Vetikakooslused ja vee toitelisus järvedes ja jõgedes Referaat Tartu 2009 Sissejuhatus Fütoplanktoni populatsioonide arenemine järvedes ja jõgedes on seotud temperatuuri, valguse, lahustnud gaaside -ja lahustunud anorgaaniliste toiteainete hulgaga vees. Silikaatide kontsentratsioonid, nitraadid ja fosfaadid mõjutavad vetikate kasvu ja liikide esinemist veeökosüsteemis. 1. Fütoplanktoni koosseis ja järve toiteainete seisukord Järve troofsusel on peamine mõju domineerivate vetikate tüübile ökosüsteemis ja sesoonsele fütoplanktoni suktsessioonile. 1.1 Ökoloogilised eelistused järvedes
Merihärg Myoxocephalus quadricornis Üldist · Kuulub puugiliste seltsi,võldaslaste sugukonda. · Eesti keeles ka hollandi härg, nelja sarvega merihärg, lehm, merikoer, simp, simpu, simpa · Merihärja liha hinnatakse nolguse lihast paremaks. Välimus, levik · Põhja-Euroopa, Aasia ja Põhja-Ameerika magestunud rannavetes. · Peamiselt riimveeline, leidub ka suurtes järvedes. · Meres elab pinna lähedal, järvedes otsib sügavaid kohti. Meres elavad merihärjad on on mageveelistest suuremad, keskmiselt 25 cm, harva kuni 36 cm pikkused: mageveeliste merihärgade pikkus on on tavaliselt 10--15 cm, vaid suurtes järvedes ületab see 20 cm. Toitumine · Sööb peamiselt iidsete juurtega koorikloomi kuid ei pelga ka kalade marja.
275) Veereziim ja vee kvaliteet Järve valgala suurusest ja iseloomust ning vee mahu ja valgala suhtest sõltub järvevee kihistus ning kvaliteet, samuti mõjutab seda ka järve veevahetuskiirus. Tavaliselt on järvede valgalad väikesed, seetõttu on ka järvede veevahetus aeglane. Kõige väiksema veevahetusega on suhteliselt sügavad umbjärved või allikalised lähtejärved, kus vesi vahetud üks kord 3-5 aasta jooksul. Mitmetes madalates järvedes, eriti oru- ja rannajärvedes vahetub vesi aasta jooksul kümneid kordi, näiteks Porijärve Võrtsjärve lõunatipu lähedal, kus vesi vahetub 170 korda aastas, Tammelais on see 140, Oesaare lahes 48, Preeksa Palujärves 43, Endlas 31 ning Noodasjärves 26 korda aastas. Vees olevate mineraal- ja biogeensete ainete kontsentratsioon sõltub valgala suurusest ja veevahetuse intensiivsusest. Temperatuurimuutused järvedel on märkimisväärsemad mais
Kalad Edvin Sild K-16B September 2017 Kalad Eesti veestik on kalade poolest üsna liigivaene. Kokku on meie vetes kirjeldatud vaid 75 kalaliiki. Suur osa kalaliikidest elab Eesti jõgedes ja järvedes, Läänemeri on madala soolasuse tõttu suhteliselt liigivaene, kuid sellest kalapopulatsioon on arvukas. Läänemerest püütakse 1% kogu maailmamere kaalasaagist. Sisevetest on peamisteks kalapüügi- veekogudeks Peipsi järv ja Võrtsjärv. Pärnus Pärnu jõgi ja Pärnu laht. Lest ehk jõelest ( Platichthys flesus) Lestlaste sugukonda lesta perekonda kuuluv kala. Teda iseloomustab lai ja lapik kehakuju. Pikkus 50cm, kaal 3,5 -14 kg, eluiga 6-15 a.
Sissejuhatus Valisin artikkli ,,Veeõitsengud Eesti järvedes" kuna mind huvitab loodus ja selle kaitsmine. Artikkel on pärit 2009/ 07 ajakirjast. Sisu Artikli nimi Artikli köide Veeõitsengud Eesti järvedes 2009/07 Veeõitsengud keskkonnaprobleem Paljuski inimtegevuse tagajärjel kiirenenud veekogude eutrofeerumine loob selleks väga soodsa pinnase. Maailmas ulatuvad õitsengutega kaasnevad kahjud kalakasvandustele, puhkemajandusele jne. juba miljardi dollarini aastas. Eesti järvedes mikrovetikate vohamine küll nii suuri majanduslikke kahjusid kaasa ei too, kuid turismindust ja veekogu ökosüsteemi mõjutavad need kindlasti. Veeõitsenguid või teisisõnu mikrovetikate hulgivohamist
sõltudes seega ka järve veevahetuskiirusest. Järvede valgalad on tavaliselt väikesed, mistõttu ka järvede veevahetus aeglane. 88% järvedest oli valgala pindala alla 50 km 2, 32% kuni 2 km2. Ligikaudu 63% järvedest vahetub vesi kuni 4 korda, neist 37% 0,82 korda aastas. Kõige väiksema veevahetusega on suhteliselt sügavad umbjärved või allikalised lähtejärved, kus vesi vahetub 1 kord 35 aasta jooksul (Uljaste, Saadjärv, Hino, Tilsi, Kõrbjärv jt). Paljudes madalates järvedes, eriti oru- ja rannajärvedes vahetub vesi aasta jooksul kümneid kordi. Valgala suurusest ja veevahetuse intensiivsusest sõltub vees olevate mineraal- ja biogeensete ainete kontsentratsioon, olles seda suurem, mida tugevam on veevahetus. Planktoni hulk tugeva läbivoolu korral on aga väiksem. Veerikkail aastal on keskmine äravool järvedest 15 l/s km 2, tavaliselt 10 l/s km2 ja veevaestel 5 l/s km2. Seega voolab veevaestel aastatel järvedesse 2 korda vähem vett kui keskmistel
veekogud vahel põhjani. Suvel võib veesamba temperatuur kihiti olla vägagi erinev. Gaasireziim. Meie järved on suhteliselt kehvade hapnikutingimustega. Ideaalset olukorda, kus hapnikusisaldus kogu veesambas on lähedane küllastumusele, enam ei esine. Peaaegu kõigis kihistunud väikejärvedes puudub hapnik hüpolimnionis või kaob sealt perioodiliselt. Suhteliselt hea hapnikureziim on veel säilunud eutrofeerunud oligotroofsetes järvedes, kus hapnik puudub vaid sügavamates põhjalähedastes kihtides ning üleküllastumist veesambas praktiliselt ei esine, kuid iseloomulikku ortograadset hapnikujaotust seal siiski enam pole. Ohtralt leidub süvakihtides ka süsihappegaasi ja metaani, mis on samuti seotud anaeroobsete bakteriaalsete laguprotsessidega. Hüdrokeemia. Hüdrokeemilised parameetrid on suurtes piirides. Eesti järved on mageda veega, vaid rannajärvedes ja hiljuti eraldunud merelahtedes on soolsus pisut kõrgem.
