Demagoogiavõtted 1. Kordamine (argumentum ad nauseam) "Seda otsust, et paneme koostöölepingu hääletusele, ei julgetud hääletusele panna. Karjuti lihtsalt maha ja sellega saavutati olukord, et tegelikult ei teinud erakond selles osas mingit otsust. See, mis volikogus toimus, oli lihtsalt inetu. Inimesed nagu Enn Eesmaa või Toomas Vitsut soovivad koostöölepet hääletusele panna ja nad lihtsalt maha karjuda… See oli inetu," – Mailis Repsi kommentaar. 2. Läbi aegade … (argumentum ad antiquitatem) Ameerika Ühendriigid on näide ühiskonnast, kus relva omamine on enesestmõistetav.
· Elu tajutakse kui midagi hetkelist ja mõistetamatut, kaob ambitsioon luua midagi uut tulevaste põlvede jaoks. · Dadaistid leiavad, et kunsti enda tähendus ja eesmärk on muutunud küsitavaks. · Dada ainuke programm on programmi puudumine ja kõige tavapärase totaalne eitamine. · Sakslaste seltskond asutas ühes väikeses kohvikus nn. Voltaire'i kabaree , milles publikule esitati seosetuid poeeme, kakofoonilist muusikat ja tihti karjuti näkku lausa solvanguid. · 1917. aastal asutati dada kunstigalerii, milles eksponeeriti nii dadaistide eneste töid kui ka sõjaeelsete kunstnike teoseid. Valiku aluseks oli võimalikult rabav uudsus. · Dada kunstnikud, näiteks Hans (Jean) Arp (1887-1966) eelistasid kollaaze ja montaaze juhuslikest ja väärtuseta materjalidest. · Dada suubus 1920. aastate alguses sürrealismi. · Dada ühiskonnavastane mässumeelsus mõjutas mitmeid hilisemaid kunstivoole, eriti 1960-
MINE 01 Kell neli oli Toompea lossi plats täis punalippe kandvaid meeleavaldajaid ARNOLD RÜÜTLI 02 Nõuti rahva ette Ülemnõukogu VÄLJAKUTSUMINE MEELEAVALDAJATE esimeest ,,Arnold, võhodi odin!“ (Arnold, tule üksi välja!) 03 EMOTSIOONID SÜNDMUS Näidati näpuga üle kõri Eesti Kongressi liikmetele, viibutati rusikaid, karjuti venekeelseid roppusi TE KULG 04 TUNGITI HOOVI Keegi lossi teenistujate hulgast avas neile värava MIILITSA REAGEERING 05 Suurem osa venekeelne, väikearvuline, passiivne ,,TOOMPEAD 06 RÜNNATAKSE!“ Savisaar helistas raadiotoimetajale, EESTLASTE kutsus eesti rahvast astuma riigivõimu kaitsele SAABUMINE 07 Saavutati kiirelt enamus, piirati
Nagu sedasorti muusika esitajatel kombeks, olid nad väga liikuvad, eriti nende kitarrist, kes ronis kõikjale, kuhu vähegi võimalik. Üks nende meeldejäävamaid laule oli ’Victory Lap’. Kontsert toimus küll ammu, kuid mäletan hästi, et see oli üks põhilisi laule enne peaesinejat, mis rahva elama pani. Peale soojendusesinejaid jagati erinevaid tuuri logodega meeneid ning siis järgnesid igavikuna tunduvad 40 minutit. Inimesed olid väga meeleolukad ning üheskoos karjuti SUM41’te lavale. Lõpuks kui peaesinejad lavale jõudsid, oli rahvas juba hullumas. Kõik hüppasid ja karjusid. Oli isegi neid, kes lavale püüdsid ronida ning iga hinna eest esinejaid oma kätega katsuda tahtsid. Õnneks tegi laulja Deryck Whibley hullunud fännidele asja lihtsamaks ning ronis ise rohkem rahva sekka. Kogu selle tuuri vältel oli bändidel esmakordne võimalus üheskoos show’d teha. Mulle
