Kunsti ajaloo konspekt I (0)

Dadaism
I maailmasõja aegne vool, mille rajasid sõjas ja ühiskonnas pettunud inimesed. Anarhistid. Tekkisid nendest koosnevad rühmad, üks näiteks Zürichisse, Šveitsis 1916 nimega Voltaire 'i kabaree . See rühm korraldas skandaalseid etendusi ühes väikses kohvikus . Esitati nt müramuusikat ja seosetutest sõnadest kokku pandud poeeme. Publikule karjuti näkku solvanguid jne. Pealtvaatajaid šokeeriti, et neid mõistma panna, et maailm on sõge ja kuritegelik , ning korralikud kodanikud on seetõttu kurjategijad. Naeruvääristati kõike - ilu, häid kombeid, poliitilisi ideaale. Taheti näidata kaose ja pimeda juhuse kõikvõimsust.
Juhuse kaudu leidsid sellised kunstnikud ka endale nimetuse - dada. 1917. aastal rajasid nad endale dadakunsti galerii. Selles olid mitte ainult nende vaid ka osade sõja eelsete kunstnike tööd, mis olid piisavalt šokeerivad.
Kunstnik näiteks: Hans Jean Arp ( skulp . "Naise torso "; õlivärvid puul "Lill-vasar"), veel Marcel Duchamp ( tulnud NewYorki Pariisist) ja Francis Picabia (NY); Kurt Schwitters (Saksamaa)
Sürrealism
I maailmasõja järgne. I maailmasõja tulemusest ei tundnud võidurõõmu suguggi kõik kunstiinimesed. Pariisi mässumeelse seltskonna vaimne liider oli André Breton, kes otsis dadaismist järjekindlamat ja positiivsemat tegevussuunda. Sellele suunale võeti nimeks sürrealism. Tema selgitus sürrealismist: "See on puhas psüühiline automatism, mis sõnaliselt, kirjalikult või mõnel muul viisil väljendab mõtte tõelisi käike, ilma mõistuse kontrollita ja arvestamata eetilisi, religioosseid, esteetilisi või muid selletaolisi kaalutlusi." Sürrealismi eesmärk oli ka elu ja kunsti vahelise piiri hajutamine kahtlaseks või täielik kaotamine. Nad ei pidanud kapitalismi heaks, see pidavat inimesi ja nende tõelisi vajadusi maha suruma . Spontaansuses ja alateadlike tungide väljendamises nägid nad inimese vabastamise vahendit. Soov lääne ühiskonda lammutada või radikaalselt muuta viis sürrealistid koguni koostööle kommunistidega. Peagi ütlesid nad siiski stalinistidest lahti, kuid nt Lev Trotski ideid austasid edasi. Sürrealistid käsitlesid elu "peaproovina".
Kunstnikud: Joan Miró ("Hollandi interjör II" ja "Sürrealistlik portree"); André Masson; Yves Tanguy; Julio Gonz´ ales ; Giorgio de Chirico; Max Ernst; Salvador Dali.
Funktsionalism (1.) ja konstruktivism (2.) (1920. aastatel)
1. Sõjajärgne Euroopa oli vaene ja kunstnikud ei tahtnud luua eliidile vaid lihtrahva massidele. Juugendlikule edvistamisele taheti luua vastandlikku süsteemsust ja korda. Toetuti tihti geomeetrilistele vormidele , nende kasutamise eeskujuks oli kaudselt sõjaeelne kubism . Sellistele ideedele oli soodne pind eriti Saksamaal ja Venemaal. Arhidektuuri ja tarbeesemete kavandamisel oli olulisim nende massiline toodetavus. Esemete vorm pidi tulema nende funktsioonist. Põhimõtet, mille kohaselt see, mis hästi funktsioneerib on ka ilus, nimetatakse funktsionalismiks. " Bauhaus " (Saksa arhidektuuri kool, rajatud 1919. aastal, õpetas ka kunste , kuid arhidektuuriga seotuna) oli üheks funktsionalismi ja tööstusdisaini sünnipaigaks.
Saksa Kunstnik- arhidekt ja Bauhausi üks direktor : Ludwig Mies van der Rohe ja esimene Walter Gropius; Natside võimuletulek lõpetas "Bauhausi" tegevuse.