lennata. Vastsed Ujurlaste vastsed elavad vees. Vastsetel on sooleväline seedimine. Nende teravate ja pikkade mõõkjate lõugade sees on kanal, mis viib suuõõnde. Vastne laseb saagi kehasse seedemahlad ning imeb hiljem poolseeditud toitu. Suuremate ujurite vastsed võivad isegi konnakulleseid süüa. Nukkumiseks tulevad vastsed kuivale. Vastne kaevab mudasse koopa ja nukkub. Talvitub tavaliselt valmik, kes läheb kevadel vette. Eestis elavad ujurlased Meie tiikides ja järvedes on väga tavaline kollaserv-ujur, kelle kolme sentimeetri pikkune rohekasmust keha on ääristatud kollase vöödiga. Võrdlemisi haruldane on kuni nelja sentimeetri pikkune järvedes elav laiujur. Peale nende on Eestist leitud veel 5 liiku ujurlasi. Kasutatud Kirjandus · http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/ujurlased.htm · http://et.wikipedia.org/wiki/Ujurlased · http://et.wikipedia.org/wiki/Ujur
Mere-ja järvemuda Muda tekke Mudad on tekkelt settemudad, mis on ladestunud seisva veega järvedes ja varjatud merelahtedes. Eesti pärastjääaegsetes veekogudes lõpuni lagunemata orgaanilisest ainest kujunenud mudad on üsna mitmekesised. Mudade füüsikalis-keemilised omadused olenevad suurel määral veekogu füto- ja zooplanktonist, mikroelementide ja mineraalide sisaldusest. Sõltuvalt ladestumise keskkonnast jagatakse mudad kahte põhirühma: mageveejärvede muda ehk sapropeel ja soolaste veekogude muda ehk meremuda.
taimed. Kaldaveetaimede ja niiskuslembeste taimede vahele on raske kindlat piiri tõmmata. Üldiselt lähtume tüüpilisest, keskmise veetasemega südasuvisest olukorrast. 3. Millisteks eluvormideks jagunevad veesisesed taimed? Põhjataimed; Elodeiidid - põhja kinnitunud, veesisesed taimed, õisik veepinna kohal; Tseratofülliidid - nõrgalt kinnitunud veesisesed taimed, võivad kerkida pinnakihti. 4. Kuidas defineeritakse litoraali? Kui sügavale see meie järvedes tavaliselt ulatub? Mis on ripaal? LITORAAL - taimedest hõivatud vöönd järves või meres (tavamõistes). Eesti järvedes kasvavad kaldaveetaimed enamasti kuni 2 m sügavusel. Jõgede kaldapiirkonda nimetatakse ripaaliks. 5. Millised keskkonnategurid mõjutavad kõige sagedamini veetaimede lehekuju? Vastavalt vee sügavusele on erinevad kasvuvormid. Erinev lehekuju võib tuleneda ka temperatuuri erinevustest või vee liikumise tugevusest. 6
a.), neist looduslikke 1559, 734 tehisjärve ja 511 paisjärve Eesti järvede limnoloogilise tüpoloogia rajas Aare Mäemets, seda lihtsustasid Ott ja Kõiv 1999.a., eristades 11 järvetüüpi 2003.a. Kohandati see vastavaks EL Veepoliitika Raamdirektiivi nõuetele Survetegurid Enim ohustab järvede eutrofeerumist põhjustav toitainetekoormus (põllumajanduslik hajuskoormus, punktkormus loomakasvatusest ja heitveed) Kuigi reostuskoormus on vähenenud, on mitmetes järvedes tsüanobakterite hulk oluliselt kasvanud (toitesoolade vahekorra muutus) Hetkel on meil veevaene periood (ei toimu lahjendusefekti) Järvede tüüpidevaheliste erinevuste vähenemine (looduslikus arengureas toimub olulisi muudatusi) Hapestumise probleem pole suur Kliimamuutuse mõju järvedele Vaatluste põhjal on jääminek ja suurvee kõrgseis hakanud järjest varem, jäätumine aga hiljem saabuma Regionaalsed kliimamudelid prognoosivad aastateks 2070-2100 nii õhu- kui
tagajalad on muutunud ujujalgadeks. Kuigi nad on eluga vees hästi kohastunud, vajavad nad hingamiseks siiski atmosfääriõhku, mistõttu peavad nad aeg-ajalt veepinnale hingama tulema. Kaitseks märgumise vastu on ujuri keha kaetud õhukese õlikihiga. Ujurid on aplad röövloomad, kes tungivad kallale mitte ainult veeselgrootutele, vaid ka kullestele ja kalamaimudele. Röövtoidulised on ka ujurite vastsed. Meie tiikides ja järvedes on väga tavaline kollaserv-ujur, kelle kolme sentimeetri pikkune rohekasmust keha on ääristatud kollase vöödiga. Võrdlemisi haruldane on kuni nelja sentimeetri pikkune järvedes elav laiujur. Sitasitika pikkus on 16-27 mm, tegutseb avamaastikel ja hoonete ümber. Mardiklaste hulka kuulub põrniklaste sugukond . Sitasitikas on üks Eestis elutsevatest sitikate liigist. Sitikad kaevavad hobuste või veiste sõnniku alla
läbipaistvus väike kuni keskmine, planktonit palju. Veekogu puhverdusvõime, millest see sõltub - võime tasakaalustada välismõjusid ja kahjutustada saasteaineid, sidudes neid lahustumatuteks ühenditeks. Sõltub veekogu ökosüsteemi stabiilsete ioonide ja huumusainete sisaldusest Järve morfomeetriast sõltuvad protsessid - sõltub kihistuse olemasolu, vee liikumine ja segunemine ning sellega temperatuuri- ja gaasireziim. Suure mahuga sügavates järvedes on vee segunemine aeglane. Järvede jaotus veevahetuse põhjal, omadused, mis sõltuvad veevahetusest -. Kiire veevahetusega järvedes on olulisem allohtoonsete - väljaspoolt tulevate ainete ülekaaluga, aeglase veevahetuse korral autohtoonsete e. kohapeal tekkinud ainete ülekaaluga protsesside osa. Umbjärvel puudub nähtav sissevool, kuid toimub pinnasevee sisseimbumine kallastelt ja põhja kaudu. Peamine toitumine on siiski sademetest
