Tapa mõis Fred-ingvar kirsipuu EP13 Tapa mõis rajati 17. sajandi teisel kümnendil ning asub praegusest Tapa linnast edelas. Arvatavasti 1810-1820tel püstitati klassitsistlik peahoone, mis oli Eesti üks kaunimaid. Kahekorruselise keskosa ees paiknes nelja massiivse sambaga portikus, millel oli astmikfrontoon. Ühekorruselist kelpkatusega hoonet iseloomustas esifassaadil paiknev kõrge astmikfrontooniga portikus. Külgmised madalamad risaliilid kandsid kolmnurkfrontoone. Peasissekäigu ees asus pandus. 1942. aasta jaanuaris põles momendil tühjana seisnud mõisahoone maha ning järele jäid vaid kiviseinad. Tulekahju põhjustas päeval jäätunud torude üles sulatamine leeklambiga. Soojustamiseks kasutatud saepuru süttis hilja õhtul. Paraku avastati tulekahi liiga hilja ning hoonet ei õnnestunud enam päästa. 1955
2) Rootsi bastion (=Lindamägi) 3) Skåne bastion /skoone/ (=Rannavärava mägi) Uusi elamuid polnud eriti ruumi ehitada, ehitati ümber siseruume. Sageli ehitati teine korrus välja esinduskorruseks. Sellele ajale on iseloomulikud maalitud talalaed või laemaalid lõuendil. Rootsi-aegse barokkarhitektuuri näiteks Tallinnas võib tuua aadlik Roseni elamu (Pikk t. 28, praegu Rootsi saatkond). See on ehitatud kahe keskaegse hoone kohale. On 2-korruseline, kõrge kelpkatusega, fassaadil läbi kahe korruse ulatuvad pilastrid. Baroksed tornikiivrid on: · Tallinna toomkirikul · Tallinna Niguliste kirikul. Nigulistes on barokkstiilis ka põhjapoolne eeskoda (kus praegu paikneb sissepääs) Kuressaares on barokne raekoda ja vaekoda. Pärnus Tallinna värav. Vene aeg Tallinnas on parim näide Kadrioru loss uhkeim lossi- ja pargiansambel Eesti barokkarhitektuuris.
1730 aastaks taastati härrastemaja vanadel müüridel. 1782-85 ehitati maja ümber arh. J.C.Mohri jooniste järgi, millega sai hoone oma praeguse ilme. [8,10] Palmse mõisaansambel on Eesti üks väljapaistvamaid barokkstiilis tervikkomplekse. Üks väheseid täielikult säilinud ja restaureeritud mõisaansambleid. Ennistustöid alustati juba 1972. aastal, mil mõisakompleks siirdus Lahemaa Rahvuspargi omandusse. Mõisa peahoone on barokne, 2-korruseline kõrge sokli ja kelpkatusega, sümmeetrilise kompaktse põhiplaaniga balladionistliku lahendusega kiviehitis. 1. korrus on natukene kõrgem ja pidulikum, kus asusid pidulikud vastuvõturuumid. 2. korruselt võis leida magamistoad ja võlvitud keldrist köögi mantelkorstnaga, veinikambri ning majapidamisruumid. Vormiküllasem on lõunakülgne esifassaad, kus me näeme eenduvaid külgrisaliite, mida kaunistavad roosaknad, pilastrid ja profileeritud räästa- ja viilukarniisid
Rootsi, Poola ja Venemaa vaheliste sõdade tõttu on võimsast ordulinnusest antud hetkeks vaid mõni kivisein püsti jäänud. Et linnast Lossimägedesse pääseda, paigutati 1931. aastal Kaevumäelt üle 13 meetri sügavuse kraavi rippsild, mis varem asus Tarvastus. Viljandi raekoda - Raekoja hoone on üks neljast vanemast säilinud kivimajast linnas, mis ehitatud 1768-1774. Algselt kuulus maja J. N. Ottole. Hoone oli ehitatud kelpkatusega ja stiililiselt kuulus ta lõppevasse barokiajastusse. Kellatorn ehitati majale 1838 aastal, selleks ajaks oli hoone juba linna omanduses. Vanast majast säilisid vaid esimese korruse müürid. Täna asub hoones Viljandi Linnavalitsus. Viljandi rippsild - kingiti 1931.a. linnale Tarvastu mõisnik Karl von Mensenkampffi poolt. Sild on üle 50 m pikk ja seda on aegade jooksul ümber ehitatud, viimati 1995.a.
