelaike
Oblikat võib lisada kõikidesse köögivilja hautistesse, mille maitsestamiseks sobib küüslauk ja till. Hapuoblikas on 30-100 cm kõrgune mitmeaastane rohttaim tatarliste sugukonnast. Vars on ülaosast harunenud, lehed noolja alusega, veidi lihakad, sirgeservalised, hapu maitsega.Õisik on pikk pööris, viljumise ajal enamasti punakas. Õitseb juunist augustini. Kasvab kõikjal metsikuna niitudel, teeservadel, kraavikallastel, jõe- ja järvekallastel. Kultuurtaimena kasvatatakse euroopa aladel, vähem eesti aedades. Oma meeldiva hapu maitse ja askorbiinhappe sisalduse tõttu eelistatakse teda kasutada toorena, värskena. Samas võib teda konserveerida, soolata, kuivatada ja isegi suhkruhoidisena valmistada. Hapuoblikas toiduks Teda on võimalik kasutada kui maitsetaime, kuid rohkemal hulgal kasutatakse suppides, salatites, pirukatäidistes.
mitmesuguste südamehäirete korral, sest nad sisaldavad glükosiide, saponiine, rutiini ja C-vitamiini, mis aitavad virvendava arütmia neurootiliste vormide ja hüpertooniatõve korral. Viirpuuõisi võetakse 1 supilusikatäis klaasi keeva vee kohta, lastakse mõni minut tõmmata ja juuakse 1 klaas päevas lonkshaaval. Ka võib kasutada viirpuu valminud vilju toorelt või kuivatatult teeks. Väikeseõieline pajulill Kasvab hõredates põõsastikes, kraavikallastel ja mujal. Lehed on pehmekarvased, madalalt hambulise servaga, tavaliselt piklikmunajad. Õied on helevioletsed ja taim on habras, mitte nagu teised pajulillelised, millega sagedasti ära vahetatakse. Õitsemise ajal kogutakse taime maapealseid osi, kuivatatakse vilus. Rahvameditsiinis on andnud häid tulemusi põie, kuseteede ja eesnäärme hädade korral. 1 teelusikatäis klaasi keeva vee kohta, lasta mõni minut tõmmata, jahutada ja juua 12 klaasi päevas
kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu. Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult. Kevadel ärkavad nad varakult - siis, kui metsa all leidub veel üksikuid lumelaike. 10..
taimedel ilma võrguta saaki varitsev hüpikämblik, siirdesoometsades kangurlane, luhasoodes domineerivad krabiämblik ja sireämblik. Ristämblik koob puude ja põõsaste vahele püünisvõrke. · Kahepaiksed Kõikjal soodes rohukonn, sageli rabakonn, Peipsi ääres rohe-kärnkonn. Väikestes sooveekogudes esineb tähnik-vesilikku Roomajad Kuivemates sooservades, kraavikallastel rohkesti arusisalikke ja rästikuid ning vaskusse Linnud Haudelindudest: soorkurg, kurvitsalised, roolinnud. Esineb teder, rukkirääk, metskiur, põõsalinde. Lagesoolinnud: kiivitaja, punajalg-tilder, mustsaba-vigle. Kõige tihedam asustus juunis. Madalsoode keskosad jäävad linnutühjaks augusti lõpuks ja nii järgmise kevadeni. Oktoobris, novembris toimub hanede ja luikede läbiränne. Talvel liiguvad sooservade põõsastikes tedred ja leevikesi, tihaseid Imetajad
