..................................................................................3 Sõõrsuud............................................................................................................................4 Ehitus.....................................................................................................................4 Kõhrkalad..........................................................................................................................5 Siseehitus...............................................................................................................5 Skelett.........................................................................................................5 Lihaskond...................................................................................................5 Närvisüsteem....................................................................................
........................................................................................................8 2.2 Pärnu laht .........................................................................................................10 2.3 Helsingi komisjon (HELCOM)........................................................................11 3. Materjal ja metoodika.............................................................................................. 12 3.1. Bioloogiline materjal, Ahven ........................................................................... 12 3.2. Bioloogilise materjali ettevalmistamise meetodid............................................ 14 4. Analüüsi meetod.......................................................................................................15 4.1 Aatomabsorptsioon-spektraalanalüüs (AAS).....................................................15 4.2 Leek- AAS......................................................................
Hüdrobioloogia- vee-enanikke uuriv teadus (sellesse võivad kuuluda ka veekogud ise koos oma tekkeloo ja tüpoloogiaga). Aga meie loengu tähenduses oli see- vee-elanike elupaigad ja eluavaldused. Hüdrosfäär-veekogud. See on vee-elanike e. hüdrobiontide asulaks. Maa pindala on 510 miljonit km2, sellest 362 miljonit km2 ehk 71% on veega kaetud ja kuulub hüdrosfääri. Kui arvestada ka veel põhjavett, katab hüdrosfäär peaaegu kogu maa pindalaga võrdse ala. Maa veest 99,5% e. 1,6 miljardit km3 asub ookeanis, ülejäänud jaganueb pinna- ja põhjavete vahel enam-vähem pooleks. Suurema osa pinnavetest moodustab mandrijää. Üldise hüdrobioloogia naaberteadused: a)rakendushüdrobioloogia (nt. kalandus, joogi- ja reovee puhastamine, veetransport, riisikasvatus, mürgised vetikad jm liigid, veekogu seisundi hindaminevesiehitused jm) b)süstemaatika c)morfoloogia (välisehitus) d)anatoomia (siseehitus) e)füsioloogia(talitus) f)biogeograafia (organismide levik Maal) g)limnoloo
Ihtüpatoloogia on veterinaaria osa, mis käsitleb kalade haigusi (sh nakkushaigusi ja invasioonihaigusi) ja mürgistusi. Seega ihtüpatoloogia on kalade patoloogia. Patoloogia ehk haigusõpetus on arstiteaduse ja veterinaaria haru, mis uurib haiguste põhjusi, teket ja nähte ning organismi haiguslikke muutusi. Paaljudele haigustele iseloomulikke üldisi seaduspärasusi käsitleb üldpatoloogia, eri haiguste probleeme eripatoloogia ehk kliiniline patoloogia. Haigus on bioloogiliste (bakterite, viiruste, parasiitide), mehaaniliste, füüsikaliste, keemiliste, toiteliste või muude tegurite toimel tekkinud häire organismi normaalses elutalituses. Haiguse kulus eristatakse 4 järku: 1) Peiteehk latentsusjärgus (nakkushaiguste puhul lõimetus ehk inkubatsioonijärk) kliinilised tunnused puuduvad ning loom näib olevat terve. 2) Eelehk prodromaaljärgus ilmnevad esimesed haigustunnused, mis on paljude haiguste puhul ühesugused kehatemperatuuri tõus, hing