Karpkalalised (Cypriniformes) on kiiruimsete klassi kuuluv selts kalu. Sellesse seltsi kuulub 5 (või 6) sugukonda, kokku 320 perekonna ja vähemalt 3250 liigiga. Suurim karpkalaliste sugukond on karplased ehk karpkalalased. Karplased ehk karpkalalased: Särg (Rutilus rutilus) kasvab 2535 cm pikkuseks ja 1,5 kg raskuseks. Neil on rohekas selg, küljed hõbedase läikega ja kõht valge, silmad ja uimed on punakat värvi. Särg on vähenõudlik kala, kes elab parvedena aeglase vooluga jõgedes, järvedes ja riimveelises rannikumeres. (I) Teib (Leuciscus leuciscus) elutseb kiire vooluga jõgedes ja ojades, läbivooluga järvedes ja rannikumeres. Ta on parvekala, kes suuri rändeid ei soorita. Ta on poolsiirdekala, kes kevadel tõuseb kudemiseks massiliselt jõgedesse ja ojadesse. Euroopa teib võib kasvada kuni 30 cm pikkuseks ja 400 g raskuseks. (I) Turb (Leuciscus cephalus) on paksuseljalise ja laia, kuid lamedalaubalise kalaga. Tema lai selg on enamasti tumeroheline, harvem rohekaspruun
Jõevähk Astacus astacus Taksonoomia Hõimkond: Lülijalgsed (Arthropoda) Klass: Vähid (Crustacea) Selts: Kümnejalalised (Decapoda) Sugukond: Jõevähklased (Astacidae) Perekond: Jõevähk (Astacus) Liik: Jõevähk (Astacus astacus) Jõevähk Eestis Jõevähk on levinud kogu Eestis, kus ta esineb nii jõgedes kui järvedes. Vähk on Eesti suurim ja väärtuslikem veeselgrootu. Vastavalt EL loodusdirektiivile, Berni konventsioonile ja punasele raamatule on jõevähk ohustatud või ohualdis liik. Vähki ohustavad tegurid Vähihaigused (eeskätt vähikatk) Elupaikade kvaliteedi halvenemine (reostus, maaparandus, eutrofeerumine, kopra paisutus) Vaenlased nii loomad kui inimesed Röövpüük Vähivarud Kuni 19. saj lõpuni ohtralt paljudes jõgedes ja järvedes. Vähk tundus olevat lõputu ressurss
pakkuvatesse paikadesse. On ka hauge, kes elavad avavees ja jälitavad pisemaid parvekalu. Ta talub hästi happelist keskkonda ja võib elada veekogudes, mille pH on 4,75. Haug on röövkala, kes toitub teistest kaladest, ka oma liigikaaslastest. Suured haugid võivad süüa konni, pardipoegi ja pisiimetajaid. Haugide hulgas on kannibalism väga levinud ja eksisteerib järvi, kus peale haugide teisi kalaliike üldse ei ela. Neis järvedes söövad pisikesed havid vesikirpe, vähikesi ja muud zooplanktonit, aga suuremad liigikaaslasi. Eestis on haug tavaline ja teda püütakse ka töönduslikult. Ta esineb enamikus järvedes ja jõgedes, samuti rannikumeres. Harrastuspüügil kasutatakse enamasti spinningut ja elussöödaõnge, vähemal määral lendõnge ja põhjaõnge. Enamikus veekogudes on edukaim püügiviis elussöödaõng, mõnes spinning. Akvaariumis elunevat haugi tuleb harjutada liha sööma
võib olla üle 150 cm pikk ja üle 35 kg raske. ka oma liigikaaslastest. Suured haugid võivad Vangistuses võib haug elada kuni 30 aasta süüa konni, pardipoegi ja pisiimetajaid. vanuseks. Haugide hulgas on kannibalism väga levinud Haug on suhteliselt paikne kala, kes eelistab ja eksisteerib järvi, kus peale haugide teisi aeglase vooluga jõgesid, järvi ja riimveelist kalaliike üldse ei ela. Neis järvedes söövad rannikumerd, hoidudes enamasti kalda pisikesed havid vesikirpe, vähikesi ja muud lähedale taimestikku või teistesse varju zooplanktonit, aga suuremad liigikaaslasi. pakkuvatesse paikadesse. On ka hauge, kes Eestis on haug tavaline ja teda püütakse ka elavad avavees ja jälitavad pisemaid töönduslikult. Ta esineb enamikus järvedes ja parvekalu. Ta talub hästi happelist keskkonda jõgedes, samuti rannikumeres.
Nii on hoovuste segunemiskohad head kalapüügipiirkonnad. Tõus ja mõõn Maailmamere veetaseme kõikumist, millel on kindel ööpäevane rütm, nimetatakse loodeteks ehk tõusuks ja mõõnaks. Tõusu ja mõõna põhjustab Maa ja Kuu, vähemal määral ka Päikese, vastatikune tõmbejõud. Loodete perioodiline kordumine tuleneb maakera pöörlemisest ümber oma telje. Loodete ajal muutub veetase ookeanides umbes 1 meetri võrra, kitsastes lahtedes ulatub see kuni 20 meetrini. Sisemeredes ja järvedes loodeid peaaegu ei esine: näiteks Läänemeres on looded kõrgusega alla 10 sentimeetri. Kuu külgetõmbejõu mõjul saavad kõik Maa punktid teatava kiirenduse Kuu poole: mida väiksem on veeosakese kaugus Kuust, seda tugevamini tõmbub see Kuu poole - tekib tõus. Kuna Maa tsenter tõmbub Kuu poole tugevamini kui veeosakesed teisel pool maakera, siis on teisel pool maakera samuti tõus. Maa poolustel muutub sel ajal veekiht õhemaks - seal on mõõn.