lootsid leida. Laeva juhiti vahetustega. Sellel ajal hakkasid populaarsust koguma ka aurulaevad, mille auruvile tume röögatus kostus väga lähedalt, kuid siiski möödus. Tõnis lugemis tihti kaht kirja üks oli Liisu ja teine Anete oma. Üks öö lahkus Jaes salaja teise laeca CELEBESI peale, kuna seal oli suurem palk ja tasuta toit. Paljud saarlased läksid tallinnasse, kus nendesse väga hästi ei suhtutud. Tänavatelt karjuti, et elagu keisri võim ja, et nemad on maakad. Peetrile, hakkas meeldima neiu nimega Lonni. Naise isa 'Õ'Tiit Rautsik pidi hakkama nuhiks, kuna arvati et Peeter on kahtlane ja et äkki on Lonni ka riigivastane. Tiidu kaudu taheti infot ka Peetri kohta saada. Igal öösel hakkasid kodudest kaduma inimesed, keda kahtlustati. Jõudis aeg ka Peetri kätte, kes oli juba oma palitu, passi omale kohale pannud, et kohe lahkuda kui keegi tuleb
ühiskonnas ja selle väärtustes. Mõned kunstnikud tõmbusid nn. siseemigratsiooni, aga ka neutraalsetesse maadesse kogunes väikesi eri rahvusest mässumeelsete, tihti peaaegu anarhistlike vaadetega kunstnike rühmi. Üks rühmitus koondus Zürichi linnas Šveitsis. 1916. aastal asutasid nad nn. Voltairei kabaree, mis korraldas skandaalseid etendusi ühes väikeses kohvikus. Pahaaimamatule publikule esitati nn. müramuusikat ja seoseta sõnadest poeeme, karjuti näkku solvanguid. Kunstnike arvates oli maailm sõge ja pahatahtlik ning “korralikud kodanikud” on seetõttu enese teadmata kuriteo kaasosalised. Selleks, et mõistlikke inimesi seda taipama panna, tuli neid absurdsustega šokeerida ja endast välja viia. Naeruvääristati kõiki väärtusi – ilu, häid kombeid, poliitilisi ideaale. Inimestele taheti näidata kaose ja pimeda juhuse kõikvõimsust. Juhuse kaudu leidsid kunstnikud oma tegevusele ka nime – dada. Järgmisel aastal
Sparta riik sai üheks kõige võimsamaks Kreekas. Riigi täieõiguslikud kodanikud ehk spartiaadid tööd ei teinud, vaid pühendusid täielikult sõjalistele harjutustele. Kõige alam seisus Sparta riigis olid heloodid orjad, kes harisid spartalaste põlde. Sparta riigi eesosas seisid kaks kuningat. Rahvakoosolek, kuhu kogunesid ainult spartiaadid, tuli tavaliselt kokku selleks, et nõukogu otsused heaks kiita. Hääletamine toimus kisaga. Peale jäi see ettepanek, mille poolt kõvemini karjuti. Spartalased vallutasid naabermaakonna Messeenia ja muutsid ka sealsed elanikud helootideks. Kõik spartiaadid pidid läbi tegema ühise kasvatuse. Seitsmeaastaselt võeti poisid ema juurest ära ja edaspidi elasid nad vanuserühmade kaupa kõigi kodanike kontrolli all. Kõige tublimad poisid pandi salajuhtideks. Sageli pidid poisid taluma nälga ja valu. Kui poisid midagi valesti tegid siis said nad peksa. Kolmekümneselt said nad õiguse osaleda
loodusega. Looduse püha paika austati, inimeselt nõuti seal rituaalset käitumist. Metsa astudes pidi teda lahkelt tervitama, lahkelt kõnetama, et mets hoiaks seal viibijat hädaohu eest ja ka õnnetuste eest. Inimene oli metsast sõltuvuses, metsast sai puitu nii ehituseks, kui ka tarbeesemeteks, metsa arvelt sai laiendada ka põllumaad. Taara üle on palju arutatud. Kroonikud on nimetanud ka Tharapitat, mis aga tõenäoliselt on tulnud appihüüdest " Taara avita!", tema poole karjuti appi tavaliselt lahingus.Taara oli Eesti usundi võtmefiguur ja olevat sündinud 13.sajandi algul Ebavere mäel. Rahvas pidas Taarat vägevaimaks jumalaks, kes müristas ja ka valitses välku. Tara kuju kohta ei ole kahjuks säilinud ei kuju ega ka pilti. Talle oli pühendatud neljapäev, siis käidi hiies ohvipidusid pidamas. Hiite kohta on andmed üsna lünklikud. Ohverdamise kohtadeks olid kalme, hiiekoht ja ka kodused ohvrikohad ka taluaias. Näiteks uudseohver-esimesest