ühe haigushoo peale. Lõpuks leiti arhitekt Augustin, kellega saadi maja niikaugele, et võis hakata seda sisustama. Aia ja pargi rajamist alustati 1868. aasta sügisel. Tiik kaevati 1871, torn ehitati 1872, pargivärav 1873. 1877 lõpetati ruumide kujundamise. 3 Muuga mõisa arhitektuur Muuga mõis on kahe korruseline, kõrgel soklik krohvitud kivihoone, kaetud kelpkatusega. Fassaad tugevalt rõhutatud ja keskrisaliit lahendatud lodzana, mille kolm ümarkaat toetuvad karüatiididele. Samasugune on ka suurte kaaravadega tagakülg. Põhiplaan ebareeglipärane: vesibüül O-otsas. Saal tavapäraselt peakorruse keskel. Interjöörikujundus rikkalik. Vestibüülis helehallis marmorist monumentaalne peatrepp, terazzopõrand, seintel Pompeilaadis maalingud, laes servjoonvõlvid. Peegelvõlvidega saalis rikkaliku
Esmateated Saku mõisast pärinevad aastatest 1489. Arvukad kõrvalhooned on tänaseks peaaegu hävinud. Hoonet on restaureeritud pisteliselt aastatel 1960-1980, kuid 2002 aastal võeti ette järjekordsed restaureerimistööd, mille tulemusena avati seal hotell ja konverentsikeskus. Restaureerimistööd olid kooskõlas muinsuskaitseametiga ning püüti säilitada võimalikult palju originaali. Tegemist on pikliku ristkülikukujulise põhiplaaniga. Kaetud kelpkatusega. Fasaade liigendavad komposiitkapiteelidega sambaga lai portikus, joonia sammastega kujundatud korruseid läbivad kolmikanad. Kasutatud on rikkalikult dekoori nii väljaspool maja kui ka interjööris. Mõisahoonet ümbritseb park. Fassaadi ehib nelja sambaga rikkaliku dekooriga portikus ja kolmeosalised veneetsia aknad. Interjööris võib näha 19. sajandi lõpust pärinevaid maalinguid.
ühekateistkümnenda sajandi esimestel aastatel. 1843. aastal siirdus mõis von Ungern-Sternbergide aadlisuguvõsa valdusse. 1905. aasta mõisarüüste järel müüdi mõis Marie von Wahl'ile (sünd. von Lieven), kelle käest ta 1919 ka võõrandati. (foto 1) 4 2. ARHITEKTUURIS STIILIDE VAHELDUMINE 2.1 Barokk ja historistlik stiil Kahekorruseline kelpkatusega hilisbarokne hoone oli 1801. aastal (teistel andmetel 1802. aastal) valmides oma stiili üks hilisemaid. 1770-1790 aastatel hakkas barokk tasapisi segunema antiikeeskujudel põhinevate rangemate vormidega, mis taandusid lopsakuse ees. Tumedad liigendatud seinapinnad asendusid suurte ja heledatega, aknad muutusid kitsamaks ja kõrgemaks, hoonetele ilmusid Vana-Kreeka ja Vana-Rooma eeskujul sambad, kolmnurkfrontoonid ja portikused. (vt.foto.2) (foto.2)
ehitisi. Hoone ehitamisaeg langeb stiilide vahetusperioodile, mis teatavasti pole kunagi täpselt määratletav ja selgepiiriline. Itaalia renessansist vahetult lähtunud barokk oli Eestis domineerivaks stiiliks umbes 1630-1775 aastail, kuid see oli kainem, antiiksetest eeskujudest (eriti Rooma) lähtuv klassitsistlik barokk (nn. varaklassitsistlik), mis Hollandi ja Skandinaavia vahendusel meile levis. Kuressaare raekoda on kõrge kahekorruseline kelpkatusega hoonega. Ehituskehand on kuubikujuline, krohvitud paekivist seintega, lihtne ja range, kuid suursugusena mõjuv nn. põhjamaade barokki esindav hoone, mille ehteks on raidportaal dateeringuga 1670. Raidportaal on tugeva profiiliga, talumkivid ulatuvad seinale lõpetamata kujul, mis on andnud alust oletuseks, et algselt oli portaalil veidi teistsugune kuju või on sealt aegade jooksul midagi kaduma läinud.
