Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "KIRI KODUSTELE". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
oodake, sakslased, venelased, sõdureid, kirjutan, koomas, saata, relvi, soomlased, armastan, ootamatult, vaikus, kuku, surnukstarvitseks enam kellelgi midagi lubada ega rääkida. Kõige ohtlikum on vägisi targaks tehtud loll. Arukas suudab ka lolli mängida, lollil arukat mängida on aga hoopis raskem. Naeratus teeb inimese rikkamaks, aga kuhu sa selle rikkusega ikka lähed. AFORISMID ELU: Elu pole selleks, et hädaldada ja nutta, vaid selleks, et võidelda ja võita! Elu kestab vaid hetke, ja sellest hetkest piisab, et korda saata igaveseid asju! Elamisest tunnen ma rõõmu, aga kui sureksin, oleksin eluõnnelik. Pole vähimatki tõendusmatejali kinnitusele, et elu on tõsine. On miski, mis ei kasva puu otsas, millest me ei loe koolis ja mida ei saa raha eest osta. See on kunst näda elu läbi oma südame. Me elame selleks et surra ja sureme selleks et teised saaksid elada. Elu on raske. Millega võrreldes? Elu mõte on elus eneses. Ela nii et isegi hauakaevaja nutaks su haual. Elu mõte on üksteisele tuge pakkuda!
SOLK Kesse? KUUL No see siin. NIKOLAI Teie olete siis kirburautaja? LUMI Jaa. NIKOLAI Et siis? SOLK Noh, ta tuli kolhoosi ja küsiti, mis ta teha oskab, ta ütles, et võib kirbu ka ära rautada. KUUL No see on hea. Ai raisk, ei saa neid kuidagi kätte. Hullemad kui eestlased. NIKOLAI Kirburautaja on kirjas. Kirjutage alla, seltsimees Kuul. KUUL Ma ei oska kirjutada. NIKOLAI Kuidas ei oska? Teil on ju Hävituspataljoni liikme pilet. KUUL Et sellega siis kirjutan? NIKOLAI Jah, lollakas. Selle piletiga ei pea sa kellegi süüd tõestama ka. Selle piletiga võid kohe maha lasta. See pilet ongi elu võti ja sulepea, lollakas. Tuleb Miralda – Salmele süüa tooma. Näeb maas kette MIRALDA-MADONNA JEEDAS Taevakene, mis te tegite temaga? LUMI Mis me tegime? Koju lasime. Mine koju. Miralda minema 13 KUUL Ma olen teile väga tänulik, aga üks küsimus. NIKOLAI Palun
ROLAND (kargab tuppa): Nii! Inimesed tulid ja palusid abi. OSVALD (tõuseb rahulikult püsti): OSVALD: Ja said abi. Milleks sulle see Kukkusin! noormees nii palju muret teeb. Karusid siin ROLAND: Mina jään siia. (Keegi ei lausu ei ole, paks mantel seljas... midagi. Roland väljub.) LAURA: Ma armastan teda ja tema armastab OSVALD (Laurale): Istu. Võta saapad ära. mind! (Osvald paneb saapad kuivama, võtab OSVALD: Juba räägimegi armastusest. villased sokid.) Siin on mõned augud sees. Alles me kohtusime, me ei tea teineteise Kas ma teen teed või kohvi? Ma teeksin nimegi, aga juba räägime armastusest. midagi sooja juua? Aknad on mitu aastat (Paus.) toppimata