põhjataimestik.Kaldavööde siis pm???? 2 Neriitiline vöönd (ka neriitiline pelagiaal, neriitiline ala) on maailmamere ökoloogiline horisontaalne sügavusvöönd, mis ulatub mõõnavee alapiirist mandrilava ääreni (umbes 200 m sügavuseni). Veekogud vastavalt vee vahetumise kiirusele: vooluveed e. lootilised (liikumine tulenev raskusjõust, kõrguste vahest, tekib jõeoru põhja säng) ja seisuveed e. lentilised. Lootiline tsoon järvedes ja meredes- murdlainetuse mõju all olev litoraali osa. Suurvee ajal väljub vesi sängist ja ujutab üle luha e. lammi (madalad kaldaalad 2 pool sängi). Eestis on üle 700 jõge-oja, veerohkeim on Narva jõgi, Euroopas Volga ja maailmas Amazonas. Eesti pikim jõgi Võhandu, Euroopas Volga, maailmas Niilus. Bentaali osad vooluvetes: kärestik e. lotaal; võrendik (veevoolu uuristatud sügav koht) e. lentaal; kaldaserv e. ripaal; keskosa e. mediaal. Käär e. meander.
klassideks, nonde lühike võrdlus. 85. Maismaaselgroogsete ehk neljajalgsete (Tetrapoda) tekkimine: eelkohastumisi neljajalgsuseks kalade seas. 86. Eesti vetes elavate imetajate ja lindude näiteid (loengukonspektis sellest palju pole, kuid mõtelge ise välja!). 87. Bentaali ja pelagiaali, bentose ja planktoni mõisted; näiteid bentose ja planktoni loomadest. 88. Zooplankton, nekton, neuston: mõisteid, näiteid Eesti vetest. 89. Zooplanktoni kolm tähtsat süstemaatilist rühma Eesti järvedes, nende lühike võrdlus, näiteid. 90. Makrobentos, meiobentos ja "megabentos" Eesti järvedes ja jõgedes: mõisted, suurusjärk, näiteid. 91. Bentos, nekton ja nektobentos: mõisted ja näiteid Eesti vetest. 92. Magevee ja ookeani loomastiku (nii bentose, planktoni kui nektoni) tähtsamaid erinevusi. 93. Läänemere ja tema loomastiku omapära võrreldes ookeani ja sisevetega. 94. Ponto-kaspia loomade kompleks: kus ja miks kujunenud, mille poolest Eesti vete jaoks oluline. 95
- Kuiva soolaga, vaheldumisi või keedusoola lahus Vinnutamine - Soolatud kala õhu käes kuivatamine - Sobivad paremini rasvased ja poolrasvased kalad Suitsutamine - Külmsuitsutamine - umbes 40 kraadi. Heeringas, lõhe, forell, skumbria - Kuumsuitsutamine üle 100 kraadi. Nt. Lest, räim, angerjas, latikas, tursk Eesti vete kalad Eesti vetes 75 kalaliiki Läänemeres, jõgedes (tint, säga) ja järvedes (ahven, koger). Eestile iseloomulikud kalaliigid (tint, koha jne.) Eestalste lemmikkalad toidulaual - Räim jne Eesti kalade ohuallikad - Reostused - Parasiidid - Pestitsiidid Ahven Ilus ereda värvusega kala Tumeroheline selg ja punanesed uimed Pikkus 15-25 cm ja kehamass 20-180g Lahja kala Sobib supivalmistamiseks (ei pea soomust maha võtma) Serveeritakse enamasti praetult või küpsetatult Angerjas
Samuti tekksid mandrijää taandumisega ürgorud, millest kujunesid erinevad veekogud: jõed, järved ning ka sood. Sulamisvesi kogunes nõgudesse ning moodustusid Peipsi ja Võrtsjärv. Pärast jääaega oli Võrtsjärv tohutu suur ja temast voolasid veed praegusesse Pärnu lahte. Hiljem murdsid Võrtsjärve veed endale tee Peipsi järve, tekkis Emajõgi ja Peipsist sai suur järv. Pärast jää sulamist jäi vett vähemaks ja veetase järvedes ja jõgedes alanes. Veekogudes hakkas ka elu tekkima, mis tõi ka inimesi Eesi aladele kala püüdma. Ka tänapäeval on kalastamine suure osakaaluga tegevus ning üks olulisemaid toiduaineid eestlaste laual. Liustik, mis jääajal Eestimaad kattis, oli mitmeid kilomeetreid paks. Võib vaid ette kujutada, milline raskus lasus maapinnal. Kui jää sulas, hakkas maapind kerkima. Kogu Eesti rannikuala on kerkinud juba viimased 10 000 aastat, tõustes ka praegu igal aastal mõne millimeetri võrra
Toiduks on roosärjele noored taimevõrsed, rohevetikad, putukavastsed. TEIB. (sale, süstjas, selja ja pärakuuim ühesuurused) SÄINAS. (pärakuuime väliserv sirge) 5 Säinas on 36...48 cm pikkune kala mustjasrohelise selja, hõbedaste külgede ja valge kõhuga. Säinas võib elutseda mitmekesistes tingimustes: aeglase vooluga jõgedes ja nendega seotud järvedes, aga ka nõrga soolsusega merelahtedes. Üldiselt meeldivad talle aeglase vooluga jõed ja järved ning ta on suhteliselt paikne kala, kes ei soorita ulatuslikke rändeid. TURB. (pärakuuime välisserv kumer) TÕUGJAS. (pärakuuime v. külg nõgus) LEPAMAIM. (külgjoon katkendlik, külgedel tumedaid vööte ja triipe, soomus väike) MUDAMAIM. (suur soomus) Mudamaim on meie kalafauna üks väiksemaid esindajaid. Tema kehapikkus on 3...6 cm ning kaal paar grammi
Erastvere. Suurtaimestik on liigivaene. Kaldaveetaimestikus on tihti hundinuia. Miksotroofsete järvede asukohad on peamiselt madalikel, orundites ja nõgudes ning on oma olemuselt küllaltki erinevad. Mitmed selle tüübi järved asuvad Peipsi madalikul, olles kunagiste suurjärvede jäänukid, näiteks Kalli, Leego, Parika. Neid järvi on veel Lääne-, Põhja-Eesti madalikel. Peamiselt asuvad soode ümbruses, mille tulemusena on humiinainete kuhjumine. Kalgiveelisetes miksotroofsetes järvedes on liigirikkus suurem kui teistes järvetüüpides. Mõõdukas orgaanilise aine olemasolu mõjub positiivelt vetikate kasvule. 75% biomassist moodustavad sinivetikad ja ränivetikad. Nendes järvedes on arvukalt mändvetikat. Ujuvetikad muutuvad koos veekogu vananemisega, kuid peamiselt on ujuv penikeel ja vesikupud. 8.2. Elupaigad ja eluvormid jões, vee vool (organismide kohastumused kiire ja aeglase vooluga). Liikide arvu ja temperatuuri seosed, kohastumused veealuseks hingamiseks.
