Jean Sibeliuse looming (0)

Referaat
Jean Sibelius
(8.12.1865 – 18.09.1957)
Koostas: Liina Saia
Jean Sibeliuse looming
Juba viieaastasena sai Jean Sibelius klaveritunde, kus ilmnes tema loomupärane muusikaanne. Juba kümneaastasena komponeeris Jean oma esimesed helitööd. Neist on säilinud viiulile ja tšellole kirjutatud pizzicato-pala „Veetilgad“.
1880. aasta kevadel hakkas Jean Sibelius tõsiselt õppima viiulimängu, seda dirigent Gustaf Levanderi juures. Esimesed esinemised olid pereringis, hiljem koolipidudel ja Hämeenlinna peenemates perekondades. Poisikese eas sai ta paljudele konserditele, küll saatepillimängijana või noodilehepöörajana, tänu millele tutvus ta kammermuusikaga, orkestrimuusikaga ja paljude lauludega.
Kui Jean hakkas koolilõpetama, oli tal selge soov muusikat edasi õppida, kuid tema pere ei olnud samal arvamusel temaga, kuna muusiku amet tol ajal ei olnud üldse mingi amet ja vähemalt „kõrgemast seisusest“ noormehele see ei sobi. Niisiis ei tahtnud ta oma suguvõsale vastu hakata ning valis juuraõpingud Helsingi ülikoolis, 1885. aastal.
Üheksateistkümne aastasena oli ta alustanud oma õpinguid kõrgemas õppeasutuses väga vastumeelselt iseendale . 1885. aasta septembris aga lasi ta end kirja panna Helsingi Muusikakooli ja käis paar kuud nii juurat õppimas kui muusikat, kuid ta kiindumus muusika vastu võitis ning juurõpingud jäidki pooleli .
Muusikakoolis oli Jean Sibeliusele tähtsaim isik selle muusikakooli juhataja Martin Wegelius. Wegeliuse juures õppis Sibelius muusikateooriat, vormiõpetust, harmooniat ja polüfooniat. Kuid ka kõik see ei olnud Sibeliuse südame järgi, ta soovis midagi enamat . Muidugi täitis ta nõudliku õpetaja kõik ülesanded, kuid kodus ta komponeeris ise. Nii sündisid viiulisonaat ( 1886 /87 talvel) ja järgmisel suvel klaveritrio.
1889. aastal läks Sibelius esimesele välisreisile Saksamaale, sest ka Soome oli tema jaoks kitsas . Isegi lõpetandu Helsingi Muusikakooli oli ta veel väga vähe kuulnud orkestrimuusikat. Noorte muusikute õhtustel koosviibimistel mängis Sibelius alati klaverit , inimesed olid tast vaimustuses, sest ta istus klaveri ette ja lihtsalt fantaseeris. Tema õpingud Berliinis jätkusid aga komponeerimise alal ning õpetajaks sai ta tol ajal silmapaistvama isiku Albert Beckeri . Ta külastas Berliini kontserte ning kuulis ka laval soome autori teost „Aino“ Kalevala ainel ja peale selle esituse kuulamist teadis ta, et järgmisena on tema seal laval, oma looga . Nii see ka juhtus, aga kümme aastat hiljem.
Õpingud jätkusid Sibeliusel Viinis , kuhu talle püstitati 1951. aastal Viini filharmoonikute poolt marmortahvel. Viini aeg oli õnnelik, kuna Jean oli oma armastatud tüdrukuga, Aino Järnefeldiga kihlatud, tema tähelepanu oli Viinis valssidel.
Viinis alustas Sibelius tööd helipoeemiga „ Saaga “; kirjutas armastatule pühendatud soololaulud „Südame hommik“, „Kevad möödub kiiresti“ ja „Unistus“ ning oma esimese suurteose „ Kullervo “.
Peale Viini õpinguid sõitis ta tagasi Helsingisse, abiellus Ainoga ning hakkas muusikateooria õpetajana tööle muusika- ja orkestikoolis. See oli nõudis palju pühendumist, tööd ja aega ning talle ei olnud väga meele järgi see töö, ta tegeles pidevalt oma muusikaga ja nii valmis Sibeliuse üks tähelepanuväärsemaid teoseid „Saaga“.
Jean Sibelius hakkas üha enam ja enam kirjutama – sündisid „Karelia – muusika“; „Sümpoosion“; „Lemminkäise süit“; „Koselaskuja mõrsjad“; „Kuningas Christian II. Ta reisis Itaaliasse, tagasitulles sai Soome Ülikooli muusikaõpetajaks, ning sel ajal sündisidki kaks viimasena nimetatud teost.
