Jaapani arhitektuur (0)

Jaapani arhitektuur
Läbi ajaloo on Jaapani arhitektuur saanud tugevaid mõjutusi teistest Aasia maadest , eriti Budistliku religiooniga riikidest ning Hiinast. Hoolimata teatud sarnasustest nendega on Jaapani arhitektuur midagi hoopis omanäolist, mida ei võinud leida mitte kuskilt mujalt maailmast. Tänapäeval on Jaapani stiilis arhitektuur nii populaarne , et koopiaid sellest võib leida üle kogu maailma. Üks väike riik Aasia idakaldal on oma ehitusstiiliga pahviks löönud kõik teised riigid.
Jaapani elamu on läbi ajaloo jäänud suures osas muutumata. Umbes „Asuka“ ja „Nara“ perioodil 7. sajandil pandi alus Jaapani majale, mida kasutatakse tänapäevani ning mille populaarsus on niivõrd märgatav, et inimesed üle kogu maailma tahavad elada sellist sorti majas .
Jaapani maja on peaaegu eranditult tehtud puust. Enamasti lakitakse puu punaseks, mis on saanud lausa Jaapani elamu sümboliks. Kuna Jaapanit raputavad tihedalt maavärinad on puu materjali valikuna lausa kohustuslik. Puu on elastne, mistõttu on ta vastupidav maavärinate suhtes, samal ajal, kui kivi või mõni teine materjal laguneks laiali. Lisaks sellele on puu kasulik valik ka Jaapani kliimat silmas pidades. Jaapanis on pikad soojad suved ning jahedad talved , kuna puu on kehv soojusjuht, siis suveperioodil on ta võrreldes ümbritseva õhuga jahedam ning talvel seevastu soojem, kui teda ümbritsev temperatuur, seega annab puu ka oma panuse toatemperatuuri hoidmisele. Jaapani maja iseloomustab ka see, et ta on tõstetud maapinnast puust taladega kõrgemale. Maja alla jääv, enamasti tühi piirkond laseb õhul maja ümber ringi käia, tänu millele ei puhu tuul koguaeg majja sisse.
Vaadeldes traditsioonilist Jaapani maja, hakkab kindlasti silma suur katus. Kuigi suurejooneline katus pole unikaalne Jaapanile, nimelt võib kohata sääraseid katuseid ka mujal Aasias, siis erinevalt teistest riikidest, omab katus Jaapani kultuuris hoopis omaette tähendust. Põhiline mõte katusel on muuta maja silmapaistvaks. Seda nii otseses mõttes, kui ka kaudses . Inimesel võib olla rakse märgata muidu madalat Jaapani maja, selle eesmärgiga ehitataksegi majale peale suur katus, et see tõuseks esile. Lisaks sellele omab katus ka sümboolset tähendust, nimelt on katuse eesmärk näidata maja olemasolu ka sümboolselt.
Jaapani katus on tavaliselt tehtud savist, puust või vasest. Põhiplaanilt on Jaapani katus väikese kallakuga ning jaapani katusel puuduvad liigsed kaunistused. Olenemata põhimõttelisest lihtsusest, jätab katus väga suurejoonelise mulje, millele aitab kaasa selle suurus, võrreldes maja endaga. Väike kalle katusel annab sellele väga efektse väljanägemise ning kallak on muutunud Jaapani katuse võrdkujuks.
Tavaline Jaapani maja sisemus on hästi lihtne ning väike. Uurimuse kohaselt suudab keskmine jaapanlane õnnelikult ära elada 40m2 suuruses majas, samal ajal, kui keskmine Ameeriklane vajab 100m2 suurust elamut. See näitab, et jaapanlased on palju vähemaga suutnud luua sama, mis teised riigid ning asjaolu, et sääraste elamute populaarsus aina kasvab ja läbi aastasadade pole olnud vajadust suuri muudatusi teha, näitab, et jaapanlased on oma elamutega suutnud midagi väga õigesti teha.