sõitis oma vägedega kindlusest nii mööda, et ei vaadanudki sinnapoole. XII Kroon K. tervitati Roomas. K. ja ta sõbrad pidasid Roomas nõu ja sõjaplaane. Sitsiilia suurnikud käisid Konradinile peale, et ta oma maaväe Roomas maha jätaks ja Pisa laevadega Sitsiiliasse sõidaks. Algul oli K. nõus, kuid teadmata põhjusel muutis meelt. Ühel päeval kohtas K. Rupert von Schwalbenlohi(kometimängija laadapäeval olnud etenduses). K. pärib mehelt, mida ta tundis, kui talle etenduses karjuti "Elagu keiser", sest, kui Konradinile Roomas nii karjuti tundis ta samuti ennast veiderdajana nagu Rupert tookord näidendis. K. kirjutab emale kirja, kus ütleb, et armastab teda ja palub tal palvetada, et K. oleks väärt kandma seda krooni, mis sinna on asetatud. XIII Süda Konradini ette tuli prantsuse rüütli poeg Guillaume de Montepervier. K. tahab ta tagasi Anjou hertsogi juurde saata, kui G. palub, et võiks hoopis K. eest võidelda. K. annab mehe Ruperti hooleks
Balletis tuuakse lavale vene kaduv külaelu. Ballett käsitleb inimliku õlsuse ja tühisuse teemat. Võitlust ja protesti tuimuse vastu. ,,Kevadpühitsus" ,,Le Sacre du printemps" ,,Püha kevad" · Teose alapealkiri ,,Pildid paganlikust Venemaast". · Stravinski varajaste ballettide seas kõige novaatorlikum. · Esietendusel 1913 kevadel puhkes Pariisi ChampsElysees` teatris skandaal, milletaolist Pariisi paljunäinud teatripublik ei mäletanud juba aastakümneid. · Saalis naerdi, karjuti ja vilistati nii lärmakalt, et eesriie tuli langetada juba etenduse keskel.Viimase piirini nördinud helilooja oli selleks ajaks teatrimajast juba lahkunud. ,,Kevadpühitsus" · Ajakirjanduse rünnakud olid pea eranditult hukkamõistvad. · Balleti muusika tembeldati üksmeelselt ,,barbaarseks ja metsikuks" ning sama hinnang sai osaks ka koreograadiale (Vatslav Nizinski). · Ei möödunud aastatki, ui Pariisi juhatatud kontsertettekanne rehabiliteeris ,,Kevadpühitsuse" täielikult
,,Talvemaastik", ,,Autoportree" (,,ilusti"). DADAISM: Esimene MS oli vapustanud kõiki eurooplasi. Paljudele kunstiinimestele tähendas sõda pettumust. Mõned kunstnikud tõmbusid sisemigratsiooni (mingi maale elama või teise riiki, mis ei mänginud kunstiloomingus erilist kaalu). Sveitsis Zürichis asutati Voltaire kabaree 1916. aastal. See kabaree korraldas skandaalseid etendusi võikses kohvikus. Etendused: kunstipublikule esitati müramuusikat, seoseta sõnadest poeeme, karjuti näkku solvanguid kunstike mõte seisnes selles, et nad põlgasid keskmist kodanikku. Kogu vaen oli suunatud halli massi vastu. Arvasid seda, et maailma on sõge, kuritegelik ja need korralikud kodanikud on kuriteokaaslased. Naeruvääristati kõike ilus väärtusi, kombeid, poliitilisi ideaale. Taheti näidata kaost, pimedust ja kõike võimsust. Juhuse kaudu leidsid nimetuse: dada. 1917.aastal asutasid nad Dada kunstigallerii. Seal eksponeeriti ka mitmete sõjaeelsete kunstike teoseid
