Kilpnäärme referaat (0)

Sisukord

Sisukord 1
Sissejuhatus 2
1. Kilpnäärme anatoomia 3
2. Kilpnäärme talituse regulatsioon 4
3. Kilpnäärmes toodetavad hormoonid 5
3.1 Türoksiin ja trijoodtüroniin 6
3.2 Türeokaltsitoniin 7
4. Kilpnäärme talituse häired 7
5. Kõrvalkilpnäärmed 8
Kasutatud kirjandus 9

Sissejuhatus

Kilpnääre on inimese kõige suurem sisesekretoorne nääre, mis asub kaelal, hingetoru ja kõri ees ning külgedel. Ta reguleerib organismi kasvu, arengut, ainevahetust ja erutusprotsesse.
Oma tegevusega produtseerib kilpnääre kolme hormooni – türoksiini, trijoodtüroniini ning kaltsitoniini. Kilpnäärme hormoonide mõju on väga laiaulatuslik toimides mitmete elundite rakkudes mõjutades nii hingamist, vereringet kui ka seedimist.
Häireid kilpnäärme töös esineb sageli ning kui tegu on noore organismiga võivad tagajärjed olla väga tõsised, kuna kilpnäärme hormoonid mängivad suurt rolli just vaimse ning füüsilise kasvu ning arengu juures.
Üldjuhul teatakse kilpnäärmest küllaltki vähe ning antud referaadi eesmärgiks on anda ülevaade kilpnäärmest ning kõrvalkilpnäärmetest, nende paiknemisest, ehitusest ning olulisusest.

1. Kilpnäärme anatoomia

Kilpnääre on suurim sisesekretoorne nääre, mille mass on umbes 40 g. Kilpnääre paikneb kaela eespinnal kilpkõhre ja esimeste trahhea kõhrede kohal hingetoru ees. Kilpnääre jaotub paremaks ja vasakuks sagaraks, mida ühendab kitsas ala, mida nimetatakse kilpnäärme kitsikuseks. Kilpnäärme asetus ja osad on kujutatud joonisel 1.[1]
Joonis 1. Kilpnääre eestvaates. 1. Keeleluu 2. Püramiidsagar 3. Vasak sagar
4. Kilpnäärmekitsus 5. Hingetoru 6. Parem sagar 7. Kilpkõhr 8. Kilpkõhre-keeleluu membraan [1]
Nääre on kaetud fibroosse sidekoega, millest lähtuvad vaheseinad jagavad elundi sagarikeks. Sagarike vaheseinad sisaldavad närve ja arvukalt veresooni, mis tagavad elundi rikkalliku verevarustuse . [1]
Sagrikud koosnevad põiekujulistest folliikulitest, mille õõned on täidetud joodi sisaldava kolloidiga. Kilpnäärme kude mikroskoopiliselt on esitatud joonisel 2. [1]
Joonis 2. Kilpnäärme kude mikroskoopiliselt. 1. Sidekude 2. Epiteel. 3. Veresoon 4. Punaseks värvunud kolloid. [2]

2. Kilpnäärme talituse regulatsioon

Kilpnäärme talitust reguleerivad hüpotalamus ja hüpofüüs. [2]
Kilpnäärme hormoonide teket mõjutab hüpotalamusest pärinev riliisinghormoon türeoliberiin (TRH). TRH on kolmest aminohappest koosnev peptiid. See siirdub hüpofüüsi värativeenide kaudu adenohüpofüüsi, mille toimel vabaneb hüpofüüsist türeotropiin (TSH). [2]
TSH on süsivesikut sisaldav proteiinhormoon, mis stimuleerib kilpnäärme hormoonide produktsiooni. See stimuleerib joodi liikumist verest kilpnäärmesse, kilpnäärmehormoonide sünteesi ja vabastamist vereringesse. [2]
Kilpnäärme ning hüpofüüsi vahel toimib tagasisidesüsteem. Kilpnäärme hormoonide vähesus stimuleerib TSH produktsiooni [3] ning kui vere türoksiini (kilpnäärmes toodetud hormoon) sisaldus on normaalsusega võrreldes kõrge siis türeotropiini eritus peatub. [2]

