Honoré de Balzac "Isa Goriot" Arvamus teosest Teos meeldis mulle. Oli väga realistlik ja ma arvan, et peegeldas hästi seda ajastut, kuis kõik need sündmused toimusid. Iseenesest oli see väga kurb raamat, sest tollane ühiskond keerles peaasjalikult raha ja üldise hiilguse ümber, kõige tähtsam oli kuuluda seltskonda ja et sinna kuuluda, oldi valmis kõigeks. Põhiline oli abiellumine raha ja nime pärast, armukeste omamine oli normaalne nähtus ja kedagi ei häirinud, kui naised oma armukesi ülal pidasid. Üleüldse oli seal kõik võlts, välise hiilguse taga võis olla suur kitsikus, sõpru omasid need, kellel oli raha, taheti näha teisi kannatamas jne. Teose mõte Ma arvan, et teose mõte võis olla selles, et mida hariduse puudujääk ja vale kasvatus toob endaga kaasa. Goriot' tütred polnud noorena ilmselt väga palju haridust saanud,
Tema lapsepõlv polnud kerge - ema sokutas ta internaati, pühendudes ise nooremale pojale. Pärast Vendome'i kloostrikooli ja ülikooli lõpetamist töötas Balzac kolm aastat kohtuametnikuna, kuni sulgus 1819. aastal pööningule kindla otsusega saada kirjanduses sama kuulsaks kui Napoleon sõjanduses. Tunnustuse võitmiseks kulus peaaegu kümme aastat, mil ta proovis oma kätt ka äri alal, kuid sattus eluajaks võlgadesse. Sageli Balzaci 16 ja enamgi tundi väldanud tööpäev algas südaööl, mil ta valgesse halatti riietatult kirjutuslaua taga istet võttis. Kirjutamise katkestas ta vaid selleks, et tühjendada järjekordne kohvitass. Romaanide kirjutamise vaheajal andus Balzac õgardlusele või lõbutses ohjeldamatult järjekordse armukesega. Naiste huvi Balzaci vastu kasvas koos kirjandusliku kuulsusega. Balzac oli väga kehakas, mustade küünealustega ning tavatses nina urgitseda. Et veetlus ilmneks, tuli tal
Olles just äriga lõpetanud, oli Goriot varandus nii suur, et ta asus elama pansioni esimesele korrusele, kus toad olid kõige ilusamad. Tema riided olid uhked ja korralikud ning ta paistis korraliku härrasmehena. Kuid selline eluviis ei kestnud kaua, peagi algas allakäik. Ja selle põhjuseks ei olnud keegi muu, kui tema tütred, keda ta nii väga armastas ja jumaldas. Kuigi tema tütred elasid rikaste meestega, ei saanud nad meestelt raha, et osta endale kleite ja ehteid. Et saada raha, pöördusid nad oma kergeuskliku isa poole, kes arvas, et tütred teda tõeliselt armastavad. Goriot hakkas andma neile oma raha ja müüma talle kalleid asju ning seda kõike ainult sellepärast, et ta jumaldas oma tütreid. Nende õnn on tema õnn, arvas ta. Peagi oli ta sunnitud kolima teisele korrusele pansionaadis, sest ta ei suutnud maksta nii kõrget kuumaksu. Tema tütred sellest aga ei hoolinud ning palusid veel raha. Goriot tõi uusi eneseohverdusi, et anda raha oma tütardele
mille kaanel on kaks suudlevat tuvi. Uskumatu Mul on kaks tütart, keda ma tohutult armastan ja nende eest hoolitsen. Peale intervjuu Isa nende ema surma pühendusin ma täielikult oma tütardele. Kuna ma olin väga edukas ja mul oli raha palju, siis ma andsin selle Goriotiga enne oma kallitele tütardele. tema Kuidas on teie suhted oma tütardega? Isa Goriot: Ma armastan oma tütreid surmatundi ülekõige ja soovin neile parimat. Nende pärast loobuksin ma kõigest ja seda ma ka tegin