saj barokk Eestis, Kadrioru loss iseloomusta üldiselt, stukkkaunistused, park Eestis peamiselt baroklik realism, eeskuju eelkõige madalmaadest näiteks Narva raekoda, Narva stiiliühtse ilme lähtekohaks oli hollandi barokk. Hollandipärase linna tähtsaim ehitis oli kõrge kelpkatusega ja selle keskel asuva haritorniga raekoda. Kadrioru loss - liigendatud, roosa ja valge kombinatsioon, sambad, regulaarpark, peosaalis tohutult valgeid stukk kaunistusi, helesinised seinad, mütoloogiline laemaal,. Baroksed ehitused Pärnus, mõjud, baroki tunnused? Pärnus on säilinud mitmeid 17
esiväljaku kummalgi küljel. Esialgsel kujul on nad mõlemad rajatud üheaegselt peahoonega, kuid praeguse ilme saanud siiski tublisti hiljem tõllakuuri ümberehitamiseks andis tõuke tulekahju 1888. aasta kevadel, ilmselt on umbes samal ajal ehitatud uuel kujul üles ka ait. Täiesti iselaadne Eesti mõisaarhitektuuris on pseudogooti stiilis talltõllakuur, mis ehitatud sõiduhobuste jaoks. See on algselt olnud suhteliselt pikk ja madal, kõrge kelpkatusega paekiviehitis, mis omas fassaadi keskel ilmselt mingi kaaristu. 1888 aastal ehitati hoone esikülje osas täielikult ümberja lisati kõrgete teravkaarakendega kolmnurkviil. Ait vastab eelmisele hoonele nii oma konfiguratsioonilt kui üldvormilt (va "gooti" viil). Hoone omas tugipiilaritest raamitud eenduva sissekäigu, mitmeid kaaravasid ja aknaid. Karjahoov tõllakuuri taga koosneb kahest pikast paekivihoonest, mis otstel ühendatud kivimüüridega. Rajamisajalt kuulub
aastani, mil see panditi kindralmajor Georg Ludwig Pilar von Pilchaule. Tema perekonna valdusse jäi Kirna kuni 1919. aasta võõrandamiseni. [10] 18. saj lõpus omandas mõisa vene õukonnaga tihedalt seotud sõjaväelaste ja diploaatide von Osten- Sackenite perekond, millele järgnes mitmete hoonete sh härrastemaja ümberehitamine klassitsismi printsiipide alusel. [23] 10 Ansamblis domineerib kõrge ning järsu kelpkatusega 2- korruseline peahoone. Esifassaadi ilmestavad 19. saj I veerandist pärinevad kuue rühmitatud sambaga portikus ja kolmnurkfrontoonidega otsrisaliidid. Siseplaneering esindab barokilt varaklassitsismile ülemineku perioodi. Suhteliselt madala võlvitud soklikorruse kohal on kõrgem ning valgusrikkam esinduskorrus avar vestibüül keskteljel on kujundatud grotilaadse kahevõlvikulise ruumina. 18. saj sisekujundusest on säilinud puidust teenijatrepp hoone lääne tiivas
Ligikaudu samal kohal asub mitmel korral laiendatud surnuaed praegugi. Dokument kalmistule maa eraldamise kohta näitab aastat 1823. Esimene matus toimus aastal 1824. 1854 aastal liideti õigeusklike matmispaigaks piklik jõeäärne maariba. Kalmistule viib neogooti stiilis värav, millele kuhjatud detailid sarnanevad nendega, mis ehitusmeister Paslack kavandas kirikule. Võimalik, et värava autor oligi Paslack. Kalmistu keskosas asub väike, kõrge kelpkatusega kabel, tuntud nn. luumajana. Maja esiseina on müüritud graniidist kivid ehitusaastatega 1823 ja 1848 . Algselt võis see olla matusekabel. 1848.a tehti suurem ümberehitus. 10 PÜHA JÜRI MONUMENT Eesti sõjameeste kirikus tegutsev kogudus on nimetatud Püha Jüri, kui rüütellikkuse sümboli, ustavate ja väärikate sõjameeste kaitsja järgi. Aastal 303 suri märtrisurma Rooma ohvitser Georios, keda nimetatakse rüütel Georgiks ja
