· Idealiseerisid minevikku ja kaugenesid tegelikkusest · Puutumatu looduse imetlus · Tunnete rõhutamine · Boheemlus isikupära rõhutamine · Huvi oma rahva muinsuse, ajaloo ja rahvaluule vastu · Ainestik võeti legendidest, saagadest, kirjandusteostest ja ajaloost · Maastikumaali õitseaeg Romantismile iseloomulikult kujutati ilusat ilusamana, inetut inetumana ning halba veelgi halvemana. Kuid romantikud hindasid ka (enese)irooniat ja huumorit, mis teinekord jõudis karikatuurselt groteskini. Akadeemiline kunst eluvõõras, rangeid klassikalisi eeskujusid jälgiv kunstisuund; arenes välja 19. saj. Prantsusmaal klassitsismi põhjal, võeti kunstiakadeemiate õppekavadesse ning leidis pooldajaid valitsevates ringkondades.Salongikunstoli esindatud salongides, salong võõrastetuba; ruum kunstinäituste jaoks. Prantsusmaa: Theoldore Gericault (1791-1824) · Inimkehad plastiliselt modelleeritud- klassitsismi mõju
o 1. Nooruses oli klassitsistlik- realistlik ja traditsioonitruu o 2. Sinine ja roosa periood- sümbolism o 3. Hilisem looming- kubism Algselt köitis Pariisi Montmartre'i ja selle naudingute- ja pahaderohke ööelu, hiljem pettumus ja masendus, inimelu süngete külgede kujutamine. Sinine periood (1901-1904) sõbra enesetapu pärast o kujutanud naisi karikatuurselt, umbusk, kohati suhtus naistesse halvasti o õnnetud, muserdatud inimesed on maalitud hallikas ja sinakas koloriidis o vägivaldne inimese anatoomia moonutamine. Roosa periood (1904-1907) hakkab ületama nukraid ja traagilisi meeleolusid. elava inimese võrdkujuks on Picassol loovisik, kunstnik, artist, melanhoolne meeleolu. 1907. algas Picasso Cezanne'i periood. Hakkab lähendama looduslikke vorme
Rehepapp pole kunagi enesekeskne, näiteks võitluses katkuga päästis ta kogu külarahva elu. Autor ongi avanud rehepapi iseloomu tema tegude kaudu. Ta on tasakaalukas, usaldusväärne, hoiab madalat profiili ja tal on kujunenud kaaskondsete seas õpetajalik roll. 4. Ülesehituslikud eripärad: Raamatus on käsitletud inimeste elu ühe kuu lõikes, mis on päevade kaupa jagatud peatükkideks. 5. Stiil: Kivirähk on külaelanikke kujutanud karikatuurselt ja huumoriga. Külaelanikes on ta esile toonud eestlaste pahesid, mida ta ei kritiseeri ega pilka, vaid annab lugejale võimaluse nende üle mõnusalt naeda. Tema tegelased räägivad lihtsat, maarahvale omast kõnekeelt. 6. Teose tähendus praeguses hetkes: Äratab huvi muistsete eestlaste uskumuste ja mõttemaailma vastu (näiteks kratid, vanapagan). Probleemid: Tänapäevale omaselt oli üheks oluliseks teemaks ja probleemiks armukolmnurk Räägu
mänglevam). Eelistati kirjakunsti visuaalse ilu ühendamist kaunisisuliste luuletustega (haikudega). Maalikunst: mõned jõulised ja näiliselt lohakad pintslitõmbed mis vihjavad loodusele. Väldib reeglipära ja sümmeetriat. Muinasjutuliselt mitmekesine. Rullformaadis maalingud, maalingud sirmidel, vaheseintel ja lükandustel. Puulõiketehnika: tähtsal kohal oli igapäevane elu mida kujutati realistlikult, sageli ka humoristlikult ja karikatuurselt (naisi, taimi, loomi, maastikke, teatritseene, kuulsaid näitlejaid jne). Tuntumad puulõiketehnikat kasutavad kunstnikud olid: Kitagawa utamaro, Katsushika Hokusai, ando Hiroshige. Tarbekunst: lakkehistöö ja lihtsa kuid elegantse vormiga keraamika. Külmrelvad, mida kasutasid samuraid.