siia ja pärast istun sinna. Nii. On sul kõik hästi? Küsi nüüd. Ära karda. Võid täitsa rumalat asja küsida. Küsi. LAURA: Miks te Rolandisse niimoodi suhtute? OSVALD: Kas Roland oli see noormees, kes sinuga kaasas oli? LAURA: Jah. OSVALD: Ma ei oskaks temaga midagi peale hakata. LAURA: Te ei peagi midagi peale hakkama. Inimesed tulid ja palusid abi. OSVALD: Ja said abi. Milleks sulle see noormees nii palju muret teeb. Karusid siin ei ole, paks mantel seljas... LAURA: Ma armastan teda ja tema armastab mind! OSVALD: (paus) Juba räägimegi armastusest. Alles me kohtusime, me ei tea teineteise nimegi, aga juba räägime armastusest. LAURA: Te ei tea temast midagi. Ta on väga tore inimene. Ma olen väga õnnelik. Ta on kõige parem. OSVALD: (paus) Hakkame otsast peale. Püüa aru saada mis toimub. LAURA: Mitte midagi ei toimu! Ma ei saa lihtsalt aru. OSVALD: Kas sa tead, et sa oled juba kuu aega selles toas elanud. Sulle on siin kõik tuttav
{26290}{26359}Kellega koos ma võitlen?|- Oota nüüd. {26363}{26424}Me kuulutasime välja mobilisatsiooni,|pöördusime liitlaste poole... {26428}{26484}Mis kasu meist on,|kui eestlased ise ei tule? {26492}{26531}Ja need, kes tulevad,|panevad jalad seinale {26538}{26611}ja hakkavad mult uusi saapaid nõudma,|et muidu nad ei võitle. {26615}{26682}Kurat! See on ju ainult ettekääne.|- Muidugi, {26688}{26785}aga koju tagasi jooksevad nad ikkagi,|naise selja taha peitu. {26808}{26891}Meie, soomlased, vähemasti valisime,|kes valgete, kes punast poole. {26895}{26923}Kurat! {27566}{27623}Kui kaugel su isatalu siit on?|- Versta viis. {27664}{27711}Siis pole viga,|teil on noored jalad. {27715}{27826}Meie talu on siit Viljandi poole,|astud tükk aega ja oledki kohal. {27838}{27936}Onu! - Kui te unes|üksteist nägema hakkate, {27940}{27993}siis võtab noor rüütel jalad selga|ja tuleb padavai preilina juurde. {28064}{28152}Või tuled koos minuga|Viljandisse? Võitlema?
Armastus on kõige tugevam kirgedest, sest ta vallutab korraga nii pea, südame kui ka keha. Süda, mis on jäetud omapead, sulgub endasse ja võtab võime õitsele puhkeda. Armastus on pikk, magus uni ... ja pulmad on äratuskell. Kui saaks, annaks armastusele oma telefoni numbri. Ära otsi inimest laternaga, vaid südamega, sest vaid armastus avab inimese südame. You can always make me smile. Vaatad läbi ta silmade ta südamesse ja leiad sealt enda oma. Ma armastan sigu. Koerad vaatavad meile alt-üles. Kassid vaatavad meile ülevalt alla. Sead kohtlevad meid kuid võrdseid. Sir Winston Churchill Naer teeb nooreks, armastus ilusaks. armastus :) Naeratus annab tagasi sulle selle, mille sult võtsid pisarad. Kui Sa ütled "Ma armastan Sind", mõtle seda tõsiselt. Usu armastusse esimesest silmapilgust. Armasta sügavalt ja kirglikult. Sa võid haiget saada, aga see on siiski üks viis, et elada täiuslikult.
Kuigi ta vaata mind kui aind sõpra. Kas on siis nii raske jah öelda. Naised aind vaatavad pahasi poisse. Nii nad ei saagi nad endale normaalset elukaaslast. 2.9. Suve päev Suvel päike paistab taevas. Ilmad soojad ja nii ka läinud vaevad. Ujumas käidud ja kool ära lõppend. Vahel aga on ilmad liiga kuumad, ning ujumis kohad kinni. Siis istun kodus kirjutan riime. Mõtlen ka vahel talve mõtteid. Talvel oleks palju parem. Vähemalt pole palav. 6 2.10. Igavus tappab Mina istun kodus akna ees. Vaatan välja ja mõtlen mis ma nüüd teen. Kas lähen palli mängima või lähen poodi. Sõidan rattaga või jooksen lampi. Lähen sõbrale külla või jakkan kirjutama. Ei tea, pole enam midagi teha.
