Ilus oled, isamaa
Mina elan siin, Põhjala
paesel pinnal, Eestimaal. Juba minu vanemad ja vanavanemad on siin
elanud ja töötanud. Minu õed ja vennad ning kõige lähedasemad
sõbrad ning tuttavad samuti. Ja minagi elan, kasvan ja õpin siin.
Sest see maa on minu sünnimaa, minu isade maa, mida ma eales teadnud olen. Aga ma tean, et meie isamaa musta mullapinda pole niisutanud
mitte üksnes rõõmupisarad, vaid temas on ka ridamisi valutavaid
vermeid. Ja neid ei ole kündnud sinna mitte meie oma vanemate
parkunud pihkudest hoitud raudsed adraninad, vaid võõraste
röövvallutajate tankiroomikud ja mürskude plahvatused. Meie isade
maast on tehtud mitmeid kordi sõjatallermaa. Ja seda meie tahtest
sõltumata. Kuid hambuni relvastatud suurriikidel, olgu nad siis idas
või läänes, pole õnnestunud meie põlist sünnimaad maailma kaardilt lõplikult minema pühkida. Kuigi see on nende eesmärk
aadlisuguvõsasse, siis kanna väärikalt oma aadlikunime, mida sinu esivanemad on juba viissada aastat väärikalt kandnud sinu ja su omaste auks. Omaste all mõtlen ma sugulasi ja sõpru. Ära alistu kellelegi peale kardinali või kuninga. Tänapäeval võib noor aadlik elus edasi jõuda ainult oma julgusega, pea meeles, ainult oma julgusega. Kes hetkekski väriseb, laseb võib-olla enese eest ära näpata sööda, mis saatus talle just sel hetkel ulatab. Sa oled noor, sa pead olema julge kahel põhjusel: esiteks sellepärast, et oled gaskoonlane, ja teiseks sellepärast, et oled minu poeg. Ära karda juhust kasutada ja otsi seiklusi. Ma õpetasin sind mõõka käsitsema: sul on raudne põlveõnnal ja terasest ranne. Võitle igal võimalikul juhul. Võitle s_eda enam, et duellid on keelatud, mistõttu võitlemine nõuab kahekordset julgust. Mu poeg, mul ei ole sulle muud teele kaasa anda kui viisteist eküüd, hobune ja nõuanded, mis sa praegu kuulsid
uut peremeest nähtud, mitte küll omanikku, vaid rentnikku, aga ükski pole midagi teinud, sest ei tasu vaeva. Kõik läinud paremat otsima. «Elame siin nagu kärbsed sitahunniku otsas,» ütles ta lõpuks. «See'p see ongi, et elate nagu kärbsed,» arvas Andres. «Aga nõnda saab ilusti ära elada. Endine peremees läks siin rikkakski, ostis välimaale koha.» «Ja elab ka seal nagu kärbes, kui nõnda elab,» vastas peremees. «Kärbes oled sinagi, kärbsed oleme kõik,» oleks tahtnud sauna-Madis peremehele vastata, aga ometi rahuldus ta ainult sülitamisega. «Peremees on peremees, läheb nüüd saunamees temaga maid jagama,» arvas Madis endamisi. «Hakkad sa mul kraavi kaevama?» küsis peremees natukese aja pärast. «Küllap hakkan,» vastas Madis. «Töö on töö, leib on leib, ei põlga ühte ega teist. Olen ennegi kaevanud.» «Hea küll, siis hakkame tänavu kohe peale,» ütles Andres. «Umbes
Ka Nastasja kartis seda. Vürst saatis kindluse mõttes pidevalt Nastasja majja saadikuid kontrollima, kas temaga on ikka kõik korras. Veel laulatuse hommikul oli kõik korras. Kui vürst kirikusse jõudis, nägi ta, et selle ette oli kogunenud suur hulk rahulolematuid linnakodanikke, kes tahtis lihtsalt kurikuulsat paari oma silmaga näha, kes laitis abielu, kes tuli niisama kaasa. Peale selle sujus kõik plaanipäraselt, kuni ilus, kuid närviline pruut oli väljunud tõllast. Ta märkas rahva seas Rogozini pilku. Teda haaras hullus ja ta jooksis Rogozini juurde anudes, et too ta sealt ära viiks. Nii jäidki pulmad katki. Vürst jäi pealtnäha rahulikuks, kuigi oli seesmiselt väga rahutu ja murelik. Järgmisel hommikul kell kaheks oli ta juba Peterburis ja pärast kella üheksat helistas ta juba Rogozini ukse taga kella. Keegi ei teadnud neist midagi
1. Ilukirjanduse olemus Kirjanduse jaotus üldiselt Ajakirjandus ehk Ilukirjandu Tarbeteksti Graafilised Elektroonilised Teaduskirjandus publitsistika s d tekstid tekstid Artikkel Artikkel Eepika Õpik Skeem Arvuti Uurimustöö Intervjuu Lüürika Teatmeteos Diagramm Mobiiltelefon Referaat Reportaaz Dramaatika Eeskiri Joonised Teletekst Diplomitöö Kiri Lüro-eepika Käskkiri Graafik Reklaam Essee Koomiks Seadustik Kaardid Pilapilt ehk karikatuur Reklaam Gloobus
Kõik kommentaarid