Juhan Sütiste (2)

VAIMASTVERE PÕHIKOOL
Referaat
EESTI LUULE
JUHAN SÜTISTE
Koosatas:
7.klass
Juhendas:
2004
Sissejuhatus…1-2
Juhan Sütiste…3-4
Looming…5-6
Näiteid loomingust…7
Kokkuvõte…8
Kasutatud kirjandus…9
Vahetu kaasaeg ei tunnistanud noort generatsiooni mitte päris reservatsioonideta, sest neile oli eelnenud eluläheduse periood, millele reaktsiooniks arbujalik kunstipreesterlus osalt oli ka sekkunud . "Luule peab olema vaba ja rippumatu, alles siis võib ta tõeliselt vallutada elu ja seda paremate ja puhtamate ideaalide poole juhtida," sõrendas Talvik oma artikli "Luule ja elu" juhtmõtet (Talvik 1937: 61). "Suur loominguline inspiratsioon rajab sildu ka kõige pimedamate kuristikkude kohale; ta muudab isegi eluläheduslased "esteetideks" ning "esteedid" eluläheduslasteks", näitab Talvik sealsamas ajastut iseloomustavale poleemikale lahendust (Talvik 1937: 62). Talviku, Alveri, Masingu kogud , "Arbujate" antoloogia ja neid soosiv kriitika eeskätt Orase sulest kujundasid ja kinnistasid 1930. aastate lõpu kui luule kuldaja mainet. Loogiliselt pidi kujunev täius saama vastulöögi. Selle andis Juhan Sütiste artiklis "Meie uusromantika pärapoeesia" 1940. aastal. Sütiste oli debüteerinud realistliku kirjanduse domineerimisajal ja esindanud oma kogu loominguga realistlikku, elulähedast, reportaaþlikku loomelaadi, mida ilmestas isikupärane lürism. Tema esteetilised eelistused olid absoluutselt erinevad Ants Orase ideaalist ja noorte luule subtiilsest täiuslikkusetaotlusest. Väikese Eesti kohvikuseltskondlikud / isiksuslikud vastuolud mängisid oma rolli. Nii varjutas (aga võib-olla ka ajendas) Sütiste esinemist palju subjektiivset. Lisaks järgnes - seda küll Sütiste tahtest hoolimata - nõukogude okupatsioon , kus kirjanduses rünnati kõigepealt elitaristlikke demokraate ja kasutati kohe ära ka Sütiste argumendid. Kõik see on takistanud "pärapoeesia" tõelist sõnumit objektiivselt vastu võtmast, seda enam, et Sütiste tekst ise on üsna vägisõnaline. Tema sõnum aga on esteetiliselt selge: on aeg tulla välja asotsiaalse individualismi umbsopist, mida peab tuulutama tervelt naturalistlik eluvaade . Rünnak on suunatud ennekõike Talviku ("hoidmatud sisemäratsused", "prassingutes läbipõlemised", "viirastuslike elamuste luukamber") ja Alveri (prassijate, joomarite, priiskajate ülistaja) vastu. Teistest autoritest on juttu vaid möödaminnes:
Masing on "kõige eeterlikum elustpõgeneja", Sang ja Kangro "kasina jõunatukesega hädavaresed" (Sütiste 1940: 590). Kõik muud etteheited ringkäendusele, sõbramehekriitikale, ülimuslikkuse taotlusele ja laiskuse-ülistusele ainult ähmastavad tervikpilti. Tegelikult on Sütiste kuri kallalekargamine arbujate luulele see akt, mille soome luules sooritasid 1950. aastate modernistid , kes heitsid luulest välja range vormi, sümbolistliku kujundikäsituse, lineaarse arenguloogika. Arbujate ja soome 1930. aastate luules on suuri erinevusi, sarnane on aga eksaktse vormi primaat . Esimene rünnak ennast kinnistava paradigma vastu jõudis Sütiste artikli näol Eestis toimuda, kuid asjade edasist loogilist arengut takistas maakera pöördumine itta . Nii oli arbujalik paradigma olnud lähenemas tipule, saanud ka esimese põhimõttelise vastulöögi - ja jäänud ometi loogilise lõpuni välja arenemata, sest vahele segasid kunstivälised asjaolud . See paradigma jäi eesti luule arenguloo kõikide järgnevate käänakute juures nö kohalolevaks ja varjatud mõjuriks, omalaadseks iseseisva Eesti Vabariigi sümboliks.(www.otsing/Juhan Sütiste)
2.