Esimese sümfoonia loomise ajaks oli Jean Sibelius täiesti valmis suurmeister , eriti peale teost „Kullervo“. Seega teosesse „ Finlandia “ pani ta kogu oma hinge, ta ei loonud suurt, rasket teost käikude ja tehnilisuse mõttes vaid ta hingestas terve sümfoonia. Sümfoonia, nimetusega „Finlandia“ esitati selle nime all üsna hilja , kuna Soomes oli surveajal selle avalik esitamine keelatud, mujal maades kasutas Sibelius aga erinevaid nimesid: „Impromptu“, „Soumi“, „Vaterland“ ja „La Patrie“.
Orkestri Pariisi reisi ajal mängiti esmakordselt „ Finlandiat “ väljaspool Soome piire.
1900. aasta lõpul läks Sibelius jälle välismaa reisile, kogu perega esmakordselt. Algul oli ta Berliinis, hiljem läks Itaaliasse. Reisi ajal valmisid Teine sümfoonia, „Tule sünd“ Kalevala ainetel ning ka viiulikontsert .
1904 . aastat hakkas Sibelius heliloojana käima uusi teid ning tema tööd häirisid pidevad kolimised. Nii otsiski ta endale koha kuhu kodu ehitada, 1904. aasta suve lõpuks oli see valmis. Esialgu ei sündinud uues kodus ühtki suurteost, pealegi oli heliloojal pidevalt vaja kontsertreisidel käia ja tal polnud mahti töösse süveneda.
Sibeliuse elu peateeks võib nimetada aega alates 1905. aastast. Pingsa süvenemise ja tööga sündis viis sümfooniat ja rida muid teoseid nagu „Luonnotar“, „Tapiola“ ja keelpillikvartett Voces intimae. Jean Sibelius jõudis maailmakuulsuse tippu aastatel 1905-1926, käis reisidel, võttis aktiivselt osa oma teoste esitamisest. Ise nimetas ta Inglismaad oma kuulsuse hälliks ning rahvusvahelise kuulsuse lähteks võibki nimetada detsembrit 1905. aastal, kui ta dirigeeris Inglismaal.
Jean Sibeliuse kuulsus jõudis ka Ameerikasse, kus mängiti samuti tema teoseid. 1913. aasta 27. mail saabuski Jean Ameerikasse. Sinna saabus ta aga tänu Carl Stoeckeli kutsele, kes oli rikas ameeriklane, kooriühingu asutaja Ameerikas. Mängijatele meeldis Sibelius kohe, sest helilooja oli alati hea suhtumisega, sõbralik, innustav ja positiivne kuigi enamikel illustratsioonidel on teda kujutatud tõsise ja isegi pahurana. Ju siis on teda kujutatud just siis, kui ta on oma teoseid loonud, sest need nõudsid tõsist vaimset- ja mõtlemistööd.
Kohe pärast unustamatut Ameerika reisi puhkes esimene Maailmasõda. Sõja esimestel kuudel kirjutas meister üle kümne väikevormi klaverile. Maailmasõda ja sellele järgnenud aastad tõid Sibeliuse loomingusse teatava seisaku. Järjekordne suurteos, Kuues sümfoonia tuli esiettekandele alles 1923. aastal. Vahepeal sündis mitukümmend laulu, humoresk viiulile ja orkestrile, viis koorilaulu, lavamuusika „Igamehele“ ja tellimustööna kolm kantaati. 1924. aastal järgnes ka Seitsmes sümfoonia. Oma viimase sümfoonilise poeemi „Tapiola“ inspiratsiooni sai ta loodusest, mitte nagu paljudele tol ajal tundus, et „Kalevalast“. „Tapiola“ tellis 1925. aastal New York Symphony Society ning selle esiettekanne toimus 1926. aasta detsembris New Yorgis , soome publik kuulis teost alles aasta hiljem.
Peale „Tapiolat“ kestis Jean Sibeliuse loomingus vaikus kuni surmani. Paljud palusid suurmeistrilt veel teoseid ja esitasid tellimusi, kuid tundub et Sibelius hakkas vananema ja väsima, ning seega ta puhkas, puhkas surmani koos oma armastatud naisega ning kodus, mis oli keset helilooja lemmikut - Soome loodust. Jean Sibelius suri 18. september, 1957. aastal, samal päeval – reedel – mil, ta oli ka sündinud.
Kasutatud kirjandus: Levas, Santeri "Jean Sibelius"