"Läänerindel muutusteta" (2)

Lugupeetud Kantorek!
Mäletate, kui Te ütlesite meile kõigile, et just meie olemegi raudne noorsugu. Ma pean Teile teatama, et asjad ei ole nii. Te olite meie klassijuhataja , Teie juhendasite ning õpetasite meid. Te oleks pidanud olema vahendaja ja juhendaja astumiseks täiskasvanute maailma, töö, kohustuste, kultuuri ja progressi maailma, tuleviku maailma. Te olite meile autoriteet, me uskusime Teid. Te panite meid uskuma, et me oleme tundetud ja liigutamatud. Aga me ei tunne end sellistena, vastupidi, me tunneme justkui me kaotame oma mõistuse. Samuti ei tunne me endid enam noorena, kõik see lahingumöll on meid muutnud palju vanemaks , kui me tegelikult oleme. Me usume, et Te olete meid reetnud ja saatnud meid tühjade ja mõtetute ideede eest surma.
Teie sisendasite meile, et rindel olemine on uhke ja tähtis kogemus. Kuid Te vist ei tea, mis tunne on olla päevast päeva suures hirmus, kas täna jään ellu ja kas ma pärast näen oma sõpru kasarmus. See tunne on hirmutav ja kohutav. Samuti on õudne mõelda sellele, kuidas mu lähedased vastu peavad. Te pidasite meile kirglikke kõnesid teemal, et miks liituda sõjaväega sõja alguses. Te kasutasite aatelisi ja patriootilisi ilukõnesid, et edasi anda rahvuslikku lojaalsust ja hiilgust. Te kutsusite meid Raudseks Noorsooks, vihjates et me oleme rasked, tugevad ja vastupidavad. Te õhutasite meid, et meie olemegi need, keda sõjas vajatakse, kuid Te ei ole ju sõjas käinud. Te ei tea, mis tunne on karta iga hetk kuuli saada. Me vaatame oma elu hoopis teise pilguga, me mõtleme asjade üle teistmoodi ja ainus soov, mis meil on, et me saaks siit jubedast kohast minema. Me oleme noored, meil on ees terve elu, mis peaks olema täis rõõmu ja helgust, kuid sõda on meid muutnud. Tänu Teile oleme meie muutunud ja me ei oska enam tulevikku oodata.
Ma kirjutan Teile seda kirja, et teatada Teile, et te eksisite, kui Te meid lahinguväljale innustasite minema. Me olime siis alles poisikesed ja Teie panite meid uskuma, et me oleme mehed. Te andsite meile valelootusi. Teie õhutasite meid, kuid nüüd me istume kaevikutes, peas täid, oleme pesemata, kõrvus kostab suurtükimürin, ja me ei mõtlegi kuulsuse ega au peale. Meie ümber võitlevad sajad tuhanded sõdurid, mitmed kümned tuhanded on vigastatud või hukkunud. Ja selline pilt jääb meiele eluks ajaks silme ette. Me ei saa öösiti magadagi. Me peame Teile ütlema, et õudusele on võimalik niikaua vastu panna, kuni lihtsalt alistutakse olukorrale, ent teadke seda, et see olukord muutub väljakannatamatuks, kui seda palju taluma peab. Me peame tohutult oma tundeid maha suruma , et mitte kaotada oma selget mõistust.
Sõda ei ole koht noortele poistele. Sõda ei ole üldse vajalik ega kellegi koht. Sõda laastab inimese täielikult, tema elu, mõtted, tulevikuvisioon, soovid ja lootused muutuvad. Sõjakeerises olles tahab iga sõdur vaid rahu, ta tahab koju minna oma pere ja sõprade juurde. Sõda rikub inimese tundemaailma. Öeldakse, et kes on korras sõjas käinud, sellele jääb alatiseks külge soov relvaga iseenda ja lähedaste elu kaitsta. Sõda on midagi meeletult halba, ja sõdida ei soovi need, kes on tandril relvade taga. Teist riiki hävitada soovivad vaid riigid ja riigipead, kes on saatnud oma mehed teisi mehi tapma. See on jube ja õudne kogemus, ja iga mees, kes on sellises kohutavad sõjas osalenud, ei soovi oma tulevikult muud kui vaid rahu ja õnne.
Te tegite valesti, kui Te innustasite meid sõtta minema. Meile ei ole enam koolitarkused, meile on tähtis nüüd hoida oma relv korras ja vajadusel seda kasutada. Sõda on meid rikkunud ja me ei tea enam, mida tulevikult oodata. Me usume, et see kõik on Teie süü, et mina olen kaotanud oma parimad sõbrad, sest Teie ütlesite, et see on meile vaid hea, kui me sõtta lähme. Te rikkusite meie oleviku ja tuleviku.
Paul Bäumer