Jean Sibelius (6)

Jean Sibelius  
Jean Sibelius sündis Soomes Hämeenlinnas 08.12.1865 linnaarsti Christian Sibeliuse teise lapsena. Hämeenlinn oli siis väike linn (u. 3000 elanikku) ja linnaarsti perekond oli täiesti tavaline 19. sajandi linnaperekond. Nad elasid väikeses renditud majas, kus doktor Sibeliusel oli ka vastuvõturuum. Kui dr. Sibelius sai ühelt oma patsiendilt tüüfuse 1868,  pidi perekond kolima proua Sibeliuse ema Juliana Borgi majja. Helilooja kasvas üles ja käis Hämeenlinna koolis, kus ta mängis ka kooli orkestris .
Tema õpingud algasid Eva Savoniuse rootsi õppekeelega eelkoolis, kus tüdrukuid oli rohkem kui poisse . Kaheksa-aastasena pandi Jean soome õppekeelega ettevalmistuskooli. Seal oli õpetajaks Lucina Hagman, kes tol ajal elas Hämeenlinnas ühes oma venna kirjanik Tyko Hagmaniga. Lucina Hagman oli siis veel noor, vaevalt paarikümne aastane ning õige kena välimusega.Jean armus temasse pööraselt ja kinnitas, et abiellub Lucina-tädiga, kui kasvab suureks. Aastakümneid hiljem meenutab Lucina Hagman naljatades tema armuavaldust.Klassikaaslastest oli Jeanile kõige lähedasem Walter von Konow, Lahiste mõisaomaniku poeg Sääksmäelt. Neist said eluaegsed sõbrad.Esimestel kooliaastatel oli poisi lemmikharrastuseks näitlemine. Veidi hiljem moodustasid poisid orkestri, kus mänguriistadeks olid savikuked ja suupillid. Löökpillidki ei puudunud; mõnel poisil oli kelli ja kuljuseid. Jean juhatas ettekannet klaveri juures ja tuli välja, et mingi muusika igal juhul nii musitseerides ka tekkis.Looduses viibis poiss meelsamini kui kusagil mujal. Õieti alles seal sai tema fantaasia tuule tiibade alla. See tohutu tundehellus, mis Jeani loodusarmastuse põhjaks oli ja mis tema fantaasiat elustas, avaldas juba aegsasti ka oma tülikat külge. Kui ta veidi vanemaks sai, taipas ta, et tema elu ei sarnane kaaslaste omaga . Nad käisid hästi riides ja said vanematelt kalleid kingitusi. Kuid Jeanil tuli õppida paljustki loobuma . Juba varakult rõhus teda see raske seisund, mis kehvale rikkamate hulgas osaks langeb. Tema vilgas loomus ja elav fantaasia olid kogu aeg vastuolus kooli asjaliku vaimuga. Õppimine oli raske pingutus ja ta püüdis nii vähesega kui võimalik läbi saada. Tänu andekusele ja lahtisele mõistusele suutis ta siiski hästi sammu pidada. Arvutamine ei teinud talle mingit raskust. Kõrgemates klassides avaldasid talle klassikalised keeled uue ilumaailma.Jeanist oli kasvanud pikk ja kõhn elavaloomuline poiss. Tal olid pruunid juuksed, suurevõitu kõrvad ja hallides silmades elav arukas pilk. Ta meeldis kõigile. Ta olek oli alati sõbralik ja sümpaatne. Jeani süda heldis kergesti.1880. a. kevadel, kui Jean oli neljateistkümneaastane, sai tema muusikaharrastus äkki hoopis uue iseloomu. Ta oli hakanud õppima viiulimängu dirigent Gustav Levanderi juures. Kõik teised harrastused kaotasid oma võlu päriselt ja kooliskäimine muutus endisest veel piinavamaks. Järgmisel aastal unustas ta oma õpingud nii ära, et jäi viiendasse klassi istuma.Koolipidudel ja Hämeenlinna peenemates perekondades lõikas Jean esimesed loorberid helikunstnikuna. Enne esinemisi närveeris ta alati, kuigi kuulajateks olid ainult lähimad seltsimehed.Viiulimäng viis ta kammermuusika juurde. Jeani eestvedamisel kujunes perekonnatrio nii võimekaks, et võis esineda isegi väljaspool1885. aasta maikuus auga sooritatud küpsuseksamid lasid tal end kirja panna Helsingi ülikooli õigusteaduskonna üliõpilasena. Helsingisse õppima minnes oli seal avatud juba muusikakool ja selle juhatajast Martin Wegeliusest kujunes Jeani elus üks tähtsamaid isikuid. Õpinguid jätkas ta hiljem juba Berliinis ja Viinis . Sibelius töötas ka Helsingi Muusika Akadeemias õpetajana aastatel 1892-1900.Peagi andis riiklik stipendium Sibeliusele võimaluse täielikult heliloomingule pühenduda. Aastal 1904 koliski ta oma villasse Ainolaan Järvenpääs.
