JÜRI PARIJÕGI „TERASPOISS“ (1)

JÜRI PARIJÕGI „ TERASPOISS “

 
SISUKOKKUVÕTE
 
Jaani ema põeb rasket haigust ning kahjuks sureb . Noore poisi isa on juba varem surnud. Kui on ema matused, ei tunne poiss ennast hästi, ta nagu ei saaks arugi , mis toimub või lihtsalt ei tahagi aru saada. Kui matused on läbi saanud, jääb ta ema haua juurde liikumatult seisma, kuid ta ei ole seal üksinda, ta on seal koos üliõpilase härra Pärnaga. Üliõpilane oli alati tema ja tema ema vast väga hea olnud ning ta erines teistest. Kõik haletsesid Jaani, kuid tema oli teistsugune, tema võttis Jaani kui endavanust päris meest. Koos sammusid nad üliõpilase tuppa ning veetsid seal veidi vaikselt õhtupooliku ning Jaan veetis esimese öö seal, kuid järgmistel öödel läks ta kojanaise ja –mehe juurde. Ta aitas neil mitmeid töid teha, raius puid ning tõi puid tuppa, viis pesu välja ja aitas igasugustes teistes töödes meelsasti. Kui ta tööd valmis sai, jooksis ta linna ajalehti müüma ning teenis nii raha. Mõnel päeval jõudis ta isegi poistega koos mõne mängu mängida.
Ühel täiesti tavalisel päeval, kui Jaan puid raius, kuulis ta poepidajat kojanaisega vestlevat. Ta kuulis, kuidas poenaine püüdis kojanaist veenda, et too Jaani lastekodusse viiks, sest Kojamees oli haigeks jäänud ja lapse üleval pidamine nõuab palju raha. Just praegu oleks tahtnud Jaan sellest üliõpilase härra Pärnaga rääkida, sest too oskas alati mõistlikku nõu anda, aga üliõpilane oli läinud maale mingite uuringute asjus. Üliõpilane oli talle alati öelnud, et nüüd, kus tal vanemad enam ei ela, peab ta ise hakkama oma elu korraldama ning püüdma sellega toime tulla. Jaanil kumises see lause kõrvus ning ta mõtles poepidaja sõnade üle. Järgmisel korral rääkis poenaine sama juttu , aga seekord Jaanile . Nüüd Jaanile aitas, ta läks linna ja käis igasugustes firmades otsimas, kas ta leiaks omale mõnes neist jooksupoisi koha, siis ta saaks ju ise osta kooliraamatuid ja süüa. Poiss jooksis linna poole ja käis paljudes firmades, kuid ei midagi, kellelgi ei olnud jooksupoissi vaja. Kuna poepidaja oma jonni ei jätnud ja ikka neile peale käis, läksid ühel päeval Jaan ja kojanaine ametnikega rääkima ning kojanaine palus neilt rahalist toetust, kuid seda ei antud, vaid soovitati Jaan hooldekodusse panna. Kojanaine vihastas selle peale ning ei olnud nõus, nii nad läksid taas koos Jaaniga ära koju. Poiss püüdis nüüd iga päev rohkem kojanaist aidata ja rohkem lehti müüa, kuid sellest ei aidanud. Poenaine oli ise käinud hooldekodus Jaanist ja tema elust rääkimas ning ühel hommikul tuldi Jaanile järgi. Kojanaine oli alguses poepidaja peale pahane, kuid lõpuks mõistis, et ehk oligi nii kõige parem.
Lastekodus Jaanile eriti ei meeldinud, ta sai seal tuttavaks oma voodinaabri Väinoga, kes oli päris tore poiss. Kui Jaan enda asju kokku pakkis, tuli sinna Krõhva (vähemalt nii teised poisid teda kutsusid). Ta tahtis, et Jaan oma söögi talle annaks, kuid Jaan hakkas vastu ning ei olnud nõus. Poisid imestasid, kuidas julgeb keegi Krõhvale vastu hakata, sest Krõhva oli kõva mees seal. Jaan tegi hoopis oma saia tükkideks ning jagas kõigile sealt väikese tüki. Ka Krõhva pidi sellega leppima, sest nad kaklesid Jaaniga ning Jaan jäi peale. Aga nii nende tülid ei lõppenud, veel mitmeid kordi nad naaklesid üksteise kallal (või õigemini Krõhva Jaani kallal) ning oli ka kaklusi. Lastekodus oli veel üks poiss, keda hüüti Häireks, sest ta oli neile kloun. Ta pidi tegema, mida poisid tahtsid, poistele meeldis teda kiusata , sest siis läks häire tööle (see tähendab, et ta hakkas kõva häälega nutma ). Kui ühel korral Jaan nägi, kuidas Krõhva ja teised õelad poisid Häiret kiusasid, siis läks ta teda kaitsma. Ta haaras Krõhva õlgadest kinni ning tõukas teda ukse poole, kuid just läks uks lahti ning uksest astus sisse juhataja. Mees hakkas kohe pärima, mis toimus ning Krõhva ajas kõik Jaani kaela. Jaan ei hakanud vastu vaidlema , vaid leppis sellega, mida Krõhva valetanud oli. Juhataja käskis tal tund aega nurgas seista ning lahkus siis. Jaan läkski nurka ja seisis , kuid teised poisid ütlesid talle, et ta võib sealt ära tulla, juhataja läks ära ju, kuid Jaan vastas, et ega see seismine tal tükki küljest ära ei võta. Nii siis noor poiss seisiski seal ning kõik piilusid teda tekiservade alt. Lõpuks, kui tund aega täis sai, läks ta oma voodisse, kus Väino talle ütles, et oli teda koguaeg jälginud, kuidas ta seisis ning mõelnud, et ta on terasest mees, sest peale selle, et ta suutis Krõhvaga vastamisi olla, oli ta alati kõik tööd kõige enne valmis saanud ning seisis oma karistuse aja ausalt ära. Sellest ajast alates hakatigi teda terasest poisiks või teraspoisiks kutsuma.