Kallis lugeja! See mälestusraamat on kirjutatud ning koostatud seoses minu selle aastase praktilise tööga ning on pühendatud Läänemaa Ühisgümnaasiumi viiendale juubeliaastale. Ma loodan, et kõik kes Te seda loete, saate kooli ajalugu ja sündimise lugu veidikene rohkem teadma ning ehk need toredad mälestused kattuvad veidigi Teie enda omadega. Sooviksin väga tänada oma juhendajat Monika Undot tema kannatlikkuse eest ning kõiki vilistlasi, kes olid nõus oma mälestusi minuga jagama. Mul on olnud väga lõbus Teie lugusid lugeda ja ma loodan, et ka kõigile teistele toovad need lood naeratuse näole. Suur aitäh! Palju õnne Läänemaa Ühisgümnaasium! Loodan, et neid rõõmsaid ja lõbusaid aastaid tuleb veel sadu! 2 Natuke ajaloost.. Koolireform gümnaasiumivõrgu korrastamiseks tõi rohkelt vastukaja nii õpilaste kui linnakodanike seas. Omavalitsusjuhid polnud nõus koole sulgema, samas õpilasi meelitas mõte har
Me tülitseme mõtetute asjade üle. Ma katkestan kõnesid ja sa helistad kohe tagasi. Ma luban, et ei tee seda uuesti ja nii ma ka teen. ma võin käituda ebaküpselt vahest, aga on üks asi, milles olen ma täiesti kindel. Ma ei tea, kus ma oleks praegu, ilma sinu kannatuse ja armastuseta. Ma ei pruugi olla parim tüdruk/poisssõber, ma ei pruugi näidata, kui väga ma tegelikult sinust hoolin.. aga seal on üks asi mis on ja jääb alatiseks tõeks. "Ma armastan sind." · * Ma suhtun sinusse ülbelt ?! Sa küsid :"miks ?" Ma vastan :" Sa pole paremat suhtumist väärt !" · Ma armastan sind nagu pasta hambaharja, nagu soojust tekk ja nagu rong rööpaid. · Ma tahaks sulle karjuda :" Kao siit, ma vihkan sind !" aga ometi ma naeratan ja kingin sulle musi. Ma tean et sa oled mind petnud ja olen valmis minema kaugele, et teada saada kui kaugele lähed sina .
Homme kell 8.00 tuleb tööle uus hooldustöötaja Kiira. Võta ta vastu ja vii kurssi meie tööga. Erilist tähelepanu pööra hooldusabivahendite nimetuste õigele kasutamisele. Dialoog 2 Osakonnas. Vestlevad hooldustöötaja Kiira ja osakonna töötaja Marina. Kiira istub kabineti nr 12 ukse taga. Taustaks hommikused helid osakonnas. Marina: Teie olete Kiira? Kiira: Jah! Mina olen Kiira. Marina: Mina olen Marina. Marina Murukamar. Oodake üks moment. Ma vahetan riided ja siis hakkan Teiega tegelema. Otsime Teile ka eririietuse selga ja teeme osakonnaga tutvust. Uks sulgub Marina selja taga. Marina: No nii! Olete Teiegi ümber riietunud. Tubli. Lähme siis väikesele töökoha ekskursioonile. See siin on ortopeediaosakond. Kiira: See on tore, sest minu vanaisal ja tema suurel sõbral Voldemaril on ka need liikumisega seotud haigused. Mõlemad mehed kasutavad liikumiseks
" hõiskasin rõõmsalt. "Kas te siis tahaksite, et ma teiega tantsiksin? Muide, minu nimi on Andres. Andres Mitser!" ütles Andres lahkelt. "Jah! Meeleldi! Ja minu nimi on Jasmiin Saarest," ütlesin talle rõõmsalt. "Näe, avatigi!" ütles ta lõbusalt. Me tantsisime ja ta tegi mulle jää ja banaani kokteili välja. Ma vaatasin oma pileti tagapoolt ja ennäe! Seal oli kirjas, et te olete võitnud vabapääsme järgmisele Veenuse peole ja te osalete auhindade loomisel! Selleks tuleb teil saata sellel numbril sõnum, mis on pileti allserval. "Juhuu!" hõiskasin rõõmsalt. "Mis on!" küsis Andres minult kulmu kortsutades. "Ma võitsin!" kriiskasin talle. Haarasin tal kaelast ja Andres tõstis mu üles. Kui ta mu maha pani, siis ma punastasin. Järsku hakkas vesi voolama laest, seintest välja ja põrandast tulid välja väikesed purskkaevud. Kui pidu oli läbi, siis Andres sõidutas mu koju. "Meil oli tõesti väga lõbus!" ütles Andres rõõmsalt, kui ta oli mu maha pannud. "Mul ka
(Mihhail hakkab Stankevitsit läbi ukse aeda vedama.) 20 Ma saatsin Semjoni ütlema, et kirjad peetaks kinni ma lähen Moskvasse! (Varvara tormab sisse ja ühineb lahkuva seltskonnaga.) VARVARA: Sa murdsid oma isa südame! Kui sa Moskvasse jõuad, mine Pliva juurde ja lase veel üks meeter halli siidi saata. Jäi sul meelde? Seda halli siidi! (Mihhail, Stankevits, Varvara, Varenka, Tatjana, Aleksandra ja nüüd ka kaks teenijat koos pagasiga suunduvad läbi aia üldise hala ja etteheidete saatel.) MIHHAIL: Ma ei vaja vanemaid! Ma ütlen neist lahti! Neid ei ole olemas! Nad ei näe mind enam iialgi! (Kaootiline väljarändamine kulgeb silme eest mööda ja seejärel kuuldekaugusest eemale. Üksinda jäänud Ljubov istub laua äärde.