ärge oma tundeid nii avalikult välja näidake; mida külmema südamega te ette arvestate seda kõrgemale tõusete; kui teil peaks tekkima tõeline tunne kellegi vastu, siis varjake seda nagu kallist vara, ärge sellest kuidagi märku andke, muidu olete kadunud; inimestega tuleb käituda külmavereliselt, nagu postihobuseid käsutades. külmavereliselt, nagu postihobuseid käsutades. Romaani lugedes saame aru, et armastati ilusamaid, jõukamaid, tuntumaid. Sellised inimesed käisid riides uhkelt ning stiilselt. Ei puudunud päevased ülikonnad ja õhtused ülikonnad. Rikkamad suhtlesid rikastega ja vaesemad vaestega. Selliselt jaotus tollane ühiskond. Romaani tegelase, Eugene de Rastignaci, kohta võime öelda, et tema suhtles naistega ainult kasusaamise eesmärgil. Ta lasin vikontess de Beauseant'il end tutvustada Anastasie de Restaud'le ja Delphin de Nucingenile, et tänu nendele rikastuda ja kuulsaks saada. Ta oli valmis oma vaesunud
Honoré de Balzac "Isa Goriot" Arvamus teosest Teos meeldis mulle. Oli väga realistlik ja ma arvan, et peegeldas hästi seda ajastut, kuis kõik need sündmused toimusid. Iseenesest oli see väga kurb raamat, sest tollane ühiskond keerles peaasjalikult raha ja üldise hiilguse ümber, kõige tähtsam oli kuuluda seltskonda ja et sinna kuuluda, oldi valmis kõigeks. Põhiline oli abiellumine raha ja nime pärast, armukeste omamine oli normaalne nähtus ja kedagi ei häirinud, kui naised oma armukesi ülal pidasid. Üleüldse oli seal kõik võlts, välise hiilguse taga võis olla suur kitsikus, sõpru omasid need, kellel oli raha, taheti näha teisi kannatamas jne. Teose mõte
18.sajandil, tolle aja kõrgseltskonnast, vaestest ning nende äärmuste sobivusest või mittesobivusest. Peategelasteks on kunagine jõukas nuudlikaupmees isa Goriot, kes üle kõige armastas oma tütreid ning vaene õigusteaduse tudeng Eugene de Rastignac, kes iga hinna eest tahtis kõrgseltskonda pääseda. Goriot' isaarmastus oli niivõrd tugev, et ta muutus oma tütarde suhtes naiivseks ning ei näinud, et need temalt ainult raha tahavad. Seega tekibki küsimus, kas raha eest saab kõike ning kas see tagab armastuse? Isa Goriot elas pansionis koos paljude teiste värvikate inimestega. Sinna kuulusid näiteks lõbus seltskonnahing härra Vautrin, kes lõpuks osutus sunnitöövangla põgenikuks e."surmanarritajaks", pansioni omanik proua Vauquer, vanatüdruk preili Michonneau, kes Vautrini paljastas, noor neiu Victorine Taillefer, kelle rikas isa oli ta hüljanud ning paljud teised, kes nii suurt tähelepanu teoses ei pälvinud
varjab ennast selles samas pansionis. Vautrin on relvastatud ja ülimalt ohtlik. Soovitame kõigil mõnda aega Vauquer´ pansionist eemale hoida. Hinnad on küll soodsad, aga ei oska ette näha, millise toa saad. Esimesel korrusel on normaalsed ja heade tingimustega toad. Minnes korrus korruse haaval ülespoole, muutuvad toad järjest jubedamaks. Tingimused elamiseks on kohutavad. Lisaks elavad pansioni elanikud põgenik Vautrin´i hirmuvalitsuse all. Majas elab palju erinevaid inimesi: üliõpilased, vanemad inimesed ning ka kriminaalid. Proua Vauquer´i kahtlustatakse ka rantjeena olemises. Nimelt elab ta kellegi teise tulu arvelt, mitte oma teenitud raha eest. Ta otsib endale rikkaid elukaaslaseid. Isa Goriot, kes oli pansioni elama asudes väga rikas ja ilusasti riides, sattus samuti peaaegu Vauquer´i ohvriks ning oleks kogu oma rahast ilma jäänud. Kuid oma raha on praeguste andmetega hr Goriot siiski kaotanud. Ka selle taga võis olla Vauquer? Mis saab edasi
Kõik kommentaarid