Dadaism I maailmasõja aegne vool, mille rajasid sõjas ja ühiskonnas pettunud inimesed. Anarhistid. Tekkisid nendest koosnevad rühmad, üks näiteks Zürichisse, Sveitsis 1916 nimega Voltaire'i kabaree. See rühm korraldas skandaalseid etendusi ühes väikses kohvikus. Esitati nt müramuusikat ja seosetutest sõnadest kokku pandud poeeme. Publikule karjuti näkku solvanguid jne. Pealtvaatajaid sokeeriti, et neid mõistma panna, et maailm on sõge ja kuritegelik, ning korralikud kodanikud on seetõttu kurjategijad. Naeruvääristati kõike - ilu, häid kombeid, poliitilisi ideaale. Taheti näidata kaose ja pimeda juhuse kõikvõimsust. Juhuse kaudu leidsid sellised kunstnikud ka endale nimetuse - dada. 1917. aastal rajasid nad endale dadakunsti galerii. Selles olid mitte ainult nende vaid ka osade sõja eelsete kunstnike
see pärineb lapselalinast, teised viitavad rühmituse alustalade, rumeenia poeetide Tristan Tzara ja Marcel Janco omavahelises kõnes kordunud sõnale da (jah), kolmandate arvates tuleneb see ühe aafrika hõimu keelest. Isenesest pole päritolul mingit tähtsust - mida mõttetumalt sõna kõlab seda parem. Seltskond asutas ühes väikeses kohvikus nn. Voltaire'i kabaree , milles pahaaimamatule publikule esitati seosetuid poeeme, kakofoonilist muusikat ja tihti karjuti näkku lausa solvanguid.Koostati mitmeid manifeste, milles jõuti järeldusele et dada ainuke programm on programmi puudumine ja kõige tavapärase totaalne eitamine.1917. aastal asutati ka dada kunstigalerii, milles eksponeeriti nii dadaistide eneste töid kui ka sõjaeelsete kunstnike teoseid. Valiku aluseks oli võimalikult rabav uudsus. Dada kunstnikud, näiteks Hans (Jean) Arp (1887- 1966) eelistasid kollaaze ja montaaze juhuslikest ja väärtuseta materjalidest. Marcel Duchamp - 1917
Dadaism I ms tekkis sokk, mlle tagajärjel hakati erinevaid protestiteooriaid looma. Dadaism sündis 8.veebruar 1916 Sürichis. Asutati Voltaire kabaree (boheemlaste kogukond, kus alustati lärmakate showdega). Seal esitati Prantsuse, hollandi laule, neegrimuusikat, palalaika ansamblid. Hakati ise muusikat looma, karjuti seosetuid sõnu pillimuusika vahele. Dadaistid suunasid oma viha tavainimese vastu. 1917.aastl jõuti ajalehe "Dada" juurde. Üritasid kirja panna rühmituse programmi. 1922.aastal lagunes dadaism, taaselustus 1960.aastal. dadaistide suur juht oli Marcel Duchamp. Readymade- suvalised esemed esitatakse taiesena. Merz- praht, prügi, suvakad asjad toodi prügimäelt ja tehti sellest kunsti. Marcel Duchamp 1917.aastal esitas pissuaari nime alla "Fontään", enda varjunimeks oli Mutt
Mõned traditsioonilise kunstihariduse saanud kunstnikud on hakanud teadlikult naivismi jäljendama. Dada ja metafüüsiline kunst: I MS sokeeris kõiki. Mõned kunstnikud tõmbusid siseemigratsiooni, aga ka neturaalsetesse maadesse kogunes väikesi eri rahvusest mässumeelste, tihti anarhistlike vaadetega kunstnike rühmi. Voltaire-i kabaree (Zürichis 1916), mis korraldas skandaalseid etendusi ühes kohvikus. Pahaaimamatule publikule esitati nn müramuusikat ja seoseta sõnadest poeeme, karjuti näkku solvanguid. Põlati nn keskmist kodanikku. Kunstnike arvates on maailm sõge ja kuritegelik ning ,,korralikud kodanikud" olevat seetõttu kuriteo kaasosalised. Neid tuli absurdsusega sokeerida ja endast välja viia, et neid seda taipama panna. Inimestele taheti näidata kaose ja pimeda juhuse kõikvõimsust. Dadaistid eelistasid kolaaze ja montaaze juhuslikest väärtuseta materjalidest. Oluline oli visuaalsete kujundite osalemine etendustes või sõnalise loomingu lisana