Juhan Sütiste (a-ni 1936 Johannes Scütz 28. /16. XII 1899-10. II 1945), luuletaja, näitekirjanik ja teatrikriitik. (Kruus 1995 : 561)
Sündis Tartumaal Tähtvere v. Kure metsavahitalus ehitustöölise pojana, õppis 1909-12 Tartu Peetri kog. Kirikuk -s, töötas 1913-19 kellassepa õpipoisi ja sellina, jätkas haridusteed õhtustel joonistamiskursustel ja 1918-22 Tartu õhtugümnaasiumis. (Kruus 1995 : 561)
Kuulus 1919-20 Tartu kooliõpilaste reservpataljoni ja võittis mõne päeva osa lahingutegevusest Pihkva all Punaarmee vastu. (Kruus 1995 : 561)
Pärast Vabadussõda töötas kellaseppa juures ning õppis 1923-31 Tartu ülikoolis filosoofia-ja õigusteadskonnas, stuudiumi lõpetamata, kuulas peamiselt kirj., rahvaluule ja ajaloo loenguid. Oli Tartus vabakutseline kirjanik.
Noorpõlves harrastas Sütiste sporti, võitis 1927 Roomas üliõpilasolümpiaadil odaviskes esikoha, viibis 1936 vaatlejana Berliini olümpiamängudel. (Kruus 1995 : 561)
Käis PEN-klubide kongressil Jugoslaavias 1933 ja tegi reise ka muudesse Euroopa maadesse ning Lääne-Aafrikasse. Oli 1934-37 Tartu Draamateatri Seltsi Teatrikunsti Stuudio intonatsiooni ja lavapraktika õppejõud ning lavastaja .
1930-38 kirjutas Sütiste rohkesti arvustusi ja teatrimärkmeid ajalehtedele ,,Päevaleht”, ,,Vaba Maa” ja ,,Uus Eesti”. (Kruus 1995 : 562)
1938 siirdus ta Tallinna Eesti Draamateatri dramaturgiks, 1940. a. sügisel edutati Ühendatud Draama –ja Töölis direktori asetäitjaks. (Kruus 1995 : 562)
1941.a. augustis mobiliseeriti Tallinna Töölispolku ning võttis osa lahingust Kadriorus., sattus haiglasse, kust Saksa võimud ta arreteerisid, septembrist 1941 juulini 1942 viibis Tallinna Keskvanglas. (Kruus 1995 : 562)
3.
1943-44 töötas taas Eesti Draamateatris dramaturgina. EKL-I liige 1929, kuulus korduvalt Liidu juhatusse ja ,,Loomingu” toimgonda, KL-I liige 1944., võttis osa ka PEN-klubi, EKS-I ja AKÜ tegevusest. (Kruus 1995 : 562)
Suri ülekuulamisel Tallinnas kirjastuse hones mnt. 10, maetud Metsakalmistule. Sütiste mälestuse jäädvustamiseks on Sütiste nimega tänav Tallinna Mustamäel ja suur külmutustraaler (1960), mälestustahvel sünnimajal Tähtveres ja viimases elukohas Tallinnas Tööstuse tn. (Kruus 1995 : 562)
4.
