Kirjand Runneli isamaaluulest (0)

Runneli isamaaluule
Nüüdisaja luuletajatest on tõenäoliselt rahvalikem Hando Runnel . Tema luuletusi kantakse ette juba enne poeedi isiku, eluloo ja ehk ka teiste teoste tundmaõppimist. Ka mina olen tema mõtteid nõnda tsiteerinud ja ilma et ma oleksin nende sisusse süvenenud, on need miskit mu hinges liigutanud.
Arvatavasti on Runneli luule populaarsuse üheks põhjuseks selle rohke viisistatus. Just laulude kaudu sain ma esmakordselt aimu sellest eesti kirjanduse suurkujust. Tema luulele on muusikat kirjutanud näiteks Olav Ehala, kelle loomingust meenub esmalt just "Õrn, armas, õrn". Samuti suudab V. Toomemetsa jõuline "Maa tuleb täita lastega", mis põhineb Runneli luuletusel "Vana laul", kõik meeled sõnadele lahti kangutada. Sõnad koos rütmi ja meloodiaga mõjuvad võimsamalt kui ilma nendeta. Eriti pinev tulemus saavutatakse, kui viisistatud luule on juba oma olemuselt pisarat silmi toov või teisiti- ärgitab inimesi valvsale reageerimisele, nagu seda teevad Runneli luuletused.
Kuna laul ei sunni inimest kaasa mõtlema ja viib sihile oma dünaamika abil, tasub Runneli luulet ka meloodiata lugeda. Seda tegin ma esimest korda emakeele tunnis ja avastasin "Vana laulu" sõnades endale uue tõlgenduse. Kui ma varem arvasin, et read: "maa tuleb täita lastega / ja laulude ja lastega", tähendavadki ühemõtteliselt seda, mida ma loen, siis nüüd omistan "laulude" tähenduseks ka ühiskonnakriitiliste arvamuste avaldamist, et rahvas teaks oma vigu ja parandaks need, ning minevikusündmuste meenutamist erinevatest seisukohtadest lähtuvalt, et me kaks korda samasse "auku" ei kukuks. Ma pole küll kindel, kas Hando Runnel selles luuletuses minu arvamust jagab , kuid teravaid torkeid inimeste südametunnistuse pihta on ta teinud mõnes oma teises luuletuses kindlasti teadlikult. Kõige vastumeelsem on mulle lugeda tema varem lasteluuletuseks peetus "Keldrikakandit", sest seal kajastuvad lisaks olukorrale kunagises NSV Liidus ka seigad, mis on valusad patriotistlikule eneseuhkusele. Eestlastele, "keldrikakanditele" pole seal armu antud ja neid kodumaale truudeks peetud . Runnel kritiseerib eestlase leplikkust tolleaegse riigikorraga - "kõik, mis kehtib keldri õhus / kehtib ka ta peas ja kõhus", ja eestlaste piiratust - "pole keldrist väljas käinud, / pole välisilma näinud". Uskudes kõike, mida "keldris", nõukogudeaja Eestis valitsusorganite poolt räägiti, jäädi Runneli meelest suletud silmadega . Tuues välja meie väheräägitud miinuseid, annab poeet siiski lootust, et " koit tuleb loojangu kuklas ja kannul / veel enne kui kustuda jõuab see" ("Me liigume "), kui me järgime juba ammu tuntud õpetussõnu- "muuda ennast, muutub maailm" ("Muuda ennast").
Olen kusagilt lugenud, et Runnel peab sõnade jõudu üsna tugevaks . Seda on ta ka oma luuletustega tõestanud. Need suudavad rahva kaasa haarata mitte üksnes oma tähendusega. Tema luule meeleolu kujundavad iroonilisus valitseva meelsuse üle, tabav sõnakasutus ja veidi kummaline lähenemine arvustavale luulele. Viimase all mõtlen ma kogu ühiskonnale tema saasta "näkku viskamist". Ta ütleb, mida näeb ja mida sellest kõigest arvab . Ilma "ümber palava pudru käimiseta" suutis ta osavate metafooridega ka nõukogude ajal lihtsalt välja tuua oma pessimismi ja kahtlused tegelikkuse suhtes: " Paat põhjani pehkinud, pardani vees. / Ja mõlemad sõudsid, see naine, see mees." ("Müüt")
Runneli loomingut lugedes ei ole kuidagi võimalik märkamata jätta tema eestluse püsimajäämise soovi. Nõukogude Eestis väljendas ta seda küll poolsalaja: "Tallake meid kui palju tahate, / vaevake meid kui palju vajate, / meie ei kohku, ei heitu ära, / kuidagi ikka elame ära." ("Muruks kummel, muruks linnurohi") Runnel oli küll nukker isamaa saatuse pärast - "mitmed siit on läbi käinud" ("Koduküla, kodumaa"), kuid tema masendavast hoiakust paistsid läbi mitmedki lootusekiired. Nii tundubki mulle, et kuna "kannatuse katkemine tuleb õhtul hilja", ootas Hando Runnel viimast hoopi eestlaste alalhoidlikkusele, mil enam "mitte mingi asja pääle vaevat vaim ei leebi" ja tuleb uus algus, nagu ta seda luuletuses "Katkemine" kirjeldas. Ajalugu viiski vabanemisele okupatsiooni köidikutest, millega kaasnes ka õigus oma arvamust avaldada. Igavest heaolu ihaldav eestlane ei hoolinud aga Runneli meelest oma intellektuaalide hoiatustest ja õpetussõnadest, mis nüüd kõigile selgelt ilma kõnekujunditeta kättesaadavad olid, ja ihkas täita oma unistust teiste rahvaste eduteed mööda astudes: "Kuidas küll püüdsid nad selle hääks lihvida sammu, / ikka ei tulnud see samm nendel välja nüüd ega ammu." Samas luuletuses toob ta välja ka põhjuse, miks eurooplaseks püüdlevail eestlastel pole see õnnestunud. Tema sõnul üritame järgida punkt punkti järel iga Lääne ideaalide ettekirjutust, kuid kuna "ei olda kinni seal päriselt üheski punktis ei paktis", polevat see nõnda võimalik. "Vabadus, võrdsus, vendlus - just seal / vastu taevast kõik lendas ." ("Saada eurooplaseks") Tulnud kommunistlikust elukorraldusest, ihkame saada demokraatia musternäiteks. Runnel arvab, et ei Idast ega Läänest me eeskujusid ei leia ja tuleb talitada iseenda südametunnistuse järgi.
Hando Runnel, "luuletaja / loomuldasa, / elukutselt / eestlane" ("Luuletaja") on Eesti patrioot, kes võitles okupeeritud isamaa eest võimsamate relvadega - sõnadega. Praegugi ei ole ta endale võetud kohustusest loobunud, lihtsalt vaenlased on uued. Tema eesmärk polegi nii kättesaamatu ja võimatu, nagu tihtipeale unistused on, vaid täidetav ükskõik millal, ükskõik kus: "Ei taha mina tagasi ei tea mis kuldseid aegu, ma tahan olla õnnelik siinsamas ja praegu." ("Mina tahan")