kuulusid ka mõned N.Liidu palgal olevad luureagendid. Neid hakati nimetama juunikommunistideks. Üheks selliseks kuulekaks käsutäitjaks oli Pärnust pärit arst Johhannes Vares Barbarus, kes sai uues valitsuses nö. peaministri koha. 21. juunil 1940 korraldati kiire meeleavaldus, kus enamikus olid kohale sõidutatud Petserimaa venelased ja erariietes N.Liidu baase ehitavaid töölisi. Meeleavaldus koos N.Vene soomukitega liikus Presidendilossi juurde kus ainult president maha karjuti, peale mida avati vanglate väravad, lastes vabadusse kriminaalkurjategijad ja rebides Pika Hermanni tornist maha Eesti lipu, asendades see punalipuga. Kiirelt korraldati näidis valimised, kus igale kohale oli määratud üks Ždanovi poolt valitud kanditaat. 21.juulil kuulutas uus ebaseaduslik Riigivolikogu välja Eesti NSV (Nõukogude sotsialistlik vabariik), mis koheselt soovis liituda N.Liiduga (6.aug.1940) Kommunistlik hävitustöö 1940-1941 Kõigi nende 1940.a
saagadesse, muu materjal ilmub kommentaaridena Taani ajaloolase Saxo Grammatian ja Saksa kirjaniku Adam Bremeni (a.d. 1075) töödes. Fragmendid legendidest tulenevad folkloorist ja veelgi hilisematest kirjutistest. (4) -4- 1.1Valhalla Taevast (ka kosmos) kutsusid viikingid Valhalla-ks, see oli mõeldud ainult sõdalastele. Viiking pidi võitlema lahingus päevi, öösiti lasti aga lõdvaks, joodi, pummeldati, pidutseti, karjuti kui viimsed joodikud, ja kui päeval olid sõdalane ja surma said, juhatati sind kui tõelist sõdalast valhallasse, imekaunite, heledajuusteliste taevaste järelvaatajate Valkyris-te poolt sinna kus oli väljateenitud koht.Valhallase tahtsid kõik viikingid, ja kõik nad pidasid endeid headeks sõdalasteks. Isegi päike ja mõned nädalapäevad on saanud nime Põhjala Jumalate järgi.(3) Valhalla kuulus Odinile (Allan , 2004, lk 45)
aafrika hõimu keelest. Isenesest pole päritolul mingit tähtsust - mida mõttetumalt sõna kõlab seda parem. Peale Tzara ja Janco kuulusid rühmituse tuumikusse sakslased Hans Ricter, Max Oppenheimer, Richard Hülsenbeck, Parantsusmaalt pärit Hans Arp. Hiljem lisandusid veel Max Ernst ja Kurt Schwitters. Seltskond asutas ühes väikeses kohvikus nn. Voltaire'i kabaree , milles pahaaimamatule publikule esitati seosetuid poeeme, kakofoonilist muusikat ja tihti karjuti näkku lausa solvanguid. Koostati mitmeid manifeste, milles jõuti järeldusele et dada ainuke programm on programmi puudumine ja kõige tavapärase totaalne eitamine. 1917. aastal asutati ka dada kunstigalerii, milles eksponeeriti nii dadaistide eneste töid kui ka sõjaeelsete kunstnike teoseid. Valiku aluseks oli võimalikult rabav uudsus. Dada kunstnikud, näiteks Hans (Jean) Arp (1887-1966) eelistasid kollaaze ja montaaze juhuslikest ja väärtuseta materjalidest
