Rüütlid ja Eestimaa rüütelkond (1)

Rüütlid ja Eestimaa rüütelkond
Eestimaa rüütelkond moodustati 1584. aastal Harju–, Viru– ja Järvamaa kreisi aadelkondadest. Samal aastal võeti Eestimaa rüütelkonda vastu Läänemaa aadelkond ning neile laienesid samad privileegid.
Liivi sõja ajal 4. juuni – 6. juuni 1561. aastal andis Eestimaa aadelkond ustavusvande Rootsi kuningas Erik XIV-le. Ustavusvande leping on aluseks 1584. aastal Eestimaa rüütelkonna Estländische Ritterschaft moodustamiseks koos sellest tulenevate õiguste ja privileegidega. Rüütelkonna loomise peamiseks initsiaatoriks oli Pontus de la Gardie.
Eestimaa rüütelkond teostas Eestimaa kubermangus Maapäeva (Landtag) otsuste kaudu kohalikku võimu, kuni 1917. aastani.
Eestima rüütelkonna eelkäijaks võib pidada Taani-aegset Harju ja Viru vasallide ühendust (Universitas vasallorum in Estonia constituta), mille kohta on säilinud dokumendid aastast 1252.
Kõige suurem rüütlite ordu-Saksa ordu
Saksa ehk Teutooni ordu (ladina keeles: Ordo Domus Sanctæ Mariæ Theutonicorum Ierosolimitanorum, lühend O.T.), mis oli suurim rahvuslikul pinnal kujunenud rüütliordu, asutasid saksa rüütlid 1128 Jeruusalemmas. Ametliku tunnustuse sai ta 1190 . 1198 kinnitati ta paavsti poolt ametlikult vaimulikuks rüütliorduks. Ordu tunnusmärgiks oli must rist valgel mantlil.
Saksa ordu õitseaeg oli 14. sajand, mil tema koosseisus võitles leedukate ristiusustamise nimel rüütleid Prantsusmaalt, Itaaliast , Inglismaalt, Saksamaalt ja mujalt. Ordu langus saabus pärast 1410 Poola-Leedu ühisväele kaotatud Tannenbergi (Grünwaldi) lahingut. Poolaga toimunud 13-aastase sõda (1454–1467) kaotas ordu samuti ja muutus esimese vasalliks. 1525 Saksa ordu Preisimaa -osa sekulariseeriti ja selle asemele moodustati Preisi hertsogiriik pealinnaga Königsbergis.
Saksa ordule jäid siiski valdused Saksa- Rooma riigis. Eriti aktiivselt tegutsesid nad Austrias , kus võitlesid türklastega. 1809. aastaks sekulariseeriti nende valdused Napoleoni käsul ka Saksamaal, ainult Austrias jäid nad püsima. Hitleri-Saksamaa okupatsiooni ajal peatati ordu tegevus, kuid pärast Teist maailmasõda see taastus. Alates 1929. aastast on Saksa ordu puhtalt vaimulik ordu.
Rüütlitreening
Pärast mõningaid koduseid õppetunde saadeti noored poisid tihti kõrge isanda lossi, et nad seal rüütliseisuse tarvis ette valmistataks, mõnikord isegi juba siis, kui nad vaid seitsmeaastased olid. Noort rüütli õpipoissi hüüti paažiks. Ta täitis teiste antud ülesandeid ning õppis tundma hobuseid, turviseid ja sõjarelvi. Samuti õpetati paažidele lauas teenindamist ning liha lahtilõikamist.
Daami teenindades õppis noor paaž armastusväärsust ja viisakust. Kui paaž umbes neljateistkümnene oli, sai temast skvaier ja teda hakati rüütliks välja õpetama. Alates 13. sajandist tuli skvaieritel oma isandate kõrval ka võidelda. Kui arvati, et aeg on küps (kaheksateistkümnenda ja kahekümne esimese eluaasta vahel), löödi skvaier rüütliks. Tihti tegi seda rüütel, kes oli ta välja õpetanud. Skvaier tegi läbi sümboolse puhastava kümbluse ja pidas terve öö kabelis oma relvade üle vahti. Seda nimetati vigiiliks.
Rüütliturvistikud
Rüütli turvistik arenes üksteise külge põimitud rõngastest plaatidest täisraudrüüni.
Rõngassärk- Tugev, painduv , samas võis mõne tugava löögi tagajärjel särgi kandja oma luid murda. Särk kaalus umbes 12kg.
Nahast turvistikud- Neil olin sees metallist plaadid, mis kaitsesid löökide ja noolte eest.
Raudrüü-Plussideks võib lugeda tugevust ja vastupidavust ja miinusteks selle raskust ja liikumisvõimet.
Relvad- Muutusid kogu aeg teravamateks,et läbistada vastase kaitserüüd vms. Nt. Mõõgad( 1 ja 2 käe jaoks), kirved, piigid , vibud (hiljem amb) jne.
Rüütlite põhiline eesmärk keskajal oli kuninga teenimine ja kuningriigi kaitsmine vaenlaste eest.