Paljunemine Amööb paljuneb mittesuguliselt ehk vegetatiivselt pooldumise teel. Amööbirakk jaguneb kaheks tütarrakuks. Soodsates tingimustes võib amööb poolduda üks kord ööpäeva jooksul. Elupaik Tavaline amööb eluneb siseveekogude (väikeste tiikide või kraavide) põhjas, enamasti põhjamudas. Tal on kulgevaid ja hõljuvaid vorme. Huvitavat Tapjaamööb sööb inimeste ajusid. Järvedes elav tappev amööb siseneb nina kaudu inimese pähe ning toitub ajust, kuni ohver sureb.
Elupaik: Teib on levinud Euroopas Püreneedest ja Alpidest põhja ja ida pool, Krimmis ja Kaukaasias kuni Siberi jõgede ja järvedeni, välja arvatud Vaikse ookeani vesikond. Sellel levialal eristatakse kolme alamliiki: euroopa teib, baikali teibi ja kirgiisi teibi. Toit: surusääsklaste ja teiste putukate vastsed ning ränivetikad. Levik Eestis: Eestis levinud euroopa teibi leidub Pärnu ja Emajõega üheduses olevates väiksemates jõgedes, ojades ja järvedes ning riimveelises rannikumeres. Looduskaitse all?: Ei ole. Paljunemine: Teib tõuseb kevadel kudemiseks massiliselt jõgedesse ja ojadesse. Paar huvitavat fakti: Euroopa teib võib kasvada kuni 30 cm pikkuseks ja 400 g raskuseks. Suguküpseks saab ta kolmeaastaselt või hiljem, 1114 cm pikkuselt.
tõusevad üles. Talvel on alumine kiht kõige soojem (4 kraadi). Seetõttu ei jäätu järv kunagi põhjani. Ülemised kihid annavad soojust edasi alumistele kihtidele ja lõpuks on jälle kõik kihid sama temperatuuriga. Jõuab kätte kevad ja on jälle vee segunemise aeg. Suvel on vesi kihistunud. Põhjakihi temperatuur võib olla 4 kraadi ja ülemine kiht 20 kraadi. http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/eesti_veekogud.htm Suvel moodustub järvedes sooja ülemise kihi all temperatuuri hüppekiht, kus vertikaalne segunemine on tiheduse suure vertikaalse gradiendi tõttu takistatud ja soojusjuhtivus alumistesse kihtidesse on vähem intensiivne. Seetõttu võib suvel alumine kiht olla väga jahe. Madalates järvedes ulatub suvine soojenemine ka alumistesse kihtidesse. Kevadel rannaäärsed madalad veed soojenevad kiiresti. Järve keskel pinnakihi soojenev vesi
Luukarits Luukarits on ogalikuliste seltsi kuuluv kala. Luukarits on väike kala, kes ei oma töönduslikku tähtsust, kasvab maksimaalselt 5--7 cm pikkuseks. Tema seljauime ees asetsevad 7--11 sissetõmmatavat oga. Keha värvuselt on ülaosa hallikasroheline kuni pruunikas, küljed heledamad ja hõbedase läikega, keha katavad kuni 10 luuplaati. Kudemisperioodil kannavad isased pulmarüüd. Luukarits on levinud aeglase vooluga jõgedes ja ojades, järvedes ning riimveelisel rannikualal. Levikuala pole väga palju uuritud, aga ilmselt on see sarnane Ogaliku levialaga, välja arvatud lõunapoolsemad alad, samuti esineb teda väiksemal määral kui ogalikku. Ta toitub Võib kasvada selgrootuist ja 5-7 cm kalamarjadest pikkuseks
Latikas Latikas on kõrget kasvu külgedelt lapik kala. Ta on suur ja pikaealine. Rekordsuurused on: kaal 5,5 kg, vanus 32 aastat ja pikkus 82 cm. Latikas elab järvedes ja aeglaselt voolavates jõgedes. Mõnikord võib teda näha ka vähesoolases merelahes. Latikad elavad peaaegu kogu Euroopas - ainult päris Lõuna- Euroopas pole neid leitud. Noored kalad sulistavad rohkem kaldavees taimede vahel peitust mängides. Nad püüavad söögiks pisikesi veeloomi. Suuremad kalad rändavad sügavamasse vette, et seal mudasel põhjal toitu otsida. Latikatel on söögiaeg ainult kaks korda päevas - hommikul ja õhtul.
tulevad nad pinnale õhku ahmima. Kui talvel veekogu jäätub, võivad kalad hukkuda. kus ahvenad pesitsevad. Ahvena levila (areaal) on väga suur ulatudes läänes Briti saartest kuni idas Kolõmani. Euroopas puudub ahven vaid Pürenee ja Apenniini poolsaaartel ja Skandinaavia põhjaosas. Aasias ühtib leviku lõunapiir kõrgmäestike tsooni põhjapiiriga. Põhjapiiriks ahvena levikule on Arktiline ookean. Eestis leidub ahvenat enam kui 96% järvedes, kõigis vooluvetes ja kõik-jal kogu rannikumere ulatuses. Ka meie naaberaladel on ta tavaline.
