Jõuülekanne (0)

PÄRNUMAA KUTSEHARIDUSKESKUS
AUTOTEHNIK
JÕUÜLEKANNE
JUHENDAJA
PÄRNU 2014
Diferentsiaal
Diferentsiaal võimaldab ratastel erinevalt pöörelda. Kurvis peavad välimised rattad läbima tunduvalt pikema tee kui sisemised rattad. Seega hakkaksid rehvid auto keeramist takistama. Diferentsiaali on vaja ka siis, kui üks ratas veereb ebatasasel kohal.
Diferentsiaal koosneb taldrikhammasrattast, korpusest,kahest sateliidist, kahest koonushammasrattast ja ristteljest. Korpus kinnitub taldrikhammasratta külge ning hoiab paigal sateliiteja koonushammastattaid. Sateliidid pöörlevad vabalt risteljel,mis asetseb keset korpust . Kumbki koonushammasratas kinnitub rattavõllile ja on pidevas hambumises satelliitidega.
Kui auto liigub otse, pöörab tladrikhammasratas korpust ja risteljelasuvad sateliidid pööraad koonushammasrattaid, mis jääb omakorda panevad liikuma auto ratta. Kui auto sõdab kurvi , jääb sisemine ratas aeglasemaks ning sateliidid hakkavad oma telje ümber pöörlema,sundides välimist ratast kiiremini pöörlema, mölemale rattale rakendatav veojõud jääb samaks.
KÄIGUKAST
Käigukasti abiga saab autol muuta veojõudu, kiirust ja sõidusuunda. Autodel kasutatavad sisepõlemismootorid ei anna igal töörežiimil sobivat veojõudu. Automootori pöördemoment on väikestel pöörlemissagedustel väike, seejärel väntvõlli pöörlemissageduse suurenemisel pöördemoment tõuseb ja lõpuks hakkab jälle langema . Selline režiim ei sobi aga auto sõitmisel ülesmäge ja halbadel teedel, samuti auto kohaltvõtmisel ja kiirendamisel. Kõike seda saab parandada käigukasti abiga. Peale selle saab käigukasti abil ka auto jõuülekannet mootorist lahutada. Astmelises käigukastis on hammasrattad , mis saavad omavahel hambuda erinevates kombinatsioonides, moodustades erinevate ülekandearvudega käike. Käigukast peab töötama müratult ja minimaalse kulumisega ning seda saavutatakse sünkronisaatorite ja kaldhammasrataste kasutamisega. Kaasaegsetel sõiduautodel kasutatakse kahevõllilisi käigukaste. Kolmevõllilised käigukastid lubavad üle kanda suuremaid pöördemomente, kuivõrd ülekantav jõud jaguneb suurema hulga hammasrataste vahel.
Käigukasti vedav võll on ühtlasi siduri veetavaks võlliks. Selle võlli siduripoolses otsas on hammasliide siduri kettale. Käigukasti vedav võll on lühike, ta lõpeb esimese hammasrattaga ning selle hammasrattapoolne ots on süvistatud – sinna toetub käigukasti veetav võll. Veetaval võllil paiknevad ja pidevas hambumises olevad hammasrattad pöörlevad veetaval võllil vabalt – kergemate autode käigukastis pronkspuksidel, raskematel nõellaagritel. Selleks, et veetaval võllil paiknevat ja vabalt pöörlevat hammasratast töösse lülitada, on olemas sünkronisaatorid. Sünkronisaatori sisselülitamisel ühendatakse seni vabalt pöörelnud hammasratas veetava võlliga.
SIDUR
Sidurit loetakse jõuülekande esimeseks osaks ja tema ülesandeks on lahutada mootor käigukastist käikude lülitamise ajaks ning nad uuesti sujuvalt ühendada, hoides ära koormuse järsu rakendamise , aga samuti võimaldada auto sujuvat paigaltvõttu ning peatamist ilma mootorit seiskamata. Auto järsul pidurdamisel ilma sidurit lahutamata hakkab sidur libisema, kaitstes ülejäänud jõuülekannet inertsmomendist tingitud ülekoormuse eest. Ühendatuna peab sidur tagama mootori kindla ühendamise jõuülekandega. Enamuses autodel on kasutusel kuivad ketashõõrdsidurid, kus kasutatakse ära kuivade pindade vahelist hõõrdejõudu. Veetavate ketaste arvu järgi jagunevad autode sidurid ühe- ja kahekettalisteks siduriteks . Nendest ühekettalised sidurid on tavaliselt sõiduautodel, kaubikutel ja väiksema kandejõuga veokitel. Raskematel veokitel on tavaliselt kahekettalised sidurid, sest need peavad üle kandma suuremat pöördemomenti.
KADRAAN
Kardaanülekannet kasutatakse autodel, millel on tagasillavedu ja mootor paikneb auto eesotsas. Kardaanülekannet kasutatakse ka mõnedel automarkidel pöördemomendi edasiandmiseks vedavale esisillale. Kardaanülekanne peab võimaldama pöördemomendi ülekandmist käigukastilt (jaotuskastilt) vedava silla peaülekandele muutuva nurga all.
Pikematel kardaanülekannetel on suurema jäikuse saavutamiseks vahetugi. Kardaanvõll on õõnest terastoru, mille otstesse on keevitatud hammasliite otsik või ristliigendi otsik.
Ristliigend võimaldabki pöördemomendi ülekannet muutuva nurga all. See on ebaühtlase nurkkiirusega liigend , mis tähendab seda, et pöördemomendi ülekandel mingi nurga all vedav hark võib pöörelda ühtlaselt, kuid veetav hark pöörleb ebaühtlaselt, nö. „jõnksuliselt“. Selline ebaühtlus on seda suurem, mida suurema nurga all pöördemomenti üle kantakse. Enam-vähem normaalseks võib ülekannet pidada kuni 20°…25° nurga all. Seetõttu ei saa selliseid liigendeid kasutada juhitavates sildades rattavõllide juures. Rattavõllide juures kasutatakse püsinurkkiirusega liigendeid, mis on küll tunduvalt kallimad, kuid annavad pöördemomenti edasi ühtlaselt. Hammasliide on vajalik seetõttu, et vedava silla üles-alla liikumine toimub sirgjooneliselt, kardaanülekande peaülekande külge kinnitatud ots aga liigub kaart mööda. Seetõttu peab ülekanne oma ülemises ja alumises asendis saama pikeneda.