3. Kilpnäärmes toodetavad hormoonid

Kilpnäärmehormoonide sünteesiks on vajalik kindla joodihulga saamine (u 150 μg ööpäevas), organism võib taluda joodi puudumist toidust mõned kuud [4]. Kilpnäärmes koguneb vee ja toiduga organismi tulnud jood , kus see ühineb aminohappe türosiiniga ja moodustuvad hormoonid türoksiin ja trijoodtüroniin. Kilpnäärme normaalse töö korral eritub hormoonide koostises päeva jooksul kuni 0,3 mg joodi. [5]
Kilpnäärme folliikulrakud eritavad produkti kõigepealt rakuvälisesse depoosse. Nad eritavad folliikulite kolloidi türeoglobuliini ning ensüümi, mis seejärel seob joodi türeoglobuliinis olevate türosiinimolekulidesse. Valminud hormoonid püsivad kolloidi sees türeoglobuliini küljes kinni peptiidsidemega. Depoovormist vabanemiseks folliikulirakud endotsüteerivad kolloidi ja hormoonid vabastatakse vereringesse. Kilpnäärme talituse skeem on esitatud joonisel 3. [2]
Joonis 3. Kilpnäärme talituse skeem. [2]
Kilpnäärme hormoonid toimivad mitmete elundite rakkudesse. Nad tungivad sihtrakkudesse ja ühinevad tuumaga, millele on suunatud nende peamine toime. Kilpnäärme hormoonid säilitavad osaliselt tuumade ribonukleiinhappesünteesi, ribosoomide ja mitokondrite valgusünteesi ning rakkude membraanistruktuuride sünteesi. [2]
Kilpnäärme hormoonidele on iseloomulik nende mõju aeglus . Nende toime täielikuks avaldumiseks võib peale manustamist kuluda päevi. [2]
Kilpnäärme hormoonidel on vereringele, hingamisele ja seedimisele mitmesuguseid, osaliselt kaudseid, mõjusid, mis ilmnevad kilpnäärme liigtalituse korral. Kilpnäärme hormoone vajatakse suguelundite ja piimanäärmete normaalseks arenguks ja talituseks. Nende piisav eritumine on normaalse kehalise ja vaimse arengu vältimatuks eeltingimuseks. [2]
Kilpnäärme hormoonide mõjul intensiivistub kehas oksüdatsiooniprotsesside intensiivsus, mille tulemusena kehatemperatuur tõuseb. Seega on kilpnäärmel ka suur tähtsus termoregulatsioonis. [5]

3.1 Türoksiin ja trijoodtüroniin

Kilpnäärme folliikulid eritavad kahte hormooni – türoksiini (T4) ning trijoodtüroniini (T3). Kuigi kilpnääre eritab rohkem türoksiini kui trijoodtüroniini muutub suurem osa türoksiinist kudedes enne toime avaldumist trijoodtüroniiniks. Seega on trijoodrüroniin tegelik toimet avaldav kilpnäärmehormoon. [2]
Nii türoksiin ehk tetrajodotüroniin kui ka trijoodtüroniin mõjutavad organismi kasvu ja arenemist, ainevahetuse intensiivsust ning närvisüsteemi erutuvust [5]. Nende mõjul intensiivistuvad oksüdatsiooniprotsessid, suureneb süsivesikute kasutamine ning ensüümsüsteemid aktiveeruvad [3]. Mida rohkem on neid hormoone organismis seda enam kulutavad rakud toitaineid ja hapnikku [2].
Türoksiinil on neli joodiaatomit ning trijoodtüroniinil kolm [2]. Joodivaegusest tulenevalt väheneb türoksiini ning trijoodtüroniini produktsioon ning selle sisaldus veres. [5]
Ainult väike osa kilpnäärmehormoonides esineb veres vabalt [4]. Türoksiini on vabana ainult 0,02 % ja trijoodtüroniini 0,2 %. Ainult vabad hormoonimolekulid on füsioloogiliselt aktiivsed. [2]

