Teraspoiss (1)

Keivin
Teraspoiss
Jüri Parijõgi
Autorist:
Noorsookirjaniku ja pedagoogina tuntud Jüri Parijõgi (aastani 1935 Parinbach, Parinbak) sündis Siberi (Liiva) külas Kunda Malla vallas Virumaal 2. septembril (vana kalendri järgi 21. augustil) 1892.
Õpinguid alustas tulevane kirjamees ja pedagoog 1902. aastal Kunda vallakoolis. Edasi viis koolitee Rakvere linnakooli, kus ta õppis aastatel 1905 kuni 1909. Aastased pedagoogilised kursused sama õppeasutuse juures lõpetas 1910 . aastal. Gümnaasiumi lõpueksami sooritas ta eksternina Tartus 1929. aastal, Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas haris end aastatel 1929 kuni 1931 .
Kooliõpetaja ametisse sai Jüri Parijõgi 1910. aastal Kunda vallakoolis Rakvere lähedal. Ajavahemikul 1915 kuni 1917 katsetas kutsetöö mobilisatsioon. Rindele ta Esimese maailmasõja päevil ometi ei sattunud: peamiselt viibis ta Sise-Venemaal ja õppis Gori lipnike koolis. Naasnud 1917. aastal õpetajakohale Kaarlis, ei õnnestunud tal sinna kauaks pidama jääda. Aastatel 1919 ja 1920 tuli võtta osa Vabadussõjast ning pärast seda, ajavahemikul 1920 kuni 1929, tegutses Rakveres . Esimene tööaasta Rakvere 1. algkoolis õpetajana seljataga, asus ta õpetaja ja juhataja ametikohale Rakvere Õpetajate Seminari harjutuskoolis. 1929. aastal Tartu kolinud, jätkas Jüri Parijõgi tööd ka ülikoolikursust omandades. Algul oli ta 3. algkooli õpetaja, alates 1930. aastast 4. algkooli juhataja ja 1940. aastal määrati Tartu Õpetajate Seminari direktoriks.
Ilmunud raamatud:
„Ühe poisu reisilood”, „Laevapoisi päevilt”, „Kevad kutsub”, „Kaks reisu”, „Soome”, „Jõulud! Jõulud!”, „Suuskadel Vallastesse”, „Külaliste leib ja teisi eesti muinasjutte”, „Meie Eku”, „ Alutaguse metsades”, „Kulbult Atlandile”.
Tegelased
Selle raamatu põhitegelased olid: Jaan ehk teraspoiss, kojanaine, kojamees , üliõpilane ja varjupaiga lapsed.
Peategelane oligi Jaan kelle hüüdnimeks oli teraspoiss. Jaan oli 12 aastane poiss, kelle isa suri siis kui ta oli veel väga väikene. Jaan jäi ilma ka oma emast Annist, kes suri haigusesse. Tal olid heledad juuksed ja sinised silmad.
Jaani hüüdnimeks oli teraspoiss sellepärast, et ta oli iseloomult väga tugev poiss ning ta sai kõigega hakkama. Ta ei andnud kunagi alla, vaid püüdis oma eesmärgi korralikult lõpule viia. Raamatu alguses kui jaani ema Anni suri oli Jaan väga nõrk ning ta nuttis ega teadnud , mida oma eluga nüüd peale hakata kui tal pole enam ühtegi vanemat. Oma julguse sai ta kojanaiselt ja kojamehelt, kuid kõige rohkem eeskuju ja julgust sai ta üliõpilaselt, kes meeldis talle väga. Talle meeldis üliõpilane, sest tal oli temaga hea vestelda ja ta ei käitunud temaga nii nagu tegid seda teised täiskasvanud. Üliõpilane andis Jaanile palju nõu, kuidas ta oma eluga hakkama saaks ning Jaan võttis ka teda kuulda. Julge oli ta sellepoolest, et kui ta laste varjupaika viidi, siis ta hakkas ka teistele seal vastu, kes ei käitunud seal hästi. Korra sattus Jaan seal ka kaklusesse. Ta oli veel ka töökas ning abivalmis. Seda järeldan ma sellest, et alati kui kojanaine või kojamees palusid ta midagi teha, tegi Jaan selle otsemaid ära. Jaan elas kord kojanaise ja kojamehe, kord üliõpilase juures, kuid rohkem ikkagi kojanaise ja kojamehe juures, sest üliõpilane käis kodust pidevalt ära tööl. Vabal ajal käis ta ajalehti laiali jagamas ning teenis sellega omale natuke taskuraha, kuid tema jaoks oli seda liiga vähe ning ta käis ka paljudest äridest omale töökohta otsimas. Töökoha otsingutest ei tulnud tal midagi välja, sest osades kohtades ei olnud lihtsalt vaba töökohta ning talle öeldi ka, et ta on töö tegemiseks veel liiga noor. Ta oli veel ka enesekindel ja sõnakuulelik poiss ja ta ei tahtnud ka kellelegi koormuseks olla. Jaan tahtis oma elu ise elada, mitte olla teistele peavaluks söögi ja elukohaga.