Messeenia. Sparta oli Aristrokraatlik polis mida valitsesid ainult rikkaimad spartiaadid. Spartalsed jagunesid kolmeks grupiks. Sparta kodanikke nimetati spartiaatideks ja nemad ei teinud tööd. Enamik Spartalasi olid vabad inimesed kellel ei olnud kodanikuõigusi. Kolmanda grupi moodustasid heloodid ehk orjad. Heloodid olid Lakoonika ja Messeenia maadelt pärit põliselanikud. Rahvakoosoleku hääletamine toimus kisaga ja see mille poolt kõige kõvemini karjuti jäi peale. Kuna heloote oli Spartas rohkem kui spartalasi tuli neid relva jõul ohjes hoida ja seega pidid spartalased neist sõjaliselt tugevamad olema. Tänu sellele põõrati suur osa laste kasvatusest kehalistele treeningutele. Poisid pidid olema kartmatud ja tugevad sõjamehed. Ellu jäeti sündides ainult kõige tervemad ja tugevamad, ülejäänud tapeti. Enamasti visati nad kaljult alla ja selle otsuse pidi langetama lapse isa. Seitsmeaastaselt pandi lapsed
Paljud traditsioonilise hariduse saanud kunstnikud hakkasid oma loomingus naivismile omaseid tunnuseid kasutama. Maal: Henri Rousseau Niko Pirosmanasvili Ivan Generalic Maurice Utrillo Paul Kondas Jaan Oad Dada - Liikumine sai alguse anarhistlike vaadetega kunstnike seas, eriti Sveitsis asutatud Voltaire'i liikumise seas. Publikule esitati müramuusikat, seoseta sõnadest luuletusi, karjuti näkku solvanguid. Dadaistid põlgasid tavalist kodanikku, üritasid inimeste sokeerimisega neid niiöelda mõistusele tuua ja oma vaadetes veenda. Naeruvääristati kõiki väärtuseid ning oldi veendunud pimeda juhuse kõikvõimsuses. Daidaistide näitustele saamiseks polnud oluline mitte vormiline sarnasus või ühtne stiil vaid võimalikult rabav uudsus. Dadaistid esitasid kollaaze ja montaaze juhuslikest väärtuseta materjalidest
piinata. Ekkele pandi siis riided selga, vunts ette ja ta nägi välja nagu eht tsaar. Algul kui ta lavale astus oli ta niivõrd hirmul, et rääkis väga vaikse häälega, terve saal oli püsti rahvast täis. Natukese ajapärast oli ta juba olukorraga harjunud ja siis hakkas Ekke improviseerima, sest ega tal laused mida ta ütlema pidi ju peas ei olnud. Pärast esimest vaatust olid kõik väga õnnelikud, sest Ekke oli olnud imeline, karjuti , et ta peaks minema elukutseliseks näitlejaks. Nüüd algab teine vaatus, pärast pikemat näitemängu tekib Ekkel mõte, et miks peab näidend just kirjelduse järgi lõppema ja ta hakkab oma sõnadega näidendi suunda muutma. Rahvas elab saalis kaasa, karjub mida peaks tegema ja Ekke ütleb, mida rahvas kuulda tahab. Ühel hetkel ongi rasputinit mänginud mees keset saali ja rahvas tema kallal, arvepidajal on õnneks mõistust etendus lõppenuks kuulutada
paha olla, et keegi ei tahtnud neid rohkem piinata. Ekkele pandi siis riided selga, vunts ette ja ta nägi välja nagu eht tsaar. Algul kui ta lavale astus oli ta niivõrd hirmul, et rääkis väga vaikse häälega, terve saal oli püsti rahvast täis. Natukese ajapärast oli ta juba olukorraga harjunud ja siis hakkas Ekke improviseerima, sest ega tal laused mida ta ütlema pidi ju peas ei olnud. Pärast esimest vaatust olid kõik väga õnnelikud, sest Ekke oli olnud imeline, karjuti , et ta peaks minema elukutseliseks näitlejaks. Nüüd algab teine vaatus, pärast pikemat näitemängu tekib Ekkel mõte, et miks peab näidend just kirjelduse järgi lõppema ja ta hakkab oma sõnadega näidendi suunda muutma. Rahvas elab saalis kaasa, karjub mida peaks tegema ja Ekke ütleb, mida rahvas kuulda tahab. Ühel hetkel ongi rasputinit mänginud mees keset saali ja rahvas tema kallal, arvepidajal on õnneks mõistust etendus lõppenuks kuulutada. Ekke