2. Venemaal uskusid mitmed kunstnikud kommunistliku utoopiat ning arvasid et nemad ei pea mitte ilu maalima vaid oma kunstiga aitama luua uut ja paremat ühiskonda. Nende hulgas levis veendumus, et kunst ei pea elu kujutama vaid looma uusi vorma ja ehitama (konstrueerima) uut elukeskkonda. Sellest sai konstruktivism. Hiljem levis see ka läände ja konstruktivismiks hakati nimetama kõiki abstraktse kunsti variante , kus kujundid konstrueeritakse geomeetrilistest elementidest. Vene konstruktivistide arust ei olnud maalikunst midagi väärt, kunst pidi olema mitte näituse- või luksusese vaid aktiivselt osalema esemete tootmises, trükiplakatites või monumentides.
Vene Konstruktiviste: Vladimir Tatlin (II Internatsionaali monumendi makett); Aleksandr Rodtšenko.
USA kunst (1900-1940.)
20. sajandi alguses oli USA rikas aga kunsti ja kultuuri oli vähe. Kunstis vaba turg ja üksikute erasponsorite abi. 1913. aastal toimus New Yorkis hiiglaslik kunstinäitus "Armory Show", mis tutvustas Euroopa ja USA uuenduslikku kunsti, mida rahvas eitas ja meedia naeruvääristas. Olenemata kõigest pani see näitus aluse moodsa kunsti levikule USA-s. Pariisi eeskujul tegid mitmed noores kunstnikud kubismi ja abstraktsionismi. Kubismist lähtusid veel Charles Demuth ja Stuart Davis kelle aineks olid masinad ja suurlinna motiivid. Modernismile vastas enamik publikust ja ka suurem osa kunstnikest, kuna avangardistlike eurooplaste jäljendajaid peeti ebaameerikalikuks. Euroopast lahku löömiseks otsisid kunstnikud ameerika kunstile "oma teed", mida loodeti leida realismis . Ameerikas oli kaks realismi suunda. üks neist sotsiaalne realism , mille rajas Robert Henri, see oli vahel satiiriline ja kujutas tegelikku suurlinna elu, meeleolu enamasti sünge. Laiemalt levis nn regionalistide looming. Regionalistid olid romantilisemad, nad väärtustasid väikelinnade ja farmide rahulikku ja töökat elu ning USA regioonide omapära. Kuulsaim regionalist oli Thomas Hart Benton . Veel Grant Wood ja Andrew Wyeth. 1929. aasta majanduskriis kukutas kunstnike teenimisvõimalusi katastroofiliselt. 1934. aastal presidendiks saanud Roosevelti uus majandus- ja sotsiaalpoliitika andis neile võimaluse ühiskondlike hooneid kaunistada ja natuke nii teenida. Tööd said ka abstraktsionistid.
Mehhiko kunst
1930. aasta seinamaali kunstile Ameerikas andsid olulist eeskuju Mehhiko monumentalistid . Seal oli ühiskondlik-poliitilise sisuga seinamaal olulisel kohal ja enneolematu tasemega. Valitsus andis kunstnikele ise suuri tellimusi seinamaalidele , mis olid poliitilise sisuga. Diego Rivera , José Clemente jpt. ühendasid oma loominugus mehhiko rahvuslikku traditsiooni ja Euroopa avangardismi, sellest sai võimas süntees. Võis täheldada liigset vasakpoolsust. Temaatika enamasti ajaloost.
Popkunst USA-s
USA popkunst sündis 1960. aastate alguses. Võrreldes inglastega suurejoonelisem. Hülgavad tihiti tahvelmaali tavalised mõõdud ja tavalised tehnikad seninägematute jaoks. Ameerika popkunstnikel on isikupärane ja selgemalt üksteisest eristatav "firma stiil".
Kunstnik Claes Oldenburg (sünd Rootsis, kolinud Am) võitis kuulsuse kolmemõõtmeliste teostega. Nt vetsupott, meetrine hamburger , kahemeetrine viiner ja pehmeks vajunud kirjutusmasin.
Enamus popkunstnikel oli tähenduse avatus ja hinnanguline määramatus taotluslik . Vaatajale jäetakse otsustada, kas teos on nt tarbimisühiskonna ülistus või pila . Vaieldamatu on vaid visuaalne erutus .
Roy Lichtenstein sai kuulsaks nt suurte tahvelmaalidega ("Blang" 1962)
Andy Warhol , George Segal , Marisol.