"Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu" (0)

„Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu“ Christopher Tyerman
Nimede käsitlus igal maal erinev, vastavalt erinevaid aspekte tuleb käsitleda. Saksapäraste latinisatsioon (parem kui ingliskeelne variant).
Von-id, van-id, de´d – hilisemalt nimedele tulnud, pole algselt nimeosad olnud, näitasid päritolu paika.
Periood kristliku aja XI saj lõpust, u 5. Saj edasi.
Ristisõjad olid sõjad, mida õigustas usk ja mida peeti tegelike või ettekujutatud vaenlaste vastu, keda usu- ja poliitiline eliit määratles ohuna kristlastele. Neis sõdades otsustavat osa etendanud uskumused tõstsid võimsalt esiplaanile hirmuäratava, aga siiski julgustava üleloomuliku jõu, mida ometi oli võimalik väljendada väga konkreetsetes tegudes: palve , patukahetsus, almuste jagamine, usuteenistusel osalemine, palverännakud, vägivald. (lk 15)
Väga levinud, aga ajaloole hukutav on mineviku pidamine tänapäevast turvaliselt erinevaks. Mineviku ühiskondi kuj karikatuurselt rumalate, algelisemate, julmemate ja meile võõrastena. (16)
Kristlikel aladel, kus valitses religioosse ja ilmaliku võimu suurem võimulahusus kui islamimaadel, oli pärast Rooma impeeriumi lõpuaegu tekkinud 2 peamist risiusuvoolu: kr õigeusk, mis tugines Bütsantsi impeeriumile, ja ladinakristlus, mille keskmeks oli formaalselt Rooma paavst , aga mida suuremalt jaolt hoidsid üleval kohalikud, ülikute juhtimisel tegutsevad kirikud ning kloostrite võrgustik. (20)
Stabiilsete kultuuri- ja poliitiliste institutsioonide loomiseks ei olnud kristlus ega islam hädavajalikud. Läänemere idakaldal algas usuvahetus alles XII-XIII saj. Leedu jäi kindlalt paganlikuks XIV saj lõpuni ja ka siis toimus usuvahetus poliitilistel põhjustel ning Leedu seatud tingimustel. (21)
Algselt oli Rooma piiskop 1 varase kiriku 5 patriarhist (ülejäänud 4 olid Jeruusalemma, Konstantinoopoli, Antiookia ja Aleksandria piiskopid), kes nimetas end Püha Peetruse ja Püha Pauluse järglaseks nende pühakute luude vardjaks. (22)
Paavsti ja Frangi riigi tipphetk saabus 800.a jõululaupäeval, mil paavst Leo III (795-816) kroonis frankide kunni Karl Suure (768-814) uueks Rooma keisriks läänes, pannes sel moel aluse Pühale Rooma riigile, mis mõningate katestustega, saatusepöörete ning iseloomu ja sisu muutumisega püsis 1806.aastani, mil see Napoleoni nõudmisel likvideeriti. (22)- muudetud natuke
X saj lõpul oli Pr kuningriik alles juriidilise ja ideoloogilise tervikuna , aga kuningate võim piirdus peaaegu täielikult suguvõsamaadega. (28)
Süserään võrdub senjööriga.
Kristlikus Euroopas jõudis veel keerukama ja täiuslikuma valitsemistehnika ja institutsioonideni ainult Bütsants. (34)
... XII saj hakkasid kogu Lääne-Euroopas isandad ja isegi kuningad ennast oma pitsatitel kujutama ratsasõjameestena, rüütlitena, mis ei näidanud enam lihtsalt seost sõjaga, vaid ühiskondlikku staatust. Relvastatud rüütli kuju vahas, maalidel, skulptuurides, klaasimaalis, luulekunstis ja hauamonumentidel muutus valitseva sõjalise aristokraatia standardseks kujutamisviisiks. (35)
Lahinguliste arv varieerus väga suurel määral. XI-XII saj oli 10 000-meheline sõjavägi väga suur ja juba logistilistel põhjustel ei olnud seda võimalik pikemat aega koos hoida. (36)
Puudus tõhus sotsiaalne ja juriidiline lepitussüsteem ning mõistagi polnud veel olemas rahvusvahelist õigust, mistõttu sõda oli päris endeemiline ja seda leevendasid ainult veidi sõjameeste ühised väärtused, mida Läänes nim hiljem rüütlikoodeksiks, aga mida põhimõtteliselt tunti ka islamimaailmas. (37)
Keskaegset sõjaväge hoidsid koos sund, ustavus, rahalised peibutised ja idealism . Esimest kolme pakkusid tavapäraselt rüütlid ning ristisõdade alates??? oli neil võimalik pakkuda ka neljandat .
I RISTISÕDA:
Simonia- kirikuametite müük
Investituur- tseremoonia , mille käigus anti ametisse pühitsetud piiskopile ta vande aujärge tähistavad sõrmus ja karjasekepp . Kunn viis läbi
Reformipaavstide loosung : libertas ecclesiae e kiriku vabadus.
Hostes-avalikud vaenlased ja seeläbi automaatselt õiglase sõja sihtmärgid, omandasid õigluse aura. (46)
Augustinius ühendas antiikse ja piibelliku õiglase sõja traditsioonid ning töötas välja teatud üldprintsiibid, mis ei eeldanud enam aktiivset Imperium Romana ´t. (46)
Augustiniuse kategooriatest sai kristliku õiglase sõja teooria alus, nagu seda esitab näiteks XIII saj Aquino Thomas. (47)
See, et Püha Pauluse järglased leidsid järgneva a.tuh kestel evangeeliumi doktriinist põhjenduse kristliku püha sõja ideoloogiale, näitab nende pragmaatilisust, arutlusvõimet (mõned ütleks küll pigem keerutamisoskust) ning puhast intellektuaalset nutikust. (lk 42)