Saksa kunstile olid sel ajal tüüpilised sünged, grotesksed, karikatuursed pildid ja skulptuurid. Saksamaa Portreedes rõhutati vormi plastilisust ja kujutatava karakterit. Eesmärgiks oli tegelikkuse objektiivne kujutamine, maalide põhiteemaks oli kaasaegne ühiskond ja selle pahed. Maalid kujutasid süngeid tahke tööstuslinna elus, sõjardeid, sõjaheidikuid, sante, prostituute, kerjuseid jt. Näod olid enamasti kujutatud pealiskaudselt ja karikatuurselt. Saksamaa OTTO DIX (1891-1969), kes pöörab tähelepanu inimeste käitumisele pingelises ühiskonnas. Ta ei kujutanud otseselt sõjaõudusi vaid ainult vihjas neile. (,,Ajakirjanik Sylvia von Hardeni portree" (1926) Saksamaa MAX BECKMANN (1884-1950) kaugenes ekspressionismist ja hakkas jaheda objektiivsusega kujutama linna kui
vastu, keda usu- ja poliitiline eliit määratles ohuna kristlastele. Neis sõdades otsustavat osa etendanud uskumused tõstsid võimsalt esiplaanile hirmuäratava, aga siiski julgustava üleloomuliku jõu, mida ometi oli võimalik väljendada väga konkreetsetes tegudes: palve, patukahetsus, almuste jagamine, usuteenistusel osalemine, palverännakud, vägivald. (lk 15) Väga levinud, aga ajaloole hukutav on mineviku pidamine tänapäevast turvaliselt erinevaks. Mineviku ühiskondi kuj karikatuurselt rumalate, algelisemate, julmemate ja meile võõrastena. (16) Kristlikel aladel, kus valitses religioosse ja ilmaliku võimu suurem võimulahusus kui islamimaadel, oli pärast Rooma impeeriumi lõpuaegu tekkinud 2 peamist risiusuvoolu: kr õigeusk, mis tugines Bütsantsi impeeriumile, ja ladinakristlus, mille keskmeks oli formaalselt Rooma paavst, aga mida suuremalt jaolt hoidsid üleval kohalikud, ülikute juhtimisel tegutsevad kirikud ning kloostrite võrgustik. (20)
mõjukamaks. Maalikunst Maalitakse, nagu Hiinaski, pintsliga ja vesivärvidega siidile või paberile. Tusimaal on algselt munkade pärusmaa, muudatused Kano koolkonnas u. 1500. Maalitakse makimonosid (põikrullid) ja kakemonosid (ripprullid). Lisaks leidub dekoratiivset maali albumilehtedel, liikuvatel vaheseintel ja paarissirmidel. Kunstnikud ei huvitunud eriti inimkeha realistlikust kujutamisest, vahel on see viidud groteskini või esitatud karikatuurselt. Otsitakse jumalikkuse avaldumist maastikus, loomades või taimedes. Sagedasem motiiv on pilved, mis jaotavad maali üksikuteks stseenideks või pilditasanditeks. Tarbekunst Alates 15. sajandist võetakse üle tagasihoidlikkust ja lihtsust eelistav hiina pottsepakunst ning seatakse see teetseremoonia teenistusse. Levinud on ka lakkmaal. Elevandiluust ning muust materjalist pisiskulptuurid, mida kasutatakse amulettidena, on levinud ka Euroopas. Värvilise puugravüüri e
Saksa kunstile olid sel ajal tüüpilised sünged, grotesksed, karikatuursed pildid ja skulptuurid. Saksamaa Portreedes rõhutati vormi plastilisust ja kujutatava karakterit. Eesmärgiks oli tegelikkuse objektiivne kujutamine, maalide põhiteemaks oli kaasaegne ühiskond ja selle pahed. Maalid kujutasid süngeid tahke tööstuslinna elus, sõjardeid, sõjaheidikuid, sante, prostituute, kerjuseid jt. Näod olid enamasti kujutatud pealiskaudselt ja karikatuurselt. Saksamaa Click to edit Master text styles Second level OTTO DIX (1891-1969), kes Third level pöörab tähelepanu inimeste Fourth level Fifth level käitumisele pingelises ühiskonnas. Ta ei kujutanud