Turbasamblad. Põõsastest paakspuu, vaevakask. Puudest mänd, sookask, kohati kidur kuusk. Madal- ja siirdesoode loomastik: Putukad- üle 1500 liigi, kõige rohkem mardikalisi, ülekaalus niiskuslembelised taim ja putuktoidulased liigid Ämblikud- tegutsevad sambla pinnal ja pinnakihtides, väiksed, Kahepaiksed- Kõikjal soodes rohukonn, sageli ka rabakonn, Roomajad- kuivemates sooservades sisalikud, kraavikallastel rästikud Linnud- sookurg, teder, roolinnud Imetajad- põder, metssiga, valgejänes Rabade liigitused Puude arvu ja kasvu järgi jaotatakse rabad: -rabametsad -puisrabad -lagerabad Ida- ja Lääne-Eesti rabade erinevused. Lääne-Eesti rabad -järsu rabarinnakuga -keskosa tasane -vesi liigub raba servas -keskel lageraba, puud rabanõlvadel -raba-jänesvill Ida-Eesti rabad -kumer -vee äravool hea
kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate 16 lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu. Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult. Kevadel
Leheroots kuni 1 cm pikk, abilehed väikesed, neerjad, näärmelise servaga, püsivad suveni. Õitseb aprilli lõpp, mai, enne lehtimist, isasurvad kuni 2 cm pikad, emasurvad algul ca 4 cm, hiljem kuni 10 cm pikad. Hea meetaim. Kahevärviliste lehtede tõttu kasutatakse vahel ka haljastuses. Hübridiseerub teiste pajuliikidega, paljundatakse pistokstega. Mustjas paju (Salix myrsinifolia Salisb.) 3-4 m kõrguseks kasvav tugevakasvuline põõsas, kasvab kõikjal üle Eesti kraavikallastel, ojade ja jõgede ääres, niisketel metsaservadel jne. Üldlevik, kontinentaalne Euraasia. Noored võrsed punakas-rohelised kuni - pruunid, kaetud tumepruunide karvadega, vanemad võrsed kollakad, kaetud lõvedega, läikivad. Pungad piklikmunajad, pruunid, kuni 5 mm pikad, vähem või rohkem karvased. Lehed õhukesed, elliptilised kuni äraspidimunajad, kuni 7 cm pikad ja kuni 3 cm laiad, laineliselt saagja
10. Liht-naistepuna (Hypericum perforatum) Rahvasuus on taime nimetatud nimedega jaanilill, emasterohi, jaanirohi, jeesuverelill, mariarohi, ninnilill, olangas, punalill, vereselitusrohi, viinalill, viinapuna. Liht-naistepuna kasvab sageli liivasel või kivisel pinnasel, eelistab valgusküllaseid kohti. Kasvab jäätmaal, söötidel, kuivadel niitudel, puisniitudel, kinkudel, tee- ja põlluservadel, kuivades võsades, metsaservadel, tarade ääres, kraavikallastel, loodudel. Naistepuna on rahva hulgas tuntud just ravimtaimena, millel on palju erinevaid kasulikke omadusi alustades valuvaigistavast kuni depressioonivastase toimeni. Naistepuna on ka Ravimiameti poolt ravimina klassifitseeritud. Naistepuna on mitut liiki. Meditsiiniliselt on kõige rohkem huvi pakkunud liht-naistepuna (Hypericum perforatum), millel arvatakse olevat mitmeid erinevaid raviomadusi seda peetakse põletikuvastaseks, seedimist ja sapieritust soodustavaks. Lisaks
ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, 30 puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu. Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult
-hiidämblik – samblarinde suurim ämblik, huntämblikud, madalsoodes taimedel ilma võrguta saaki varitsev hüpikämblik, siirdesoometsades kangurlane, luhasoometsades domineerivad krabiämblik ja sireämblik. Ristämblik – koob puude ja põõsaste vahele püünisvõrke Kahepaiksed -kõikjal soodes rohukonn, sageli rabakonn. Peipsi ääres rohe-kärnkonn. Väikestes sooveekogudes esineb tähnik-vesilikku. Roomajad -kuivemates sooservades, kraavikallastel rohkesti arusisalikke ja rästikuid ning vaskusse. Linnud -haudelindudest: sookurg, kurvitsalised, roolinnud. Esineb teder, rukkirääk, metskiur, põõsalinde. Lagesoolinnud: kiivitaja, punajalg-tilder, mustsaba-vigle. Kõige tihedam on asustus juunis. Madalsoode keskosad jäävad linnutühjaks augusti lõpuks ja nii järgmise kevadeni. Oktoobris, novembris toimub hanede ja luikede läbiränne. Talvel liiguvad sooservade põõsastikes tedred ja leevikesi, tihaseis. Imetajad