Jaan oli juba päris kaua lastekodus olnud. Suvi hakkas läbi saama ning teised lapsed, kes olid suveks kellegi juurde karjapoisiks või muud tööd tegema läinud, tulid tagasi. Nende seas oli ka Krõhva kaaslane Tank, kellega neil meeldis ikka teiste kallal nokkida, kuid ka nüüd ei andnud Jaan alla, ta oli valmis neile kahele vastu astuma ja teenis oma nime (teraspoiss) igati ära. Ka üliõpilane oli teda vaatamas käinud ja ütles, et Jaan võib alati tema juurde minna, kasvõi südaöösi. Jaan hakkaski ennast järjest õnnetumalt tundma ning mõtles lastekodust ära minna. Nii ta läkski ühel päeval juhatajaga rääkima ning ütles, et ta läheb nüüd ära, et küll üliõpilane härra Pärn asjad korda ajab, nii ta siis sammuski oma kompsuga lastekodust minema üliõpilase juurde. Härra Pärn oli muidugi üllatunud teda nähes, kuid võttis ta rõõmuga vastu ning lubas tal kasvõi enda juurde elama jääda. Jaan oli selle üle väga õnnelik. Nii ta jäigi üliõpilase juurde, kellest peagi magister sai, elama, kuid päeval aitas kojanaisel ja kojamehel töid teha (kojamees oli jälle terveks saanud). Õhtuti käis ta lehti müümas ning teenis veidi raha, mille eest ta tahtis ema lauale risti osta. Ühel õhtul, kui ta jälle lehti müüma läks, kohtus ta seal ühe poisiga, kes hakkas kohe tema kallal norima. Tema nimi oli Kodja . Jaan kakles Kodjaga ning oli kakluse võitja.
Tuli sügis ning Jaan pidi kooli minema. Koolis ta oli väga tark poiss, kuid ühel korral, kui üks õpetaja, kes teda üldse ei sallinud, halvas tujus oli, siis oli Jaanil tuju vempe teha ning nii ta siis jooksis ringi ning õpetaja sai väga vihaseks. Ta hakkas temaga õiendama ning solvas Jaani ema. Jaan sai väga pahaseks ning karjus õpetaja peale, kuid see oli alla igasugust arvestust ning Jaan pandi erikooli, st pahade poiste kooli. Jaan ei läinud sinna just hea meelega, kuid pidi sellega leppima. Tuli välja, et seal ei olnud üldse nii paha. Samas koolis käis ka Kodja ning nad said headeks sõpradeks. Nad käisid koos õhtuti lehti müümas ning tuli välja, et Kodja ei ole tegelikult üldse halb, vaid lihtsalt vahest norib tüli. Seal erikoolis käis ka üks poiss, keda kutsuti Nirgiks. Ühel päeval kutsus Nirk Jaani endaga kaasa ning Jaan läks. Nad läksid ühte kuuri , kus Nirk näitas talle igasuguseid asju, mida ta varastanud oli. Seal olid ka Jaani asjad. Jaan oli Nirgi peale väga vihane ning läks minema, kuid Nirk anus teda, et ta sellest kellegi ei räägiks. Jaan ei rääkinudki, kuid kui ühel päeval riietusruumis üks poiss kurtis õpetajale, et ta raamatud on kadunud, sai Jaan aru, et Nirgi käsi on mängus ning ta jooksis Nirgile järgi. Ta rääkis Nirgiga, kuid Nirk keeldus raamatuid tagasi andmast. Neile tuli järgi ka õpetaja ning sai aru, et poisid olid raamatud varastanud. Nii nad siis läksid koos õpetajaga koolimajja , kus neilt nõuti selgitust, kuid kui mõlemad keeldusid rääkimast, siis pidi õpetaja neile mõlemale vitsa andma ning ta ütles, et Jaan saab esimesena, kuid Nirk segas vahele ja tunnistas ülesse. Kui Nirk oli minema lubatud, siis lubas õpetaja, et Jaan võib järgmisel sügisel uude kooli minna ja mitte enam erikooli, sest ta on tõesti terasest poiss.
Neil toimusid teiste koolidega spordivõistlused korvpallis , rahvastepallis ja võrkpallis. Korvpallis ja rahvastepallis õnnestus halbade poiste erikoolil võita. Nende võistkonna kapten oli Jaan.
Ühel õhtul, kui Jaan mõtles koos Kodjaga õue minna, ei olnud poissi kodus ning Jaan läks teda Emajõe juurde otsima , et äkki ta õngitseb kala, kuid poissi ei olnud seal. Poisi asemel oli seal üks tüdruk, kes hakkas uppuma ning Jaan päästis ta ära. Sellest, et ta tüdrukut aitas, sai ta palju kasu. Tüdruku isa lubas ta enda juurde tööle võtta ning kõik kiitsid teda. Peale selle sai ta rahalise preemia (50 krooni), mille eest ta emale risti tahtis osta.
 