Nii maa suuruselt kui rahva arvult kuulus Kukruse keskmise suurusega mõisate hulka. Kogu ajaloo vältel on Kukruse olnud kahe aadlikusuguvõsa Lodede ja Tollide valduses. Mõisaansambli rajamist praegusesse asukohta alustati tõenäoliselt Tollide ajal 18. sajandil kolmandal veerandil. Vanimaks ehitiseks on kivist härrastemaja, mille põhikehand pärineb eelpool nimetatud ajast. 18. sajandi mõisamaja oli ühekorruseline, baroksete vormide, mantelkorstnate ja kelpkatusega kiviehitis, interjööris koobaltmaalinguga ahjud. Aegade jooksul on hoones tehtud mitmeid juurde- ja ümberehitusi. 19. sajandi I veerandil täiendati hoonet tugevasti tiibehitistega, lisati kolmnurkviil, sajandi keskpaigaks ehitati ääristatud terrass. Park oli ansambli lahutamatuks koostisosaks. Vabakujunduslik park ilmestas ehitisi, kuid ühtlasi isoleeris härrastemaja majandushooneist. Pargi rajaja oli Robert von Toll 1886. a. Robert von Toll on maetud Kukruse mõisa kalmistule.
tennisemängu harjutada. Suure-Kõpu mõisa hooned 1825. aastal põles maha vana härrastemaja, mille asemele ehitati esinduslik kahekorruseline klassitsistlikus stiilis mõisaloss. Hoone valmis 1847. aastal. Pärast 1876. aastal täiendati ehitust. Kesk- ja nurgarisaliitide vahelised ühekorruselised osad ehitati kahekorruseliseks, teisele korrusele ehitati ka neli rõdu. Igal rõdul on aken ja uks-aken. Hoone asub kõrgel maakivisoklil (võlvitud silindervõlvidega), kaetud lameda kelpkatusega. Fassaadi liigendavad kesk- ja nurgarisaliidid. Keskrisaliiti liigendavad joonia kapiteelidega pilastrid, viiluväljas on segmenkaalne aken, kolmnurkviilu elustab hammaskarniis. Nurgarisaliitide kolmnurkviiludel on sirgjooneline karniis, esimese korruse nurkade pind on antud rustikas. Risaliitide vahel asuvad teise korruse rõdud toetuvad metallkonsoolidel. Rõdudel on valatud metallrinnatis, mida on elustatud noodivõtmekujulise spiraaliga
10 MÄRKIMISVÄÄRSED OBJEKTID Kultuurimälestised Laatre raudteejaama hoone Hoone on ehitatud aastal 1925 ja on liigitatud ehitismälestise alla. Mälestisel ja kaitsealal on lubatud maaharimine ja aiapidamine, puude istutamine tuleb eelnevalt kooskõlastada muinsuskaitseametiga. Tegu on keskmise suurusega ühekordne puithoone. Kaetud tsement- valtskivi katendiga kelpkatusega. Madalal vundamendil, rõhtlaudisega hoone, mille sissekäigu ees taandub lahtine veranda (Kultuurimälestiste riiklik register, 2017). Abja mõis Abja mõisast (saksa k Abia) on varasemaid teateid 1582. aastast. 17. sajandil kuulus mõis von Fersenitele, peale Põhjasõda oli see aga Carl Magnus von Posse valduses. 1780tel aastatel omandasid mõisa von Stackelbergid, kelle kätte see jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni (Eesti mõisaportaal, 2017)