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
jätta... ANN Felix, ära muutu labaseks. Saabub punane vein. Joovad vaikides. FELIX Lapsed peaks juba siin olema. ANN Ma ütlesin, et nad ei tule. FELIX Äkki juhtus midagi? ANN Muretse parem enda pärast. FELIX Mul pole häda midagi. Felix joob korraga ära klaasi veini ja valab endale juurde. ANN Ma arvan, et sa vajad ravi. Taastusravi. Laste juures. FELIX Sa tahad mind laste õlgadele saata? ANN Kodu meil ju enam pole. FELIX Ja kuhu siis sa ise mõtled minna? ANN Kareen võttis mind ajutiselt enda juurde. 14 FELIX Mida? Kareen jõuab tagasi lauda. Felix vaatab mitte midagi ütleva pilguga Kareeni poole. KAREEN Kas ma jäin millestki ilma? Felix põrnitseb ja joob isuga veini. ANN Ma just rääkisin Felixile, et ta peab taastuma
Ka mina tahan teda! Ma tahan teda nii, kui mitte ealeski enne! Lähme ometi! Ta elab ühes vanas talus siin lähedal... Esme: Ma tean, kallis Ada, olen seal isegi elanud... Adeele: Teie? Aga kuidas, olete ju rikas! Esme: Olin, kulla tüdruk, ma olin rikas... Adeele: Mis juhtus? Esme: Eino jäi viinatõppe...sellele ravi ei leidu! Ainus pääsetee oli põgeneda! Adeele: Aga lapsed? Esme: Need jäid vanaisale...vähemalt siis see oli nii! Aga ma tahan teada tõtt! Mis sai neist edasi? Ma ju armastan neid ikka veel ja...isegi...võibolla Einotki! Adeele: Ja mina armastan...Marci! Jah! Ma armastan teda! Ma tean ma armastan teda...Tulge, lähme! Palun ei tasu enam viivitada! Tõuseb pingilt Esmega püsti ja võtab vanadaamil käe alt kinni. Hakkavad minema, Esme hakkab ümisema mingit rahvalaulu, mis on kõigile teada- tuntud. Peagi ühineb temaga ka Adeele. Kardinad. Ümisemine lõppeb alles paar sekundit peale kardinaid. VI vaatus Kardinad avanevad. Taustaks on vana talumaja tuba
.ta lõikas enal veeni !!" Alles nüüd õps taipas ning jooksis kohe minu juhendusel vetsu. Kui ta Kairet nägi jooksis ta tagasi oma kabinetti ning helistas kiirabisse.Ma hakkasin nutma , Kaire oli ju mulle nii hea sõps! Ei ta ei tohi surra. Kiirabi jõudis kohale alles 15 minuti pärast. Neil olevat kõik autod sõidus olnud. Kaire viidi haiglasse tilkudite alla ning mina võisin koju minna , sokist rahunema. Marko oli sellest teada saanud ning õpetaja käskis tal mind koju saata. Terve tee ma lihtsalt vahtisin jalade ette, kuid ei nutnud. Alles siis kui koju jõudsin ja Marko mulle hüvastijätu musi tegi hakasin ma nutma. "Angela ..tasa Kairega saab kõik korda.Ära nuta nüüd ." Ta kallistas mind , ning see rahustas. Lõpuks läksin ma oma tuppa. Ning heitsin magama . * Olen haiglas.Kõik on ümberringi valge. Järsku siseneb mu ema ning kallistab mind! "Kullake sa oled elus..issand kuidas ma kartsin .Pärast seda bussiõnnestust oled sa 4 päeva koomas olnud
. mu armastuse said,. Et kõik oleks hea .....Korras! sai armastuse sügistuul, Aga EI... alati läheb viltu.. ja mahalangend leht, Ma armastasin päiksekiirt, Keegi ei saa ju aru .. mis läbi kardina mu juurde tungles, Võin küll teeselda , aga hinges valitseb ja armastasin vikerkaart, tühjus, mahajäetus.. mis vihmasajus mängles. nüüd suurema plikana armastan, isa suitsust lõhnavat habet, Puhuvad vaid tuuled koos mälestustega.. ja ema punapõskede ilu, Milleks?.. nutmiseks?.. valuks?.. selleks et ma armastan looduse naeru, kõik tagasi tuleks..? ja veevulina nuttu, Ma armastan mesitarude mett. Eii.. ikka selleks et on nii üksik..isegi siis ja sinilillde värvust, kui mul on keegi kellega kõike jagada... porilombis väänlevat ussi
