DADAISM (0)

DADAISM

Esimene maailmasõja puhkemine vapustas kõiki eurooplasi. Pärast pikka rahupõlve, mille vältel tsivilisatsioon oli tohutult arenenud, mõjus sõda eriti õudsena. Enamikku inimesi sõdivates riikides haaras marurahvuslik propaganda ja patriootiline optimism esialgu kaasa. Paljudele kunstiinimestele tähendas sõda aga pettumust kogu ühiskonnas ja selle väärtustes. Mõned kunstnikud tõmbusid nn. siseemigratsiooni, aga ka neutraalsetesse maadesse kogunes väikesi eri rahvusest mässumeelsete, tihti peaaegu anarhistlike vaadetega kunstnike rühmi.
Üks rühmitus koondus Zürichi linnas Šveitsis. 1916. aastal asutasid nad nn. Voltairei kabaree, mis korraldas skandaalseid etendusi ühes väikeses kohvikus. Pahaaimamatule publikule esitati nn. müramuusikat ja seoseta sõnadest poeeme, karjuti näkku solvanguid. Kunstnike arvates oli maailm sõge ja pahatahtlik ning “korralikud kodanikud” on seetõttu enese teadmata kuriteo kaasosalised. Selleks, et mõistlikke inimesi seda taipama panna, tuli neid absurdsustega šokeerida ja endast välja viia. Naeruvääristati kõiki väärtusi – ilu, häid kombeid, poliitilisi ideaale. Inimestele taheti näidata kaose ja pimeda juhuse kõikvõimsust.
Juhuse kaudu leidsid kunstnikud oma tegevusele ka nime – dada. Järgmisel aastal asutasid nad dada kunstigalerii, milles eksponeeriti mitte ainult enda, vaid ka mitmete sõjaeelsete kunstnike töid. Valiku aluseks polnud aga vormilised sarnasused või ühtne stiil, vaid võimalikul rabav uudsus .Dadaistid, näiteks HANS ARP (1887-1966), eelistasid kollaaže ja montaaže juhuslikest, väärtuseta materjalidest.
Sama tüüpi, kuid kunstilises mõttes veelgi äärmuslikumad sündmused toimusid New Yorgis . Siin olid need seotud eelkõige MARCEL DUCHAMPi (1887-1968) nimega.Ta saabus Pariisist New Yorki 1915. aastal. Juba 1913 .aastal oli Duchamp i teos “Trepist alla tulev akt” New Yorgi näitusel suur tähelepanu äratanud, kus kasutati kubismi ja eriti futurismi võtteid. Samas võis aimata nende voolude ja kogu maalikunsti parodeerimist. Igatahes Duchamp loobus edaspidi maalimisest. Ta hakkas oma teostena esitama tavalisi vabrikutooteid või senises kunstis seni võõrastest materjalidest konstruktsioone.
Sellise kunsti puhul pole mõtet rääkida ilust või meisterlikust teostusest. Selles võis näha dadaistlikku mässu ja šokeerimislusti, aga ka püüet sundida inimesi tajuma ja mõtlema teisiti kui enne.
Dadaistlikud meeleolud levisid ka Saksamaal. Sõja ajal arendas neid üksildasena Hannoveris töötanud KURT SCHWITTERS (1887-1948). Tema teosed on kommertstrükistest kollaažid ja juhuslikest materjalidest konstruktsioonid .
Sõjas lüüasaamise järel levisid protesti- ja mässumeeleolud Saksamaal väga laialt. Eriti Berliinis omandas dada vasakäärmusliku propagandakunsti ilme. Raevukalt sarkastilise pilkega ründas see kunst kodanlust ja ohvitserkonda, keda esitati kui sõjasüüdlasi. Peamisteks vahenditeks sellistele dadaistidele GEORGE GROSZ , (1893- 1959 ), oli graafika ja plakatikunst, kus karikatuurne kujund oli ühendatud vastavasuunaliste hüüdlausete ja loosungitega. Pisut hiljem, 1920-ndail aastail, kasvas sellest pinnasest JOHN HEARTFIELDi ( 1891 -1968) fotomontaazikunst, mis asus võitlusesse tärkava fašismiga.
Dada jäi suhteliselt lühikeseks nähtuseks ja lagunes pärast sõda. Idee kunstist kui ühiskonnavastasest mässust jäi aga elama. Alates 1960-ndatest aastatest on see idee Lääne kunstis uuest tugevnenud.