kesksemaid tegelasi. Tartu rahulepingu tulemused- 1) Lõpetati vabadussõda 2) määrati eesti idapiir 3) pandi alus eesti vabariigi iseseisvumisele. Vaikiv ajastu- nimetus eesti ajalooperioodile 1934-1940 , seda perioodi kutsuti ka põhiseaduse kriisiks, riigipöördeks, kojarevolutsiooniks, selle tunnusena muudeti eesti riigikorda ulatuslikult. Tartu Vaim- Tartu linnale omane elu- ja mõttelaad mida sageli kujutatakse ka kehastununa mõnes inimeses või karikatuurselt vaimolendina. Vaikiv ajastu- perioodi, kui Riigikogu enam kokku ei kutsuta; kehtestati range tsensuur , igasugune valitsuse tegevuse kritiseerimine oli keelatud. Vaikiva ajastu tekkimise põhjus- vapside tegevus oli viinud riigis sarnase seisukorrani, kui oli Eestis enne 1. detsembri ülestõusu. Rahva hulgas levis paanika, mille põhjustajateks peeti vapside avalikke ähvardusi teisitimõtlejate aadressil. Vaikiva ajastu tunnused- 1) kaitseseisukord 2) rahvasaadikute laialisaatmine
Näiteks on liiv tehtud sageli merelaine mustriliseks. MAALIKUNST Maalitakse pintsliga ja vesivärvidega siidile või paberile. Tusimaal on algselt munkade pärusmaa. Maalitakse makimonosid (põikrullid) ja kakemonosid (ripprullid). Lisaks leidub dekoratiivset maali albumilehtedel, liikuvatel vaheseintel ja paarissirmidel. Kunstnikud ei huvitunud eriti inimkeha realistlikust kujutamisest, vahel on see viidud groteskini või esitatud karikatuurselt. Otsitakse jumalikkuse avaldumist maastikus, loomades või taimedes. Sagedasem motiiv on pilved, mis jaotavad maali üksikuteks stseenideks või pilditasanditeks. TARBEKUNST Alates 15. sajandist võetakse üle tagasihoidlikkust ja lihtsust eelistav hiina pottsepakunst ning seatakse see teetseremoonia teenistusse. Levinud on ka lakkmaal. Elevandiluust ning muust materjalist pisiskulptuurid, mida kasutatakse amulettidena, on levinud ka Euroopas. Värvilise puugravüüri e
täisküpsuse järgmisel sajandil. · Esialgu trükiti ühe plaadiga mustvalge pilt, millele lisati värvid pintsliga. · Hiljem levis mitme plaadi ja värviga trükkimine, mille kõrgaeg oli 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi I poolel. · Puulõikekunst levis massiliselt ja selle publikuks oli peamiselt linnade lihtrahvas. · Puulõigete temaatika oli mitmesugune, kuid tähtsal kohal oli igapäevane elu, mida kujutati realistlikult, kuid sageli humoristlikult ja karikatuurselt, samuti naised, taimed, loomad, maastikud, teatristseenid, kuulsad näitlejad ja muu selline. Värvilise trükigraafia meistrid · Värvukuse trükigraafika tähtsamad meistrid olid Kitagawa Utamaro (1753 - 1806), Katsushika Hokusai (1760 1849) ja Ando Hiroshige (1787 1858). · Neist kuulsaim on Hokusai, suurem osas loomingus on ta kujutanud humoristlikult rahvalikke tüüpe. Euroopas sai ta kuulsaks eriti oma looduspiltidega, millel võib tihti
