Ilus oled,isamaa (0)

Ilus oled, isamaa
Mina elan siin, Põhjala paesel pinnal, Eestimaal. Juba minu vanemad ja vanavanemad on siin elanud ja töötanud. Minu õed ja vennad ning kõige lähedasemad sõbrad ning tuttavad samuti. Ja minagi elan, kasvan ja õpin siin. Sest see maa on minu sünnimaa, minu isade maa, mida ma eales teadnud olen. Aga ma tean, et meie isamaa musta mullapinda pole niisutanud mitte üksnes rõõmupisarad, vaid temas on ka ridamisi valutavaid vermeid. Ja neid ei ole kündnud sinna mitte meie oma vanemate parkunud pihkudest hoitud raudsed adraninad, vaid võõraste röövvallutajate tankiroomikud ja mürskude plahvatused. Meie isade maast on tehtud mitmeid kordi sõjatallermaa. Ja seda meie tahtest sõltumata. Kuid hambuni relvastatud suurriikidel, olgu nad siis idas või läänes, pole õnnestunud meie põlist sünnimaad maailma kaardilt lõplikult minema pühkida. Kuigi see on nende eesmärk olnud. Hoopis vastupidi. Mida alatumad on olnud orjastavate riikide salasepitsused, seda tugevamaks on kasvanud meie eelkäijate iha vabaduse ja sõltumatuse järele. Seda tõestasid meie isad ja vanaisad Eesti Vabadussõja lahingutes ja Teises maailmasõjas, mil tuli oma verd valada nii Saksa-, kui Venemaalt tulnud agressorite vastu. Aga nad ei löönud araks. Kuigi sõjasüütajatel olid vahedad mõõgad ja surma külvavad tulirelvad , oli meie vabadusvõitlejate selja taga oma maa ja rahvas, oma kodud , oma perekonnad, lapsed. Ja see teadmine andis vaenlaste vastu võitlevatele kangelastele jõudu võõrad sõjardid meie maalt minema kihutada. Kuigi see võttis aastaid, aastakümneid.
Minule meeldib see maa sellepärast, et siin on kõike, mida üks nooruk kasvamiseks ja täisväärtuslikuks inimeseks kujunemiseks vajab. Siin on töökad ja edasi püüdlikud inimesed, siin peetakse esmatähtsaks õppimist ja vaimuvara, siin osatakse meie esivanemate kommetest ja traditsioonidest lugu pidada. Ja veel – siin on säilinud küllaltki palju puhast ning puutumata loodust. Ja sellel kõigel on tänapäeva muutlikus maailmas hindamatu väärtus. Ükskõik, kus me ka ei viibiks, kas Peipsi järve sillerdavate vete ääres, kuulates kõrkjates sahistava tuule salasosinat, Ontika kõrgel paekaldal või Saaremaa kadakasel karjamaal – kõikjal on tunda Eestimaa, meie armsa isamaa ilu ja võlu.
Ilus on meie sünnimaa kevad. Kui esimeste lumest vabanenud künnivaosoonte kohal hakkavad lõõritama lõokesed ja koduaias kasvava sireli okstel paisuvad pungad. Niisama võrratu ja hurmav on meie kodukoha suvi. Just need hetked , kui esimesed varahommikused päikesekiired sillerdavad kortslehtedele tukkuma jäänud kastepiiskadel ja keskpäevane tuul toob meie sõõrmetesse kuskil kaugel olevatel heinamaakaartel kuivava ristikheina lõhna. Ja missugust värvide stiihiat pakub meile meie oma Eestimaa sügis. Esimesed hallaööd põimivad vahtrapuudesse punaseid lõimi, põdrakanepi violetsed õiekesed pingutavad kraavikallastel veel viimases jõus õilmitseda ja rändlinnud lehvitavad meile rünkpilvede vahelt äralennul tiibadega nagu hüvastijätuks. Ja talv. Valevad lumelagendikud, härmaehted ning jääkristallid aknal .
Nüüd elame taas vaba rahvana vabal maal. Meie oma isade maal. Kuid ma tean, mis hinda on selle vabaduse eest makstud. Kui palju elusid on tulnud lunastada selleks, et meid ei saadud taas orjusesse suruda või mõne muu vägivallarežiimi alla painutada. Aga ma tean ka seda, et kord juba kätte võidetud vabadust tuleb osata hoida ja kaitsta. Tean, et meie suur idanaaber ei suuda leppida sellega, et Balti riigid, nende hulgas ka Eestimaa, on taas vaba ja sõltumatu riigina maailma kaardile ilmunud. Veel enam – et meie vaba ja sõltumatu riik teiste vabade ja sõltumatute riikide peres üha tugevneb ja areneb. Oma kodumaal on meil olemas kirjeldamatult palju seda mis mujal maailmas puudu või puudulik. Meil on heal järjel e-riik, tasuta WIFI on meil abiks suhtlemisel igal pool, makseid korraldame pangakaardiga ja allkirju anname samuti juba internetis ID kaardi abil. Piisavalt on iga Eesti erinevas otsas koole, olgu need mitmeklassilised tahes ja kui suure rahvaarvuga on siiski mõeldud meie järelkasvule, et ka neil oleks võimalus olla haritud, hinnatud ja tublid tulevikus ning teha asju oma kätega. Veel ka kultuur mis on me esivanematest rohkelt alles jäänud ning mida järgitakse ka siiani. Kuid ikka veel on võimalusi muuta meie kalli kodumaa elu paremaks, lahkemaks, hoolivamaks, ja südamlikumaks. Kasutagem selleks on südant ja pead.
24. veebruar – Eesti Vabariigi iseseisvuspäev. Sel päeval lehvivad kõikjal sinimustvalged lipud ja paljud isamaaliselt meelestatud inimesed lähevad, pärjad ja lillesülemid käes, Eesti Vabadussõja mälestussammaste juurde, meenutamaks neid unustamatuid Eestimaa poegi ja tütreid, kes oma elu hinnaga meie isade maale vabaduse ja sõltumatuse tõid. Mälestussammaste jalamil põlevad küünlad, lauldakse Eesti Vabariigi hümni ning avaldatakse siirast tänu nendele kangelastele, kellele meie isamaa vabadus ja sõltumatus oli kallim kui elu.
Seda tähtsat päeva jäävad meenutama graniitsete sammaste jalamile asetatud mitmevärvilised lilled. Need kirendavad seal nagu päikesest sädelevad lumelagendikud. Või jäälilled aknal. Või hoopiski nagu naerusädemed kallite inimeste silmades. See on nii ilus. Kas saabki olla midagi ilusamat, kui elada oma kodus, oma lähedaste inimeste keskel olla vaba ja teha mida hing ihkab, oma vabal ning sõltumatul isade maal. Ükskõik, mis aastaajal, päeval või tunnil. Ükskõik, kus kohal olles.
Lugege see üle. Vajadusel saan muuta ja ümber teha midagi. 
Valga
2012