Sütiste esimesed luuletused ilmusid 1921 ajakirjas ,,Murrang” ja 1922 kooliajakirjas ,,Rada”, 1925 andis koos E. Hiire ja M. Jürnaga välja koguteosed ,,Sang” ja ,,Bumerang”, 1926. aastast hakati ta värsse avaldama ,,Loomingus”. (Kruus 1995 : 562)
Sütiste võttis tooniandvalt osa elulähedust lipukirjaks seadnud orbiitlaste kirj. Rütmitusest ning esines koguteostes ,,Dünamis” (Tartu 1928) ja ,,Põhjakaar” (Tartu 1931 ) ning ajalehes ,, Kirjanduslik Orbiit” (1929-1930). (Kruus 1995 : 562)
Luulekogu ,,Rahutus” (Tartu 1928) esitab värsspäevikuna eesti ajalaulude traditsioonidele tuginevat, protestivaimust kantud sotsiaalset luulet ja armastuslüürikat, ekspressionistlik poeem ,,Leib, rist , inimene” kajastab autori maailmavaatelisi otsinguid. Avaralt mõistetud indriimi rohkus ja kasutatud vabavärsi kohmakus pole lasknud autori mõtestikul alati mõjule pääseda. (Kruus 1995 : 562)
Kogud ,,Peipsist mereni” (1930), ,, Maha rahu!”(1932) ja ,,Kaks leeri” (1933, kõik Tartu) pakuvad sotsiaalset luulet, joonistades ilmekaid, detailirikkaid piltluuletusi. Luuletaja on värsistanud motiive Tartu agulitest, ta näitab nii töömehi kui ka ühiskonna rataste vahele jäänuid. Mitmed luuletused paistavad silma oma protestiva paatosega, vabavärss on muutunud lakoonilisemaks ja kõlavaks. (Kruus 1995 : 562)
Kogudes ,,Südasuvi” (Tartu 1934) ja ,,Päikese ootel” (Tartu 1935) kajastub 1934.a. riigipöördele järgnenud ,,vaikiv olek”, ägedad sotsiaalsed probleemid on taandunud, rohkem on ruumi antud loodusmotiividele ja kohvikumuljetele. (Kruus 1995 : 562)
Kogudes ,,Sadamad ja saared” (Tartu 1936) ning ,,Ringkäik” (Tartu 1937) domineerivad koduste mõtiskluste kõrval välisreiside muljeid . Vabadussõda ülistavas poeemis ,,Noored partisandid” (Post., nov.-dets. 1935 Tartu 1935) ja mõnedes lühiluuletustes ilmneb mööndumisi ametlikule tellimusele. (Kruus 1995 : 562)
Kogudes ,,Valgus ja varjud ” (Tartu 1939) on II maailmasõja algus heitnud äreva ja sünge värvingu juhtluuletustele, autor astub välja militarismi ja fašismi vastu, humoristlik ja uljas Sütiste on siin muutunud raskemeelseks ja järelemõtlikuks. Looduskirjeldusi ühendavad värvikate miljööpiltidega ja irooniliste mõttevälgatustega puškinlikus neljajalalises jambis kirjutatud lüürilised poeemid ,, Meri ja mets”, ,, Tuhas ja tules” , ,,Lääs ja ida” , ,, Viljad ja veed” ning ,,Tartu ja Tallinn” jäid autoril raamatuna avaldmata, viimane ka lõpetamata. Selles poeemitsüklis on hinnatud Kohtla Järve tööstus muljeid ning kaevurite töö kohta käivaid värssmõtisklusi (,,Tuhas ja tules”) ning iroonilisi kommentaare ,,Tartu vaimule ” ja akad. Keskonnale (,,Taru ja Tallinn”). . (Kruus 1995 : 562)
Kuigi 1930.aatate keskel oli Sütiste luulelaad lähenenud arbujate rütmituse stiilile, ründas Sütiste viimaseid ägedalt ja ülekohtuselt essees ,,Meie uusromantika pärapoeesia”, mis on hiljem esile kutsunud vastakaid hinnanguid. . (Kruus 1995 : 562)
Näitekirjanikuna on Sütiste avaldanud piiblimotiivilise, vabaduseideed kaitsva värssdraama ,,Jumalate mäss”, psühhol. Perekonnadraama ,,Esimene pääsuke” (Tln.1937; 1941 telliti talt 1841 .a. talurahvarahutuste 100. aastapäeva puhuks ooperilibreto ,,Pühajärv”. Sõja lõpul kirjutas Sütiste ajaloolise draama ,,Ristikoerad”, mis kujutab eesti hõimude võitlust ristirüütlitega XII saj. algul ning Lembitu ja Kaupo surma. Elu viimastel kuudel kirjutas Sütiste oma kaasaega kujutava näidendidialoogia ,,Laviin liigub” ja ,,Laviin puruneb”, mis on jäänud viimistlemata ja lavastamata. Populaarseks on osutunud Sütiste värsslugu lastele ,,Kalamehed” Sütiste on ka avaldanud ka reisikirju, artikleid kirjadest, följetone ja vesteid Tartu elust. (Kruus 1995 : 562)
6.