laiasid pildirulle, mis rullitakse kokku lühemas servas oleva kepi ümber. Makimonod olid põikrullid ja kakemonod ripprullid. Pikal paberirullil algas tekst paremalt, teema võeti tavaliselt budistlikust kirjandusest, värvidest kasutati esiialgu ainult punast, rohelist ja kollast. Lisaks leidus dekoratiivseid maale albumilehtedel, liikuvatel vaheseintel ja paarissirmidel. Kunstnikud ei huvitunud eriti inimkeha realistlikust kujutamisest, vahel on see isegi esitatud karikatuurselt. Otsiti jumalikkuse avaldumist maastikus, loomades või taimedes. Tihti kasutati motiividena pilvi, mis jaotasid maali justkui üksikuteks stseenideks.Heiani ajastul(9.-12. sajandi algus) kujutati peamiselt Buddha elu, tema õpetusi ning kaitsejumalannasid. Maalid olid lüürilised ja värvikad. Sellel perioodil toodi maalikunsti ka meditatsioonipildid, ehk mandalad. Mandala on tavaliselt üsna keerulise struktuuriga geomeetriline kujund. Tüüpiline mandala skeem on ringiga ümbritsetud ruut
Värve kõrvutas kindlate reeglite järgi. Paul Signac maalis sarnaselt Seuratile ja nende pildid hakkasid meenutama mosaiike. Signac saavutas häid kompositsioone ja intensiivse valguse edastamise. Henri de Toulouse-Lautrec kasutas vormide lihtsustamist ja erksaid värve. Kujutas palju prostituute ja tantsijaid. Maalis, tegi gravüüre ja plakateid. Innustus jaapani värvilistest gravüüridest, Paul Gauganist j.t. kaasaegsetest. Suurepärane inimtüüpide tabaja ning oskas nende eripära karikatuurselt rõhutada. Tegeles värvilise litograafiaga. Eestis. Mõjutatuna neoimpressoinistidest, maalis Konrad Mägi ekspressionistlikke maastikke kasutades puäntillismi. Mägi õppis Peterburis ja rändas Soomes ning Norras, kujundas välja oma käsitluslaadi moodsa kunsti suundadest. Nikolai Triik maalis maastike ja portreesid. Norras viibimise järel vaimustus E. Munchi teostest, aga ka N. Roerichist. Väga julge ja kohati intrigeeriv värvikäsitlus. 5.Fovism.
ainuüksi käsitöö seisukohalt suurem osavus ja peenus. Maalikunst Maalitakse, nagu Hiinaski, pintsliga ja vesivärvidega siidile või paberile. Tusimaal on algselt munkade pärusmaa, muudatused Kano koolkonnas u. 1500. Maalitakse makimonosid (põikrullid) ja kakemonosid (ripprullid). Lisaks leidub dekoratiivset maali albumilehtedel, liikuvatel vaheseintel ja paarissirmidel. Kunstnikud ei huvitunud eriti inimkeha realistlikust kujutamisest, vahel on see viidud groteskini või esitatud karikatuurselt. Otsitakse jumalikkuse avaldumist maastikus, loomades või taimedes. Sagedasem motiiv on pilved, mis jaotavad maali üksikuteks stseenideks või pilditasanditeks. Jaapani maal lähtub samadest põhimõtetest, mis hiina maal. Paberile või siidile joonistatakse ja kirjutatakse pintsliga. Budismieelse ajastu maalikunstist on säilinud totemistlikke sümboleid ja geomeetrilisi kujutisi (hauakambrite seintel). 6. sajandil tõid Korea meistrid Jaapanisse Hiina maali traditsiooni
täisküpsuse järgmisel sajandil. Esialgu trükiti ühe plaadiga mustvalge pilt, millele lisati värvid pintsliga. Hiljem levis mitme plaadi ja värviga trükkimine, mille kõrgaeg oli 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi I poolel. Puulõikekunst levis massiliselt ja selle publikuks oli peamiselt linnade lihtrahvas. Puulõigete temaatika oli mitmesugune, kuid tähtsal kohal oli igapäevane elu, mida kujutati realistlikult, kuid sageli humoristlikult ja karikatuurselt, samuti naised, taimed, loomad, maastikud, teatristseenid, kuulsad näitlejad ja muu selline. Jaapani puugravüüride julge ja üldistav joon, tinglik ruumikujundus ning osalt loodusest erinevad värvid innustasid 19. sajandi uuenduslikke kunstnikke Euroopas. Katsushika Hokusai Zen budism Alates 12. sajandist levis Hiinast Jaapanisse chan budism, mida Jaapanis tähistati sõnaga ,,zen". Zen- budistid on veendunud, et tõde ei saa sõnadega väljendada. Seepärast
