Eestlaste elutingimused kujundas jääaeg (0)

Eestlaste elutingimused kujundas jääaeg
Arutlus
Maa ajaloos on olnud pikki jääaja perioode , mil kliima oli nii külm, et liustikud laskusid alla mägedest ja katsid suure osa maismaast. Eesti alale jõudis jää Skandinaavia mäestikest. Esimene jää pealetung algas juba üle miljoni aasta tagasi ja alles umbes 13 000 – 11 000 aastat eKr vabanes Eesti ala lõplikult jääst. Suurel jääajal oli vahepeal ka soojemaid perioode, mil osa jääd taandus ja sulas . Tegelikult elame me veel praegugi jääajastu lõpus, kuigi praegu täheldatakse kliima soojenemist. Kunagi võib tulla ka uusi jääaegu.
Tänu jääaja maastikkukujundamisele, tekkisid ka algsed asulad Eesti aladel juba IX aastatuhande alguses. Kui jääaeg algas, tõid liustikujää 1-2 km paksused kihid Eestisse suurel hulgal kivirahne ja kivimipuru, mis paljastasid paepinna, lihvisid kaljupanku ning jätsid hiljem maha rändrahnud ja moreensetted, mis katavad suure osa Eestimaast. Moreentasandikud tekkisid suurte liustikusulavee-alade all. Seal ulatub moreeni paksus kohati 10 meetrini. Liustikusetetest moodustusid ka paljud meie künkad, millele tekkisid esimesed kindlustatud asulad ehk linnused : Mandri-Eestis Otepää mägilinnus, Alatskivi Kalevipoja säng ning ka Saaremaal Valjala ja Kaarma maalinnad. Järelikult just tänu jääajale sai alguse küll väga algne, kuid siiski oluline ühiskonnakorraldus ka Eesti aladel juba 7500 eKr.
Samuti tekksid mandrijää taandumisega ürgorud, millest kujunesid erinevad veekogud: jõed, järved ning ka sood . Sulamisvesi kogunes nõgudesse ning moodustusid Peipsi ja Võrtsjärv. Pärast jääaega oli Võrtsjärv tohutu suur ja temast voolasid veed praegusesse Pärnu lahte . Hiljem murdsid Võrtsjärve veed endale tee Peipsi järve, tekkis Emajõgi ja Peipsist sai suur järv. Pärast jää sulamist jäi vett vähemaks ja veetase järvedes ja jõgedes alanes . Veekogudes hakkas ka elu tekkima , mis tõi ka inimesi Eesi aladele kala püüdma. Ka tänapäeval on kalastamine suure osakaaluga tegevus ning üks olulisemaid toiduaineid eestlaste laual.
Liustik , mis jääajal Eestimaad kattis, oli mitmeid kilomeetreid paks. Võib vaid ette kujutada, milline raskus lasus maapinnal. Kui jää sulas, hakkas maapind kerkima. Kogu Eesti rannikuala on kerkinud juba viimased 10 000 aastat, tõustes ka praegu igal aastal mõne millimeetri võrra. Kõige enam kerkib maa Eesti loodeosas, kus maapind on kerkinud endisest rannajoonest kuni 20 m kõrgusele. Maapinna kerkimisest annavad tunnistusi pankrannik ja maaga kokkukasvanud saared. Kui kerkimine kestab, siis 4000 aasta pärast on Eestimaa rannajoon tundmatuseni muutunud. Praegustest saartest loode ja lääne pool aga kerkivad uute saartena merepõhja osad. Mandrijää raskus põhjustas maapinna vajumist ning nüüd, olles sellest vabanenud, muutub maapind iga aastaga kõrgemaks. See mõjutab ka tänapäeva inimeste elusid, eriti järvede ääres elavate inimeste omasid – järvedes väheneb vesi ning nendest tekivad sood, mis raskendab inimeste elutingimusi järvede rohketes piirkondades.
Mandrijää taandumine on kaasa toonud palju mõjutusi. Tänu jääaja lõpule on moodustunud künkad, kuhu asuti rajama ka Eesti esimesi kindlustatud asulaid, näiteks Alatskivi Kalevipoja säng. Samuti on tekkinud mitmed veekogud, millest oleme saanud söögi oma lauale juba aastatuhandeid. Jääaeg lõppes küll juba 13 000 aastat tagasi, kuid see mõjutab meid ka tänapäeval. Nimelt kekib maapind iga aastaga mõne millimeetri võrra, mis võib kaasa tuua uute saarte tekkimise ning ka rannikuala muutumise tndmatuseni.
Mari-Liis Sepp , 11b