te võtke teadmiseks, kuid vaikige. Te armastuse tasun; hüvasti. KÕIK: See on me kohus. HAMLET: Ei; armastus meid liidab; hüvasti. 2. stseen Ilmuvad HAMLET ja OPHELIA. OPHELIA: (naerdes) Prints Hamlet! Soojem! Soojem! Ilmub Laertes. LAERTES: Mu reisikraam on laeval. Ela hästi! Hamlet lahkub. LAERTES: Ning, õde, kui on õnnelikku juhust sul saata sõnumit, siis ära maga, vaid anna endast märku. OPHELIA: Kahtled selles? LAERTES: Kuid Hamlet... tema armutuhinat - pea seda tühjaks tujuks, vere mänguhooks, mis nagu kevadine kannike küll lõhnab, samas närbub - õrn, kuid kaduv. Muud midagi. OPHELIA: Muud midagi?
Taustal kõlavad lindude hääled ja vaikne rahulik muusika. Eemal seisab ahi täis leivapätse.Järsku rahulik muusika asendub väga rütmilise lauluga.Ahju seest hüppavad leivapätsid ja hakkavad tantsima. Kui muusika lõpeb istuvad leivapätsid ahju peale. Leivapätsid: (nihelevad) Mida sa seal istud, kallis tüdruk? Ole hea laps, tee simad lahti ja võta meid ahjust välja, muidu me kõrbeme! Võõrastütar:(teeb silmad lahti, vaatab ringi, märkab ahju) Juba jooksen, oodake veel veidi. Ma kohe aitan teid(võtab leivalabida). Hüpake peale, ma võtan teid seal välja! (nuusutab unistavalt) Mmm, kui hästi te lõhnate, mul tuli kohe meelde, et mul on kõht tühi, ma pole hommikust alates midagi süüa saanud. Leivapätsid: Võta ühe meist endale, sa olid nii kena meie vastu, see on vähim, mida me sinu heaks teha saame (rõõmsalt panevad ühe pätsi rätiku sisse ja ulatavad tüdrukule).
Jätad korra tegemata, jätad ka edaspidi. Mitte miski ei pane mõistust selgemini tööle kui teadmine, et sind homme hommikul puuakse Ärgu olgu häbi öelda seda, millest ei ole häbi mõelda. Ka üks inimene võib kõike muuta. Me elame, et võita endale veel üks murelik päev Elu on nool ja vibu on inimese enda käes - kuhu noole lased, sinna ta ka lendab! Pea püsti, hambad risti, siis saad elus läbi hästi! Ülipalju armastan , ülekõige vajan, ülirohkem igatsen , surmani ootan ! Elu on sibul. Seda kooritakse kiht-kihilt ja vahel ajab ta nutma. Kindlasti on kuskil keegi, kes võiks samu asju teha paremini, aga selles elus ja ajas teen neid MINA! Ära maadle seaga- te mõlemad määrite ennast ära, aga ainult tema tunneb sellest rõõmu. Libedal jääl ja noateral käies ei ole eelkäija sammudest sittagi kasu.
SISUKORD SISUKORD.................................................................................................................................1 Eesti muld ja eesti süda...............................................................................................................3 Elu armastan sind........................................................................................................................3 Ei meelest läe mul iial.................................................................................................................4 Et oleks rahu ja veidi päikest......................................................................................................4 Hulkuri valss.......................................................................................