LATIKAS 6. klass -Kõrget kasvu külgedelt lapik kala -Suur ja pikaealine -Rekordsuurused on: kaal 5,5 kg, vanus 32 aastat ja pikkus 82 cm KUS LATIKAS ELAB? Järvedes ja aeglaselt voolavates jõgedes, mõnikord vähesoolases merelahes Latikad elavad peaaegu kogu Euroopas - ainult päris Lõuna-Euroopas pole neid leitud Noored kalad eelistavad taimede vahel ujuda Suuremad kalad rändavad sügavamasse vette, et seal mudasel põhjal toitu otsida MIDA LATIKAS SÖÖB? Nad püüavad söögiks pisikesi veeloomi Latikatel on söögiaeg ainult kaks korda päevas - hommikul ja õhtul KUIDAS LATIKAS PALJUNEB?
Suurim pikkus on emastel haugidel 1,75m (Soomes), isastel 0.90m, mass emastel 34 kg ja isastel 10,15kg. Eestis on pikim püütud haug 122 cm. Keskmiselt elab 10 aastat vanaks, kuid haruldased pole ka üle 25 aasta vanused isendid.Vangistuses võib haug elada kuni 30 aasta vanuseks. Levik ja elupaik Haug on levinud kogu Põhja-Euroopas, Põhja- ja Kesk-Aasias ning Põhja-Ameerikas. Eestis elab sisevetes pea kõigis järvedes ja aeglase vooluga jõgedes, merevetes kogu ranniku ulatuses ja merega vahetult seotud jõgedes. Haug on suhteliselt paikne kala, kes hoidub enamasti kalda lähedale taimestikku või teistesse varju pakkuvatesse paikadesse. On ka hauge, kes elavad avavees ja jälitavad pisemaid parvekalu. Ta talub hästi happelist keskkonda ja võib elada veekogudes, mille pH on 4,75. Eluviis ja toitumine Haug on erakliku eluviisiga, kes veedab aega põhiliselt veetaimetihnikus saaki varitsedes.
Kasutatakse rahvameditsiinis. Omab ujulehti, tupplehti ja kroonlehti. Ladinakeelne nimetus: Alisma plantago-aquatica. Konnaosi Ladinakeelne Väga nimetus: Equisetum fluviatile L mürgine. Rahvapärased nimetused: konnaoss, jõeosi, veeosi, vesikuusk Kuulub sugukonda osjalised, perekonda osi. Helerohelist Eluvorm: Mitmeaastanevärvi. suvehaljas eostaim. Kõrgus kuni 1,5 m. Kasvab: Soodes, järvedes, jõgedes, kraavides, tiikides, turbaaukudes, moodustab sageli suuri ValgedMadalsoos, kogumikke. ja kollased õied. siirdesoos, lammi- ja lodumetsa vesistes kohtades Omab ujulehti, tupplehti ja kroonlehti. Kasutatakse rahvameditsiinis. Väike lemmel Väike lemmel Ladinakeelne nimetus: Lemna minor. Rahvapärased nimetused: konnaläätsed, vesiläätsed, seauba,
Haug Haugi ladina keelne nimetus on Esox lucius, kuulub hauglaste sugukonda ja on lõheline. Keskmiselt on 30 80 cm pikkune, kaalub kuni 20 kg (tavaliselt 0,3 2,5 kg). Haugi keha on läbilõikes ümara kujuga, pea on pikk ja pardinokataoliselt lapergune. Värvuselt on ta mustjasroheline kuni rohekashall, mis on suurepärane kohastumus eluks veetaimede keskel. Levinud on haug kogu Põhja-Euroopas. Eestis elab sisevetes: pea kõigis järvedes ja aeglase vooluga jõgedes, merevetes kogu ranniku ulatuses ja merega vahetult seotud jõgedes ning ka riimivees. Elutseb veetaimetihnikus on erakliku eluviisiga ning päeval tegutsev röövkala. Toitub peamiselt ahvenatest, kiiskadest, latikatest, viidikatest, suuremad haugid söövad isegi konni ja pardipoegi. Toidupuudusel võivad süüa isegi nõrgemaid liigikaaslaseid. Haug koeb kohe peale jää sulamist aprillis mais, madalas umbes 50 cm sügavuses vees
.............................................. .............................................................................................................................. .............................................................................................................................. ......................................................................................................................... 2. Kirjelda ebapärlikarbi elupaiku, Miks eisaa ta elada järvedes? .............................................................................................................................. .............................................................................................................................. .............................................................................................................................. .................................................................................................
PURUVANA MARTEN MEIBAUM Puruvanaks nimetatakse kõiki ehmestiivaliste vastseid. Vastsed võivad olla nii kodaehitavad, kui vabalt liikuvad. Puruvanasid leidub jõgedes, järvedes ning ojades kus on läbivoolav külm vesi. Puruvanade eluviis Paljunemine Toiduahelad Puruvanad munevad Puruvanasid himustavad vette,vastsed arenevad paljud kalad ja vees vaegmoondega*. puruvanad ise söövad nii vetikaid, lagunevaid taimeosi kui ka pisiloomakesi. *muna - vastne nukk valmik . Puruvanade vastsed
On öise eluviisiga, päevaks varjub põõsastesse, kivide alla jt. niiskematesse paikadesse. Oktoobrist märtsi-aprillini talvituvad suurte gruppidena põhjani mittekülmuvates veekogudes, kus veetemperatuur ei lange alla 2,5 °C - kaevudes, kraavides, tiikides, järvedes; kus nad poevad sügavale mutta või peituvad taimede vahele või kaldamätaste alla. Rohukonn kuulub pruunide konnade hulka ning see ütleb, et ta on värvuselt pigem pruun kui roheline. Ta Välimus on suhteliselt suurte mõõtmetega - kehapikkus võib ulatud kuni 10 cm-ni. Meie teisest pruunist konnast
männisegametsades, eriti kõrgetüvelistes hõredates männikutes ja raiesmike läheduses. Pesakoopa raiub enamasti haava- või männitüvesse, vähem teistesse puudesse (Renno, 1993). Teder (TETRAO TETRIX) on teder regulaarne haudelind ja talvituja. Pesa paikneb maapinnal taimestiku varjus. Valgeselg-kirjurähn (DENDROCOPOS LEUCOTOS) on Eestis aastaringselt esinev ja kasvava arvukusega sage haudelind, kes eelistab niiskeid lehtmetsi. Järvedes võib kohata näiteks Sarvikpütti (PODICEPS AURITUS), kes on väiksearvuline haudelind. Sarvikpütt pesitseb eelkõige madalaveelistel taimestikurikastel sisevetel ja lahesoppides, enamasti mõnepaariliste kolooniatena. Mõnel pool on liiki leitud ka rabalaugastel. Pesa ehitatakse madalasse vette taimestiku varju (Renno, 1993). Sarvikpütte ohustab veekogude muutmine (õgvendamine, süvendamine, veetaseme muutmised),
kasutada. Eestis kasutatakse joogi- ja tarbeveeks nii põhjavett kui ka puhastatud järve- ja jõevett. Üha enam minnakse tööstusettevõtetes üle vee korduvkasutamisele. Kasutatud vett ei lasta loodusesse vaid juhitakse esmalt puhastisse ning sealt uuesti tööstusesse tagasi. Saaste vähendamine on lisaks joogiveevarude säilitamise huvides oluline ka taimede ja loomade kaitsmiseks, kes elavad meie jõgedes, järvedes ja meredes. Ookeanid ja mered katavad 71% Maa pinnast ning neis elab 90% planeedi elusorganismidest
........................................................... 28 2 SISSEJUHATUS Undi veehoidla asub Tartu-Jõgeva maantee ääres vasakul ja Savikoja paisjärv paremal pool teed, Lähte alevikust 900 meetrit Tartu suunas. Autori igapäevane koolitee läheb nendest veekogudest mööda. Visuaalsel vaatlemisel on järvedes vesi suvisel perioodil alati roheline ja sageli ka ebameeldiva lõhnaga. Pinnalt on näha vetikate vohamist ehk veeõitsengut. Ilmselt satub inimtegevuse tõttu vette rohkesti toitaineid. Eelpoolnimetatud põhjused tekitasidki huvi paisjärvede seisundi vastu. Põhjalikuma uurimise alla võeti ülesvoolu asuv Undi veehoidla. Uurimistöö probleemküsimus ongi, missugune on antud veehoidla vee kvaliteet?