saavutades täisküpsuse järgimisel sajandil. Esialgu trükiti ühe paadiga mustvalge pilt, millele lisati värvid pintsliga. Hiljem levis mitme plaadi ja värviga trükkimine, mille kõrgaeg oli 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi I poolel. Puulõikekunst levis massiliselt ja selle publikuks oli peamiselt linnade lihtrahvas. Puulõigete temaatika oli mitmesugune, kuid tähtsal kohal oli igapäevane elu, mida kujutati realistlikult, kuid sageli humoristlikult ja karikatuurselt, samuti naised, taimed, loomad, maastikud, teatristseenid, kuulsad näitlejad ja muu selline. Värvilise trükigraafika tähtsamad meistrid olid KITAGAWA UTAMARO (1753- 1806), KATSUSHIKA HOKUSAI (1760-1849) ja ANDO HIROSHIGE (1797-1858). Neist kõige kuulsam on Hokusai. Suuremas osas loomingus on ta kujutanud humoristlikult rahvalikke tüüpe. Euroopas sai ta kuulsaks eriti oma looduspiltidega, millel võib tihti näha jaapanlaste püha mäge Fufzijamat.
Prantslane Georges Seurat maalis pilti, tehes punkte (puäntillism), tippides vastandvärve kõrvuti puhtalt lõuendile, et eemalt mõjuks need segustatud värvina. Värve kõrvutas kindlate reeglite järgi. Henri de Toulouse-Lautrec kasutas vormide lihtsustamist ja erksaid värve. Maalis, tegi gravüüre ja plakateid. Innustus jaapani värvilistest gravüüridest, Paul Gauganist jt. kaasaegsetest. Suurepärane inimtüüpide tabaja, osates inimeste eripära karikatuurselt rõhutada. Tegeles värvilise litograafiaga. Fovism Noorte kunstnike rühmituse liikumine Prantsusmaal 1905 1907, neid nimetati foovideks ehk metslasteks. Maalisid värvilaikude abil lihtsustatult ja kujutatavat moonutades, kuid emotsionaalselt. Sageli valiti täiesti meelevaldselt värve ja loobuti ruumilisusest, varjude modelleerimisest. Henri Matisse paneb värvid sõltuma kunstniku meeleolust. Loodus võib kunstnikku mõjutada, kuid tekkinud elamusest tuleb meeleolu väljendus
1927). Maalikunst Maalitakse, nagu Hiinaski, pintsliga ja vesivärvidega siidile või paberile. Tusimaal on algselt munkade pärusmaa, muudatused Kano koolkonnas u. 1500. Maalitakse makimonosid (põikrullid) ja kakemonosid (ripprullid). Lisaks leidub dekoratiivset maali albumilehtedel, liikuvatel vaheseintel ja paarissirmidel. Kunstnikud ei huvitunud eriti inimkeha realistlikust kujutamisest, vahel on see viidud groteskini või esitatud karikatuurselt. Otsitakse jumalikkuse avaldumist maastikus, loomades või taimedes. Sagedasem motiiv on pilved, mis jaotavad maali üksikuteks stseenideks või pilditasanditeks. Jaapani maal lähtub samadest põhimõtetest, mis hiina maal. Paberile või siidile joonistatakse ja kirjutatakse pintsliga. Budismieelse ajastu maalikunstist on säilinud totemistlikke sümboleid ja geomeetrilisi kujutisi (hauakambrite seintel). 6. sajandil tõid Korea meistrid Jaapanisse Hiina maali traditsiooni