Sibelius – maailma kõige halvem helilooja
Sibeliuse loojatee oli okkaline eelkõige vääritimõistmise tõttu. Marksistlik filosoof ja kriitilise teooria isa Theodor Adorno nägi Sibeliust kui promiskuiteetset isiksust, kelle muusika rangus olevat seotud suguelu askeediga. Niinimetatud impotentsist sai kahekümnendail aastail omaette esteetiline kategooria, kultuurbolshevismi sünonüüm. Kummalisel kombel rakendas Adorno Sibeliuse puhul samasugust mõistmismetoodikat, mis Esimese maailmasõja järel oli kasutusel uuelaadse muusika alavääristamiseks (Hans Pfitzneri “Die neue Ästhetik der musikalischen Impotenz”(1920) ründab otseselt muusika uuendajaid). Loomulikult nägi Adorno, kes oli koos Schönbergi ja teiste intellektuaalidega sunnitud natsiajal Saksamaalt jalga laskma, Sibeliuses tol ajal vaid establishmenti. Adorno kirjutas ka ise uut muusikat ja pooldas selle atonaalsut. Tonaalne ja atonaalne muusika seisid teineteise vastas ning heliloomingu väärtus seisnes n.ö õige poole valimises. Establishmendiga (mille hulka kuulus Goebbelsi poolt isiklikult asutamisele määratud Saksa Sibeliuse-selts) peavad võimekad loojad kahjuks hiljem paratamatu konsensuse saavutama, ehk selle eest kõrget hindagi maksma.
Berliini Filharmoonias tervituskõne pidanud 76-aastane Jean Sibelius avaldas austust saksa muusikale, mitte aga sakslastele. Ei meeldinud Sibeliusele iganenud viisijupid, mida saksa raadios pidevalt käiati ning ta pidas oma kasvatustki liiga traditsiooniliseks, et valitsevast mentaliteedist lugu pidada. Sibeliust on pikka aega peetud maailma halvimaks heliloojaks. Sibeliuse teoste remiksimine tänapäeval oleks õnnestunud operatsioon. Muumia elluäratamise probleemi saaks lahendada just uuesti tõlgendamisega. Kus on surematu Sibelius- remix ? Kergem on karta , vihata ja jumaldada.
Eriti kuuekümnendatel, üldist ajavaimu kergesti omandades, oli väiksematel vendadel kombeks teooriasse rüütada oma kadedus ja soov suuri surnuid kamandada. See oli ülikoolides ametlik programm. Praegu on noored muusikateoreetikud professor Oramo sõnul adornoluse varju Sibeliuse kohal juba hüljanud. Sibeliuse vastu on tekkinud uus ja sügavam huvi. Heliloojale nagu luuletajalegi (heal juhul) on omane eelkõige nüansitaju, tundlikkus ja nägemine asjade taha. Heliloojal ei ole ka alati sõnu varuks nagu teoreetikul, et end kaitsta. Viha suurte isiksuste vastu, nende hilisem balsameerimine, alateadlik ihalus ja autoriteedijanu ei ole võõrad ka kirjandusinimesele. Vähetuntud kirjanikule on kurnav tõsiasi, et nende kodumaisel kirjandusmaastikul kasvab ainult paar-kolm taime, mida laias maailmas tuntakse. Soomeski on peaasjalikult vaid kaks nime, kes maailmaluule antoloogiais esindatud –Saarikoski ja Haavikko. On see hea või halb, ei ole võimalik erapooletult otsustada.
