Kõne (1)

Tere lugupeetud õpetaja ja klassikaaslased!
Ma sooviksin teile täna rääkida liikumisharrastusete olulisusest ja vajalikkusest.
Liikumine ja kehaline töö on inimese esmased eluvajadused, ilma lihastööta poleks elu võimalik. Küll on aegade jooksul lihastöö osatähtsus meie elus langenud. Meie esivanemad olid pidevas liikumises, see põhjustas ka tugeva lihaskonna tekke. Kiviajal läbis inimene päevas 20 – 40 km, tänapäeval loetakse vastavaks arvuks kuni 2 km. Me elame paraku liikumisvaeguse ühiskonnas ja peame normaalseks, et ööpäevas ligi 12 tundi istudes veedame.
Meie elu on läinud mugavaks ja kergemaks, sest

• käimine on asendunud autosõiduga
  
• trepist ülesmineku asemel on lift
  
• puid raiuda ja tuppa tuua pole vaja, sest meil on keskküte
  
• naabrile kõrvalmajja külla minna pole vaja, helistame või saadame e –maili
  
• kodus nõusid ja pesu pesema ei pea, selleks on vastavad pesumasinad
  
• lapsed kõrvaltänavas asuvasse kooli jalgsi ei lähe, selleks on auto või takso.
  

Väheliikuv eluviis põhjustab organismis muutusi, mille iseloom sõltub organismi kohanemisest liikumisvaegusele . Liikumisvaegus mõjub kõigile elunditele ja kudedele, nii noortel kui täiskasvanuil. Noortel on liikumisaktiivsuse pideva vähenemise tulemuseks tervise nõrgenemine, sagenevad külmetushaigused, väheneb organismi kehaline töövõime, nõrgenevad südame ja vereringe töö, muutuvad vereomadused, väheneb lihasjõu areng. Täiskasvanuil lisanduvad mitmed haigused, mida tänapäeval tsivilisatsioonihaigustena tuntakse.
Et neid haigusi ja muutusi ära hoida, on väga vajalik teha kasvõi üks või kaks korda kuus. Alustama peaks madalate koormustega, et keha harjuks ära trenniga. Väga paljud inimesed teevad selle vea, et hakkavad kohe alguses liiga suurte koormustega treenima ja siis on tulemus pigem halb kui hea. Levinumad tervisespordialad on jooksmine , suusatamine , jalgrattasõit ja käimine. Linn pakub inimestele spetsiaalselt tervisespordiga tegelemiseks mõeldud terviseradu.
Organism kasutab energiaks esimesena süsivesikuid, kuid võib aja möödudes ning sobivates tingimustes lülituda ümber aktiivsemale rasvade kulutamisele. See, kui palju miskit kulub, sõltub aga juba treeningu iseloomust ja intensiivsusest.
Tempokamates treeningutes on vaja palju energiat ja seetõttu kulutatakse pigem süsivesikuid, kuna neist saab energia kiirelt kätte. Kui tempo on taga, pole organismil ju aega oodata!
Rahulikumas trennis kulub vähem energiat ja suures osas kulutab keha energia saamiseks rasvu. Kuna üldine kalorikulu on väiksem (madal intensiivsus), siis võiks treening kesta tavapärasest ka pisut kauem (näiteks 60 minuti asemel 80 minutit).
Treeningu intensiivsus mõjutab omakorda pulssi . Nagu kõik treenimisega seonduv, sõltub ka rasvapõletuspulss inimesest, tema vanusest ja treenitusest.
Optimaalseks võib pidada vahemikku, mille saad, kui lahutad 220st oma vanuse (maksimumpulss) ning arvutad sellest 60–70%. Näiteks 40aastasel saame tulemuseks pulsivahemiku 108–126 lööki minutis . See peaks olema nüüd vahemik, kus treenides kulutab keha kõige enam rasvu.
Seega pole oluline mitte treeningu nimi, vaid see, kuidas sinu organism selle trenni ajal käitub – üks keha kulutab rohkem rasvu, teine on suuremalt jaolt süsivesikute peal. Selge see, et ka tulemus on erinev.
Väheliikuva inimese südame – vereringetalitlust aktiveerib juba 10 minutit vastupidavustreeningut, füsioloogiliselt kasutatakse rasvu energiaks 10 – 15 min järgselt, kuid optimaalne oleks siiski vähemalt 30 minutit kehalist koormust.
Tervisesportlasele on väga oluline harjutada õige ehk optimaalse koormusega. Liialt madala koormusega harjutades ei tarvitse organismile kasulikku mõju avalduda, kuid märksa enam armastavad tervisesportlased harjutada liiga tugevasti, mis võib viia ülekoormusele ja vajalikku aeroobset töövõimet hoopis pärssida.
Treeningu intensiivsust saab kontrollida

• subjektiivsete tunnuste järgi
  
• hingamise järgi
  
• südame löögisageduse alusel
  
• vere laktaadisisalduse järgi.
  

Seega kokkuvõtteks, sportimine on kehale väga vajalik ja ka kasulik tegevus. Uuringute järgi selgub et kasvõi kord või kaks kuus trenni tehes muutub haigestumisvõimalus kõikidesse haigustesse palju väiksemaks. Sport muudab inimesed palju tervemaks, rõõmsameelsemaks ja elujõulisemaks.