armastuse kui ka vabaduse võti. Romantismiaja kirjanikud idealiseerisid minevikku ja eemaldusid tegelikkusest; nende kujutatud kangelased on ebatavalised - nad on äravalitud, kes ainsana on võimelised kandma jumalikku sõnumit. Kangelased ohverdavad end kõrgete sihtide nimel. Romantismile iseloomulikult kujutati ilusat ilusamana, inetut inetumana ning halba veelgi halvemana. Kuid romantikud hindasid ka (enese)irooniat ja huumorit, mis teinekord jõudis karikatuurselt groteskini. Romantism tervikuna on tundeline kultuur. Seetõttu on esiplaanil lüürika; ka eepilises ehk jutustavas luules, romantilises romaanis ja draamas on märgatav tugev lüüriline ehk luuleline alge. Saksa romantism Eristatakse vararomantismi ja hilis- ehk kõrgromantismi. Nooremate literaatide vastasseis klassikale. Kunstnik kui geenius. Tundelisus ja fantastika. Huvi keskaja vastu: oma ajaloo ja juurte avastamine Jutustavasse loosse põimitud
Aadliperest; majanduslikult kindlustatud; lapsepõlves vigastus, mille tulemusena moondunud kehavormidega; suhtles palju boheemlastega ja lõbutüdrukutega; viibis palju Pariisi lõbumajades ja kabareedes 7.Kus ja millises keskkonnas möödus Toulouse-Lautreci kunstnikuelu? Pariisi ööelu, kabareed, lõbumajad 8.Keda ta kujutas oma maalidel? Mida ta seejuures rõhutas? Inimesed (ööelust), näitab ühiskondlikku kuuluvust ja nende omapäraseid jooni karikatuurselt. 9.Mille juures kasutas Henri de Toulouse-Lautec litograafitehnikat? Graafika- ja plakatikunsti 10.Mida tähendab kunstnikerühmituse nimi „Les Nabis“? Prohvetid 11.Kellelt võtsid nabiid oma eeskujud? Gauguini stiili järgijad 12.Kuidas defineeris maalikunsti nabii Maurice Denis? Kas nõustud tema arvamusega? Maalikunst, eelkõige tasapind, millel on kindla korra järgi värvid. Temaatika pole oluline. 6. Fovism ja ekspressionism 1.Kus ja millal kerkis esile foovideks nim
Prantslane Georges Seurat maalis pilti, tehes punkte (puäntillism), tippides vastandvärve kõrvuti puhtalt lõuendile, et eemalt mõjuks need segustatud värvina. Värve kõrvutas kindlate reeglite järgi. Henri de Toulouse-Lautrec kasutas vormide lihtsustamist ja erksaid värve. Maalis, tegi gravüüre ja plakateid. Innustus jaapani värvilistest gravüüridest, Paul Gauganist jt. kaasaegsetest. Suurepärane inimtüüpide tabaja, osates inimeste eripära karikatuurselt rõhutada. Tegeles värvilise litograafiaga. Fovism Noorte kunstnike rühmituse liikumine Prantsusmaal 1905 1907, neid nimetati foovideks ehk metslasteks. Maalisid värvilaikude abil lihtsustatult ja kujutatavat moonutades, kuid emotsionaalselt. Sageli valiti täiesti meelevaldselt värve ja loobuti ruumilisusest, varjude modelleerimisest. Henri Matisse paneb värvid sõltuma kunstniku meeleolust. Loodus võib kunstnikku mõjutada, kuid tekkinud elamusest tuleb meeleolu väljendus