Ahven Ahven on ilusa ja ereda värvusega kala. Tal on tumeroheline selg, rohekaskollased küljed ning punased uimed. Ahvena silmad on oranzid. Värvus sõltub veekogust. Kala suurus oleneb tema vanusest. Pikkus tavaliselt 5...25 cm ja kehamass 20...180 grammi ulatuses. Ahven on levinud peaaegu kogu Euraasias, Eestis väga laialdase levikuga. Elab järvedes, jõgedes, tiikides, lahtedes ja riimvetes. Kudemisperiood algab varakult, mil vee soojus on alles 8 °C. Emasahven heidab välja marjalindi 5 sekundi jooksul. Kohe on kohal ka isasahvenad, kes selle viljastavad. Emane jääb ligikaudu viieks tunniks marjalindi juurde ega lase sellele teisi kalu juurde. Marjalint on pikk torujas moodustis, mis moodustub üksteisega ühenduses olevatest marjateradest ning on kinnitunud ühe otsaga veekogus olevatele puunottidele ja kividele.
eesti: fluor Minu ettekanne räägib keemilisest elemendist nimega "Fluor." "Fluor" kirjutatakse samamoodi nagu Eesti keeles. Inglise keeles öeldakse " Fluorine, " Vene keeles " Ftor " ja Ladina keeles " Fluo." Fluor on elementide levikult Maal 17. ja maakoores 13. kohal (0,065% maakoores), teda leidub suuremates kogustes kui näiteks kloori (0,055% maakoores), vaske või pliid. Enamus fluorist leidub mitmesuguste kivimite ja mineraalide koostises. Vähem leidub teda ookeanides, järvedes, jõgedes, mineraalveeallikates ja teistes loodusliku vee vormides, luudes, hammastes, imetajate veres ja taimedes. Looduses leidub fluori ainult ühendite koostises, põhiliselt mineraalides (aptiidis, fluoriidis, krüoliidis jt.) Inimorganismis leidub fluori peamiselt skeleti ja hammaste koostises (kokku umbes 2,6g), soovitatav ööpäevane tarbitav kogus on kuni 1,4mg. Joogivesi peaks fluori sisaldama 1ppm, nii fluori vajak kui ka liig on kahjulik (eelkõige hammastale). Lahustavad
AHVEN Ahven on ilusa ja ereda värvusega kala. Tal on tumeroheline selg, rohekaskollased küljed ning punased uimed. Ahvena silmad on oranzid. Värvus sõltub veekogust. Kala suurus oleneb tema vanusest. Pikkus tavaliselt 5...25 cm ja kehamass 20...180 grammi ulatuses. Ahven on levinud peaaegu kogu Euraasias, Eestis väga laialdase levikuga. Elab järvedes, jõgedes, tiikides, lahtedes ja riimvetes. Kudemisperiood algab varakult, mil vee soojus on alles 8 °C. Emasahven heidab välja marjalindi 5 sekundi jooksul. Kohe on kohal ka isasahvenad, kes selle viljastavad. Emane jääb ligikaudu viieks tunniks marjalindi juurde ega lase sellele teisi kalu juurde. Marjalint on pikk torujas moodustis, mis moodustub üksteisega ühenduses olevatest marjateradest ning on kinnitunud ühe otsaga veekogus olevatele puunottidele ja kividele
Ahven Ahven on ilusa ja ereda värvusega kala. Tal on tumeroheline selg, rohekaskollased küljed ning punased uimed. Ahvena silmad on oranzid. Värvus sõltub veekogust. Kala suurus oleneb tema vanusest. Pikkus tavaliselt 5...25 cm ja kehamass 20...180 grammi ulatuses. Ahven on levinud peaaegu kogu Euraasias, Eestis väga laialdase levikuga. Elab järvedes, jõgedes, tiikides, lahtedes ja riimvetes. Kudemisperiood algab varakult, mil vee soojus on alles 8 °C. Emasahven heidab välja marjalindi 5 sekundi jooksul. Kohe on kohal ka isasahvenad, kes selle viljastavad. Emane jääb ligikaudu viieks tunniks marjalindi juurde ega lase sellele teisi kalu juurde. Marjalint on pikk torujas moodustis, mis moodustub üksteisega ühenduses olevatest marjateradest ning on kinnitunud ühe otsaga veekogus olevatele puunottidele ja kividele
intensiivsus sõltub vooluhulgast, koelmuteks sobivad kohtade esinemisest ja vee 6 kvaliteedist. Kõige silmurikkamad on meil Eestis Soome lahe jõed, eesotsas Narva jõega. Suhteliselt palju võib jõesilma ka kohata Puidsoo, Jägala, Vääna ja Kunda jõgedest. Kudemiseks valib ta kiirevoolulised (1-1,8 m/s) liiva-kruusa- või kivipõhjalised kohad jões, sageli kümnete kilomeetrite (Narva jões ligi 15 km) kaugusel jõesuudmest. Suuremates järvedes ja meredes võib silmu kohata mitmekümne, isegi 100 m sügavusel. [1] Jõesilm koeb meie jõgedes ja ojades tavaliselt mai keskpaigast kuni juuni keskpaigani. Lähevad jõgedesse (sept./okt.). Kudenud isendid hukkuvad. Ühe mm pikkusi ellipsikujulisi marjateri on kuni 40 000. Vastsed elavad jões umbes 5 a., merre laskuvad 6. aasta kevadel, olles 9-15 cm pikkused. Eestis koeb arvukamalt Pärnu ja Narva jões; 1.04-30.06 püük keelatud. [1, 4, 5]
