Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kas inimene on enda saatuse sepp?". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
saatuse, minnes, õnnestu, valikud, ainsad, ammu, endid, meiega, ostes, momendil, kurvid, kitsad, rajad, rohelus, kardab, omaseid, põud, tahe, valikuid, lihtsate, kohtame, teadnud, suunajad, hiljemalt, ümbritsevast, möödudes, ettekujutus, reaalsus, rahakott, aspektist, sepad, käsutuses, presidendid, president, temal, seisusesse, samasse, arvameMis määrab inimese saatuse? Saatus on vääramatu jõud, mis määrab sündmuste kulgu inimese elus. Saatust on võimalik kirjeldada ka ettemääratud tulevikuna. Saatus, kui elutee on kindlasti olemas, kuid ta ei pea olema ilmtingimata ettemääratud. Mõned meist on võimelised kujundama oma saatust ise, mõned see eest näivad olevat, kui rakmeteis. Saatus on igale inimesele niivõrd enesestmõistetav, et neil ei tule pähegi mõtiskleda selle üle, mis ikkagi tegelikult toimub
rahuldavat seletust, pealegi mängib ka ajaloosündmustes lisaks üldistele seaduspärasustele oma osa faktor, mida me nimetame «juhuseks», ja sageli on määrav just see faktor. Kui jätta valik tegemata, siis tuleb triivida juhuste voolus. Vahel võib hea juhuse korral väga hästi minna, kuid samas ei pruugi seda head võimalust tulla. See on risk, kui jätta asjad juhuse hoolde. Valimise võlu seisneb selles, et kui on olemas valikud, siis on hea inimesel või rahval kaalutleda, mis variant kõige parem on. Sõltumata sellest, kuidas mõjutavad ajalugu konkreetsete inimeste konkreetsed valikud, võib ometi küsida, kuivõrd on ühel väikesel riigil või rahval üldse võimalik oma saatust ise kujundada. Enamasti sõltutakse siin vägevamatest naabritest, kellel on oma huvisfäärid, mida püütakse hoida kontrolli all, ja nõnda on
osa meie enda mõtetest.Kindlasti mõjutab saatust natuke ka alateadvus.Usun,et varemalt juba enne inimese sündi on enamus asju paika pandud. Sageli juhtub, ka seda,et me ei ütle oma tegelikke eesmärke välja, need on meie peidetud mõtted ja võib juhtuda, et me ei tea oma eesmärke isegi või pole neis täielikult kindlad. Selle põhjuseks võib olla see, et me pole nende üle kunagi sügavamalt mõelnud. Kõik meie valikud on omavahel tihedalt seotud ning ei ole võimalik ette teada meie valikute tagajärgi. Peale valikute tegemist võib välja tulla ka rahulolematus. Kätte on saadud küll kõrge ametikoht, kuid hobidega ja perega tegelemiseks ei pruugi jääda piisavalt aega. See kõik on saatus, mis on kujunenud meie endi valikute, nii suuremate kui väiksemate, tagajärjel. Üks valik viib meid ühele teele ning teine teisele ja otsustest sünnib saatus
Igaüks on oma saatuse sepp ,,Igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja." see on üks rida Paul Erik Rummo luuletusest ja tuntuks saanud Eesti oma filmis ,,Viimne reliikvia." Saatust tõlgendavad paljud inimesed väga erinevalt näiteks minu jaoks on saatus miski mis mind ees ootab. Saatus võib olla hea võib halb, aga kindlasti on sel põhjus, miks asjad just nii läksid.. Mis on saatus? Täpselt ei oska ma seda defineerida