esindas totalitaarse süsteemi kunsti) pärast sõda olid uuendusliku kunsti esindajad omamoodi rahvuskangelased, avangard ja uuenduslikud kunstivoolud said riigi poolt tunnustatuks ja finantseerituks. Pariis püüdis endiselt olla Läänemaailma kunsti keskus, kuid öeldakse et abstraktse ekspressionismi tekkega läks keskus New Yorki. Pablo Picasso 1881-1973 Leger jääb truuks oma tehnikaimetlusele ja maalilaadile; Andre Fougeron kujutas karikatuurselt prantsusmaa elu; üldine häbing ja õudus; Bernard Buffet sünge, ekspressionistlik, sõjaõudused Renato Guttuso ka Itaalias oli kapitalismi vastaseid suundi mis kergesti kommunistide poole hoidma hakkasid; omamoodi Lääne sotsrealismi esindaja, just ideoloogiliselt. /varajased avangardistid olid veel elus; tärkas ka uus avangardismi laine, just ameerika abstraktse ekspressionismi mõjul. 50ndatel jääb Pariis veel suhteliselt konservatiivseks, kuid
maailmavalu, leina, mure, iroonia või põlgustunde siirast ja jõulisest väljendusest. Portreedes rõhutati vormi plastilisust ja kujutatava karakterit. Eesmärgiks oli tegelikkuse objektiivne kujutamine, maalide põhiteemaks oli kaasaegne ühiskond ja selle pahed. Maalid kujutasid süngeid tahke tööstuslinna elus, sõjardeid, sõjaheidikuid, sante, prostituute, kerjuseid jt. Näod olid enamasti kujutatud pealiskaudselt ja karikatuurselt, seevastu maaliti esemed peensusteni välja. Kompositsioon allutati täisnurkade rütmile. Varju puudumine annab tihtipeale maalidele maagilise mõju. Joonistus on esi- ja tagaplaanil võrdse selgusega, pintslitöö tundetu. Maalikunstis esindavad seda suunda OTTO DIX (1891-1969), kes pöörab tähelepanu inimeste käitumisele pingelises ühiskonnas. Ta ei kujutanud otseselt sõjaõudusi vaid ainult vihjas neile. („Ajakirjanik Sylvia von Hardeni portree“ (1926), „Söögitoomine
Hiina ja Jaapani visuaalses kultuuris on tähtis koht ikrjakunstil Nende hiroglüüfid on välja arenenud piltkujutisttest ja tihti kirjutataksegi neid nagu maalides. Pärast 2 ms on Jaapan tormiliselt arenenud., muutunud juhtivaks tehnika ja tööstusriigiks ning ka kultuuris Läänemaailmale lähenenud. Maalitakse, nagu Hiinaski, pintsliga ja vesivärvidega siidile või paberile. Kunstnikud ei huvitunud eriti inimkeha realistlikust kujutamisest, vahel on see viidud groteskini või esitatud karikatuurselt. Otsitakse jumalikkuse avaldumist maastikus, loomades või taimedes. Sagedasem motiiv on pilved, mis jaotavad maali üksikuteks stseenideks või pilditasanditeks. Skulptuur : Tavaliselt puust või metallist. Eelkõige on skulptuurportreedes kujutatud juhte, preestreid või patriarhe. Olulised on läbi sajandite olnud skulptuurid jumalatest ja nende meeleoludest. Nende läbi on tahetud näidata jumalate kurjust ja headust. Ikebana : otsetõlkes "elava
6. Aristophanese maailmavaade ja tema "Konnad" ning "Pilved" Aristophanes oli komöödiakirjanik. Oli liiga teatraalne ning teda huvitasid inimesed vähe, polise Ateena saatus palju. Võib pidada Aischylose mantlipärijaks. Ta võttis aktiivselt osa poliitikast ning osales oma satiiriga. Oli aktiivne ühiskonna tegelane. Ta tõi kõik otse lavale reaalsed poliitilised sündmused, mitte lihtsalt ei vihjanud nendele. Näitas kõike karikatuurselt ja moonutatult nagu kõverpeeglis. Näidendid olid naljakas ja satiir oli hea. Oli omane vana-atika komöödiale: poliitiline, päevakajaline, satiirne, karikatuuriline. Aristophanes oli vaadetelt konservatiiv. Kõik see, mis toimus tema eluajal Ateenas oli talle ülimalt vastumeelne. Võib öelda, et ta oli intelligent, ta kuulus haritlaste kõrgkihti, sotsiaalses plaanis keskendus lihtrahvale (kõige konservatiivsemale osale).