Sügisball Küünlakuu päike

Kuus päeva paastusin ja müüsin Hanged , sügavad hanged
kõik,mis veel müüa laskis end: - räästale tõstnud on ninad .
tõin fraki, puhastasin küüsi, Aedkuuse silmile langend
lõi verre uhke tantsulend. valendav müts.
Õhk veeretab nurmede linal
Ma külastasin kinokasti, küünlakuu päikese sütt.
kus peeneks lihvit iga poos,
ees peegli harjutasin maski, - Küla külmast on keras,
nüüd tiirlen ballil lõgihoos. surudes hangede alla.
Lõikavast valguseterast
Meid võlub Veenus hõbekingis, vidutab silm.
kel seljalõikes viimne piir, - Keskpäeval ju pudeneb valla
ea hoolsalt tasandanud mingid katuselt esimene tilk.
ning rasvalõhna viind Coty.
Langeb, hääletult langeb, -
Keskööni käitume kui krahvid, süda kui tuigataks kaasa.
kätt musutama kipub keel, Koer mõnuleb kõrgel hangel ,
all kõrtsis koduküla larhvid must nagu tukk.
me segi lööme koidu eel. Sa ühtuks kui särava maaga
ja õnnest kurgus on nutt .
7.
Sütiste tõi eesti luulesse linna tööelu pildistiku ja protestis ühiskondliku ülekohtu vastu. Sütiste kirjutas hoogsat klassikaliselt selget ( ka vabavärsilist) kirjeldamisrõõmsat ning rahvalikut luulet. Sütiste luulet on tõlgitud ka prantsuse ,itaalia, ungari, soome, läti, leedu, armeenia, kirgiisi ja esperanto keelde. Sütiste luuletusi on tihti paigutatud koolilugemikesse ja antol-tesse, neid on paljud heliloojad (G. Ernesaks, V. Kapp, A. Karindi, V. Koha, V. Lipand, A. Ratassepp , V. Reiman , M. Saar, J. Variste, U. Veerne jt.) viisistanud.(Kruus 1995: 562-563) Kõige tõsisem rünnak arbujaliku vaimu vastu oli just Juhan Sütiste artikkel "Varamus" 1940. aastal ,mis jäi samuti poliitikale jalgu ja omandas uues ajaloolises kontekstis mitte esteetilise, vaid poliitilise tähenduse. (www.otsing/Juhan Sütiste) Sotsiaalse kaastunde ja protesti laulikuna saavutas Sütiste kõrgtaseme kogudes "Peipsist mereni", "Maha rahu" ja "Kaks leeri". Oma aktiivset hoiakut eelistas Sütiste väljendada objektiveeritult, eluseikadest kujutamiseks valiku kaudu.. Detailirikkad värssportreed kriisiaastate elukitsikuses kannatajatest, väärikaist tööinimestest, protestijaist ja teisitimõtlejatest on sel arengujärgul Sütiste lüürika tunnuslikud žanrid. (www.otsing/Juhan Sütiste)
8.
ENE 7 – TALLINN: ,,VALGUS” 1975
ENEKE 4 – TALLINN: ,,VALGUS” 1986
EE 9 – TALLINN: ,,EESTI ENTSÜKLOPEEDIA”1996
EESTI KIRJARAHVA LEKSIKON – TALLINN: ,,EESTI RAAMAT” 1995
INTERNETT
9.