Keha ei tegutse iseenesest. See reageerib, kui meie meeled ja mõtted astuvad tegevusse. 6 Meie füüsilist olemust ja materiaalseid suhteid juhivad meie kujutlused iseendast. Kui mõistame seda lõpuni, saame ka aru, et keegi teine ei saa meie elu suunata ega meie teel seista. Meie kujutlused iseendast juhivad meie elamusi. Kui usume, et keegi töötab meile vastu, siis on vastutöötaja nimelt see kujutlus. Keegi ei saa teha midagi meiega ega meie vastu, kui me juba ette pole leppinud mõttega, et see on võimalik. Keha on kontaktpind meie endi ja ümbritseva maailma vahel. Teadvustades oma häält, hingamist, tajusid ja eri kehaosi, saame süvendada oma teadmist sellest, kuidas me ümbritsevaga suhtleme. Keha vahendab meie mõtteid ja emotsioone. Keelt, milles kõneleme, rajame pika aja jooksul suure vaeva ning kannatlikkusega. Samal viisil peame teadvustama oma kehakõnet. Sageli lasemegi
Valikute eel tabab meid hirm- kuidas me tegutsema peaks ja kuidas õige valiku heaks otsustada? Missugused ideaalid, missuguse elufilosoofia me endale kujundame? Kas väärtustame eelkõige materiaalseid väärtusi või hoopis vaimseid? Ilmselt vastaksid ka kõik minu klassikaaslased erinevalt, kui tegemist on väärtushinnangutega. Tõsi küll, head sõbrad või sõbratarid võivad sellisele pealiskaudsele küsimusele vastata ühtemoodi, aga sügavuti minnes ilmnevad siiski erinevused. Väärtuste põhiliseks mõjutajaks on lapsepõleves ümbritev keskkond. Juba esimestel eluaastatel püütakse meile selgeks teha, mis on hea ja mis on halb. Eelkõige saame õpetussõnu vanematelt, mõistmaks, mis on elus oluline. Lapsevanem on iga lapse eeskujuks. Kui inimesed meie ümber ja eelkõige vanemad on eeskujulikud, omandame samuti sarnase käitumisviisi. Kui ma olin alles üsna pisike, lõin ma tüli käigus eakaaslast
meeldib hoopis üksinda olla, inimesi, kes tunnevad end ahistatuna nii lähedases suhtes. Ja tänapäeval on järjest loomulikum, ei elata vaid soo jätkamiseks, ,,nauditakse" kauem vabadust ning pereloomine lükkub järjest hilisemasse aega. Inimestele on tähtis on saavutada head suhted meid ümbritsevate inimestega. See, et meie hindame teisi inimesi ja meid hinnatakse, tekitab hea tunde. Kuigi kõigile ei saa meeldida, vajame me seda, et keegi meiega arvestab, meid toetab ja hindab. Me vajame lähedasi, olgu need sõbrad, perekond või sugulased. Paljud eesmärgid on omavahel tihedalt seotud. Hea haridus ja töökus tagab hea palga ja karjääritegemise võimaluse. Raha annab võimaluse saada eluase, auto, riided. Armastus on seotud perekonna ja lastega. Perekonna ja laste ülalpidamiseks on vaja head töökohta ja raha. Head suhted teiste inimestega teevad meid õnnelikuks.
Ühiskond ei saa iial teada, miks inimesed end tapavad, kuid nad saavad aidata nende otsuste mõjutamisel, mis võib otsustada nende elu. Nad peavad suutma näha ja kuulata enesetapja südamesse, tema hinge, kuna seal võib tavaliselt vastus end peita. Enesetapjate nimekirja võib lisanduda ka neid, kellel on elu mõte olemas. Neil on käsil mingi projekt või idee, neil on olemas kindel tegevusplaan, mis on nende elust tähtsaim. Kui nad saavutavad selle, siis nad tapavad endid, kuna neil ei ole enam midagi tähtsat, mis neid elus hoiaks. Absurdi müürid. Absurd on kõikjal meie ümber. Kõik, mis me teeme, kõik, mida me mõtleme, kõik, millest me unistame. Kõike seda võime me absurdiks nimetada. Absurdi mõistmine on nagu iseenda tundma õppimine. See on teekond tõelise mina juurde, teekond, kus me maalime ise enda tõelise mina-pildi. Kõik tegevused ja toimetused, mida me igapäev teeme, on üks osa meist. Kui aga tekib küsimus, milleks seda kõike