TEGELASTE ISELOOMUSTUSED
 
Jaan ehk teraspoiss – Ehtne terasest poiss, sest ta oli alati valmis kõiki kaitsma ning aitama . Väga aus ning julge poiss. Ema ja isa olid surnud.
 Üliõpilane magister härra Pärn – Hästi sõbralik, hoolis Jaanist ja Jaani emast väga. Töökas ja tark mees. Käitus Jaaniga nagu Jaan oleks sama vana, kui ta ise on. Jaanile oli ta kindlasti väga hea sõber, sest nad said kõigest rääkida.
 Kojanaine – Väga lahke ja sõbralik Jaani vastu. Hoolis poisist väga. Töökas ja suhteliselt vana oli ta ka.
 Poenaine – Ta oli sõbralik, kuid Jaanile ei meeldinud see, et ta tahtis, et Jaan hooldekodusse läheks.
 Väino – Jaani voodinaaber lastekodus. Jaan ja tema said väga hästi läbi, kuid Jaan teda enda sõbraks siiski ei pidanud. Väino oli vaikne ja väga sõbralik poiss.
 Krõhva – Õel riiukukk, kes mõtles et tema on lastekodus kõige kõvem mees, kuid Jaan seisis talle edukalt vastu.
 Tank – Krõhva kaaslane ja samamoodi õel, koos nad norisid igasuguste poiste kallal.
  Kita – Lastekodupoiss, kes kitus kõikide peale ning keegi peale Jaani ja Väino ei sallinud teda just eriti palju.
 Häire – Poiss lastekodus, kes hakkas alati kõva häälega nutma (häiret tegema), kui keegi teda kiusas .
 Kodja – Jaanist ja Kodjast said väga head sõbrad, kuigi alguses nad oli kakelnud. Hoolis oma perekonnast ja õest väga palju. Käisid koos Jaaniga lehti müümas.
 Nirk – Poiss erikoolist, kes armastas varastada. Ta sai Jaaniga päris hästi läbi.
 Lootus – Poiss erikoolist, kes koguaeg lootis Eestist ära põgeneda. Ühekorra tal oli õnnestunud Lätti jõuda, kuid mitte kaugemale.