Kuulsaim eesti navistidest oli aga Paul Kondas oma lüüriliste ja humoorikate piltidega. 11) KUNST I MAAILMASÕJA AJAL. DADA JA METAFÜÜSILINE KUNST Paljudele kunstiinimestele tähendas sõda pettumust kogu ühiskonnas ja selle väärtustes. Tekkis igasuguseid kunstnike rühmi. Nn. Voltaire'i kabaree, mis korraldas skandaalseid etendusi ühes väikeses kohvikus. Pahaaimamatule publikule esitati nn. müramuusikat ja seoseta sõnadest poeeme, karjuti näkku solvanguid. Kunstnikud põlgasid nn. keskmist kodanikku, nii nagu paljud varasemad romantikudki, ainult et nüüd väljendus see äärmuslikumal kujul. Naeruvääristati kõiki väärtusi- ilu, häid kombeid, poliitilisi ideaale. Inimestele taheti näidata kaose ja pimeduse juhuse kõikvõimsust. Juhuse kaudu leidsid kunstnikud oma tegevusele ka nime- dada. Nad asutasid ka dada kunstigalerii. Selles eksponeeriti mitte ainult enda, vaid ka mitmete sõjaeelsete kunstnike töid
Isenesest pole päritolul mingit tähtsust - mida mõttetumalt sõna kõlab seda parem. Peale Tzara ja Janco kuulusid rühmituse tuumikusse sakslased Hans Ricter, Max Oppenheimer, Richard Hülsenbeck, Parantsusmaalt pärit Hans Arp. Hiljem lisandusid veel Max Ernst ja Kurt Schwitters. Seltskond asutas ühes väikeses kohvikus nn. Voltaire'i kabaree , milles pahaaimamatule publikule esitati seosetuid poeeme, kakofoonilist muusikat ja tihti karjuti näkku lausa solvanguid. Koostati mitmeid manifeste, milles jõuti järeldusele et dada ainuke programm on programmi puudumine ja kõige tavapärase totaalne eitamine. 1917. aastal asutati ka dada kunstigalerii, milles eksponeeriti nii dadaistide eneste töid kui ka sõjaeelsete kunstnike teoseid. Valiku aluseks oli võimalikult rabav uudsus.
F. Picabia ,,See siin on Stieglitz" tema fotoaparaadi joonistus. ,,Dada" kahekordne jaatus. Kunstnikerühmituse moodustavad maailmasõja tulemusel elus pettunud kunstnikud. Kunstnikud võtsid endale eesmärgiks panna inimesi mõistma, et maailm on sõge ja kuritegelik; selleks, et panna inimesi seda mõistma, tuli neid sokeerida. Voltaire'i kabaree Zürichi linnas asutatud, kunstnike rühmitus, mis korraldas skandaalseid etendusi ühes väikeses kohvikus. Laulmise asemel karjuti, publikut visati toidujäänustega. Dada levib Saksamaale pärast I MS lõppu. J. Heartfield tegeles fotomontaaziga, on teinud poliitilist kunsti, oli seotud komparteiga. K. Schwitters parempoolsete vaadetega jõukas kondalane Hannoverist, kus tal oli suur villa, mida ta kunsti tehes lõhkuma hakkas. Tema tõi kunstmaastikule prügi (vana mööbel, muu praht Merzbau nt Hannoveri Merzblau), mida saab kunstis otstarbekalt kasutada. Prügi on ta kasutanud ka oma maalidel juuksesalgud,
moodustati uus riigikogu ehk V ning nad deklareerisid, et nad ei kanna vastutust IV riigikogu otsuste eest. V riigikogu koostas oma põhiseaduse eelnõu- Otsustati panna kõige pealt rahvahääletusele oma eelnõu lükates vabadussõjaväelaste eelnõu kaugesse tulevikku (Ei tahetud hääletamist korraldada). Kuid asjatult. Otsustati korraldada III rahvahääletust EVKL eelnõu üle. Jaan Tõnisson pidas kõnet Vanemuises ja soovis et inimesed hääletaksid uue põhiseaduse poolt (Vanemuises karjuti, loobiti paukherneid, trambiti ja plaksutati- Segati J. Tõnissoni kõnet). Ajalehes "Rahvasõnas" esilehel kirjutati sellest kuidas vabadussõjaväelased valmistuvad riigipöördeks. 19. augustil 1933 kuulutati välja kaitseseisukord üleriigilises ulatuses (J. Tõnissoni valitsus läks erru). Keelustati avalikud koosolekud, kinni pandi kõikidele erakondadele kuuluvad sõjaväelised formeeringud (Korrapidajad ja võimlemiste rühmad, põhjaküttide leegion)