PILET 1 1. Haiguse mõiste, haiguse järgud, tuua ka näide suvaliselt valitud haigusest Haigus on bioloogiliste (bakterite, viiruste, parasiitide), mehaaniliste, füüsikaliste, keemiliste, toiteliste või muude tegurite toimel tekkinud häire organismi normaalses elutalituses. Haiguse kulus eristatakse 4 järku: 1) Peiteehk latentsusjärgus (nakkushaiguste puhul lõimetus ehk inkubatsioonijärk) kliinilised tunnused puuduvad ning loom näib olevat terve. 2) Eelehk prodromaaljärgus ilmnevad esimesed haigustunnused, mis on paljude haiguste puhul ühesugused kehatemperatuuri tõus, hingamise ja pulsi sagenemine, isukaotus, toodangu ja töövõime vähenemine. Organism võib selles järgus bioloogiliste kaitsereaktsioonide abil haiguste põhjustest ja nende tagajärgedest vabaneda. 3) Kliinilise avaldumise ehk kulminatsiooniehk haripunktijärgus ilmnevad talitushäire
Ainult 10 neist ületavad oma pikkuselt 100 km. Kõik need on aeglase vooluga, kus voolukiirus ei ületa enamasti 1 m/s. Millised kalaliigid on Eestile iseloomulikud? Eesti jääb piirkonda, mida iseloomustab lõheliste suur hulk. Nendest iseloomulikumad on rääbis, lõhi, peipsi tint ja haug. Säga on suhteliselt soojalembene liik, kes juba meist põhja pool, Soomes, üldiselt ei esine. Eestis on mitmeid rabajärvi, kus kalastik on esindatud vaid üheainsa liigiga, milleks on ahven. Paljude toitaineterikaste väikejärvede ning tiikide elustikus esineb vaid koger. Soojalembesemad liigid on roosärg, viidikas, tippviidikas, tõugjas, vimb, latikas, nurg ja noakala. Külmadest magevetest pärinevad siig, tint ja luts. Läänemeres elavad kilu, räim, lest jatursk. Milliseid kalaliike eestlased toiduks kasutavad? Väiksemad järved ja vooluveekogud kalakasvatuses tööstuslikku tähtsust ei oma. Sisevetest on peamiseks kalapüügi-veekogudeks Peipsi järv ja Võrtsjärv
muutuks libedaks. Räimed tuleb pärast puhastamist kiiresti pesta külma voolava veega. Pikemaajaline vees ligunemine halvendab kala kvaliteeti - liha muutub lõdvaks ja kalad kaotavad palju oma toiteväärtusest. Soomuseid ei tohi lasta enne kala puhastamist ära kuivada, muidu on kala raske puhastada. Et soomused kala puhastamisel laiali ei lendaks, tuleb kala puhastada veega täidetud nõus (poolikult) vee all. Soomusest puhastamisel võib ahvena kinnihoidmiseks kasutada pulka. Umbes 30 cm pikkune väikese sõrme jämedune ümmargune sile pulk pistetakse kalale pea poolt kõhtu. Puhastades hoitakse kalapead koos pulgaga peos ja tõmmatakse soomus kalariivi või hariliku väiksema riivi abil maha. Lutsu ja säga puhul teha sisselõige ümber pea ja võtta nahk tervenisti maha. Linask panna 15-20 sekundiks kuuma vette ja puhastada limast, siis saab soomused kergemini eemaldada. Mere järele lõhnavad kalad puhastatakse, siis riputatakse
Tavaliselt langevad haigestunud kalad kalatoiduliste lindude ohvriks(joon 2). Joonis 2. Liguloosi tekitaja arengutsükkel 11 Trienoforoos Triaenophorus'e perekonna paelussidele on kalad nii lisa- kui definitiivseks pere meheks.Tekitajaks on Triaenophorus nodulosus. Suguküpsed isendid on 1530 cm (vara kevadel6080) pikad ja 0,20,4 cm laiad. Täiskasvanud paelussid parasiteerivad peamiselt haugisooles. Lisaperemeheks on ahven, luts, kiisk, haug, forell ja mitmed teised liigid, kelle lentsüsteerunud plerotserkoidid lokaliseeruvad peamiselt maksas. Röövkala soolest satuvad parasiidi munad koos kala väljaheidetega vette. Vees arenevad neist ripsmete abil ujuvad koratsiidid, keda neelavad alla vaheperemeheks olevad sõudiklased. Vaheperemehe kehaõõnes arenevad protserkoidid. Kui invadeeru nud sõudiklane satub kala seedetrakti, siis protserkoid vabaneb, migreerib peremehe
Kõik kommentaarid