mõistetud". Filosoofiline antropoloogia Filosoofiline antropoloogia püüab dialoogis ja vaidluses teadusega, eriti biloogiateadusega, vastata sellele küsimusele otse, mitte enam kaudselt, tunnetusteooria, eetika või teoloogia vahendusel. Niisugusele lähenemisele andis esmase tõuke Max Scheler. Ta väitis, et erinevalt loomadest on inimesele omane iseäralik ,, avatus maailmale". Filosoofilise antropoloogia peatoeseks peatakse ,, Inimene.Tema loomus ja koht maailmas". KEEL Hermaneutika Keel kui tunnetuse meedium nihkus filosoofilises teadvuses esiplaanile alles 20.sajandil. Mõistagi oli keelefilosoofia tavaliselt pelga vahendina temast endast sõltumatu moodustatud ideede väljendamiseks. Hermaneutika asus rajama teoreetilist vundamenti humanitaarteadusele. Hermaneutika on mõistmisõpetus. Filosoofilise vormi andis sellele romantismiaegne mõtleja Friedrich Schleiermacher. Loogiline positivism
õpetajad esitavad lastele kõrgeid nõudmisi ja kontrollivad põhjalikult nende tegevuse tulemusi‖ (Heinla, 95:51). A k t i i v s u s p e d a g o o g i k a pürgimusteks on lapse omaalgatusel ja aktiivsusel rajanev õppeviis, lapse lähendamine ümbritsevale ühiskonnale, tema kasvatamine iseseisvaks indiviidiks, lapse sotsiaalse tundemailma arendamine ( Hytönen, 2000: 9). Loov inimene suudab hoomata nähtusi nende dünaamikas. Klassikalise hermaneutika põhipostulaate on seisukoht, et kõige mõistmisel on aluseks nn ―hermaneutiline ring.― Siin ei ole tegemist mitte formaalloogiliste seostega, vaid igasuguse mõistmise eeltingimusega, selline ring toodab arusaamist (Blacker, 97:2). ―Selleks. et mõista näiteks teksti või isikut, peab mõte liikuma üldiselt üksikule – d e d u k t s i o o n ja seejärel tagasi – induktsioon. Teksti puhul on üldiseks keel, milles tekst on kirjutatud, kirjatraditsioonid mida sellel ajajärgul
õpetajad esitavad lastele kõrgeid nõudmisi ja kontrollivad põhjalikult nende tegevuse tulemusi (Heinla, 95:51). A k t i i v s u s p e d a g o o g i k a pürgimusteks on lapse omaalgatusel ja aktiivsusel rajanev õppeviis, lapse lähendamine ümbritsevale ühiskonnale, tema kasvatamine iseseisvaks indiviidiks, lapse sotsiaalse tundemailma arendamine ( Hytönen, 2000: 9). Loov inimene suudab hoomata nähtusi nende dünaamikas. Klassikalise hermaneutika põhipostulaate on seisukoht, et kõige mõistmisel on aluseks nn hermaneutiline ring. Siin ei ole tegemist mitte formaalloogiliste seostega, vaid igasuguse mõistmise eeltingimusega, selline ring toodab arusaamist (Blacker, 97:2). Selleks. et mõista näiteks teksti või isikut, peab mõte liikuma üldiselt üksikule d e d u k t s i o o n ja seejärel tagasi induktsioon. Teksti puhul on üldiseks keel, milles tekst on kirjutatud, kirjatraditsioonid mida sellel ajajärgul
annaabi.ee 