Toompeal on tema teemaks võiduparaad. Kohati loovutab militaarne teema koha jahisümboolikale, kohati ei piisa ka Euroopast. Schultzi töid võib näha peaaegu kõikjal, kus nõuti parimat maitset ja kõrgeimat taset. Esinduspaleed tähistavad ühe ajastu lõppu ja teise algust. Valitses elliptiline joon, süvenes huvi antiigi ja mütoloogia vastu. Ääsmäe mõis ehitati välja lausa antiiktemplina. Sargvere mõis Järvamaal on esimesi uuetüübilisi mõisaid, kus kuupjas hoonekuju on kaetud kelpkatusega. Schultz pani käe külge ka Saue ja Roosna-Alliku mõisatele. Mõisa puhul oli hoonestuse idee luua täiuslik universum. Ilma mõisata poleks Eesti kultuur tänase sarnane. Mõisast sai talupoeg eeskuju oma õunaaia rajamisel. Parkide rajamine Eestis tähistab Euroopa kultuuri tungimist kõige sügavamale sisemaale. Levinud olid inglise pargid. Tähtsal kohal oli Heimtali mõis. 18. ja 19. sajandi vahetusel ületas Eesti mõisaarhitektuur seni kammerlikule tagasihoidlikkusele manitseva piiri
Toompea tänavavõrk koosneb paljudest radiaalselt paiknevatest tänavatest, mis koonduvad kokku keskel asetsevale platsile, millel asub Toomkirik. Seoses ringmüüri ehitamisega rajati 14. sajandil nimetatud tänavakeste välisotstesse sadultornid. Sellist ringmüüriäärset tänavat, nagu see eksisteeris all-linnas, pole Toompeal arvatavasti kunagi olnud. Riisipere mõis 1821 klassitsism: härrastemaja on suur kahekorruseline madala kelpkatusega kivihoone. Esikülje portikuse võimas astmikfrontoon toetub kuuele sambale. Fassaadi liigendust rõhutavad järsult eenduvate kolmnurkfrontoonidega otsrisaliidid. Rikkalikus stukkdekooris on ajastule iseloomulikud greifid, suured rosetid, korrustevaheline paelspiraaliga vöötkarniis jm. Väga rikkalikud on hoone interjöörid. Mainimist väärib ka hoone keskosas asuv rikkaliku stukkdekooriga kassettlaega kuppelsaal. 10
A.Kotli ja E.Lohu lõplikus projektis, kus säilis A.Kotli mahtude paigutus ja ruumilahendus, ei prevaleeri enam saksa esindusarhitektuuri mõju, vaid avaldub selgelt kohalik 1930.aastate lõpu esindustraditsionalism. Sellele osutavad ajastuomane kelpkatus,akende kuju ja tüüpilised dekoratiivdetailid fassaadidel. Portikuse täies ulatuses säilitamine lõplikul fassaadil annab põhjust näha siin jõulist uusklassitsismi avaldumist. Samas ei haaku viiluta portikus orgaaniliselt kelpkatusega ja hõredalt asetatud peenikesed samad, mille sihvakus valmistas ka ehitajale raskusi, mõjuvad ebaproportsionaalselt. Kõrgendlikke sambaed tingis portikuse taha java saali valgustusnõue, A.Kotli algvariandi portikus tunudb paremini proportsioneeritud. Võistlusprojekt olio ma monumentaalses laadis väljapeetum ja terviklikum, valminud hones häirib ühelt poolt klassitsistlikult monumentaalse majtude ülesehitus ja portikuse ning teiselt poolt provintslikult
Ülal torniosas paiknes väike galeriilaadne ruum, mille akendest avanes maaliline vaade Toomemäele. Hoone välisilmes annab tooni mahtude ekspressiivne dünaamika. Kompositsiooniliseks dominandiks on püramiidja kiivriga massiivne neljatahuline nurgatorn, mis kasvab välja alummise hooneosa tahukalisest põhimahust, andes selleletugeva vertikaalse aktsendi. Hoone põhiline osa on kaetud kõrge plaanikontuure järgiva kelpkatusega. Värvi lisab hoonele mitmekesine materjalikäsitlus: krohvitud seinapindade ja puitosade hele-tumedad kontrastid koos maakivist sokliosa ja punase kivikatusega. Hoonemahtude plastiline liigendus sujuva üleminekuga katuse- ja torniosale ning viimase ekspressiivne dünaamika on omased juugendile, kuid trafaretset juugendornamenti asendavad stiliseeritud konsoolikesed ja kaarjad vahvärkmotiivid. Ka suure saaliakna lainjas kontuuris ilmutab end juugendi dekoratiivne mängulisus.