puhul on lohutuseks, et sa paratamatult lakkad seda tundmast, kui oled seda tundnud ülemäära. Ära kaeba ära muuda vaevu ise raskemaks, koormates end kaebusega. Kerge on valu, kui sa ütled ,,see pole midagi". kõik põhineb kujutlusel Mõtle millestki muust kui tunned valu, pööra vaim teistsuguste mõtete poole. Mõtle sellele, mida oled teinud auliselt, mõtle millestki, mida imetled. · Kuidas soovitab Seneca suhtuda saatusesse CVII kirjas? Suur hing on see, kes end saatuse hoolde annab. Väiklane inimene on too, kes vastu tõrkudes tahab parandada pigem jumalaid kui ennast. Küsimused Nietzsche Ecce homo kohta: · Mida tähendab "kõigi väärtuste ümbervääristamine"? Nietzsche arvates kõneleb tema vaid tõest ehk jõuab järeldusele, et kõik mida me tunneme ,,tõe" nimetuse all on tegelikult vale. · Millisena kirjeldab Nietzsche enda rolli "kõigi väärtuste ümbervääristamises" ja "katte eemaldamises" kristlikult moraalilt? N
4 Minu arvetes saab aga sundsust liigitada kahte moodi : 1) ma olen sunnitud tegema seda, mida ma ei taha. Nt ma olen sunnitud minema hommikul vara kooli, kuigi tahaksin magada; 2) ma ei saa teha seda, mida tahan. Nt ma tahan minna kinno, aga mul pole selle jaoks raha. On olemas veel ka looduslik ja ühiskondlik sundsus. Nõrga determinismi seisukohalt on nii vabal tahtel tehtud valikud kui ka sundvalikud determineeritud. Küsimus, kas inimese tahe on vaba, on üldsegi mõttetu, sest selleks, et inimene oleks vaba, pole tahtevabadust vaja. Inimene on seda vabam, mida vähem teda sunnitakse. Tegelikult jääb inimese tahtmisi alati piirama teatud hulk asjaolusi. Nende kõigiga lepib inimene aga kui paratamtusega. Mina ise pooldan nõrka determinismi, sest inimestel on kindlasti olemas vabadus midagi
Võtame näiteks noored. Noorus on väga ilus ja põnev aeg, mil me kasvame ja areneme läbi meie endi tegude ja teiste elude põhjal, neid tundes ning neid pealt vaadates. Kui me näeme, et keegi on midagi valesti teinud, siis me hakkame kohe mõtlema ning talitlema vastupidiselt, et me ise samasse ämbrisse ei astuks. Kahju on vaadata inimesi, kes on valesti mõelnud, valesti teostanud ning kogu selle protsessi käigus oma saatuse valesti kujundanud. Alati ei pruugigi inimene ise mõelda, mõte tuleb kelleltki teiselt, kuid teostamisel oleme abis meie. Me oleme küllalt näinud filmidest stseene, kus on olemas nii-öelda hea ja halb. Näiteks järgmised tegelased nagu Tom, kes teenib elatist vargustega ning Paul, kes on pärit jõukast perekonnast, kuid on lihtsalt sellest küllusest tüdinenud. Saatus on poisid mingisuguse teo tagajärjel kokku viinud
Koostas: Meris Tammik ([email protected]) KULTUURILUGUDE SEMIOOTIKAST KULTUURILUGUDE SEMIOOTIKAST ABIKS KULTUURISÜNDMUSTE KAJASTAMISEL Mis on kultuur? Kultuur on inimühiskonda iseloomustav tegevus, inimtegevus, inimese loodu, mis eristub kogu loodusest kui sellest, mis pole inimeste loodud. Kultuur hõlmab selliseid valdkondi nagu keel, teadmised, oskused, traditsioonid, uskumused, väärtushoiakud, moraal, kombed, õigus jne. Enamasti on kultuurid selles mõttes määratletavad keele kaudu (näiteks eesti kultuuri puhul), kuid sellest on ka erandeid (hiina kultuur, antiikkultuur, ameerika tänapäevakultuur jne). Kultuur on inimtegevus, mis on iseloomulik teatud rahvale, piirkonnale või ajastule (või inimgrupile). Erilaadse käitumise ja tõekspidamistega inimeste gruppi, mis eksisteerib suuremas kultuuris (dominantkultuuris) nimetatakse subkultuuriks. Mõistet kultuur võidakse kasutada ka kitsamas tähenduses kultuuri selle osa kohta, mis taotl