soonelise, kareda varrega. Külgoksad võivad olla kuni 10 cm pikkused, harali ning allapoole käändunud. Lehti osjadel ei olegi, neid asendavad sõlmekohtades hambad. Aasosjal on 12-18 teravat pruunikat hammast. Kasutamine: Siberis kasutatakse paiguti hobusetoiduna. Samblarinne pidev, esinevad: palusammal (D), laanik (D), metsakäharik, raunik, lehviksammal. RAUNIK kasvab niisketes metsades ja puisniitudel maapinnal, ka varjulistel kividel ja kraavikallastel. Raunik on suurimaid maksasamblaid Eestis, tema võsud on kuni 10 cm pikad ja 6-8 mm laiad, tumerohelised. Sammal kasvab polstrina, vahel harva üksikute võsudena teiste sammalde seas. Lehed laimunajad, katavad üksteist katusekivide taoliselt. Raiestikel on suurima katvusega metskastik, mis moodustab mättalise kamara ja on oluliseks seemnelise metsauuenduse takistajaks. Lisaks kasvab veel metsmaasikas,
selgroogsete seedekulglas elavad bakterid ja algloomad. Kompensatsiooniala e. ökotsoon ökoloogiliselt tasakaalustav ala kultuurmaistus, suhteliselt intensiivse kasutusega alade vahel olev ekstensiivselt kasutatav ala, mis puhverdab või mahendab keskkonna kahjustusi ja mitmekesistab maastikku. K-d taastavad loodusvarade (õhu, vee) kvaliteeti ja hulka, annavad elutingimusi taime-, seene- ja loomaliikidele ning tõkestavad negatiivset mõju. K-d on näit. kaitsepuistud kraavikallastel, kaitsetsoonid veekogude ääres, parkmetsad linnade ümber. Konkurents isendite negatiivne koaktsioon (vastastikku piirav kooselu vorm), ilmneb juhul, kui nad kasutavad üht vähest ressurssi. Tavalisimad on eluruumi- ja toidukonkurents. K. võib olla liigisisene või liikidevaheline. Populatsioonitiheduse suurenedes k-I surve kasvab. Konkurents väheneb iseenese toimel kas ühe osalise hävimise või osaliste erinevuste suurenemise tagajärjel. Konneks (biotsönootiline k
..12 cm pikad, 2...4 cm laiad. Abilehed suured, neerjad, püsivad kaua. · Noored võrsed hallid, viltkarvased, vanemad võrsed pruunikad, karvased. Pungad tömbid, pruunid, koonilised, hallide viltkarvadega · Õitseb aprilli lõpus, mai alul enne lehtimist. Urvad 2-4 cm pikad. · Hea meetaim. Annab teiste pajuliikidega kergelt hübriide. Salix rosmarinifolia (hundipaju) - Areaal: Euroopa, Siber. Eestis sage, kasvab soistel kraavikallastel, jõgede kallastel ja niisketel liivadel. Moodustab sageli tihedaid kogumikke koos madala kasega. 1-1,5 m kõrgune tihedasti hargnev põõsas. · Lehed süstjad, terveservased, pealt rohelised, alt hallikad, siidkarvased, 2...6 cm pikad ja 0,3...1 cm laiad. Leheroots kuni 0,5 cm pikk, hõredalt karvane, abilehed piklikud, väikesed, varisevad varakult · Võrsed pruunid kuni kollakad, peened, noorelt karvased, hiljem paljad. Pungad,
annaabi.ee 