Ainus võimalus on kirjutada paremini kui need kaks, kirjutada teisiti. Kasvõi enda peale viha tõmmates. Millele ja kuidas oleks praegu võimalik oma loominguga truudusevannet anda? Jõle oleks muidugi kujutleda mõnd oma luulekogust pärit rida kaerahelbepakil ( iseasi on tasuline koostöö elava autoriga , mille puhul autor on teadlik, et värsistab putru).
Sibelius – armastatud helilooja
 Sibeliuse geniaalsemad tööd on orkestrimuusikas ja sümfooniates, mis tihti sisaldasid soome mütoloogiat ja teisi rahvuslikke teemasid . Ta lõi mitmekülgse, stiililise olemusega teoseid, mille sisuks oli orkestrimuusika, põhiliselt 7 sümfooniat ja programmilised sümfoonilised poeemid, näiteks neljaosaline Lemminkäise sarja , Põhjala tütred ja Tapiola. Aastal 1892 Sibelius alustas Kullervo -sümfooniaga Rahvuskalevaise aja Soome heliloomingus ja tasapisi suundus rahvusvahelisuse poole. Aastal 1904 valminud viiulikontsert kuulub endasuguste hulgas kõige nõudlikumate ja populaarsemate teoste hulka. 1909 aastal valmis tal sügavatundeline viiulikvartett Voces intimae. 1889.a. loodud Finlandiast sai Soome iseseisvumise sümbol ja rahvuslikuks kultuuriomandiks on muutunud ka tema lavateosed ("Kuningas Kristjan II", "Surm", "Torm"), mitmed klaveri- ja viiulilood ja tuntud luuletajate tekstidest tehtud koori- ja soololaulud .
Jean Sibeliuse muusikat austatakse ja armastatakse eriti skandinaavia ja germaani keelte maades, kuid Sibeliuse kohta muusikamaailmas peetakse siiski lahtiseks ja raskesti tõlgitavaks. Kodumaale on tema mõjutus olnud muidugi väga suur.
  LOOMING
 “Karelia”1893
Süit ”Karelia”1893
“Kevadlaul”1894
“Finlandia”1899
Sümfoonia nr.1, e- moll 1899
Romans C- duur , keelpilliorkestrile 1903
Sümfoonia nr.2, D-duur 1901/1902
“Drüaad” 1910
“Pohjola tütar” 1906
Sümfoonia nr.3, C-duur 1907
“Öine ratsasõit ja päikesetõus”1907
In memoriam, leinamarss 1909
“ Okeaniidid ”1914
Sümfoonia nr.5, es-duur 1915
Sümfoonia nr.6, d-moll 1923
Sümfoonia nr.7, C-duur 1924
“Tapiola” 1926
Sooloinstrumendile ja orkestrile
Viiulikontsert, d-moll1903
Kaks serenaadi viiulile ja orkestrile.Nr.1, D-duur 1912
Lavamuusika
Adolf Paul: “Kuningas Christian ll “ 1898
Arvid Järnefelt: “Surm” 1903
August Strindberg : Svanevit (“Luigevalgeke”) 1908
W. Shakespeare : “Kaheteistkümnes öö”1909
Arvid Järnefelt: “Surm” 1911
W.Shakespeare: “Torm”1925
Kammermuusika
Keelpillikvartett , B-duur 1889
Sonaat viiulile ja klaverile, E-duur 1915
Klaveriteosed
Kuus impromti 1893
Klaverisonaat, f-duur 1893
Kooriteosed ja kantaadid
“Armastav”
Üheksa laulu meeskoorile a capella “Sanels”1898
“Laul Lemminkäisele” 1894
“Tule sünd” 1902
“Vabastatud kuningatar” 1906
“Jäägrimarss”1917
“Oma maa”1918
Hümn”1925
“Väino laul” 1926
Lauluhäälele ja orkestrile
Seitse Runebergi laulu klaveri saatel 1891
“Koselaskuja mõrsjad” 1897
“Luonnotar” 1913
Soololaule klaveri saatel
Viis jõululaulu klaveri saatel 1895-1913
Mitmesuguseid helitöid
Vabamüürlaste rituaalimuusika 1927