Paikneb linna ajaloolisel peaväljakul, kus oli juba keskajal raekoda: 2-korruseline kaaristuga tellisehitis, mis hävis 17.saj I veerandil. 1688- 93 ehitati uus 2-korruseline haritornidega raekoda, mis kannatas põhjasõjas ning poles 1728.aastal. praegune raekoda püstitati pärast 1775. Aasta suurtulekahju, projekteerija ja ehitusjuht oli linna ehitusmeister J.H.B. Wlater Rotockist. Algprojekt valmis 1778, nurgakivi pandi 1782, viimislustööd kestsid kuni 1789.-3-korruseline massivne kelpkatusega ja haritornidega hoone jätkab barokiajastul madalmaades kujunenud linnaplaee traditsiooni. Raekoda oli keskaegsete linnade turuplatsi üheks traditsiooniliseks peakomponendiks. Uhkes raehoones väljendus linnakodanike iseteadvus. Raekodade arhitektuurset ilmet uuendati läbi aegade vastavalt muutunud maitsele, neid ehitati umber, laiendati ning ilustati. Alumisel korrusel paiknesid tavaliselt kaubakojad, ülal asusid haldus- ja kohturuumid ning kunstiliselt viimistletud esindussaal
aastal. Praeguse raekoja ehitust alustati pärast 1775. aasta suurtulekahju 1782. aastal. Algprojekt valmis 1778. aastal, kuid nurgagivi pandi alles 2. juunil 17822. aastal. Raekoja ehitustellised toodi Kärknast ja Käreverest, katusekivid osteti von Pistohlkorsilt Puurmanni mõisast. Projekteerija ja ehitusjuht oli linna ehitusmeister J.H.B. Walter Rostockist. Pidulik avamine toimus 1786. aastal. Hoone on eklektiline, selles võib näha kolme arhitektuuristiili. Kolmekorruseline massiivse kelpkatusega ja haritorniga hoone jätkab barokiajastul Madalmaades kujunenud linnapalee traditsiooni. Tugev graniitsimss eraldab rustikaga sokliosa ülakorrustest. Hoone nurki ja kerglet eenduvaid keskrisaliite kandivad komposiitkapiteelidega pilastrid, verikaalset rütmi lisavad akendevahelised liseenid. Põhikujus esindab hoone Madalmaade barokse linnapalee traditsiooni, kuid tööde käigus asendati algselt kavandatud barokne dekoor osaliselt varaklassitsislikuga. Tartu raekoda
pilastritega. 1970. tehti suur restaureerimistöö seoses 1980. aasta suveolümpiamängude purjeregati toimumisega Tallinnas.9 Mustpeade majast rääkides mõeldakse tavaliselt Mustpeade hoonetekompleksi, mis moodustub omavahel ühendatud Olavi gildi majast (Pikk 24) ja Mustpeade majast (Pikk 26) ning nende vahel olevast väiksemast viilkatusega hoonest. Olavi gildi algselt suurest hoonetekompleksist (ehitatud 1402-1422) on säilinud tänaseks kahekorruseline suure saaliga kõrge kelpkatusega maja. Olavi saal on hilisgootikale iseloomulikult kahelööviline, 16 Mustpeade maja Olavi saal. Mustpeade Maja kuut võlvi toetavad kaks kaheksatahulist piilarit, millel profileeritud baasid ning seinakonsoolid. Saal on kaetud paarismõikaliste roiete ja roosimotiiviliste päiskividega kujundatud tähtvõlvidega. Saal on ühendatud kõrvalhoonega. All on täies ulatuses kelder, mille servjoonvõlve