Sisemuselt on Jaapani maja väga lihtne. Mööblit peaaegu ei olegi. Tavaliselt on toas esindatud vaid umbes põlve kõrgune laud, mille ümber on matid, kus istutakse. Voodid koosnesid samuti põhiliselt madratsist maas . Kõik muud asjad olid paigutatud kummutitele või kappidesse, mis sulandusid maja välisseinaga. Seina peal olid tihti ka maalid, mida kasutati selleks, et maja veel kunstipärasem oleks. Üks oluline omapära, mis jaapanlastel esines, oli see, et nad ei kasutanud toole. Kõik istumist nõudvad tegevused tehti põlvili selleks eraldi ette nähtud mattide peal, et jalgadel liiga valus ei hakkaks . Algselt tehti toitu õues, kuna toas oleks see liiga tülikaks läinud
Pikka aega koosneski kogu maja ainult ühest suurest ruumist, kus toimus kõik eluks vajalik. Hilisematel aegadel , kui tekkis vajadus erinevate eesmärkidega ruumide järele, hakati looma vaheseinu. Erinevaid funktsioone täitvad ruumid eraldati teineteisest kergesti liigutatava vaheseina abil, mis koosnes põhiliselt paberist. See andis inimestele majas sees rohkem privaatsust. Vaheseinu sai kerge vaevaga liigutada, millega võidi muuta kogu oma elamu tubade jaotust. Liuguksed, mis töötavad sama põhimõttega, kui jaapanlaste seinad, muutusid hiljem populaarseks üle kogu maa. Sarnaselt liugustele on tehtud ka maja välissein valgust läbi laskvast materjalist. Vastavalt piirkonnale välisseina materjal siiski erines, enamasti oli maja välissein tehtud puust, suurte akendega. Maja ühtesulandumine aiaga on jaapanlaste jaoks läbi ajaloo väga oluline olnud. Nimelt loevad jaapanlased enda kodu osaks ka aeda ning neid ei eristata nii selgelt, kui läänemaailmas. Selle tõttu loetakse aeda täpselt sama palju maja osaks, kui maja ennast. Selle mõtteviisi tulemusena pööratakse suurt rõhku aedade kaunistamisele ja „muinasjutuliseks“ muutmisele. Oluline põhimõte Jaapani aia juures on see, et majast vaadatuna peaks aed välja nägema, kui maal. Jaapani aed ise on hästi mitmekülgne, seal valitsevad vastavalt ajastule mitmed eri motiivid, alustades kurjuse ja valguse võitlemisega, lõpetades omaette maailma loomisega .
Võrreldes läänemaailmaga on Jaapani aed palju mitmekülgsem, olulist osa mängib aias veekogu, mida saavutatakse kas sümboolselt, või luuakse päriselt väike oja või tiik enda aeda. Väga tihti on aias esindatud ka väike saareke ning veel olulisem on majast eraldiseisev teemajake. Jaapani aeda ümbritseb tänapäeval aed, vanemal ajal kas müür või hekk , selleks, et oma aias saaksid sa olla rahulik ning nautida maailma, mis sa enda ümber loonud oled.
Jaapani lossid on läbi aja vaikselt unustusse vajunud, kuid omal ajal oli ka nendel suur roll Jaapani arhitektuuris. Nagu Euroopas, rajati ka Jaapanis losse selleks, et kaitsta strateegilisi piirkondi, näiteks teede ristumiskohti, sadamaid jms. Kuigi losside mõte oli vastu pidada kauem, kui teised ehitised, tehti nad siiski enamjaolt puust. Losside juures kasutati ka kive, kuid nende osakaal, võrreldes lossi puust osaga, jäi tagasihoidlikuks . Peaaegu alati peeti losside rajamise juures silmas looduslikke kaitsetegureid. Eriti laialt levinud olid mägilossid, mis rajati kas looduslikule või isetehtud künkale. Lisaks sellele, et see pakkus paremat kaitset vastaste eest, andis see ka võimaluse lossist kaugemale näha ning muutis lossi kaugelt vaadates hirmuäratavamaks. Vaenlase eest kaitsti end lisaks vibudele ja nooltele ka kuuma liivaga . Lossimüüris olid laskepilud, millest kaitsja võis lasta nooli või tulistada nii, et tema ise peaaegu täielikult kaitstuks jäi. Erinevalt Euroopa kindlustest, kus müüril liikumiseks ehitati eraldi teed, jätsid jaapanlased lihtsalt müürivahel olevad puuplangud seestpoolt maha saagimata, ning välja ulatuvale puupinnale asetati plangud peale, mis lubas inimestel müüril liikuda . Kui olukord väga kriitiliseks läks, sai käimiseks kasutatavad puuplangud alati eemaldada ning vastaseid ootas pikk kukkumine. Oluline kaitsemehanism lossidel oli keerukas väravate süsteem. Hoolikalt välja töötatud süsteem, oli mõeldud selleks, et saaks püüda ründava väe lõksu väikesesse piirkonda, kus oleks võimalik nad kiiresti maha võtta kas kaitsetornist tulevate nooltega või kuuma liiva ja kividega, mida sai visata , kui ründav armee jõudis selleks strateegiliselt õigesse punkti või halvimal juhul sai nii nende edasipääsu aeglustada. Tihti olid väravad tehtud nii, et tekiks pudelisuu effekt , kus läbi väikese värava mahuvad vaid vähesed korraga, mistõttu saab võrdlemisi väike vägi kaitsta end suure armee vastu. Lisaks sellele aitas väravatesüsteem kaitsval väel kerge vaevaga piirata ründavat väge ümber, või tagasi võita vaenlase kätte langenud välised kaitserajatised , seega, õigeid väravaid kasutades võis ründava väe lõksu püüda samasse lossi, mida nad vallutada üritasid. Seega polnud võimalik pärast müüri vallutamist liikuda otse lossi poole.