IKE Ma olen sulle kõik rääkinud, mis rääkida on. KIOKO Inimene jõuab viie aastaga rohkem teha, kui segaduses olla. Nad söövad vaikuses. Kioko jääb naeruhoole alla. IKE Mis? KIOKO Ei, see on lihtsalt naljakas. Ühel hetkel sa mürgitad mu ära ja jätad siia surema. Siis ma olen koomas. Ja siis ma söön sinuga kodus õhtust. Üleüldse, mürgitamine. Kas tänapäeval müüakse veel spetsiaalseid inimese mürgitamise mürke? 21 IKE Jah. Kioko rahuneb ajapikku. IKE Kui pikalt sa koomas olid? KIOKO Ma olin koomas, Ike. Aeg on teisejärguline.
Jooksin vaikselt alla, piilusin uksepilust. Seal oli kahtlane mees, keda polnud enne näinud. Ma ei julgenud ust avada, kuna vanemaid kodus polnud ja ei teadnud, mis juhtuda võis. Ma ei tea miks, aga ma avasin selle ukse. ,,Tere tüdruk, kas su vanemad on kodus?" küsis meesterahvas. Ma vastasin koheselt: ,,Jah, nad vaatavad telekat." Ma ei julgenud tõtt rääkida, et mu vanemad on tööasjus Pariisis, äkki tuleb see onuke jälle tagasi. "Ma olen Inglismaalt, ma usun jumalasse ja armastan teda," ütles mees tõsise näoga. Mõtlemata hakkasin südamest naerma. ,,Kas sind ajab jumal naerma?" küsis onu. ,,Ei, lihtsalt imestan, et te minu ukse taha tulite," vastasin talle. ,,Ma tahtsin teile öelda, et ka teie oleksite jumala armastajad ja et te ..." ta ei jõudnud oma lauset lõpetadagi kui ma juba ukse ta nina ees kinni lõin. Läksin tagasi oma tuppa ja märkasin, et telefon helises voodi peal. Vaatasin, kes helistab. See oli Kerda. Mu lapsepõlve parim sõbranna
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
«PÖIDLARAIUMISEST» rääkis – ja «SELGEKSSAAMISEST»! Ja kubjas Aadu pidi midagi teadma? Vale! Nüüd on paar aastat läinud, kui mõni oleks näinud, oleks ammu lugu taga olnud. Aga see on ikka seesama pagana salajutt, millele otsa peale ei saa – ükski ei ütle lausa välja! (Kiristades.) Sina, seapõrsas! Ah teie arvate juba pulmad käes olevat, sest et kosilane kodu on! Siis ma küll peaksin päris tahmapea olema, kui ma selle vastu nõu ei leiaks! Oodake, oodake, ma tahan teile pulmi teha, mis teile meelde jäävad! situatsiooni- Vanameest ennast nüüd, enne kui jälle mõni koomika: tagasi risti ette tuleb! – Seal ta on... Pagana lugu: jälle parsile juba sabatäis teisi taga! Ma olen nagu rebane lõksus siin pagana parsil üleval! (Ronib jälle üles.)