nende toetavast funktsioonist. Selle süsteemi arendas ta täiuseni Oak Parkis asuva Unity Temple'i juures. 3.1. Läbimurre Wright jõudis läbimurdeni lubadusega tulevikuks: nimelt kahe kavandiga, mille ta avaldas palju loetud ajakirjas "Ladies' Home Journal". Need kaks kavandit erinesid välimuselt eelkõige katuse vormi poolest: üks neist oli suhteliselt järsu viilkatusega, teine seevastu lameda kelpkatusega. Põhiplaanilt erinesid majad eluruumide paigutuse poolest. Kui varem oli ta teinud iga maja jaoks individuaalse projekti, siis nüüd kasutas ta vaid kaht põhimudelit ning varieeris neid. Alates artikli ilmumisest sai Wright arvukalt tellimusi. Peamiselt kerkisid uued elumajad Chicago eeslinnadesse: Thomas House, mis mõjus kindlusena; Dana House, mis on kuulus oma vitraazakende poolest; Heurtley House; krohvitud Fricke House; Willits House, mis on ehitatud avarale krundile.
toitlustusasutuseks ning selles paikneb trahter Valge Hobu. Ümbeehitus teostati oma aja kohta väga stiilitundlikult. Kõige väärtuslikumad on autoritööna valminud sepisdetailid. Hobusetall Hoone ehitati 19. sajandil ja renoveeriti nõukogude ajal korterelamuks, lisades teise korruse. Käesoleval ajal on vahepeal kasutuseta seisnud ja lagunev hoone OÜ ZOROASTER poolt ümber ehitatud kontorhooneks. Algselt pikk ja madal paekivihoone, krohvitud välisseintega, kaetud kõrge kelpkatusega. Ehitis võib olla peahoonega üheealine. Majandushoonete kastell 19. sajandist pärinevad mõisa majandushooned paiknesid kastellilaadselt ümber nende keskele moodustunud sisehoovi, mille lõunapoolse külje moodustab eelpoolmainitud hobustetall. Selline paigutus on iseloomulik enamikele mõisakompleksidele Eestis. Nõukogude ajal ümber ehitatud meierei ja loomalaut seisid aastaid varemeis ning on praegu OÜ ZOROASTER omanduses.
aasta suured tulekahjud tähendasid rangemaid nõudeid ehituses ja heakorras – hoonetel pidi olema korsten ja kivikatused, samuti muutus aktuaalseks tänavate sillutamine. 1783 taastati Viljandi linnaõigus. Kreisilinna asukad olid valdavalt baltisakslased, eestlaste osakaal hakkas jõudsalt kasvama pärast pärisorjuse kaotamist. Viljandi linnasüdames leiame rohkelt väärikas vanuses puitarhitektuuri – traditsioonilisi vanabalti tüüpi ristkülikulise põhiplaani ja kõrge kelpkatusega hooneid. Nii mõnelegi neist lisandus moe muutudes ka klassitsistlikke detaile – sammastega portikus, hammaskarniisd vms. 19. sajandi lõpuks oli Viljandi oma elanike arvult tõusnud Eestis 6. kohale. Väljaspool linnapiire paiknesid agulid (Kantreküla, Kivistiku ja Ridaküla), kus elasid peamiselt eestlased. 20. sajandi saabumine tõi Viljandisse mitmed moodsa aja ilmingud – elektri ja raudtee. Uus Eesti vabariik tähendas linna territooriumi kasvu eespool mainitud eeslinnade jt alade
annaabi.ee 