Erinevalt Euroopa kindlustest ulatusid jaapanlaste müürid harva kindlusest endast kaugemale. Müüre, kui selliseid kasutati harva. Puudusid ka müüri poolt ümbritsetud linnad. See tuleneb sellest, et Jaapan ei pidanud kartma rünnakuid, seega oli nende kaitsmisfilosoofia hoopis teine, kui Hiinal või Euroopal, kus pidi olema valmis kõike vajaduse korral kaitsma. Kuigi lossid olid tihti päris suured, puudusid seal elukohad ülikutele ning rahvale, nemad elasid peaaegu eranditult väljaspool lossimüüre. Alalised elanikud lossis olid samuraid ning mõned üksikud inimesed, kes olid otseselt seotud lossiga.
Lossi keskus oli tavaliselt kolme kuni viie korruseline, see võis olla ühenduses paljude väiksemate ehitistega, mille kõrgus võis ulatuda kuni kolme korruseni. Lossi keskuses elas tavaliselt valitseja või väejuht ning seal asus ka juhtimiskeskus. Huvitaval kombel lossis olevate ehitiste kõrgus väljast vaadatuna ning tegelik kujundus olid erinevad. Nimelt see, mis võis tunduda kolmanda korrusena väljast vaadates, võis tegelikult olla neljas. See kõik võis ajada ründavat väge veel rohkem segadusse , kuna nad ei saanud kindlad olla, millist akent rünnata. Kõige vähem sõjaliseks tegevuseks mõeldud lossi ehitis oli lossi keskus, see oli kaitstud müüride ja tornidega. Üldjoones pidi lossi keskus näitama oma suursugususe ning iluga selle lossi juhi jõukust ning tema sõjalist võimekust. Väheseid ehitisi Jaapanis on rajatud selle mõttega, et nad ainult kasulikud oleksid, tihti eelistati kunstilist poolt praktilisele.
Olenemata eelnimetatust, tungiti harva Jaapani lossi vägisi sisse. Auväärsemaks peeti seda, kui kaitsev vägi tuleb lossist välja ning kohtub vastastega võrdses lahingus. Kui seda ei tehtud, siis tavaliselt piirati loss sisse ning oodati , kuni kaitsev vägi on sunnitud alla andma. Tavaliselt ei kasutatud isegi piiramisvahendeid, nagu kiviheitemasinad jms, lihtsalt oodati, kuni kaitsval väel saab toit või vesi otsa. Kuna sellise meetodiga võis aega minna kuid, isegi aastaid, siis mõnikord ehitati isegi oma loss rünnatava lossi kõrvale.
Seega polnud loss niivõrd kaitseehitis , kuivõrd sümbol kaitsevõimest ning selle peamine eesmärk oli rabada või hirmutada oma vastast.
Kuigi Jaapani lossid langevad Jaapani arhitektuuri alla, olid nad oma stiililt vägagi eraldiseisvad, kui neid võrrelda teiste ehitistega Jaapanis, nagu eelpool mainitud Jaapani majad ning allpool nimetatud templid.
Jaapani budistlikud templid on kõige arvukamad, kuulsamad ning tähtsamad Jaapani religioosse põhimõttega ehitised. Arhitektuuri poolest on nad sarnased Jaapani majadele. Pikad, paksud puust sambad kannavad endaga maja raskust. Hämmastava väljanägemisega katus ning minimalistlik sisemus. Templites on tavaliselt olemas vähemalt üks budistlik pühaobjekt. Budistlik tempel koosneb mitmest ehitisest. Peasaalis on välja pandud pühad objektid. Loengusaalis peetakse koosolekuid ning loenguid, aeg-ajalt on ka sinna välja pandud püha objekt. Pagood , mis on Jaapani versioon India tsupast. Pagood on enamasti mitmekorruseline väljastpoolt vaadatuna ning seal sees hoitakse püha reliikviaid. Enamasti on reliikviaks fragment Budha jäänustest, näiteks tema hammas või midagi sarnast. Tavaliselt on templis olemas ka surnuaed, kus käiakse austamas oma esivanemaid. Templis on alati esindatud ka kell, mida lüüakse vana aasta õhtul 108 korda, sümboliseerimaks 108 maist iha. See kõik kokku moodustab kompleksi, mida me tunneme templi nime all, kui sellele lisada veel Jaapani aed, moodustab see kõik kokku vapustavalt ilusa ehitise.
Kokkuvõttes võib öelda, et Jaapani arhitektuur on ülejäänud maailmaga võrreldes hoopis omanäoline ning oma lihtsate , kuid leidlike võtetega rabanud maailma. Erinevalt paljudest teistest arenenud riikidest, võib Jaapan tänaseni ette näidata ehitisi, mis on sadu aastaid vanad, kuid aktiivses kasutuses tänapäevalgi. Erinevalt paljudest teistest riikides, polnud Jaapanil pikka aega mingit vajadust oma arhitektuuri muuta, sest see sobis inimestele ka aastasadu pärast ehitamist.
Kasutatud materjal:
http://et.wikipedia.org/wiki/Jaapani_kunst
http://en.wikipedia.org/wiki/Japanese_architecture
„Üldine kunstiajalugu “ Voldemar Vaga , kirjastus „koolibri“, 2004 a.