Sofia püüab emale seletada, kuidas asjad tegelikult on ning mida ta tunneb. Sofia: “ Kui ma temaga suhtlen, siis tunnen ennast nagu õues. Ma parem räägin temaga, kui magan.” Eva: “ Miks sa sellest mulle kohe ei rääkinud?” Sofia: “ Ma ei tahtnud sind tülitada. Ta arvab, et ma olen naljakas, sõbralik , ilus.” Eva: “ Ta peabki arvama, sest seda kõike sa ju oled. Sa pead aru saama, et ma ei suuda sind kaotada. Ma ei saa sind kaotada nii nagu su venda ja isa. Ma armastan sind.” Sofia: “ Mina armastan sind ka. Ma luban, et seda enam ei juhtu.” Sofia kallistab oma ema ning ütleb siis : “ Armastus ei saa tappa.” Õhtupoole loeb Sofia raamatut ning ta tunneb end halvasti. Tal iiveldab. Sofia jookseb kraanikausi poole ning oksendab. Ta on ehmunud, kuid siiski õnnelik. Ta ema Eva on väga endast väljas ning kraadib teda. “ Sul on peaaegu 40 kraadi palavik, sa pead jääma voodisse.” Sofia läheb voodi ja siis uinub. Hommikul ärkab ta
Lastejutud Nälkjas Nossovi nikastus Nälkjas Nossov nikastas oma selja ja seetõttu ei saanud ta enam võilille lehti nosimas käia. Oli täiesti kipsis, tardunud ja ükskõikne. Ei olnud tal millestki enam sooja ega külma, sest igatses nii väga võilille lehtede järele. "Pähh" ühmas Nälkjas Nossovi naine. "Simulant oled, ei miskit muud!" Nälkjas Nossov ei vastanud midagi, tema klaasistunud pilk oli vaid suunatud aknast välja, rohelusse. "Simulant jah" noogutas Nossovi ämm nõustuvalt. "Kui mu mälu enam nii halb ei oleks, võiksin ma seda kohe ka tõestada..." seda öeldes vajus ta mõttesse "...mida ma nüüd öelda tahtsingi?" andis vana peapõrutus endast märku. Nossovi ämm Fedosja, vana polkovnik Nälkjas Nikoforovi lesk oli elus nii mõndagi näinud. Koos mehega oli ta üle elanud suure Nälkjate ja Tigude sõja, kus ta medõena oli sunnitud osa võtma. Fedosja tundlad selginesid. Kui ta polnuks kätetu, oleks ta emma kummaga nei
Uni kaob, Agamemnon virgub ning on ärgates sügavalt une mõju all. Niisiis on jumalad otsustanud. On vaja rünnata ja kohe: võit on kindel. Ta riietub, paneb mõõga vööle ja võtab valitsuskepi; muidugi ei oska ta arvata, et talle Und saates ja teda võitlusele õhutades soovib Zeus kreeklasi alandada, nagu ta on lubanud oma armastatud Thetisele. Niisiis laseb Agamemnon kohale kutsuda kõik juhid ja jutustab neile oma unenäost. ,,Valmistugem otsustavaks lahinguks," sõnab ta. ,,Et aga oma sõdureid proovile panna, ütlen neile kõigepealt, et sõda on lõppenud, et oleme kaotanud, et me ei suuda Troojat iialgi vallutada ning et sellepärast peame me laagri maha jätma ja siit lahkuma. Kui mina olen rääkinud, siis on teie kord. Iga juht ohjaku oma mehi ja innustagu neid võitlusele, tuletades neile meelde, et kaalul on kogu Kreeka au ning et kaotust pole võimalik vastu võtta. Olen kindel," ütleb ta lõpetuseks, ,,et sel viisil sütib kõigis iha võidelda ja võita;
lätlane, kes tal eile oli aidanud kasti kanda, seisis kellaga otse tema voodi ees. Peale Indreku ei liigahtanud ükski. Aga kui Kopfschneider helistamist ei jätnud, karjuti talle mitmelt poolt: ,,Aitab juba! Käi kuradile! Tola! Katsu, et minema saad!" Mõnedele valmistas helistamine nalja. Need hüüdsid: ,,Tule ligemale! Ei kuule hästi! Homme tule kahega! Võiksid läbi öö kõlistada, saaks mõnus magamine!" Kui lätlane nägi, et eestlased ja venelased -- teised rahvused polnud Siberis esindatud -- hakkasid end liigutama, võttis ta kellakõra pihku ja kobis läbi luugi alla. Nüüd kargas keegi kohe voodist ja kustutas tule ning kõik asetusid uuesti magama -- koiduunele, nagu öeldi. Ka Indrek puges uuesti vaiba alla, aga uni ei tulnud enam, olgugi et ümberringi hakkas kostma sügav magajate hingamine, isegi norskamine. Nõnda ei kestnud see kaua, sest trepilt kostis uuesti kobin ja läbi luugiprao vilkus valgusekiir. ,,Poisid, valge