kasu võiks tuua. Kirjutan tervislikke manitsusi, otsekui kasulike arstimite retsepte, olles kogenud nende tõhusust omaenda haavadel, mis, olgugi veel paranemata, on lakanud edasi arenemast. (3) Näitan teistele õiget teed, mida eksimustest väsinuna õppisin tundma hilja. Hüüan: "Vältige seda, mis lihtrahvale meeldib, mida juhus pakub! Jääge kahtlevaiks ja kartlikeks iga juhusest tuleneva hüve puhul; ka metsloomad ja kalad saavad mõnelt ahvatlevalt lootuselt petta. Saatuse kinkideks peate neid? Need on lõksud. Kes teist elu ohutult tahab veeta, see vältigu niipalju kui suudab noid lõksupüüdvaid kinke, mille puhul eksime rängalt ka selles, et peame neid endile kuuluvaiks, kuid tegelikult oleme nende küljes. (4) Kuristikku viib säärane jooks. Sellise kõrgusse tõusnud elu lõpuks on langus. Vastugi ei saa panna, kui õnn viltu kiskuma hakkab: kas kõrvalekaldumatult edasi või otse põhja; õnn ei pöördu meist ära, vaid tõukab ja kukutab
Toosama väike laps täiskasvanuna mõtleb ja kahtleb oma valikutes ja pealehakkamistes: "Kas see on ikka õige? Äkki on see vale. Teised ju nii ei tee. Mida teised arvavad? Ah, ma parem ei üritagi sellega tegemist teha." Igaühel on siin elus oma tee käia. See ongi saatuseraamatu mõte. On vaja kuulata oma südamehäält. Kui me midagi teeme või otsustame, siis on vaja jälgida oma sisemust. Kas on hea olla, kas hing on rahul? Kui ei, siis oleme teelt kõrvale kaldunud. On vaja teha uued valikud või püüda muuta mõtlemist olemasolevast. Meie emotsioonid on nagu navigatsiooniseade, mis annab infot õigel teel püsimise kohta. Võib tekkida vastuolu loogiliste, mõistuse tehtud ja südame hääle järgi tehtud otsuste vahel. Tehtud valik võib tunduda endalegi mõistusevastasena, lausa hullumeelsena. Kui selle järel tekib rahulolu ja hingerahu, siis on see õige. Sa oled õigel teel. Sa suudad üle olla teiste mis tahes arvamustest ja hukkamõistust. Vitriini pandud elu
või teine loogika ja matemaatika propositsioonide empiristlikest käsitlustest on õige. Kui meil see õnnestub, oleme ratsionalis- mi alused hävitanud. Sest ratsionalismi fundamentaalne õpetus ütleb, et mõtlemine on sõltumatu teadmisallikas ning on lisaks sellele usaldusväärsem teadmisallikas kui kogemus; mõned rat- sionalistid on läinud isegi niikaugele, et ütlevad, et mõtlemine on ainus teadmisallikas. Ning selle seisukoha aluseks on lihtsalt see, et ainsad teadaolevad paratamatud tõed maailma kohta on tea- da mõtlemise ja mitte kogemuse kaudu. Nii et kui me suudame näidata, et kõnealused tõed kas ei ole paratamatud või ei ole "tõed maailma kohta", kõrvaldame ratsionalismi tugipunkti. Tõestame empiristliku väite, et pole olemas "mõistuse tõdesid", mis osutak- sid faktidele. Väita, et loogika ja matemaatika tõed ei ole paratamatud ega kindlad, on suund, mille võttis Mill. Ta väitis, et need propositsioo-
Inimene ja saatus Nii sageli arutletakse, kas inimese elu on juba saatuse poolt ette määratud. Mõeldakse selle üle, kui palju ja kas üldse saab inimene oma saatust määrata, muuta, suunata. Võib-olla mu vaated aja jooksul muutuvad, kuid praegu olen seisukohal, et meie enda valik on see, kui õnnelikult me oma elu elame. Selge on see, et elus on meil ka omad väga valusad ja vähem haigettegevad õppetunnid. Kui me neist õpime, saame tugevamaks ning ettejuhtuv väiksem ebameeldivus ei tundugi enam kohutav. Kui meil
Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõne iseseisvuspäeva kontsertaktusel Estonias. Head sõbrad, hea Eesti rahvas kõikjal maailmas, oma kodudes ja siin saalis. Mõte Eesti iseseisvusest on täna, Eesti Vabariigi 95. Aastapäeval, taas enesestmõistetav. See ei vaja ei selgitust ega tõlgendust, sest see on alustõde. Nii nagu vabadus pole enam pürgimus, ei ole sellele ka enam meie, Eesti jaoks alternatiivi. Eesti mõtteline iseseisvus on põlistunud. Ja nii see peabki olema. Sellelt aluselt, ise seda sageli teadvustamata, vaatame täna tulevikku. Just sellel seistes muretseme oma rahva elujärje ja elujõu pärast.Sellel alusel seistes võrdleme ennast teistega, aga enam mitte endiste saatusekaaslastega vaid nendega, kelle vahepealne ajalugu, vahepealsed võimalused on olnud hoopis teistsugused kui meil. Ja just nii see peabki olema. Sest kaua me ikka otsime oma probleemide põhjust minevikust nagu mõni endine koloonia, kes jätkuvalt peab süüdlaseks 19. sajandi
Tere, õpetaja Kantorek ! Läänerindel 1917 Saime Teie kirja kätte ning aitäh selle eest. Igatseme elu, mis meil kodus oli. Kõikjal oli soojust, hellust ja armastust. Nüüdseks on kõik muutunud. Kirjutame Teile elust, mis meid iga päev rindel saadab. Saatsite meid rindele kui olime alles koolipoisid. Praeguseks oleme rindel olnud juba peaaegu ühe aasta. Meid oli koolist rindele minnes kakskümmend, tänaseks on kahjuks langenute nimekirjas meie Josef Behm, kellele sattus mürsukild silmadesse ja Franz Kemmerich, kellel oli jalg amputeeritud ning kelle tervis iga päevaga halvenes. Meenutasime, kui jätsime perroonil hüvasti oma lähedastega. Meie vanematel oli väga raske leppida, et pojad rindele võitlema lähevad. Meie vanemad ja lähedased muretsevad iga päev meie pärast, sest kunagi ei tea, mis rindel juhtuda võib. Meil on kahju, et peame vanematele sellist hingepiina valmistama. Koolis oleme Teilt palju õppinud. Rääkisite
Ma pean Teile teatama, et asjad ei ole nii. Te olite meie klassijuhataja, Teie juhendasite ning õpetasite meid. Te oleks pidanud olema vahendaja ja juhendaja astumiseks täiskasvanute maailma, töö, kohustuste, kultuuri ja progressi maailma, tuleviku maailma. Te olite meile autoriteet, me uskusime Teid. Te panite meid uskuma, et me oleme tundetud ja liigutamatud. Aga me ei tunne end sellistena, vastupidi, me tunneme justkui me kaotame oma mõistuse. Samuti ei tunne me endid enam noorena, kõik see lahingumöll on meid muutnud palju vanemaks, kui me tegelikult oleme. Me usume, et Te olete meid reetnud ja saatnud meid tühjade ja mõtetute ideede eest surma. Teie sisendasite meile, et rindel olemine on uhke ja tähtis kogemus. Kuid Te vist ei tea, mis tunne on olla päevast päeva suures hirmus, kas täna jään ellu ja kas ma pärast näen oma sõpru kasarmus. See tunne on hirmutav ja kohutav. Samuti on õudne mõelda sellele, kuidas mu lähedased vastu peavad
see viimasest puhtam, ja jumalikum kui miski muu. Ma ei taha käia sõprustega ringi pepsilt, vaid kõige karusema julgusega. Kui nad on tõelised, siis pole nad mingid klaasniidid ega jäälilled, vaid kõige tugevam kõigest, mida me tunneme. Sest mida me praegu, pärast kõigi nende ajastute kogemusi, õieti teame loodusest või iseendast? Mitte ainsatki sammu pole inimene astunud oma saatuse probleemi lahendamise poole. Rumaluse taunimises ühineb kogu inimeste kirev lõputus. Ent rõõmu ja rahu magus siirus, mida ma ammutan sellest liidust oma venna hingega, on pähkel ise, millele kogu loodus ja kogu mõte pole enamat kui kest ja koor. Õnnelik on maja, mis annab peavarju sõbrale! Nagu peo puhuks rajatud lehtla või kaar, võiks see vabalt olla ehitatudki ainuüksi selleks, et teda ühelainsamal päeval võõrustada