See oli küll lõpmata rumal ja naeruväärne, aga ta ei võinud sinna midagi parata, et see oli nõnda. Tema tõsiseks reisuseltsiliseks oli see ristamisi tugeva nööriga seotud kast, mitte aga teda ümbritsevad kaassõitjad. Pärale jõudnud Indrek mõtles vagunist lahkuda ühes viimsetega, et oleks rahulikum ja rohkem ruumi. Aga nõnda sattus ta just vihma käest räästa alla: tal tuli pidada vihast võitlust sisserühkijatega. ,,Roni, roni, matsipoeg!" karjuti talle kusagilt naljatavalt. Indrek mõtles silmiga otsida rääkijat, aga enne kui ta seda jõudis teha, kärgatati talle tigedalt: ,,Korista end oma kastiloguga teelt, et inimesed sisse pääseks!" Imelikul viisil tõid need sõnad Indreku nagu täielikule meelemärkusele, sest neis tundus midagi kodust, mis harmoneeris tema endaga ja selle värvimata kastiga. Äkki ta märkas läbisegi sibavat inimhulka, märkas iseennastki oma kastiga, mida toetas paremale põlvele, et nõnda
Suur salk mehi oli ühe närus riiete ja sassis juustega inimese ümber koondunud, kes oma keha väänates ning kätega vehkides midagi näis jutustavat, mis kuulajaid kangesti kihama pani. «Lähme vanemate telgi juurde!» karjusid mehed ja terve salk hakkas nagu veerev lumi ühtepuhku paisudes laagri keskpaiga poole liikuma. «Mis seal on?» küsis Tasuja, kui käratsejad tema lähedale jõudsid. «Rüütlid tulevad! Liivi landmeister tuleb Pai- 102 dest suure väega meie kaela!» karjuti vastu. Rahvahulk vedas Tasuja enesega kaasa. Vanemad jooksid kära peale kokku. Hirmutavat sõnumit kuuldes taganesid nad telki ja kutsusid sõnumitooja sisse. «Katsu rahvast, vaigistada,» ütles peavanem Tasujale, mispeale see kivi otsa astus ja oma võimsa häälega hüüdis, nii et see kõigest kärast üle kostis: «Mehed, jääge rahule! Veel ei või rüütlid lähedal olla, ja kuni nad siia jõuavad, võime kõik veel heaks muuta. Laske vanemaid rahus nõu pidada. Ma palun.»
Mõnikord riivab ratas parve, siis pistab tüürimees pea välja ja naerab ja arvab, et ta on kangesti nutikas mees. Noh, laev tuli, ja me mõtlesime, et ta katsub meid riivata; igatahes ta nähtavasti ei mõelnudki meile teed anda. Oli suur laev ja tuli ruttu, sarnanedes musta pilvega, millel jaaniussid ümberringi äärtes. Äkki ta kerkis suurena ja kõhutavana me ette, pikk rida pärani avatud katlaluuke kumas nagu rida tulipunaseid hambaid; määratu suur kere oli otse me kohal. Ülalt karjuti meile midagi, kuuldus kellahelinat, mis käskis masinad toppama panna; vannuti läbisegi, aur sisises, -- ja kui Jim ühelt poolt vette hüppas ning mina teiselt poolt, siis sõitis ta mühinal otse parvest läbi. Sukeldusin ja püüdsin kõigest väest põhjani jõuda, sest kolmekümne jala suurune ratas pidi minust üle minema, -- ja parem oli, kui talle küllaldaselt ruumi jätkus. Harilikult võisin minutiks vee alla jääda, aga seekord jäin vist poolteiseks minutiks
annaabi.ee 