Ma muutun vahest armukadedaks ..Me tülitseme mõttetute asjade üle .. Ma katkestan kõnesi ja sa helistad kohe tagasi .Ma luban ,et ei tee seda uuesti ja nii ma ka teen. Ma võin käituda ebaküpselt vahest , aga on üks asi ,milles olen ma täiesti kindel . Ma ei tea , kus ma oleks praegu ,ilma sinu kannatuse ja armastuseta .Ma ei pruugi olla parim tüdruk/poisssõber , ma ei pruugi näidata ,kui väga ma tegelikult sinust hoolin ..Aga seal on üks asi mis on ja jääb alatiseks tõeks. " Ma armastan sind ". Me kõik oleme natuke veidrad ja elu on natuke veider . Ja kui me leiame kellegi, kelle veidrus sobib meie omaga, siis liitume temaga ja oleme koos veidrad ja kutsume seda armastuseks. Ma ei tea, mida homne toob või mis ma õhtuks söön. Ma ei saa teile öelda, kas olen leidnud omale saatusekaaslase või mis ma homme kannan. Siiani ei tea ma, mis tulevik mulle toob või kas ma viitsin täna midagi teha. Aga ma tean, et mu kõlaritest kostub muusika, mu kapp on
See oli haige. Mul oli sampooni pudel peos nagu rõve mängupüstol ja see klient, mingi vanamees, hakkas kartma ja põgenes sündmuskohalt kiiresti. Me ei mõelnud enam rohkem sellest, see oli lihtsalt asi mida tegime. Kui me sõitsime eemale kuulsime sireene, meie taga politseiauto tagaistmel istus see vanamees Industrigatanist ja me mõtlesime : Mis toimub? Mis see on ? Loomulikult me oleks minema sõitnud, me ei olnud ometi selliste asjadega võõrad . Aga kuradile see, meil olid turvavööd peal ja me ei olnud teinud midagi halba. Niisiis me peatusime. Me ütlesime:" Me niisama jamasime. Me teesklesime politseid, pole ju suur asi ? Vabandame." Politsei enamjaolt naeris ja sellest ei tulnud suur probleem. Aga siis mõned jobud ilmusid välja, üks neist fotograafidest, kes istus terve päeva ja kuulas politseiraadiot ja tegi pilti. Idioot nagu ma olen naeratasin laialt talle, sestsee meedia värk oli minujaoks uus. Oli lahe olla ajalehes, ei loe kas lõin mõne ilusa värava või
Ootamatu pööre minu elus. Kohver oli nagu ikka. Pruun. Veidi kulunud nurkadega ja lahmakas, nii et seda paigalt nihutada oleks olnud suhteliselt piinarikas. Seal ta siis nüüd seisis. See kohver noh. Leivavärvi ja suur. Mõtetult suur kusjuures. Alati saaks läbi ajada palju väiksemate ja praktiliste sumadanidega.Kuid see monstrum sin ei kuulunud kohe kindlasti mitte nende hulka. Nii ma siis selle avasin. Seest oli see palju jubedam kui väljast poolt. Siseriie oli täiesti niru ja see sahtel seal nurgas oli põhjatu. Õnneks see õudus kestab vaid kaks nädalat ja laagris ei pea ma seda kasutamaka. Ma mõtlen kohvrit. Ainuke probleem on selles, et kuidas mu riided selle jubeda eluka sees lebada suudavad. Loodan, et see jube vanainimeste hais minu riietele külge ei jää. Kuulsin elutoa seinakella krigisevat kilinat ja pugesin ruttu teki alla. Mõne aja pärast ilmus minu tuppa ema. Ei tea isegi kas ta on mu päris ema või mitte. Ema ta igatahes
Elanikke kompromiteeriva materjali hankimisel kasutas NKVD ka n.n. "salajaste kaastöötajate" abi. Selliseid kaastöötajaid püüdis NKVD värvata kõigi kutseala töötajate hulgast, kaasa arvatud endised Eesti Vabariigi poliitilised tegelased. Eriti püüti värvata neid isikuid, keda süüdistati nõukogude korra vastastena. Nende värbamisel kasutati survemeetodeid, ähvardades värvatava perekond kas arreteerida või välja saata. Sellest pääseda oli võimalik ainult NKVD kaastöötajaks hakkamise teel. Peale sõja lõppu kasutas taasokupeeritud Eestis üsna sageli samasugust meetodit ka tollane KGB. Julgeolekuorganite määruste, instruktsioonide ja korralduste kohaselt kuulusid väljasaatmisele: natsionalistlike kontrrevolutsiooniliste 3 organisatsioonide nagu Kaitseliit, Isamaaliit j.t.aktiivsed liikmed koos perekondadega. endised kaitsepolitseinikud ja politseinikud ning vanglatöötajad. endised
annaabi.ee 