Usk - see on nagu küünal värvilises laternas. Igaüks vaatab seda läbi oma värvi, kuid küünal on alati seal. Olla usaldatud on suurem kompliment kui olla armastatud. Muutma ja paremaks muutma on kaks eri asja. Ära esita kunagi küsimust, kui vastusest midagi ei sõltu. Vahel võiks arvata, et kindlaim märk mõistuslike eluvormide olemasolu kohta universumis on see, et keegi neist pole meiega kontakti võtnud. Taevas ei ole ida ja läänt - inimesed mõtlevad need välja ning usuvad siis nende tõelisusesse. Iga inimene teab, et teised teda hinnates eksivad, aga ta ei tea, et ka tema eksib teisi hinnates. Rusikas käega ei saa võtta ega ka anda. Inimene, kui tal on hea olla, mõtleb harva. Iga inimene on täpselt niikaua elus,
TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND VÕRDLEVA ÕIGUSTEADUSE ÕPPETOOL xxxxxxx R. Descartes. Meditatsioonid I, II ja VI raamat Lühireferaat 2012 Iseenda tundmine ja enda parem mõistmine. See on kindlasti üks selline eesmärk, milleni tahaks jõuda iga mõtlev ja filosoofiast lugupidav inimene. Rene Descartes`i meditatsioonid annavad meile selleks tarbeks väga hea ,,töövahendi", mille abil on igaühel võimalus kaevuda sügavale oma sisemusse. Leida ja aru saada, kes ma olen, miks ma olen ning mis on see, mis on minu ja meie kõigi ümber. Milline on minu roll selles maailmas ja milline on teiste inimeste roll. Maailmas. Universumis. Olen tihti ka ise arutlenud ja mõelnud samadele eneseolemuse ja eksis
1. OSA- TEKE Kirjanik Anatole France on kunagi väitnud, et juhus on Jumala pseudonüüm, kui ta ei taha ise alla kirjutada. Kui nähakse mõtet sellest, mis meiega juhtub, mõjub meile hästi. Sellist tuge igatsetakse rohkem, kui seletamatud asjaolud ei õnnista meid rõõmsa jällenägemise või armuõnnega- juhustel on ka võim meie elu segamini lüüa. Meie loomusel on omane mõelda, ning tegutseda sihipäraselt- me ei suuda ega taha uskuda, et kõiksus käitub nii ilmselgelt mõtlematult. Paljud inimesed kahtlevad, kas juhused on ikka tõepoolest olemas. Tundub, nagu kõik, mis nendega juhtub, on kas plaanipärane või ettemääratud. Paljud arvavad,
Samuti võivad lapsed vanemate juurde jääda kui nad täiskasvanuks saavad, kuid seda ei juhtu. See on võimalik kuid seda pole kellelegi vaja. A: Kõik kohtuvad nagu siin, pidudel ja pühadel? D: Nad kohtuvad millal tahavad, kuid ma pole näinud pidustusi nagu siin. A: Aga kui keegi naabriga tülli läheb? D: Seda ei juhtu. Ma pole kordagi kuulnud, et seda juhtunud oleks. Kuid kui juhtub erimeelsusi, kutsutakse kokku nõukogu ja pöördutakse Seadustiku poole, kuid seda pole ammu toimunud. A: Mis on "Seadustik"? D: See on ülisuur kristall, millesse esivanemad jätsid salvestised teatud reeglitest, mis oma olemuselt on universaalsed. Kui sul tekib probleem, on vaja käed panna kris- tallile ja see saadab sinu teadvusesse lahenduse, mis on kooskõlas kristalli salvestatud reeglitega. A: Kuidas see saadab selle lahenduse? D: Ma ei tea täpselt, sest pole ise midagi taolist teinud. Kuid nagu ma aru saan, siis näitavad teadvuses tekkivad kujutluspildid, mida on vaja teha.