3.2 Türeokaltsitoniin

Kilpnäärme folliikulite vahelistest rakkudest eritub vereringesse türeokaltsitoniini. [2]
(Türeo) kaltsitoniin võtab osa kaltsiumi ainevahetuse regulatsioonist olles vastandiks kõrvalkilpnäärmes toodetud hormoonile – parathormoonile [5].
Kaltsitoniin suurendab kaltsiumi viimist luudesse ja ka organismist välja. Kõige enam vabaneb seda peale söömist, kuna nii on tagatud imendunud kaltsiumi kiirem viimine kudedesse. Kaltsitoniini toimel langeb kaltsiumi ja fosfaatide sisaldust veres ja väheneb osteolüüs. [3]

4. Kilpnäärme talituse häired

Kilpnäärme talituse häireid esineb sageli. Tihti kaasneb nendega ka kilpnäärme suurenemine, mida nimetatakse tekkepõhjustest olenemata struumaks. [2]
Kilpnäärme liigtalituseks ehk hüpertüreoosiks nimetatakse olukorda, kui kilpnäärme hormoone eritatakse liiga palju. Selle tagajärjel intensiivistub toitainete lõhustumine ning hapnikukasutus tõuseb. Tulemuseks on intensiivistunud hingamine ja kiirenenud südame löögisagedus. Liigtalitus pole üldjuhul tekitatud türeotropiini liigeritusest, pigem on türeotropiini sellisel juhul tagasimõju tõttu vähe. [2]
Kilpnäärme vaegtalitus ehks hüpotüreoos võib olla tingitud näiteks joodi vähesusest. Raskekujulisele hüpotüreoosile on iseloomulik patsiendi üldine aeglus - südame löögisagedus on aeglustunud ning temperatuur alaneb . Kilpnäärmehormoonide vaegus varases lapseeas põhjustab raske kehalise ja vaimse arengu pidurdumise – kretinismi [4]. Türeotropiinieritus intensiivistub, kuna kilpnäärmehormoone ei teki vajalikus koguses. Liigsest türeotropiinist tekib kilpnäärme suurenemine – struuma. [2]

5. Kõrvalkilpnäärmed

Paratüreoidnäärmed ehk kõrvalkilpnäärmed on kõige väiksemad sisesekretoorsed näärmed, mis paiknevad kilpnäärme parema ja vasaku sagara taga. Neid leidub inimesel kaks kuni kaheksa [5], üldjuhul neli [6]. Iga nääre kaalub ligikaudu 0,1 g. Näärme pinda katvast sidekoelisest kihnust tungib elundi sisemusse rohkesti veresoonterikkaid vaheseinu, mis jagavad näärme sagrikeks. Kõrvalkilpnäärmete asetus on esitatud joonisel 4. [1]
Joonis 4. Kõrvalkilpnäärmed. 1. Neel 2. Kõrvalkilpnäärmed 3. Söögitoru 4. Kilpnääre [1]
Kõrvalkilpnäärmeted saadavad vereringesse parathormooni, mille ülesandeks on kaltsiumi ainevahetuse reguleerimine. Parathormoon hoiab konstantset kaltsiumisisaldust veres, et kindlustada närvisüsteemi ja lihaste normaalset talitust. Parathormooni toimel eemaldub luukoest sinna kogunenud kaltsium ning neerude kaudu välja viidava kaltsiumi hulk väheneb [3]. Parathormoon langetab fosfaatide taset ja soodustab luude mineraliseerumist [3].
Kaltsiumi taseme langus vereplasmas stimuleerib parathormooni tootmist. [5]

Kasutatud kirjandus

1. Roosalu , M. 2006. Inimese anatoomia. Tallinn, Koolibri.
2. Arstila, A. Björkqvist, S-E. Hänninen, O. Nienstedt, W. 2009. Inimese füsioloogia ja anatoomia. 3 trk. Tallinn. Medicina
3. Kingsepp , P-H. 2000. Inimese füsioloogia. Tartu, Tartu Ülikool
4. Schmidt, R. F. Thews, G. 1997. Inimese füsioloogia. Tartu, Tartu Ülikool
5. Krestovnikov, A. 1974. Inimese füsioloogia. Tallinn, „Valgus“
6. Martin-Vigue. 2007. Inimkeha atlas. Tallinn, Trak Pen