Kunst kahe maailmasõja vahel. (0)

2009
KUNST KAHE MAAILMASÕJA VAHEL
Üldine
Kunstiajalugu kahe maailmasõja vahelisel ajal võib jagada kaheks etapiks, mis
enam-vähem vastavad kahele aastakümnele.
1920-ndail jätkus avangardismi levik. Enne I maailmasõda tekkinud voolud võitsid
uusi poolehoidjaid.
Mõnes riigis, nagu Nõukogude Venemaal ja Saksamaal muutusid avangardistlikud
voolud isegi valitsevaks, eriti aastakümne alguses.
Venemaa
On iseloomulik, et uuenduslikud voolud pidasid end bolsevistliku revulutsiooni
liitlasteks ja tungisid peale kõigis kunstiliikides ­ maalikunstis, graafikas, eriti
plakatikunstis ja raamatukujunduses, arhitektuuris, disainis, teatri- ja filmikunstis,
kirjanduses.
Visuaalsetes kunstides oli juhtiv supermatismile tuginev KONSTRUKTIVISM.
Venemaa
Nõukogude Venemaa valitsusele oli traditsiooniline kunst sobivam, sest selle
vahenditega oli lihtsam levitada valitsusele meelepärast propagandat.
Teiseks võttis Nõukogude valitsus selgemalt suuna vene imperialismi traditsioonide
ja vene rahvusliku kultuuripärandi kasutusele ning avangardismile omane
kosmopolitism muutus võimudele kõlbmatuks.
Venemaa
Ainsaks lubatud kunstiks sai SOTSIALISTLIK REALISM, mis pidi toetuma 19.
sajandi vene realismile, kuid lisama sellele bolsevistliku ideoloogia.
Sotsialistlik realism oli osa totalitaarsest ühiskonnast, selle väline, paraaditsev külg.
Avangardlik kunst, sealhulgas konstruktivistlik arhitektuur kuulutati kodanlikuks
igandiks.
Venemaa
Click to edit Master text styles
Second level Gavril Frolovi ikoonimaal.
Third level `'Neli jumalaema''
Fourth level
Fifth level
Saksamaa
1920-ndatel hakati sõjaeelses EKSPRESSIONISMIS nägema järgnenud ajaloo
prohvetlikku ettekuulutust.
Uus põlvkond kunstnikke võttis seepärast eeskujuks ekspressioniste, aga ka
dadaiste ning muutus tihti väga ühiskonnakriitiliseks.
Saksa kunstile olid sel ajal tüüpilised sünged, grotesksed, karikatuursed pildid ja
skulptuurid.
Saksamaa
Portreedes rõhutati vormi plastilisust ja kujutatava karakterit.
Eesmärgiks oli tegelikkuse objektiivne kujutamine, maalide põhiteemaks oli
kaasaegne ühiskond ja selle pahed.
Maalid kujutasid süngeid tahke tööstuslinna elus, sõjardeid, sõjaheidikuid, sante,
prostituute, kerjuseid jt.
Näod olid enamasti kujutatud pealiskaudselt ja karikatuurselt.
Saksamaa
Click to edit Master text styles
Second level OTTO DIX (1891-1969), kes
Third level pöörab tähelepanu inimeste
Fourth level
Fifth level käitumisele pingelises
ühiskonnas. Ta ei kujutanud
otseselt sõjaõudusi vaid
ainult vihjas neile.
(,,Ajakirjanik Sylvia von
Hardeni portree" (1926)
Saksamaa
Click to edit Master text styles MAX BECKMANN
Second level
Third level (1884-1950) kaugenes
Fourth level ekspressionismist ja
Fifth level hakkas jaheda
objektiivsusega
kujutama linna kui
kitsarinnalise
ühiskonna peeglit.
,,Öö" (1919)
Prantsusmaa
Tekkisid 1920-ndail aastail eespool kirjeldatud PURISM ja SÜRREALISM.
Siiski oli avangardi pealetung siin nõrgem kui vahetult enne sõda.
Tihti kasutasid nad mõningaid avangardi kogemusi, kuid eelistasid lihtsat, ilusat,
loodust jäljendavat, kuid isikupärase käekirjaga kunsti.
Fasismi- ja sõjaohu väljendusega on seotud aastakümne lõpu kuulsamad teosed
(,,Guernica", ,,Nuttev naine", ,,Kass ja lind" jne.).
Prantsusmaa
Looduslähedase kunsti hulka kuulus ka NAIVISM.
Isegi MATISSE ja PICASSO töötasid ajuti traditsioonilisemas laadis. Picasso
kasutas klassitsistlikult üldistavat ja selget joonistust. Matisse maalib natuuritruusid
figuure ning modelleerib valguse ja varjuga.
Picasso
Click to edit Master text styles
Second level
Third level
Fourth level
Fifth level
Pablo Picasso ­ "Guernica"
Iseseisev suurkuju oli
MAURICE UTRILLO .
Tema pisut vigase
perspektiivi ja natuke
kohmaka joonistuse,
kuid julge, rikka ja
peenemaitselise
koloriidiga linnavaated
on tänaseni peamiseks,
kuigi kättesaamatuks
eeskujuks tuhandetele
Pariisi ja teiste linnade
tänavakunstnikele.
Maurice Utrillo ­ "La Belle Gabrielle Montmarte "
Peenemaitseline varjundirohke
värvitoredus ja maaliline pintslitöö
iseloomustasid enamiku nn. Pariisi
koolkonna maalijate, näiteks
PIERRE BONNARD'i (1867-1947)
loomingut.
"Valge kass"
AMEERIKA ÜHENDRIIKID
kunstis oli 1920-ndail aastail levinud küllalt traditsioonilise (realistliku) vormiga
suunad ­ ühiskonnakriitiline nn. SOTSIAALNE REALISM ja veidi romantilisem ja
nostalgilisem REGIONALISM.
1930-ndail aastail hakati peamiselt valitsuse rahadega kunstnikelt tellima
monumentaalkunsti teoseid ühiskondlikele hoonetele.
Regionalist
THOMAS HART
BENTON (1889-
1975).
Inglismaa
Kunstielus kujunes uuenduslikele vooludele soodus õhkkond.
1930-ndail aastail algas mitme silmapaistva skulptori loomingutee.
Tähtsaim nende hulgas oli HENRY MOORE (1898-1986), kelle teostes on julgelt
üldistatud ja deformeeritud inimkeha. Mõnikord on kujudes läbiulatuvad avad.
Moore'i kunsti eeskujude hulgas on vana Mesopotaamia ja Vana-Ameerika
skulptuurid.
Henri Moore skulptuurid
Mehhiko kunstnikud
Suurt mõju saavutasid aga Mehhiko kunstnikud DIEGO RIVERA (1886-1957),
JOSÉ CLEMENTE OROZCO (1883-1949).
Nad olid kodumaal loonud väga omapärase ja jõulise monumentaalstiili, kus liitusid
vanaaegne Ameerika kõrgkultuur, uusaegne indiaani rahvakunst, katoliiklik
kirikukunst ja karnevalikultuur, aga ka Euroopa avangardismi mõjud.
José Clemente Orozco
- "Omnisciencia"
DIEGO RIVERA - "Lill"
Picasso "Nuttev naine"