Ma arvangi, et Jaan oli üks tubli ja töökas poiss ning mulle meeldis tema iseloom väga. Ta ei olnud selline kiusaja , norija ja näpumees nagu mõned sellid seal varjupaigas olid. Jaan oli sõbralik teiste suhtes, ning ta sai omale ka palju sõpru.
Töö tekstiga
Jaani pilk rändas ühelt esemelt teisele, mõttelõng katkes vahetpidamata, nagu lõigataks sealt tükke vahelt välja. Ta püüdis kirikuõpetaja kõnest kinni üksiku sõna, selgesti helises see ta kõrvus, kuid ta ei saanud kätte selle tähendust. Kuidas see nüüd oligi? Lihtne asi, ta on seda tuhat korda kuulnud – näh, keele peal just … mitte ei tule meelde. Nüüd pööras kirikuõpetaja raamatulehte … teab kui kaua ta peaks veel lugema? Aga iga kord kui ta jalgu liigutab, variseb hauakaldalt krabinal liiva kirstukaanele. Kojanaisel on uued riided seljas , need teevad ta kohmakaks ja võõraks. Kodus, vanades riietes on ta palju kenam. Poeproua on ka matusele tulnud, tal on palav , higistab ja pühib vahetpidamata nägu, tammudes ühelt jalalt teisele. Kuskil tuututab auto, võõrad, ebamäärased hääled kostavad kalmistu tagant siia, siis on kõik jälle tühi ja võõras. Jaan sulges silmad ja ootas mõne aja. Ta oli kindel, et kui veidi aja pärast silmad avab, siis on kõik praegune möödas, on jälle nagu enne – päike paistab aknast sisse, ema lamab voodil ja küsib: „Kas oled juba söönud? Mine välja jooksma !” Ja siis ta tahab ise veel veidi puhata , kuni nõrkushoog mööda läheb, pärast võtab õmblustöö kätte ja jätkab tööd.
Ma valisin selle lõigu sellepärast, et siin on hästi aru saada, millest Jaan oma ema matusel mõtleb. Jaan tahab, et kõik oleks nagu vanasti ja ema oleks elus. Ta loodab väga, et see on kõigest üks halb uni, kuid kui silmad avab näeb ta ikka sedasama, mida ennemgi. Ema surm tuli Jaanile väga ootamatult ning koos teiste abiga õpib Jaan olema ilma emata, kuid see on talle suureks raskuseks. Jaani mõtted sellel hetkel on väga muutuvad nagu ka selles lõigus on öeldud. Ta ei taha mõelda üldse matustele, vaid püüab mõelda hoopis mingist muust asjast, kuid mõte oma emale taastub taas ning Jaan hakkab jälle nutma .
Arvamus
Minu arvates on see raamat väga huvitav ja ma soovitaksin seda kõigil lugeda. See raamat oli väga sisukas ning arusaadav. Minu arvates oleks võinud see raamat natuke pikem olla, oleksin tahtnud rohkem teada saada, kui seal oli.
Raamat räägib poisist, kelle ema ja isa on surnud ning, kes peab nüüd oma eluga ise toime tulema . Algul tundub talle see raskem, kuid pärast harjub Jaan ära ja enam ta ei mõtle nii palju oma vanematele. Temale on palju abiks üliõpilane, kes teda pidevalt aitab ja õpetab. Jaan oli üliõpilasse väga kiindunud ja ta usaldas teda väga.
Raamatus kajastatakse kõige rohkem tülisid ja kaklusi. Palju kaklusi toimus varjupaigas, kui Jaan alles sinna läks. Paljud poisid ei olnud Jaani poolt ning kaklustes jäi pidevalt Jaan süüdi, kuigi tema neid ei alustanud.
Ma arvan, et see teos kuulub tragöödia žanri. Arvan seda sellepärast, et seal esineb kurb mäng, seal on keerulised elusündmused, konfliktid mis raamatus esinevad on rasked ning karakterid ja situatsioonid on elust enesest.