Inimene ja saatus (0)

Inimene ja saatus
Nii sageli arutletakse, kas inimese elu on juba saatuse poolt ette määratud. Mõeldakse selle üle, kui palju ja kas üldse saab inimene oma saatust määrata, muuta, suunata.
Võib-olla mu vaated aja jooksul muutuvad, kuid praegu olen seisukohal, et meie enda valik on see, kui õnnelikult me oma elu elame. Selge on see, et elus on meil ka omad väga valusad ja vähem haigettegevad õppetunnid. Kui me neist õpime, saame tugevamaks ning ettejuhtuv väiksem ebameeldivus ei tundugi enam kohutav. Kui meil aga puudub oskus läbielatust õppida, astume ikka ja jälle niinimetatult ämbrisse.
"Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja" on rida Paul-Eerik Rummo luuletusest, mis on kuulsaks saanud lauluna Eesti kultusfilmist "Viimne reliikvia ".
Kui autor sedasi kirjutab, siis ilmselt peab ta silmas, et kahejalgse ja mõistusega olendi võimuses on oma saatus ise kujundada. Inimene ise kujundab oma saatust, nii nagu sepp metalli. Sepa põhitöövahenditeks on alasi ja haamer , inimesel saatuse kujundamisel aga valikud , otsused, tõekspidamised, väärtushinnangud jne.
Ma ei usu, et saatus on mingi vääramatu jõud, mis määrab sündmuste kulgu inimese elus ning et inimesele on tema saatus määratud juba tema sündides. Kui paljud meist ootavad , mida saatus toob? Ikka tuleb endal midagi teha ja millegi nimel pingutada.Valida. Otsustada.
Mulle tegelikult ei meeldi üldse väljend “saatus”, pigem kasutaksin väljendeid elu, elutee , valikud, eesmärgid. Elu ei mõjuta saatus, vaid olukorrad ja võimalused. Hetked , millesse satume ning kuidas siis käitume.
Kindlasti mõjutab iga inimese elu mõnel määral ka see, millisesse perekonda sünnitakse. Loeb seegi, kas sünnid tervena või mitte. Loeb, millised on vanemad ja sugulased. Millised oskused ja anded on kellelegi geneetiliselt kaasa antud.
Mõnel on jõukad ja armastavad vanemad, hoolivad vanavanemad, toetavad õed-vennad, hubane kodu. Lisaks tugev tervis ja erinevad anded. Mõnel pole aga midagi ega kedagi. Samas ei jää ta ootama nn saatuse abikätt. Tema tegutseb ise eesmärgi nimel, raskustest hoolimata ning saatust (olusid) kirumata.
Ja veel üks ütlus saatuse ehk siis elu kohta – igaüks on oma saatust väärt. Ma ei arva , et ükski inimene on teeninud selle, et ta sünnib raske haigusega või siis haigestub eluaja jooksul. Või seda, et jäädakse üksivanemaks abikaasa hukkumise või haiguse pärast. Aga pigem võtan seda kui katsumust elust sirge seljaga läbi tulla. Ju on siis need katsumused selleks, et keegi kõrvalt endast nõrgemat või teises olukorras märkaks, mis omakorda õpetab tähelepanelikumalt elusse kui kõige võimsamasse, aga samas ka kõige hapramasse austusega suhtuma .
Kõiki katsumusi ei saa ega tohi ajada saatuse kaela, kurta raskuste üle ning halades oodata, mida saatus homme toob. Oma eluteed võiks seada Itaalia kirjaniku Alessandro Baricco üluse järgi: “Saatus pole ahelad , vaid tiivad.”
Elus on olulised eesmärgid
inime