|Karevetikate veekogusse.| Veeõitseng-Vetikate ajutine vohamine veekogus, on kahjkulik nähtuks. Vetikad rohkus näitab vetikate vohamist, taimekasvu soodustavate ainete rohkust vees(st. hakkavad, kellel elutingimused soodsad(valgus,sobiv veetemepratuur ja külluses toitaineid) veesaastumist). See viitab liigsete põlluväetiste valgumisele või reovete sattumisele massiliselt paljunema. Vesi hägune+paks, see on järvedes elustikule ohtlik. Lõpuks hakkavad veekogusse.| Veeõitseng-Vetikate ajutine vohamine veekogus, on kahjkulik nähtuks. Vetikad nad surema, kuna pole enam toitaineid ega ruumi, siis hakkavad tööle lagundavad bakterid, hakkavad, kellel elutingimused soodsad(valgus,sobiv veetemepratuur ja külluses toitaineid) kes tarbivad hapnikku. Kalad surevad hapniku reostuse tõttu ja vesi reostub.|Klorella massiliselt paljunema. Vesi hägune+paks, see on järvedes elustikule ohtlik
· Eluviis Toitub kaladest, mügridest ja vähkidest. · Sigimine Poegib korra aastas, pesakonnas 24 poega. Särg Särg on karpkalaliste seltsi kuuluv kala. Särg kasvab 2535 cm pikkuseks ja 1,5 kg raskuseks. Särjel on rohekas selg, küljed hõbedase läikega ja kõht valge, silmad ja uimed on punakat värvi. Levika ja eluviis Särg on vähenõudlik kala, kes elab parvedena aeglase vooluga jõgedes, järvedes ja riimveelises rannikumeres, hoidudes enamasti kaldaäärsesse taimestikku. Kudemisperiood on aprillist maini. Latikas on karpkalaliste seltsi Latikas kuuluv kala. Suurus tavaliselt 3050 cm (maksimaalselt 85 cm), suurim kaal kuni 7 kg. Latika keha on külgedelt lamenenud ja kõrge, suu kergelt alaseisune, silmad suhteliselt väiksed. Selg on roheka läikega sinakasmustjas, küljed metalse
Rühmatöö ,,Ettekanne" Olga Dalton 104493IAPB Janar Aia 104079IAPB Indrek Eesalu 104081IAPB Urmas Kaarn 104436IAPB Risto Nuut 106925IAPB Kannibalism Ilmselt seostub paljudel teemaga taoline pilt... Stizostedion vitreum Koha sugulane Elab Põhja-Ameerika järvedes On kannibal Kannibalide ahel Kannibalismi kohtab sageli loomariigis Kannibalism tähendab liigikaaslase söömist. Inimsöömise tähenduses kasutatakse sõna kannibalism kultuurantropoloogias. Kannibalism on loomariigis väga laialt levinud ning eristatakse mitut liiki. Naiskannibalism Esineb paljudel putukatel, näiteks ämblikel Naisisend tapab meesisendi kohe pärast paaritumist ära, et tal oleks raseduse ajal millestki toituda
Austrile tuleb enne söömist peale panna sidrunihapet, sest see on talle põletav, söödavad on nad elusalt. Kõik organismid, kellel puuduv kitiinkest, tulid magevette otse merest (sammalloomad, käsnad). Bentiliste koorikloomade (jõevähk) kohta pole ühist arusaama, kuidas nad on jõkke sattunud. 1/5 kaladest on suundunud tagasi merre. Selle tõestus on seotud osmoosiga. Selliste kalade kehavedelikes sisalduv soolade hulk on väiksem (luutoesega kalad) Suurim erinevus on see, et järvedes puuduvad mõõna nähtused ja reeglina puuduvad hoovused. Magedas vees on vähe molluskeid, sest nad on filtertoidulised (püüavad kinni orgaanilise aine osakesi, mida kantakse meres madalatele aladele hoovuste, tõusude ja mõõnadega) Kohanemine eluks soolajärvedes Surnu meres on soolsus 2,66 ‰. Kui keskkonnasoolsus on kõrgem kui organismil, siis organism kaotab vett. Surnu meres ei ole loomi, kuid seal elutsevad bakterid. Flamingod on roosad, sest söövad tsüanobaktereid
Kas uppuja päästmine on uppuja enda asi. Meile kõigile meeldib käija suvel mõnes järves või meres ujumas. Palava ilmaga tahaksime jahutada ennast kõikvõimalikes kohtades, tihti võivad need kohad olla meie jaoks tundmatud. Suvel reisides käiakse enamasti uutes järvedes või mereds suplemas. Enamus ei tea kui kiiresti vesi sügavaks läheb ning ollakse julged ujuma kaugele. Paljud õnnetused juhtuvadki nii, et minnakse ujutakse kaugele järve keskele ja siis avastatakse, et jalad ei lähegi enam põhja. Siis tekib paanika, hakatakse rabelema ja tekib väsimus. Kaldale ujumiseks enam jaksu pole ning jääb loota vaid päästjatele. Aga kas päästjaid on? Kas keegi üldse märkab, et oled uppumas? Mõnikord arvavad kaldalolijad ja teised suplejad,
annaabi.ee 