Vabadus ja vastutus Me kõik tahame elada täielikus vabaduses, et võiksime minna kuhu tahame, et saaksime valida iseenda tee ja teha otsuseid , mis muudaksid meie elu just nii nagu me tahaksime .Et saaksime ise kujundada enda elu . See kõik on ju mingil määral võimalik , kuid selle kõigega kaasneb suur vastutus . Maailmas on palju kirjutamata seadusi . Need on seadused, mis kehtivad ainult meile endile , seadused, mis iseenda jaoks paika paneme. Need on need, mis panevad meid vastutama selle eest, mis elus korda saadame . Kui aga neid kõiki reegleid jälgida , võiksime ju elada õnnelikult . Enamik meist lõpetavad gümnaasiumi. Peale seda tahame edasi minna kõrgkooli või ülikooli ja siis teha suurt karjääri. Me tahame alustada iseseisvat elu , luua pere , tahame teha seda, mida õigeks peame . Tihti peale gümnaasiumi lõpetamist lahkume kodust, alustades iseseisvat elu . Ja sageli mõtleme , et just nüüd saame teha , mida tahame ja nü
3 Kes peaks valitsema? Sissejuhatus Inglismaa rahvas peab end vabaks, kuid eksib rängalt; ta on vaba üksnes parlamendi liikmete valimise ajal. Niipea kui nad on valitud, saab orjus vabadusest võitu ja viimasest saab eimiski. See, kuidas rahvas neid lühikesi vabadusehetki kasutab, näitab tegelikult, et ta väärib nende kaotamist. (Rousseau, Ühiskondlik leping, III rmt, 15. ptk, lk 266) Ükskõik kas riik tundub meile olevat õigustatud või õigustamata, fakt on see, et riik on olemas. Ja meie praeguselt ajalooliselt positsioonilt vaadatuna on väga raske näha, kuidas saaks see olukord iial muutuda. Niisiis huvitab igaühte, isegi filosoofilist anarhisti, küsimus, mis laadi riik ja valitsus meil peaks olema. Missugune peaks olema valit
Arvad, et oled asendamatu? - Pista näpp korra vette ja vaata, kas jääb auk alles. VÄRVID: Värvid on need, mis teevad maailma ilusamaks & südamed soojemaks. Kõigil värvidel on oma hea põhjus! Me näeme oma maaila must - valgena, kuna ei oska hinnata seda mis meil on. Maailma nurgas vedeleb üks kollane õhupall koos purunenud unistustega. Päike on suur kollane laik taveas, sina, aga väike must laik minu südames. Meie oleme ainsad, kes saavad muuta maailma värviliseks. ÕNN: Õnn on see, kui sul on vähemalt üks inimene, kellele võid 100% kindel olla. Õnn ei ole eesmärk, õnn on eluviis. Õnnes peitub armastus. Õnn on see, kui tunned end vajalikuna. Õnn on teisi aidata, teisi õnnelikuks teha. Õnn on kui tänavapoiss, kes naeratab korra ja kaob.. Tõelised õnnelikud on vaid need inimesed, kellel on võime teha teisi õnnelikuks.
Kui mina oleksin juht! Kui mina oleksin juht, see lause on sama nagu kui mina oleksin miljonär. See oleks nagu nii kättesaamatu kui samas ka nii kättesaadav. Arvan, et kui ma oleks paar kuud tagasi kirjutanud samal teemal esseed siis oleksin kirjutanud kindlasti, et olen range ja nõudlik, kuna olen viimastel kuudel saanud nii head koolitust sellel teemal siis nüüd on mul kindlasti teistsugune arusaam juhirollist. Ennem kõike juhi roll on väga vastusrikas. Juht peab olema õiglane ja tasakaalukas. Igal riigil ja igal kultuuril on omamoodi juhiomadused. Kui Eurooamaades on juhiroll olla pigem eespool eesvedajaks siis muudes maades on see hoopis vastupidi. Et juht kui isiksus on kuskil olemas aga palju juhtub, et teda pole tavatööline näinudki. Minu arust on see väga halb juhti peaks ikka kord poole aasta jooksul nägema isegi kui firma on suur ja kokkusaamisvõimalused väiksed. On ka olukordi, kus tavatööline ei teagi kes ta juht tegeliku