maailmavalu, leina, mure, iroonia või põlgustunde siirast ja jõulisest väljendusest. Portreedes rõhutati vormi plastilisust ja kujutatava karakterit. Eesmärgiks oli tegelikkuse objektiivne kujutamine, maalide põhiteemaks oli kaasaegne ühiskond ja selle pahed. Maalid kujutasid süngeid tahke tööstuslinna elus, sõjardeid, sõjaheidikuid, sante, prostituute, kerjuseid jt. Näod olid enamasti kujutatud pealiskaudselt ja karikatuurselt, seevastu maaliti esemed peensusteni välja. Kompositsioon allutati täisnurkade rütmile. Varju puudumine annab tihtipeale maalidele maagilise mõju. Joonistus on esi- ja tagaplaanil võrdse selgusega, pintslitöö tundetu. Maalikunstis esindavad seda suunda OTTO DIX (1891-1969), kes pöörab tähelepanu inimeste käitumisele pingelises ühiskonnas. Ta ei kujutanud otseselt sõjaõudusi vaid ainult vihjas neile. (,,Ajakirjanik Sylvia von Hardeni portree" (1926), ,,Söögitoomine
iroonia või põlgustunde siirast ja jõulisest väljendusest. Portreedes rõhutati vormi plastilisust ja kujutatava karakterit. Eesmärgiks oli tegelikkuse objektiivne kujutamine, maalide põhiteemaks oli kaasaegne ühiskond ja selle pahed. Maalid kujutasid süngeid tahke tööstuslinna elus, sõjardeid, sõjaheidikuid, sante, prostituute, kerjuseid jt. Näod olid enamasti kujutatud pealiskaudselt ja karikatuurselt, seevastu maaliti esemed peensusteni välja. Kompositsioon allutati täisnurkade rütmile. Varju puudumine annab tihtipeale maalidele maagilise mõju. Joonistus on esi- ja tagaplaanil võrdse selgusega, pintslitöö tundetu. Maalikunstis esindavad seda suunda OTTO DIX (1891-1969), kes pöörab tähelepanu inimeste käitumisele pingelises ühiskonnas. Ta ei kujutanud otseselt sõjaõudusi vaid ainult vihjas neile
sõjalist edu saavutanud suure mõju. Tegevus toimub maja ees, kus elab tujukas poolkurt vanamees Demos, s.o. Ateena rahvas. (Lõppstseenis saab keevaveekatlas keedetud vanamees tagasi nooruse.) Vana ja uue kasvatuse küsimusele ning uute teaduslike ja filosoofiliste teooriate naeruvääristamisele on pühendatud komöödia "Pilved", mille teravik on suunatud sofistide vastu. Sokratesele on Aristophanes omistanud karikatuurselt mitmesuguseid sofistide ja materialistlike filosoofide teooriaid ning varustanud ta iseloomujoontega, mis polnud omased reaalsele Sokratesele. Kui suured olidki lahkuminekud Sokratese ja sofistide vahel, ühendas Sokratest nendega kriitiline suhtumine polise traditsioonilisse moraali, mida Aristophanes oma komöödias kaitseb. Kõige tõsisema iseloomu omandab Aristophanese kriitika komöödias "Konnad". Selles
annaabi.ee 