*Kriteeriumiks on teo/tegematajätmise motiiv *kreeka k. Deon kohustus *Immanuel Kant, Praktilise mõistuse kriitika, 1788 *Das Sollen kohustus; see, mida pean/mida peab. Lähtekohaks oli Hume'i sentimentalismi kriitika. *Peavad puuduma egoistlikud motiivid, me ei saa tuletada eetilisi printsiipe sellest, millised on ühiskondlikud tavad, vaid sellest, kuidas asjad peaksid olema. N: Kui meil on teada ühiskonnad, kus oli orjanduslik kord. Kas me tahame siis öelda, et kuna nii on juba ammu olnud, peaksid orjad ka praegu olema igal pool? *maksiim puhta mõistuse poolt endale kehtestatud käitumisreegel Probleem: iseendale kehtestatud reeglid ei ole moraalireeglid, sest need pole kõigile üldistatavad, universaliseeritav. Vastuväide 1: liiga formaalne. Vastuväide 2: kohati on praktiliste tagajärgede eiramine küsitav. Millised kohustused mul teiste suhtes on? Terrorist ei saa panna mulle kohustust kedagi tappa. Ei võta püssi kätte. 4. Ultilitarism/tagajärje eetika
aega. Kõigis eelnevates lõikudes paistab silma autori ühepoolne suhtumine Inimestele on tähtis on saavutada head suhted meid ümbritsevate väärtushinnangutesse: ta inimestega. See, et meie hindame teisi inimesi ja meid hinnatakse, tekitab väidab, et raha ei tohi olla hea tunde. Kuigi kõigile ei saa meeldida, vajame me seda, et keegi meiega peamine eesmärk ning arvestab, meid toetab ja hindab. Me vajame lähedasi, olgu need sõbrad, perekond on tähtis. Samas perekond või sugulased. võib mõni inimene hoopis teistmoodi arvata. Paljud eesmärgid on omavahel tihedalt seotud. Hea haridus ja töökus tagab hea palga ja karjääritegemise võimaluse. Raha annab Nõustun, et eesmärgid on võimaluse saada eluase, auto, riided
Nii võibki Seneca seisukohta, et oled tark kui ei leina, põimida Sartre otsustamisvabadusega. Kui minu jaoks tundub õige ning ka ühiskond seda aksepteerib, siis ma leinan täpselt seda, keda tahan ning nii kaua, kui tahan ning sel viisil, kui tahan. Kui aga kaotan vanaonu pojanaise tädi pojatütre, keda teadsin vaid teoreetiliselt olemas olevat, polegi ju erilist põhjust leinata. Leiname erinevatel põhjustel- pere ja lähedased saadame teele igatsuse, egoismiga, et nad kauem meiega olla ei saa ning kurbusega, kui aga tuntud poliitiku hoopis kahetsusega, et tal polnud võimalik endas kauem riigi heaks anda. Samuti vaireerub meie suhtumine kommipaberisse, mille muidu viskaksime prügikasti aga kui tegu on biolagunevast materjalist paberiga, siis miks ei või ma teda metsa alla visata, kui ta kiiremini laguneb, kui tavaline kommipaber? Jah, kõik saab alguse inimesest, ometi oleme nii tugevasti mõjutatud sellest, mida mõtlevad ja ütlevad teised meie ümber
Me ei taha, et teised meid petaksid samas aga petame me teisi. Tõe rääkimine on kasulik üksnes sellele kellele seda räägitakse, kuid kahjulik rääkijale endale, sest teda hakatakse rääkimise eest vihkama. Inimene on läbi ja lõhki üks suur teesklus. Inimene hoidub tõe rääkimisest ning ta ei taha ka ise tõtt kuulda. Milles seisneb mõtlemise väärikus Pascali järgi? Inimese suuruse määrab mõtlemine. Kogu meie väärikuse määrabki ära mõtlemine. Selle toel ajamegi endid sirgu Pascal kutsub inimest "mõtlevaks pillirooks." Mida see tähendab? Pascal kutsub inimest pilliroogks kuna inimene on täpselt sama nõrk, sama habras, sama haavatav. Kuidas kirjeldab Camus absurditunde avaldusi? Absurditunne ei küsi aega ega kohta- see võib igalpool, igal ajal näkku karata. Tõde on absurdne kuna on faktid (räägivad tõsiasjadest ent ei õpeta midagi) ja teooria (seletab kuid ei tõesta). Vastuhakk homse suhtes.
3) Ei taha kooli minna, aga ema käseb. Looduslikud sundused Ühiskondlikud sundused 1)Maakera tiirleb paratamatult 1)Liiklusseadused 2)Inimene on surelik Lähen rohelise tule all üle tee 3)Koer ei saa muutuda kassiks 5. Nõrga determinismi arusaam vabadusest ja tahtevabadusest. Õpik lk. 156. Nõrga determinismi seisukohalt on nii vabal tahtel tehtud valikud, kui ka sunduslikud valikud determineeritud. Võib tunduda, et kui inimene teeb valikuid vabal tahtel, siis on tal tahtevabadus olemas, kuid nõrga determinismi pooldaja eitab seda. Tema seisukoht on, et inimese teadmises on ju samuti determineeritud, sest neil kõigil on põhjus, seega mingit tahtevabadust pole. Küsimus, kas inimese tahe on vaba, on nende jaoks üldse mõttetu, sest vastama hakates tuleb välja, et iga tahte jaoks peaks olema veel üks tahtmine, millest see tahtmine sõltub jne
annaabi.ee 
